Larry Niven, Jerry Pournelle, Steven Barnes “The Legacy of Heorot”

legacy-of-heorotNational Geographic on välja valinud kakssada kolonisti ja saatnud nad looma inimkonna esimest kolooniat väljaspool Päikesesüsteemi. Raamatu avalehekülgedel on seltskond kohal, koloonia püsti ja tegelased aastakese Avaloni nime kandva planeedi paradiisilaadsel ja rahulikul saarel oma esimest asulat arendanud, loovad paare ja mõtlevad lastele. Kõik läheb nii hästi, et enam-vähem ainus õnnetu inimene kolonistide seas on sõjamees Cadmann. Cadmannil on igav, sest tal pole tööd ja ta käib teistele närvidele, rääkides, et ta aimab halba.

Selgub, et Cadmannil oli õigus. Maalasi ründab üks ülikiire, üpris tark ja tohutult vastupidav kohalik kiskja, kes viib endaga hauda kaasa tosin kolonisti. Kui elukas lõpuks tapetakse, rehkendavad kolonistid, et saare ökosüsteem rohkem kui üht taolist tegelast välja ei kannataks ja seega on nüüd oht möödas. Lugeja aga teab, et raamat on alles veerandi peal…

Loen siin enda kirjapandut ja tundub, et oli hea raamat. Tegelikult mitte päris, pigem neli miinusega. Oli väikseid toredaid ideid, mida ma varem pole koloniseerimisulmes kohanud. Näiteks ei läinud inimeste pärast saja-aastast kosmoses loksutamist sügavkülmast ülesäratamine päris kadudeta. Mõni suri, aga päris mitmel sai aju natuke kannatada. Nii jookseb saarel ringi poisiaruga Ernst, kes Maal oli olnud nobelist-füüsik. Selliseid on veel ja nad teavad, et ei ole enam endised.

Kirjanikud näitavad vahepeal maailma kohaliku kiskja silmade läbi ja see oli kuidagi sümpaatne ja südantsoojendav. On tunda, et kõvasti on vaeva nähtud kiskja elutsükli ja kohalikku ökoloogilisse süsteemi sobitamisega. Väga hea, sest muidu oleks tegemist võõrale planeedile viidud B-õudukaga, kus koll tapab kaitsetuid teismelisi. Minu kõige suurem etteheide raamatule ongi tegelased. Nad on erilise hoolega valitud inimesed, aga koloonias meenutavad teismelisi oma ebastabiilse emotsionaalsusega ja vähese ratsionaalsusega. Paar korda mõtlesin, et autorid on seda meelega teinud, – äkki said nad kõik kosmosereisil ajukahjustusi?

Suutsin lõpuks, kui raamat juba läbi on, ka tuvastada, kuidas see mu lugemist ootavate asjade nimekirja on sattunud. Lugesin mõni aasta tagasi läbi Niveni “Destiny’s Roadi”, mis eriti ei meeldinud, aga mis pidi olema järg sellele raamatule. Mõtlesin, et äkki alustasin valest otsast. “Legacy of Heorot” on parem ja võib-olla tõesti oleksin “Destiny’s Roadi” veidi teistmoodi lugenud, aga kui ei teaks, et need toimuvad samas universumis, siis ei oskaks kokku viia küll.

Nivenit olen ma omal ajal päris usinasti lugenud ja “Ringworld” meeldis esmakordsel kokkupuudel tohutult. Järjed hakkasid oma tegelaste poolest juba närvidele käima. Barnesist ja Pournelle’ist olen seni ainult kuulnud. Raamatul polnud viga, aga no kuulge, kolm meest võiks ikka millegi vägevamaga hakkama saada!