Ljudmila Ulitskaja “Medeia ja tema lapsed”

“Medeia ja tema lapsed” pöörab pea peale müüdi Medeiast, Kolchise raevukast kuningatütrest, kättemaksust ja kirest. Müüt ise on kõigest kuliss – raamile pingutatud riidest või papist õhuke sein, millele maalitud kujutis on hägune, oma piirjooni kaotamas, aga ometi vaieldamatult olemas ja tarvilik, et lugu hargneks.

Sest mille muu kui Medeia müüdi taustal saaks hargneda lugu Medeiast, viimasest puhtatõulisest kreeklannast perekonnas, kes juba iidsetest aegadest seal Hellast meenutaval Tauria rannikul elanud, lugu, kus kättemaksu roima asemel on armulikkus ja kire asemel tüünus?!

Ja üldse – kõik on nagu on.

“”Seisab nagu rahn keset merd,” mõtles Lenake temast hellusega ning hakkas korraga nutma. Medeia elusaatuse pärast, tema kurva üksinduse pärast, lastetuse-needuse pärast, pettuse ja reetmise roima pärast… Ent Medeia ei mõelnud millestki seesugusest.”

“Medeia ja tema lapsed” on selline kulgev lugu.

Vahetuvad riigikorrad. Minnakse sõtta ja tullakse tagasi. Või siis ei tulda. Sünnitakse ja surrakse. Lapsed kasvavad üles ja saavad omakorda lapsi. Reedetakse, jäädakse ja jäetakse maha.

Minnakse kokku, lahku ja peast segi.

Kirjutatakse luuletusi. Keedetakse laukapuumoosi.

Hüpatakse aknast alla. Või siis ei hüpata.

Kõike juhtub, aga ikka hoovab kusagilt koirohuhõngu ja sünnivad väikesed imed.

“Medeia naeratas iseendale, rahunenult: maailmakord oli hoolimata kasvavast rahvarohkusest ja sagimisest jäänud ikka samasuguseks, talle arusaadavaks – toimusid väikesed imed, inimesed said kokku ja läksid lahku ning kõik koos moodustas kauni mustri…”

Aastakümneid ja -sadu läbib üks ja seesama lõim.

“Ta imetles seda maad, selle tuuldunud mägesid ja siledaid eelmäestikke, see oli sküütide, kreeklaste ja tatarlaste maa, ning ehkki see oli nüüd sovhoosi oma ja igatses ammu inimarmastust ning peremeeste andetuse tõttu pikkamisi välja suri, oli ajalugu temas ometi alles, lehvis kevade õndsuses, tuletas ennast meelde iga kiviga, iga puuga… Õe- ja vennapojad olid ammuilma isekeskis tõdenud, et maailma parim vaade avaneb just Medeia kempsust.”

PS Ega ma oleks osanud seda tosin aastat tagasi ilmunud raamatut leida, kui Tiina poleks teda mingil ainult talle teadaoeval põhjusel sokutanud uudiskirjanduse riiulile. Muidugi sain ma aru, et see pole uudiskirjandus. Aga ma leidsin ta üles.

PPS Kindlasti lugeda. Eriti sobiv kuumalaine ajal, kus kõik muutub nagunii kuidagi unenäoliseks.

Ljudmila Ulitskaja “Võõrad lapsed”

Ma ei oleks ehk “Võõraste laste” peale juhtunudki, kui Kaarina poleks neid nimetanud.

Kõike ei pane ju tähele, isegi kõike head ei pane tähele, või siis paned, aga midagi muud tuleb peale ja sinnapaika see jääb. Nii et kui Kaarina poleks Laikmaal “Võõraid lapsi” nimetanud, siis oleks ehk nendega nii läinudki, aga ta nimetas, ja nimetas nii, niisugusel toonil, et polnud mingitki võimalust neid sinnapaika jätta.

Kahjuks ei saa ma seda tooni kirjasõnas üles tähendada. See toon ütleks rohkem kui tuhat sõna.

Kui tahta tsiteerida, siis ei piisaks kah millestki, sest kogu raamatut siia üles panna ei saa.

Nii et tegelikult ei olegi “Võõraste laste” kohta öelda muuud, kui et loetagu. Kui, siis ehk seda, et nimedele tasuks tähelepanu pöörata. Need ei ole eraldi lood, see on üks lugu, lapsepõlve lugu, aja lugu, ja kes teab, mis lugu veel.