Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”

mio Olen ikka mõelnud, et küll on jube pealkiri. Kõlab nagu õhkamine ja sobib pealkirjaks ehk näiteks armastusluule kogumikule. Selgub, et kartsin põhjusega.

Üheksa-aastane Bo Vilhelm Olsson, kes elab Stockholmis ükskõiksete kasuvanemate juures, satub muinasjutumaale. Selgub, et seal on kuningas tema isa ja kogu elu on roosamanna. Poisi nimi pole seal mitte Bo Vilhelm, vaid Mio. Ja isa kutsub teda ainult “Mio, mu Mio”. Öäkk. Muinasjutumaa ei hakka elama. Kogu raamatu esimene pool on läila. Leheküljed läksid vaevaliselt ja rõõmustasin piltide üle, sest need sai kiiresti edasi keerata. Lugedes oli tunne, nagu võõras inimene kallistaks sind või oleksid sattunud Jaan Tätte kontserdile.

Teine pool, kui Mio läheb võitlusse kurja rüütel Katoga, on juba ägedam ja seikluslikum, aga Mio ja ta sõber Jum-Jum ei tundu üheksa-aastaste poisikluttidena, vaid poole noorematena. Isegi piltidel on Wikland kujutanud neid väiksematena.

Naljakal kombel muutus raamatu lugu hoopis paremaks, kui proovisin seda mõttes valju häälega mõnele lapsele ette lugeda või ümber jutustada. Äkki ongi ettelugemisraamat?

Raquel Jaramillo Palacio “Ime”

ime Kümneaastase August Pullmani nägu on geenivimkade tõttu nii moondunud, et esimesel nägemisel ehmatab ja tekitab vastikust igaühes. Nüüd on ema otsustanud ta kooli panna. Võib ette kujutada, milliseks proovikiviks see on teistele õpilastele ja Augustile endale.

Eks ma saan muidugi aru, et koolilapsed võiks seda raamatut lugeda juba ainuüksi sõnumi pärast – et oleks lihtsam mõista natuke teistsuguseid klassikaaslasi. Aga kartsin, et raamat on üks sentimentaalne nutukas, mille lõpunilugemine nõuab kõvasti kannatust. Tuleb autorit kiita, sest ta on nii kitsa ja libeda raja lõpuni käinud libastumata. Teiste suhtumine Augustisse ei ole liiga suhkrune ega ülepingutatult vastik. Neid on seinast seina ja igaüks usutav. Väga hea oli ka võte vahetada keskseid tegelasi, nii et üht ja sama sündmust sai näha mitmest vaatepunktist.

Nii imelik kui see ka ei tundu, oli päris tore lugemine.

Eoin Colfer “Artemis Fowl”

artemis “Artemis Fowl” on üleilmne lastekirjanduse hittraamat, mis ilmus küll ka eesti keeles, aga mulle tundub, et vähema tähelepanuga. Vähemalt ei mäletanud seda näiteks paari raamatukogu töötajad.

Peategelane Artemis Fowl II on rikka ja vana suguvõsa värskeim võsu, 12aastane geenius-kurjategija, kelle isa on õnnetuses teadmata kadunuks jäänud, ema ära pööramas ja varandus kokku kuivamas. Miks mitte varastada kulda haldjatelt, kellel seda kraami teadupärast jagub? Fowl koos oma truu teenri ja turvamehe Butleriga hangivad haldjaraamatu ning varsti hakkab poiss plaani ellu viima, püüdes pantvangi haldjapiiga Holly Shorti (kes juhtub olema maa-aluse haldjamaa esimene naispolitseinik). Haldjate reaktsioon on valuline, mitte niivõrd väljapressitava kulla kui fakti pärast, et inimeste käes on haldjaraamat ja see viib ilmselt kahe rassi verise konfliktini. Järgneb hoogne ja põnev action ning üksteise ülekavaldamine. Colfer ise on öelnud, et kirjutas Die Hardi lastele ja ma saan aru, mida ta silmas peab.

Colfer on iirlane ja tema haldjad ei ole “Sõrmuste isanda” nõtked ebamaised olendid, vaid päris kirev seltskond, keda iirlaste legendid haldjarahvaks nimetavad. Nad on tehnoloogia arengult inimestest kõvasti ees. Mulle olid nad palju sümpaatsemad kui see kullamaias poisike – ei juhtu just tihti, et lugeja läheb peategelase vastaste leeri üle. Külmaks jätvale peategelasele vaatamata loen võibolla isegi järgesid (neid on vist seitse).

Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”

printsÜks maailma suuremaid kultusraamatuid, milles kõrbes hädamaandumise teinud lendur kohtub väikese poisiga, kes olevat pärit oma pisikeselt planeedilt. Raamat on nii kuulus, et kõik teavad sellest midagi. Nii minagi, kuigi ma ei mäleta, et ma oleks seda lugenud. Ma mäletan, et see oli meil koolis kohustuslik, mäletan elevandiga boamao pilti, pisikest planeeti ja roosi, mingit rebast, kes rääkis midagi kodustamisest.

Nüüd lugesin üle ja pean tunnistama, et see kõik on seal olemas, aga päris palju muud ka. Kuigi need teised tegelased, kellega prints oma rännakul kohtus, ei ole eriti meeldejäävad.

Aga on ikka üks ilus raamat. Nagu luule. Põhiline võlu tuleb minu arust peategelase ja väikese printsi siirast sõprusest ja suhtluse tõsidusest, nende võrdsest positsioonist. Kirjaniku fantaasia on ka päris hea. Sõnumi koha pealt olen ma kahtlev. Ma ei imestaks üldse, kui kusagil on usulahk, kes korrutab, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja et tunda saab ainult seda, kelle oled taltsutanud, aga see ei tee seda veel suureks tõeks. Kultusteoste puhul kiputakse igasugusele umbluule kunstlikult sügavat allteksti taha mõtlema. Mõni mõte kõlas küll nagu Star Warsi Yoda soga.

Tove Jansson “Väikesed trollid ja suur veeuputus”

muumitrollAlgust näha on tore. Eriti siis, kui sa juba tead, kuhu see kõik lõpuks välja viib.

“Väikeste trollide ja suure veeuputuse” kirjutamist alustas Jansson 1945. aastal õieti teadmata, mida sellega ette võtta.  Kõik oli veel ees. 25 aastat hiljem ilmus “Hilja novembris” – viimane muumilugu. “Väikeste trollide ja suure veeuputuse” aegu aga kahtles veel kirjastajagi, kas sõna “muumitroll” mitte lugejaid liialt segadusse ei aja.

Küll me juba teame, jajah 🙂

Eks kirjastajate ülesanne olegi lugejaid autorite eest kaitsta. Hoidku jumal selle eest, et mõni tegelane suitsetaks ja komme veeta pikki õdusaid hommikupoolikuid lihtsalt verandal kohvi juues ning lehte lugedes ei ole sünnis. Eriti kui arvestada, et ega hiljem ka midagi eriti mõistlikku tehta.

“Väikestes trollides ja veeuputuses” on juba kõik need hilisemad 25 aastat sees, kogu see tol ajal veel üleskirjutamata maailm – kõik need detailid, milleta muumid ja muumiorg poleks need, mis nad on. Esialgu veel nimetu Sniff juba oksendab, uitama läinud muumipapa paneb saba taskusse ja uputuse kätte jäänud kassiema sõidab tugitooliga.

Sa tuline silk, kui tore raamat!

Martin Baltscheit “Jänese kuld”

jänese kuldKas te kujutate ette sellist suurte lehekülje mõõtu piltide ja vähese tekstiga väikelasteraamatut, kus pole tegelaste seas ühtegi last ega ka kedagi teist, mõnda looma või pisimutukat, kellega ennast samastada?

Lasteraamatut, kus pole ühtegi head tegelast. On vaid kurjad, valelikud, kadedad ja ahned.

Kus valitsevad hirm, õud ja meeleheide, paanika ja peataolek ning õhk on hädaldamisest paks.

Kus kasutatakse sõnu “testament” ja “surm” ning mitte keegi ei hooli mitte kellestki.

Ja otse loomulikult ei mingit õnnelikku lõppu.

Muidugi pole selles raamatus ka midagi õpetlikku.

Noh, kui te sellist väikelasteraamatut ette ei kujuta, siis lugege “Jänese kulda” ja te ei kahetse. See on pööraselt lõbus, vaimukas ja sama filosoofiline kui muumitrollid.

See raamat peaks kodus olema. Mina igatahes otsin. Muide, see on poes alla hinnatud. Ja lugenud olen ma seda juba täitsa mitu korda. Neli-viis, ma arvan. Ja pilte vaadanud.

Selle üle ma muidugi mõtlesin, mida lapsed “Jänese kullast” võiksid arvata. See küsimus tekkis. Nagu ka see, kas mõni siinne kirjastus võtaks sellise mittenunnu ja küsimusi tekitava raamatu avaldada, kui see varem Saksamaal kuulsaks ei oleks saanud. Kahtlane.

Aga et lapsed…

Kas mulle endale lapsena oleks “Jänese kuld” meeldinud? Ega väga täpselt ju ei  tea, aga pole põhjust arvata, et ma lapsena täiesti teine inimene oleks olnud.

Lapsi ei tasu alahinnata. Baltscheit seda igatahes ei tee.

Silvia Rannamaa “Kadri”

kadrriSee oli üks neid kooliaja kohustuslikke raamatuid, mida tüdrukud jumaldasid ja poisid kartsid. Õudne. Milleks lugeda mingi lapse raskest elust? See on ju enesepiinamine. Siis ma hiilisingi selle lugemisest mööda, nüüd aga tundsin end olevat piisavat küpse ja tugeva.

Peab ütlema, et raamat oli täpselt selline, nagu lapsena kartsin. Esimeses kolmandikus saame põhjalikult teada Kadri raskest elust. Kadri ema on surnud, isa jäi sõja ajal välismaale ja teda kasvatab suhteliselt kuri ja koreda ütlemisega vanaema. Ta elab majanduslikus kitsikuses, sest vanaema teenib kasinaid kopikaid. Isegi söögilaud on kasin. Koduks on keldrikorter, kus nad jagavad vanaemaga voodit.

Kadril ei ole sõpru. Ta ei julgegi koolikaaslasi endale külla kutsuda. Tal ei ole pinginaabrit ja ta ei kuulu ainsana pioneerirühma, seega jääb ta kõrvale klassi ühisüritustest. Tal on prillid ja imelik soeng ja paha hais küljes. Teda kiusatakse.

Ja ta ei ole isegi tubli, osav ega tark – hinded on viletsad kolmed, vanaema on ammu öelnud, et ta on igavene kobakäpp. Võib-olla jäi mingi põhjus õnnetu olla üles märkimata. Kui jah, siis küllap see ikka raamatus oli, lihtsalt mina unustasin.

Umbes kolmandiku raamatu peal saabub järjekordne madalpunkt, kus klassiõe salli varguses süüdistatud Kadri hajameelselt auto ette astub ja haiglasse satub. Ülejäänud raamat on juba lihtne lugemine, sest haiglas sõbruneb ta jalaluu murdnud kirjanikuga, kes tüdrukut sõbralikult utsitab julgem olema, koolis rohkem pingutama ja silmaoperatsioonile minema. Ja saabki vähehaaval inetust pardipojast luik ja tuhkatriinust printsi tüdruksõber.

Kõlab üle võlli, eks? Lausa kutsub hammast teritama? Aga ei. “Kadrist” õhkub sellist süütust ja siirust, et ma ei ole lihtsalt võimeline selle raamatu kohta paha sõna ütlema. Lugedes on tüdrukust nii kahju ja sa elad talle kõigest hingest kaasa. See 1950. aastate tüdrukuteraamat tekitab samasuguseid emotsioone nagu tänavanurgal külmetav nälginud kassipoeg. Sa ei saa teda jalaga lüüa, vaid pead ikkagi sooja viima ja süüa andma, isegi kui ta karv on takkus ja silmad põletikus.