Tanya Huff “February Thaw”

februMillegipärast ei väärtusta maailma kirjandusklassikud veebruarikuud ja võttis väheke aega, enne kui leidsin “Lugemise väljakutsesse” oma sünnikuud pealkirjas kajastava raamatu, mida ma olin valmis lugema. Tanya Huffi teadsin nime järgi kui ehtsat, mitte oma kulude ja kirjadega end avaldavat ulmekirjanikku,. Tema jutukogu “February Thaw” (“Veebruarisula”) oli Humblebundle üheeuroses ulme-eraamatute paketis. Sissejuhatusest sain aru, kuidas mul oli vedanud, sest autor oleks eelistanud kogumikule ühe teise jutu nime, aga see oli liiga pikk.

Nimiloos naudib kusagil USA eeslinnas talvist rahu, veini, seebikaid ja üksindust jumalanna Demeter. Kuni sajab sisse ootamatu külaline, tütar Persephone, kes kurdab, et tema abikaasa ja allilmajumal Hades ei armasta teda enam. Emal ei jää muud üle, kui tormakad noored lepitada. Selline humoorikas seebiooper, aga ei midagi vaimustavat.

Veel igavamad olid teine ja kolmas lugu “Burning Bright” ja “When the Student is ready”, mis toimuvad ühes ja samas võlurite seltskonnas. Esimeses saab peategelanna teada, et äsjasurnud ema ei olnudki ta ema, vaid võlur ja tema ise on ta enda soovil kunagi inimeseks muudetud tule-olend. Nüüd on ta taas tuli, aga ta tahab inimeseks tagasi.

Teises loos kasutab Huff sama võlurite seltskonda, sest see olevat olnud liiga tore, et seda ainult ühes loos pruukida. Siin avastab teismeline peategelane, et teda tahetakse vabaks jäänud võluri kohale, kuid enne peab ta eksamid ära tegema. Jälle hästi kirjutatud, aga erilise nalja või puändita.

Ägedam oli “Jack”, lugu, mille Huff kirjutas kaasajastatud muinasjuttude kogumikku. Kuna väledamad autorid olid paremad muinasjutud juba ära rabanud, pidi Huff tegema töötluse Jackist ja oavarrest. Jack on teismeline bändimees, kelle kõrvalkrundile kerkib pilvelõhkuja suure plaadifirmaga.

Kogumiku madalpunkt on tarot-kaartide teemaline “Symbols are a Percussion Instrument” (autori maitse… Huff tahtis just seda jama nimilooks). Ja “Midsummer Nights Dream Teami” kogu nali ammendub ka pealkirjas. Selgub, et vahetult pärast USA Dream Teami olümpiavõitu 1996. aastal Atlantas tulevad väljakule pikad ja sihvakad haldjad, kes tahavad parimate inimkorvpallurite vastu mängida.

Õnneks on raamatus ka üks väga hea lugu – “Shing Li-ung”. Kanada-hiina tütarlaps pärib vanaemalt näiliselt väärtusetu draakonimärgi, mis vanaema kinnitusel kaitseb teda halva eest. Varsti saab ta teada, et draakon tõesti toimib kaitseinglina. Aga kuidas panna draakon kaitsma vennaraasu, kes on sattunud hiinlaste ja korealaste gängisõtta? Lugu on kõhe, põnev ja käsitleb tõsiseid teemasid.

Kokkuvõttes see kompott mulle erilist muljet ei jätnud. Huff kirjutab hästi, aga enamiku lugude süžeed on suhteliselt suvalised, jätavad ühe nalja mulje. Võib-olla tuleb see sellest, et lood on kirjutatud temaatilistesse kogumikesse etteantud teemadel. Peaks lugema mõnda Huffi teost, mille lugu ta tõesti tahab jutustada.

Jim Butcher “Tormirinne”

dresden“Tormirinne” on Jim Butcheri “Dresdeni toimikute” sarja avaraamat. Sarjal pole midagi tegemist Dresdeni, Saksamaa või näiteks ajarännuga, nagu ma kunagi nime põhjal otsustasin, vaid hoopis võlur Harry Dresdeniga, kes teenib leiba Chicagos eradetektiivi ja politseikonsultandina. Muidu selline tüüpiline humoorikas hard-boiled krimka, aga peale maffiabosside on ka maagide nõukogu kaela peal, saatuslik uksest sisse astuv naine, on tõenäoliselt vampiir, doktor Watsoni asemel on keldris kõnelev pealuu, õigemini sellesse aheldatud iidne ja võimas võlur, kes jagab Harryga oma teadmisi ja hoolitseb poolte teravmeelsuste eest.

“Tormirindes” palkab naisterahvas Dresdeni otsima oma avikaasat, amatöörmaag Victor Sellsi. Samal ajal nõuab ta abi Chicago politseileitnand Karrin Murphy, kes peab lahendama väga võika topeltmõrva – kallist sviidist on leitud seksiv paarike, mõlemal südamed arusaamatul viisil välja rebitud. Dresden saab taluda palju ähvardusi, äraostmiskatseid, kolakaid, aga ei anna alla ja veab end visalt lahenduse poole.

Kaasaja linnafantasyd on juba nii pikka aega ülipopulaarsed, et neid ei saa enam moeröögatuseks nimetada. Küllap on Dresdeni sarnaseid asju ka lademetes. Ma ei ole selle valdkonna ekspert, pigem teen järeldusi arvustustest. Lugenud olen Kevin Hearne’i “Iron Druidi” sarja, mis mulle väga meeldis. Kui siis seda keegi nimetas täitsa kobedaks Dresdeni toimikute laadis kirjanduseks, siis tuli mul Butcherit muidugi proovida. Seda enam, et sarja on hakatud ka eesti keeles päris hea tempoga välja andma. Samal ajal juhtus Sonyst või Foxist veel Dresdeni sari ka tulema.

Oli tore lugemine, aga mitte erakordne. Krimkaosa kandis minu arust kenasti välja. Rõhk peakski žanrimääratluses olema sõnal ‘krimka’. Sobib meelelahutuseks pikal bussisõidul või haiglas. Sarja kokkukogumine raamaturiiulisse oleks ruumiraisk.