Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

“Nojaa, elu pole poeem – trohheuses, jambis või ditürambis värsistatud.”

Kuigi mõnikord ikka on ka. Vähemalt mõnda aega. Kui veab.

“Mees sinises vihmamantlis” ilmus 2011, “Emapiimani” (2015) oli jäänud neli, “Elu pühitsusest” ja “Neitsi õpetusest” möödunud kümmekond aastat.

Ameerikast naasnud ja oma viimased eluaastad Ikstena pool Ikškiles elanud Dzintars Sodums, “Ulyssese” tõlkija, oli seks ajaks juba lahkunud.

“Mees sinises vihmamantlis” oleks mõjuv lugu ka kirjanduslooliste allusioonideta, Ikstena ja Sodums või Tebe ja tütreke, pole mingit vahet.

See on õpetaja ja õpilase lugu, nagu neid ikka juhtub, kuigi mitte eriti tihti – selleks peab kõvasti õnne olema. Aga ka lugu sellest, mis on sõnade taga. Näiteks niisuguste konstateerivate kirjanduslooliste sõnade taga nagu “”Ulyssese” tõlkija” või “oma viimased aastad Ikstena pool Ikškiles elanud”.

Nende taga on hoomamatud universumid, millest kellelgi pole õrna aimugi, ei saagi olla, kui just mõni tütreke neid üles ei kirjuta.

“Kui keegi kingiks Tebele teise elu, poleks mingit kahtlust, mis sellega ette võtta. Ta võtaks vöörusest need paar mappi, kus on alustanud “Finnegani peiede” tõlkimist ja jätkaks aeglases vaimus seda teist elu.”

Jānis Kalninš “Rainis”

Ei maksa ennast sisututvustuse romaani-määratlusest eksitada lasta. Jānis Kalninši 1977. aastal ilmunud “Rainis” (e. k. 1984) ei ole Jaan Krossi stiilis ajalooromaan, vaid puhtal kujul Läti tõlkija, ühiskonnategelase ja luuletaja Jānis Pliekšānsi elulugu. Nii palju kui mina tuvastada suutsin, olid seal õiged daatumid ja sündmused, samuti pole põhjust kahelda teiste mälestustes või kirjavahetuse katkendite autentsuses. Ilmselt on ainult dialoogid autori fantaasia, aga needki on tõepärased. Suuremas osas raamatust on kirjutamisajale paratamatut ideoloogilist jama täitsa talutavalt vähe. Seepärast sobib see neile, kes armastavad lugeda kirjanike elulugusid või tahavad rohkem teada Tsaari-Vene lõpuajast meie naaberriigis. Paljukest me üldse Lätist teame.

Raamat algab Jānis Pliekšānsi, kunstnikunimi Rainis, ja Elza Rozenberga, luuletajanimi Aspazija, abieluga ning Rainise pagendusega. Mees oli 19. sajandi lõpul liiga riigivastase ajalehetoimetajana jäänud tsaarivõimu hambusse ja mõisteti asumisele. Sel hetkel oli Aspazija Läti esipoetess, Rainise looming piirdus laias laastuss “Fausti” tõlkega, omaloomingut polnud ta ridagi avaldanud.

Rainis pidi pagenduses elama viis aastat kaugel kolkas Slobodskois. Aspazija elas suure osa sellest mehe juures. Rainis võis ju viriseda ja hädaldada, aga sealsete muidu piiratud vabaduste juures kujundas ta välja loometööharjumuse, mis viis paljude heade kirjandusklassika tõlgete ilmumiseni läti keeles. Samuti hakkas ta seal regulaarselt luuletusi ja näidendeid kirjutama.

Nii oli ta viie aasta pärast Lätti naastes juba kuulsam luuletaja kui ta naine. Rainis oli kogu aeg olnud kõva sotsiaaldemokraat ja ei hoidnud oma vaateid vaka all kodumaalgi. 1905. aasta rahutustest ei osanud ta end kõrvale hoida ja pidi koos naisega peagi uuesti Lätist lahkuma, seekord põgenema Šveitsi, kuhu nad jäid Läti vabariigi väljakuulutamiseni. Castagnola elu polnud Rainisele ja Aspazijale lihtsam taluda kui Slobodskoi, seda enam, et kõikeohverdav armastus oli keskealise paari vahel samuti jahtunud. Aga Rainis muudkui lõi ja läbi raskuste teda ka avaldati ning mängiti kodumaa teatrites.

Mõlemad paguluseosad on pikad ja põhjalikud ning üsna monotoonsed. Aga ma ei saa kurta, et neid igav oleks lugeda olnud. Oma osa on ilmselt autori lendleval stiilil.

Raamatu viimane osa, mis räägib luuletaja elust pärast Lätisse naasmist, on ebaõnnestunud. Rainis jõuab tagasi Lätisse, mis on nüüd iseseisev noor riik. Talle justkui need ennast igapäevapoliitikas määrivad sotsiaaldemokraadid ei istu, aga ta lööb suures poliitikas nendega koos kaasa. Ta käib ja hädaldab, kui pettunud on ta tõusiklikus ja kõik raha või võimu vastu vahetava noore vabariigi eliidis, aga võtab vastu nii teatridirektori kui ka hiljem haridusministri koha.

Ma oletan, et see on kirjutamisaja märk. 1977. aastal ilmunud romaan peab ju kogu aeg rõhutama, kui proletariaadisõbralik see kirjanik oli ja samas võimalikult vähe kujutama Läti vabariigi elu. Mõtlen Eesti vabariigi 1990ndate aastate kauboikapitalismi ja rahva vabaks laulmises rõõmsalt kaasa löönud vaimueliidi pettumuse peale ja see kõlab ka Rainise ja 1920ndate Läti puhul usutavana. Aga päris tegelikkusele Jānis Kalnin̦ši maalitud pilt ei saa vastata, sest millegipärast ei lähe pettunud luuletaja Nõukogude Venemaale elama, vaid jääb teenima iseseisvat Läti vabariiki.

Kahjuks ma ei saa raamatust mingit terviklikumat ettekujutust Läti selleaegsest poliitilisest elust, ei Rainise tööst parlamendisaadikuna ega ministrina. Kõike saadab hädaldamine paha noore vabariigi üle, aga kirjeldus sellest jääb andmata. Üldiselt jääb mulje, et ta tegutseb vaakumis, mitte päris-maailmas.

Inga Gaile “Klaas” LR 2018 nr 12-14

Doris Lessing on öelnud, et just kirjanikel on loomu poolest suurem võime massiemotsioonidest ja sotsiaalsetest oludest lahti öelda. Inimesed, kes pidevalt vaatlevad ja jälgivad, muutuvad vaadeldava ja jälgitava kriitikuks. Lessing näeb kõigi maade kirjanikke ühe tervikuna, peaaegu organismina, mille on ühiskond välja arendanud enesevaatluse vahendiks.

Inga Gaile “Klaas” on kahtlemata üks neid enesevaatluse tekste, seda teravam, et ta on tagasivaateline – pilk on selgem. Gaile vaatleb Läti 1930ndaid aastaid, aega, mil kõik oli (justnagu) hästi, valitses küllus ja kord ning… võrsusid eugeenika ahvatlevad ideed, et oleks veel rohkem küllust, veel rohkem korda. Muide, Eestis sundsteriliseeriti 1930ndatel teadaolevalt 41 inimest.

Ei, Eestist ei kirjuta Gaile muidugi ridagi. Ta kirjutab Lätist. Ja muretseb, sest on 1930ndate lõpu meeleolusid tajunud ka nüüdisaja Lätis.

Eneesevaatluse vahendida – või kuidas see nüüd oligi – ei saa ta muidugi teha muud, kui see kõik üles kirjutada ja loota ning lõpetada oma romaan: “Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas.

Ja loeb raamatut.”

Nora Ikstena “Elu pühitsus”

“Elu pühitsus” on Nora Ikstena kolmas romaan, mille ma nüüd väikeste vahedega läbi olen lugenud.

Niimoodi tagurpidi polegi enne vist juhtunud – kõigepealt “Emapiim” – viimane ja kõige kuulsam. Siis keskmine – “Neitsi õpetus” – ja lõpuks ka “Elu pühitsus” – kolmest kõige varasem, Ikstena esimene romaan. Aga “Neitsi õpetuse” ja “Elu pühitsuse” peale poleks ma eales sattunud, kui kuulsat “Emapiima” poleks olnud, sellepärast läkski niimoodi tagurpidi – tagant ettepoole.

“Emapiima” ja veel rohkem “Neitsi õpetuse” sisu oleks raske ümber jutustada. “Elu pühitsust” ümber jutustada oleks võimatu. Ega see jutustamine midagi annaks nagunii, aga see, et ei ole võimalik, ütleb raamatu kohta nii mõndagi.

Rääkida lugu(sid) nii, et midagi õieti ei juhtu, aga ometi juhtub kõik ja veel rohkem, on omaette kunst, nagu on omaette kunst selliste raamatute lugeminegi. Üks võimalus on lihtsalt lahti lasta, lugeda romaani nagu luuletust või seitset luuletust, sest ühe luuletuse sisse nii palju poeetilist mitte-midagi-juhtumist juba ei mahuta.

“Elu pühitsus” koosneb eraldi lugudest, mis on pandud matuste raami – Eleonora palvel on tema ärasaatmisele kutsutud seitse leinajat, kõik üksteisele võõrad, võõrad ka Eleonora tütrele, kes omakorda on üsna võõras emale, kes on ta ära andnud – “heade inimeste” kasvatada. “Elu pühitsus” koosneb seitsmest loost, mille leinajad jutustavad.

Veel õigem oleks “Elu pühitsust” lugeda nagu nõiasõnu või mana või palvet. Ja jumala eest mitte üritada järge pidada, kus lõpeb elu ja algab uni või kujutelm. Muidu võib juhtuda, et tunnete end tuhande ööbikuga ühte tuppa vangistatuna – varem või hiljem ajab see lihtsalt hulluks.

Kui ikkagi püüda “Elu pühitsust” kuidagi lühilausega kokku võtta, siis – see on romaan surmast. Või – kui soovite – elust.

Ja mitte lihtsalt romaan. See on väärt järelsõnaga uskumatult hea romaan.

Järelsõna on kirjutanud Guntis Berelis. Tõlkinud Ita Saks.

 

Nora Ikstena “Neitsi õpetus” LR 2011 nr 13-14

Betti Alveril räägib vihm ladina keelt. Nora Ikstenal räägib vihm liivi keelt. Miks panevad kirjanikud vihma surnud keeli rääkima? Ja kas need sel juhul üldse ongi surnud?

Vist mitte, kuni on neid, kes räägivad küll elavate keeles, aga mõistavad ka vihma juttu ja sellest lugusid vestavad. Tõsi – eks see ole nii kõikide surnutega, olgu need keeled, inimesed või majad, ja selle vastu ei saa. Maailm muutub, keegi on selle kõik välja mõelnud. Tegelikult ei muutu suurt midagi.

Kõik ootavad, et tuleks keegi ja viiks neid Pariisi. Või Moskasse. Ja mitte üksnes ei viiks, vaid ostaks neile sealt hinge, sest raha eest saab ju kõike. Aga need, kes enam ei kuule ümberringi oma ema ja isa keelt, mida ootavad nemad?

Neil ei ole ju enam midagi oodadata ega loota.

Ega see nüüd mingi mõistlik ja arusaadav raamatu kokkuvõte ole, aga kuidagi teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Selles siin on vähemalt mingisugune iseloomustav meeleolu.

“Emapiima” Bambi on ka selles raamatus. See hamster, kes sõi oma lapse ära, et see ei peaks puuris elama, ja üldse kõik muu ka. Õieti ongi “Emapiim” ja “Neitsi õpetus” üks ja seesama lugu. Mingis mõttes on “Emapiim” pilt (pigem pildi fragment) ja “Neitsi õpetus” raam. Selles, et raam tükk aega enne pilti valmis saab, ei ole midagi imelikku. Nagu ka selles, et raam on miskipärast huvitavam ja terviklikum, palju-palju parem kui pilt ise.

“Emapiima” lugedes meenus miskipärast “Seitsmes rahukevad” ja Luigest ei saanud mööda ka “Neitsi õpetuse” puhul, aga see meenutas “Ajaloo ilu” – midagi on neist ühist. Võttestik, aga eelkõige elugrammatika kõigi oma käänete, isikute, arvude ja aegadega.

Mõnes mõttes meenutab see raamat ka Õnnepalu “Klaasverandat” – oleks justnagu luuletus, aga ei ole ka, aga mitte ainult sellepärast. Muster on sama ja sama grammatika.

“Neitsi õpetust” on võrreldud ka T. S. Elioti “Ahermaaga” ja mis seal salata – kannatab võrdluse välja küll.

Nora Ikstena “Emapiim”

Nüüd on see kuulus “Emapiim” siis loetud. Ostetud ja loetud. Kuidas sa ikka jätad ostmata ja lugemata raamatu, mille autorit on nimetatud Läti Sofi Oksaseks. See kruvib ootused kõrgeks, sellesse ei saa kuidagi kaheti suhtuda.

Pärast lugemist – jah, võrdlus Oksasega on igati mõistetav, aga… Nii hea see raamat nüüd ka ei ole. Miks – seda ei olegi nii lihtne mõista. Mõtlesin selle üle tükk aega.

Iseenesest – see on hästi kirjutatud, lugu on hea, jutustamist väärt, ema ja tütre lugu, vaheldumisi räägitud.

Tehniliselt – oleks vast lihtsam lugeda, kui üks oleks mina- ja teine tema-vormis, aga sel juhul kaoks too järjepidevuse tasand, see, et mingis mõttes on mõlemad üks. Vanaema asemel ema ema, just niimoodi lahku kirjutatud, kinnitab järjepidevust omakorda.

Ajastu vaim – 1970ndad ja 1980ndad aastad – on tabatud väga täpselt – see tunne, et sa pole midagi teinud, aga ometi tuleb kõik välja. Või veel hullem – ei tule, aga võib iga hetk tulla. Tõenäoliselt saadab see paine just 1960ndail sündinuid mingil moel eluaeg.

Nii et ma ei oskagi õieti öelda, mis mind selle raamatu juures häiris. Võib-olla jäik (otse)seotus ajaga. “Emapiima” üks kandvaid kujundeid on hamster, kes sööb oma lapse ära, et teda puurist päästa. Tugev kujund, aga… Nii otse, seotud nii kindla aja ja ühiskonnaga. Ometi söövad hamstrid oma lapsi eri põhjustel igal ajal ja igas riigis, mitte ainult Nõukogude Lätis (või Nõukogude Eestis). Emade ja tütardega juhtub üldse igal ajal igasuguseid asju. “Emapiim” aga seostab selle ainult ja ainult kaotatud vabadusega ja see muudab natuke nagu piiratuks raamatu, mis võiks olla väga hea. “Emapiima” tegelaste pained – vähemalt mitte kõik ja läbini – ei ole ilmtingimata puuduva vabadusega seotud.

Kui ka muidu saaks sellest mööda vaadata, siis raamatu lõpp ei lase: “Me saame tõesti vabaks! Miks ta küll ei olnud suuteline mu sõnu kuulma?” Millegipärast on autor need sõnad pannud just Jesse suhu, aga Jesse, Jesse ometi… Kui Jesse elanuks nüüdisajal, olnuks ta elu ehk natuke parem, aga mine tea. Noh, ükski arst teda läbi vaatamast ei keelduks. Ta saaks ehk  ravi. Kui tal oleks raha. Aga tal ei pruugiks olla. Ja nii edasi.

Muide, ingliskeelne “Emapiim” ilmus pealkirja all “Soviet milk” – väga täpne. Täpsem kui originaal.

Ah jaa, mis veel – peale hamstri läbib raamatut lüpsisooja piima kujund, mis on küll poeetiline, aga… Tegelikult oleks huvitav teada, kas lüpsisoe piim ajab südame pahaks ainult 1960ndatel Nõukogude Eestis ja Lätis sündinud tüdrukutel. Või pole sel aja ja riigikorraga mingit pistmist.

PS Tegelikult on see vist ikka üks üsna hea raamat.