Birutė Jonuškaitė “Maranta”

“”Ema, ärge rääkige, ma ei taha rohkem kuulata. Ma ei pea kõike teadma…”

“Ei pea kõike teadma? Sina tuled mulle ütlema, mida sa pead teadma?””

See tsitaat võiks olla “Maranta” kvintessents.

Jonuškaitė juhib lugeja Teisest maailmasõjast nüüdisaega. “Maranta” on lugu paljustki, sõjast, perekonnasaladustest, kunstist, armastusest ja surmast, aga eelkõige on see lugu mälust ja mäletamisest, sest tegelikult on just see elu ja surma küsimus.

Birutė Jonuškaitė “Maranta” seisab ühes reas Sofi Oksase “Puhastuse”, Nora Ikstena “Emapiima” ja Katja Kettu “Ämmaemandaga” – kõik need kõnelevad mitme põlvkonna naiste kaudu aja lugu, kus tunded, kestmine ja mälu on olulisema mõjuga kui kõik need meeste maailma sõjamängud.

Kui eesti kirjandusest midagi kõrvale otsida, siis ehk “Seitsmes rahukevad” – küll teistmoodi mastaapne, aga mõju ja tähendusväli on sama.

Omaette kunsttükk on “Maranta” poeetiline keel ja kujundiilm. Ja struktuur.

Mälupilt hüpleb, seguneb, kord ühes, kord teises ajas ja ruumis, mälu ei allu aja lineaarsuse ega ruumi loogilise paiknevuse reeglitele, tal on oma reeglid ja oma ruum, oma unenäoline lünklik järgnevus.

Nii et loetagu. Suurepärane lugu. Ja küll on hea, et on olemas niisugune tõlkija nagu Tiiu Sandrak. “Kalad ja draakonid” muide on Varrakus viie (!) euro eest müüa. Kummastav.

PS Maranta on taim, tuntud ka kui palvetajataim. Jajah, seesama, mis päevavalges ajab oma lehed lahti ja igal õhtul hämaruse saabudes rullib need peenikesteks torudeks.

Giedra Radvilavičiūtė “Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte” LR 2019 nr 35-36

Mida arvata kirjanikust, kes vihkab intervjuusid ja reisimist, unustab olulisi tsitaate ega salli silma otsaski, kui talle õhtuti helistatakse, eriti juhul, kui see peaks olema kirjastaja, kes tahab ära osta romaani, mida sa pole eales kavatsenud kirjutada?

Kes kustutab oma postkastist varem või hiljem ära kõik meilid, see on ju elementaarne, eks ole, nagu koristaksid tuba?!

Kes kirjutaks oma CV-sse harrastuste lahtrisse hea meelega: nuusutada maamaja keldrisse kuhjatud õunte lõhna või kuulata väikeses tolmuses alevikus inimeste jutuajamisi?

Kes alustab oma esseed Õnnepalu tsitaadiga?

Kellele pole võõras mõte, et romaanid (ja nimesid ei muuda!) on harukordne võimalus kätte maksta?

Ja nii edasi.

Mina arvan, et see peab olema üks ütlemata tore inimene, kellega oleks tore juttu ajada.

Peale selle kirjutab ta ütlemata toredaid jutte kõige paremas mõttes – nimetatagu neid siis esseedeks või milleks iganes – ja armastab võttena (topelt)ringi, isegi ringide virvarri.

Nii väljapeetud, mõõdetud ja tihedat teksti kohtab harva, eriti juhul, kui see pole surmtõsine, vaid lõbus.

PS Peale kõige muu oskab ta elegantselt varastada. Kõik kirjanikud on häbematud vargad, aga niiviisi varastada – see on omaette kunsttükk.

PPS Ringid on mulle alati meeldinud.

Ja ma ei leidnudki enam üles seda tsitaati, mille ma kavatsesin siia kirjutada. Jube raske on otsida, kui ei mäleta, millest see rääkis. Aga võis olla täitsa see:

“… kõige jubedam on kogeda, et iga sinu väljamõeldud lugu on päriselt olemas.”

 

 

Undinė Radzevičiūtė “Kalad ja draakonid”

18. sajandi Hiina ja 21. sajandi Euroopa, linn, mida võib üritada kindlaks teha välistamismeetodil. Niisiis. See pole Berliin, Pariis ega Praha. See pole ükski Itaalia linn. See pole Lodz. Üks selline kõrgete lagede ja meetripaksuste seintega neljatoaline korter, kus leidub kinni müüritud liftišahte, kuhu võib kogemata sisse kukkuda.

Selliseid leidub ka Tallinnas. Aga vähe.

Ja see on linn, kus leidub hiinlasi.

Millegipärast kujutlesin ma, et see on Riia. Võib-olla sellepärast, et ma ma ei tea, kas Riias on hiinlasi.

Tiina ütles, et ma ei annaks alla, kui kohe raamatusse n-ö sisse ei saa. Noh, ma ei andnud. Viiskümmend lehekülge. Sada lehekülge. Sada viiskümmend lehekülge. Ja vaevasin end vahetpidamata küsimusega, kuidas ma õigupoolest peaks seda raamatut lugema. Kas võtma ette 18. sajandi Hiina ajaloo? (Seda ma ei teinud.) Lugema järelsõna? (Tehtud. Asjata.) Otsima arvustusi, et mingitki niidiotsa leida? (Üks arvustus Sirbis. Asjata. Autor vaevles enam-vähem samade probleemide käes.) Või andma alla ja lugema lihtsalt lausekaupa? (Lauseid on ilusaid ja neid on palju.) Need panevad mõtlema.

Aga sel juhul ei saa edasi lugeda. Nii et ma ei lugenudki, enne kui olin tükk aega mõelnud. Näiteks siis:

“Igaüks, kes on proovinud kunagi midagi luua, võib kinnitada: loominguks pole kunagi olnud, ei ole praegu ega tule tõenäoliselt ka kunagi tulevikus mitte mingeid tingimusi, mõtles Šaša.

Ja vastas valjusti. Iseendale:

“Küll on pommirahe, küll uputus, küll revolutsioon, küll armastus, ja veel kes teab mis.””

Või siis:

“Šaša püüdis põgeneda oma Hiinamaale, kuid mahajäetud liftišahtist ei õnnestunud.

Vaid oma toast, vannitoast ja köögist oli lihtne mõtetes Hiinamaale põgeneda.

Ning vaid kindlatel asjaoludel.”

Kokkuvõttes on see kõige veidram raamat, mida ma olen lugenud. See algab eikuskilt ja lõpeb eikuskil nagu kõrgete lagedega labürint, kus ekseldes ei juhtu midagi ja aeg omandab tähtsuse alates kümnest tuhandest aastast. Või mõnest sekundist, mil pillata üksik repliik või märgata redelit. Mis iseenesest ei tähenda midagi. Ei siin ega Hiinamaal.

PS Tiinal oli õigus. See on väga mõtlemapanev raamat. Ja täiesti erakordne.