Lena Anderssoni “Isiklikult vastutamata” käsitleb sedasama teemat, mis “Põhjamaade romaani” sarjas juba varem ilmunud “Omavoli” (samuti Lena Andersson). Autor ise on selle kokku võtnud järgmise kuiva (ja ülimalt täpse) lausega: “Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida.”
“Omavoli” oli olnud väga hea raamat ja sellepärast ma Anderssoni teist romaani lugeda tahtsingi.
Autorid (ja sageli just kõige paremad) käsitlevad tihti (kõigis oma teostes) ühte ja sama teemat ning teevad seda meisterlikult (ja põhjendatult). Eks Lena Andersson tee ka, aga…
“Isiklikult vastutamata” on kahtlemata huvitav ja teravmeelne raamat. Autor prepareerib Estri tundeelu ülima täpsusega. Paraku midagi uut ta aga “Omavoliga” võrreldes ei paku, nii et teema kordamise põhjendatuse koha pealt ma söandaksin kahelda. “Isiklikult vastutamata” sõnum on sama, peategelane (Ester) on sama, temaga juhtub täpselt sama asi, mis lõpeb enam-vähem samamoodi ja… raamat ise tükk maad nõrgem.
“Põhjamaade romaani” sarjas on varemgi ilmunud mõni nii-öelda naistekas ja “Isiklikult vastutamata” võib rahulikult (väga heade) naistekate hulka arvata. “Omavoliga” seda teha ei saa. “Omavoli” ei ole mingil juhul naistekas.
“Omavoli” on ka õhem (loe: lühem ja kontsentreeritum) ning see tulnuks ka “Isiklikult vastutamatale” kasuks. Ei pea ju sundima lugejat lõpmata kaua koos Estriga kannatama, aga noh… eks see ole lugeja valik, nagu on Olof Estri valik. Võimalik, et venitamine on siiski eesmärgipärane, sest tabasin end lõpuks Estri kombel Olofit tõlgendamast, st arutlemast, et… midagi pidi see Olof Sten ju ikka tundma, sest muidu ei oleks ta…
Õnneks olid raamatu 250 lehekülge mõjunud nii, et ma sain aru, et see on lõks.
PS Vaevalt, et Tarmo eriti tahaks seda raamatut lugeda, aga ta võiks seda siiski teha, sest siis ma saaks Tarmoga seda Olofi-asja arutada.
Kirjakoi 