Liza Marklund “Polaarjoon”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk, 1980. aasta kevad ja suvi.

Viis seitsme-kaheksateistkümneaastast tüdrukut – Birgitta, Susanne, Agneta, Carina, Sofia.

Augustis kaob Sofia jäljetult.

40 aastat hiljem, 2020. aasta detsembris, ühel aasta kõige lühematest, olematul päeval, kui päike on linnakese hüljanud ja valguse tulekut pole aimatagi, leitakse noore naise surnukeha, alasti ja ilma peata.

Politseijaoskond on, uurijad on, aga tagaplaanil. Kogu töö peab ära tegema lugeja ise. Selles mõttes, et nii ongi see autoril säetud. Peatükk peatüki järel saavad sõna kõik tüdrukud ja kõigil oleks justnagu motiiv Sofia tappa.

Ma ei tea, kas see oli samuti säetud, aga umbes kahesaja seitsmekümnendal leheküljel sain ma pihta, mis värk on. Plõks käis ära, et ah siis sedasi!

Ega viimased sadakond lehekülge igavamaks läinud, nii et hää lugu.

PS Polaarjoon on raamatuklubi.

Liza Marklund “Pärlikasvandus”

Ma panin tähele küll, kui “Pärlikasvandus” ilmus, vast iga Marklundi lugeja pani, aga sinnapaika ta jäi.

Seekord küsis Tiina, et kas see peab just päris krimka olema, kui ta “Pärlikasvanduse” riiulist välja tõmbas.

No otse ei pidanud.

Tegelikult oli mul kaks tigimust, et oleks krimka, mis oleks korralikult ümber pandud. Mida ei ole ju palju tahta. Korralikult ümber pandud oli ta küll. Ja selles teises asjas tegin ma möönduse. Et ei pea olema päris.

Ei olnud ka.

Esiti oli nagu Delia Owens, Põhja-Carolina padur või Polüneesia atoll, vahet pole, üks paradiis kõik.

Isegi nimed on sarnased: Kya ja Kiona.

Nii et esimene kolmandik läks täiega “Kus laulavad langustide” laadis.

Järgmine kolmandik (või neljandik) läks Vernon Subutexi laadis, Pariis või Los Angeles, vahet pole, üks kloaak kõik.

Ja viimane kolmandik, ma ei oskagi öelda. Võib-olla siis krimka laadis. Lõpp keeras Owensi juurde tagasi.

Otse soovitada ei julge, aga igav ta ei ole ja… Noh, selline keskmise otsa (natuke laialivalguv) ajaviide.

Aga atoll oli huvitav.