Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Lars Kepler “Laatsarus”

Politseikomissar Joona Linna sarja seitsmes raamat.

Ega suurt muud ütelda olegi – sama hea kui eelmised ja sama paks. Saab rahumeeli lugeda, pole hirmu, et otsa lõpeks. Igav ei hakka. Tüütuks ei lähe.

Noh… Mõni osa on võib-olla olnud parem. “Hüpntisöör” näiteks, aga see oli ka esimene, esimene jääb ikka rohkem meelde, ja “Painajalik leping”. “Uneliiivamees” ka.

Üldiselt ühtlane sari. Seekord on Jurek Walter surnust üles tõusnud nagu Laatsarus ja tegutseb rahumeeli edasi. Esialgu keegi peale Joona Linna seda ei usu, ega õieti lugejagi (vist), sest laip on ikkagi laip ja DNA-proov on DNA-proov.

Aga elus ta on. Kui autor(id) kõik üksipulgi ära seletavad, on see täiesti usutav, mitte nagu varem too välja ilmunud kaksikvend, kes mõjus lahendusena kuidagi kistuna. Et kuidas siis nii?! Et no kuulge – siis niisama lihtne see oligi?!

Keplerile iseenesest tuleb muidugi au anda – oskuse pärast lõpetada. Ükski seitsmest ei lõpe pettumusega, sest… Ükskõik kui hea on üks kriminaalromaan, kui kõik laheneb, on lugeja igal juhu pettunud. Et ongi kõik?! Antagu ometi veel midagi!

Kepler annab, alati. Alati jääb midagi oodata, ja mitte vähe.

Lubadus lugu jätkata on iseenesest juba nii mõndagi väärt isegi siis, kui järgmist osa ei tule.

Aga tuleb ju ikka!

Kaheksandas osas (kui see peaks kord ilmuma) autor(id) Jurek Walterit ilmselt enam ellu ei ärata, aga…

Kas Jurek Walter oli üldse see, kelleks teda on kogu aeg (ehk siis seitse korda nelisada lehekülge) peetud? Või on kõiki hoopis ninapidi veetud ja asjalood on tegelikult palju keerulisemad?

No saame näha!