John Maxwell Coetzee “Barbarite ootel” LR 1989/37-39

1989. aastal ilmunud romaani eessõnas arutleb tõlkija Enn Soosaar muu hulgas ka selle üle, kas Coetzee, too suhteliselt noor, toona 49-aastane, ja suhteliselt väheviljakas autor, kelle nimega oli ses asjas spekuleeritud, võiks kunagi ka tegelikult Nobeli saada.

“Südamaal” oli seks ajaks juba loodud ja “Elizabeth Costello” ka, kuigi ilmus ju samal aastal, kui Coetzee Nobeli sai. Nii et Costellot nad arvesse ilmselt ei võtnud.

Kui ritta panna need kolm, ja kolm sel põhjusel, et kolme olen ma lugenud, siis saaks esimese koha Costello, mille ma leidsin puhta kogemata ja lõppkokkuvõttes oli see üks halenaljakas lugu, sest ma pidasin Costellot autoriks.

Ju tolle suure ja silmatorkava pealkirja, selle kohal pisikese ja silmatorkamatu Coetzee nime, millest ma üldse nagu mööda vaatasin, ja tagakaane teksti peale, mis teatas lugejale, et Elizabeth Costello on eakas Austraalia kirjanik, kes, ja nii edasi.

Teise koha saaks juba Coetzeed teades loetud “Südamaal” ja kolmanda barbarid, mille Kaire tahtis ära visata. Või keldrisse viia, ma ei teagi. Aga sellest ei maksa midagi välja lugeda.

Soosaar ütleb barbarite kohta, et tüüpiline Coetzee ja peab seda paslikuks temaga esmaseks tutvumiseks. Mis võib olla tõsi, sest on mõnevõrra lihtsam lugemine kui “Südamaal” ja Costello, aga sama mõjuv – see ajaloos elamise paine, tähendus ja otstarve, küsimused, millele pole vastuseid, ja valikud, mille ees seisab igaüks, halbadel aegadel rohkem kui headel, ja väga halbadel aegadel rohkem kui halbadel.

Aga valima peab ja hea ning kurja piiril laiutab alati soo.

Ja kes õigupoolest on barbarid, see küsimus jääb ju alati ka.

“Ma ei ole kunagi varem näinud midagi seesugust: mehe silmade ees ripuvad traatrõngastes kaks väikest klaasketast. Kas ta on pime?”

Tonaalsuselt on “Barbarite ootel” nagu Buzzati “Tatarlaste kõrb”, aga sellega sarnasus ka piirdub – ootus, rajamaa, Impeeriumi piir, tsivilisatsiooni viimane (küsitav) kants.

Kõrbed Coetzeele üldse meeldivad. Vist.

Buzzatilik kõrb ja “Elizabeth Costello” kõrb, mille Cotzee targa ja kavala harakana on Kafkalt pihta pannud.

Aga mis siin ikka pikalt jaurata, lugeda ja ilmtingimata lugeda, eriti Eestimaal aastal kaks tuhat kakskümmend üks.

Mõned tsitaadid ka.

“”Või nii,” vastan valvurile. “Ongi viimane aeg tsivilisatsiooni mustal lillel õide puhkeda.” Ta ei saa aru.”

“Ajalooline aeg on Impeeriumi sünnitis. Impeeriumi olemasolu ei sõltu sujuvast taastuvast pöörlevast ajast, mis jälgib aastaaegade tsüklilisust, vaid sakilisest lõhutud ajast, mida iseloomustavad tõus ja langus, algus ja ots, katastroofid.”

“Toimuv ei ole tolle stseeni kordus, mida ma olen unes näinud. Nagu palju muudki praegusel ajal, nii jätan ma ka selle ja tunnen ennast rumalana – nagu ammu eksiteele sattunud mees, kes kõigest hoolimata edasi rühib, käib teed, mis ei vii nähtavasti mitte kuhugi.”

Viivi Luik “Salamaja piir” LR 1974/34

“Salamaja piiri” oleks ahvatlev pidada Viivi Luige esimeseks proosakatsetuseks, tõsi, samal aastal ilmus ka “Leopoldi” esimene lugu.

Katsetus iseenesest pole ehk õige sõna, sest luule ja proosa piirimail balansseerivas “Salamaja piiris” on olemas kõik tulev.

Tõsi, üht-teist on selleks ajaks juba ilmunud, on “Pilvede püha” ja “Taevaste tuul” ja “Lauludemüüja” ka, ühtekokku kuus luulekogu, aga üht-teist on siiski veel ees.

Ja kõik see ees olev on “Salamaja piiris” kuidagimoodi sees, on “Seitsmes rahukevad” ja “Ajaloo ilu” ja “Rängast rõõmust” ja “Varjuteater” ja muu.

See on imelik, kuigi tegelikult vist mitte. Ega kirjanikuks nii väga ju saada. See ollakse.

“Kas Augustin Mäns oli siis juba kirjanik või ei olnud ta siis veel? Võib-olla ei olnud. Aga niisama hästi võis ta seda juba kolmeaastasena olla – üks kirjanik, kellest pole veel inimest saanud.”

Marcin Wicha “Asjad, mida ma ära ei visanud” LR 2021/19-20

“Asjad, mida ma ära ei visanud” on natuke nagu Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” – seda ma lugesin kah lõigu kaupa, kuigi selle vahega, et lõigu kaupa edasi.

“Asju, mida ma ära ei visanud” lugesin ma lõigu kaupa tagasi. Iga kord, kui hakkasin edasi lugema, tuli natuke tagasi lugeda, et saaks edasi minna.

Just nii ta edeneski: edasi-tagasi-edasi, tagasi-edasi.

Nagu Wicha.

Kes tegeleb asjadesse kätketud pärandvaraga, tõstab ühest kohast teise narmendavaid raamatuid ja retsepte, eks muud ka, aga peamiselt raamatuid ja retsepte, surnud ema asjadest tuleb lahti saada, toad ära tuulutada, kuhugi helistada, kuulutus lehte panna ja eluga edasi minna, aga asjad on asjad ja pärandvara on pärandvara, sellest lahti ei saa, ja sellest see lugu on.

Poola juutidest.

Ohutunne on selgesti sees. Asjad korduvad. 21. sajandist võib saada 20. parafraas, näiliselt märkamatult, ja ma ei mõtle siin pelgalt juute. Kõik võimalused on kusagil ootel, ka kõige hullemad. Tõik, et miski on juhtunud, ei garanteeri, et seda enam ei juhtu. Juhtumata ja juhtunu realiseerumise tõenäosus on võrdne. Me ei ole milligrammigi targemad.

Viskame asjad ära. Unustame tagasi lugeda. Kaotame valvsuse. Usume, et teist korda ei juhtu. Et katastroofide limiit on vähemalt mõneks ajaks täis. Aga ei ole.

Professor Parnell on klaaslehtri üles pannud.

“See “midagi” on juba tulekul. Kui aeg käes on, siis on seda kuulda raadiost raginate vahelt. Võib-olla pannakse see ka ajalehte ridade vahele kirja. Võib-olla kuulutab seda telediktori grimass.”

Professor Parnelli klaaslehtrist kukub pigitilk.

“Kindla peale öösel, nädalavahetusel, kui laboratoorium lukus oli. Aga võib-olla hoopis vastupidi, keset päeva, keset jutuvada ja põletite kahinat, kui kõigil olid käed täis ja keegi ei vaadanud nagu kiuste õiges suunas.”

Peeter Sauter “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” LR 2021/14-16

Ei olegi Sauterit lugenud.

Kui, siis ehk “Indigo” on loetud, seda nagu mäletaks kolmekümne aasta tagant, aga ei tea, kas just läbi.

Pärast seda on kolmkümmend aastat tunne, et Sauterit ei pea lugema, et teda lugenud olla. Sauter on Sauter, kuigi imaginaarne. Sest pole ju lugenud.

Selles mõttes ei ole “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” mingi üllatus. Sauter on ikka Sauter. Läheb kokku kõigi nende lugemata lugudega, “Indigoga” muidugi ka.

Teises mõttes jälle on üllatus, et läheb hinge. Ei olegi niisama üks joomine ja jauramine. Kahju on. Nagu loomast või lapsest. Ei olegi lihtsalt mees ja naine, kes ei saa koos ega lahus. On mees, naine ja üldistus, universaal. Lugu abitusest.

Lõpp on eriti mõjuv, see kujund, kaks koera kiirtee ääres. Toidetud, kõhnad, aga normaalses seisus. Maha jäetud, pikk valge nöör kaelas. Ei saa teineteise juurde, ei minema. Üks sama mõjuv kujund on veel, aga kirja ei pane. Küll tunneb ära, kes loeb.

Kõiksugu seostest kubisev, kõrg ja mitte nii väga kõrg, Thomas Mann ja Hemingway, surm Veneetsias, jäämägi, liisusalmid ja nii edasi. Peale selle kogu see kafkalik värk.

Kõik hinnas, tasuta joogid, kirjutad alla, aga peenes kirjas teksti ei loe. Ei tea, millele alla kirjutad.

PS Stiili kallal ei taha närida, ses mõttes, et stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga ta on. Mis iseenesest on ikka parem, kui et ei ole.

Nancy Huston “Loomispäevik” LR 2016/21-24

See on küll täitsa kogemata, aga nii on.

Et kaks esseekogumikku jutti, ja teema on üks.

Atwoodi “Tehingud surnutega” ja Hustoni “Loomispäeviku” saab kokku võtta kahe sõnaga – (nais)kirjanik kirjutamisest.

Selle vahega, et Atwoodi “nais” võikski jääda sulgudesse, Hustoni oma tuleks aga kirjutada suures rasvases kirjas.

Atwoodil see “nais” pole peamine. Hustonil on.

Kas dihhotoomia mees-vaim/naine-keha on ületatav?

Huston tõmbab sellele liistule ja võtab pulkadeks lahti kirjanikest abielupaaride lood. Scott ja Zelda Fitzgerald, Virginia ja Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre…

Midagi ilusat selles ei ole, st naiste jaoks ei ole. Ja mingis mõttes ka meeste jaoks.

“Patriarhaalsed institutsioonid ei ole mitte ainult võtnud naistelt hinge, vaid samuti meestelt nende ihu, ja kulub veel rohkem aega, kuni kunstnikud saavad terviklikeks, kui nad pole enam sandistatud ega kadestavad. Kuni naised enam ei amputeeri endalt emadust, tõestamaks, et neil on vaim; kuni mehed enam ei alaväärista emadust, seda samas küll matkides, kuivõrd neil seda võimet ei ole.”

Huston on lootusrikas.

“Kurikuulus “elevandiluust torn”, mis on nii pikka aega kaitsnud meeskunstnike rahu ja karistamatust – torn, mille aknaid naised on laitmatult puhtaina hoidnud ja mille ümbruses vaikuse taganud – on mõranemas ja kokku varisemas. Neist varemeist tuleb tagasihoidlikult ehitada “oma tuba” – nii naistele kui ka meestele.”

Mina nii lootusrikas ei oleks.

Huston oli kuuene, kui tema ema otsustas kodust lahkuda, et pühenduda eneseteostusele, mis kolme lapse ja perekonna kõrvalt poleks 1950ndate aastate Kanadas olnud mõeldav.

Hustoni “Loomispäevik” ilmus 1990. aastal.

Täna lugesin kirjatükki, mis kuulutas (äärmus)feminismi hukku.

Ei, see ei olnud Facebook, see oli üks päevalehti, kust selgus, et naisterahva jaoks on isegi püha kolmainsuse Kirche liig. Liiga palju vaimu. Demograafiline kollaps – see on juba käes! Ja süüdi on muidugi naised, kellel on oma tuba.

Kinder ja Küche, kui forsseerida, sellest on küll ja küll. Ja seda 30 aastat pärast “Loomispäeviku” ilmumist.

Ikka veel peaks mamma tegema süüa ja valvama, et lapsed vastu papa töötoa ust ei jookseks, sest papa võib ärrituda.

Hoidku jumal selle eest! Mamma ise kirjutab siis, kui papa ja lapsed magavad.

Veel parem muidugi, kui ta seda ei teeks.

Margaret Atwood “Tehingud surnutega” LR 2020/37-40

(Nais)kirjanik kirjutamisest.

Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Kas lugeja on eikeegi või imetlev soo?

Lihtsad küsimused, aga keerulised vastused. Õigemini võimalikud vastused.

“Ma ei tea ikka veel, mis sunnib täiemõistuslikke inimese hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas?”

Atwoodki ei tea vastust. Võimalike põhjuste loetelu on üle lehekülje pikkune.

Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe kauni naise armastus. Et võita ükskõik millise naise armastus. Et võita ühe kauni mehe armastus. Et heastada oma õnnetu lapsepõlve puudujäägid. Et lõbustada lugejat ja teha talle meelehead. Et lõbustada iseennast ja teha meelehaead iseendale. Rahuldamaks kättemaksuiha. Et kaoses korda luua. Ja nii edasi.

Aga miks siis ikkagi?!

Võib vaid aimata, miks sündis “Tehingud surnutega” – see on pühendanud teistele.

Teistele kirjanikele?

“Või oli mul ehk plaanis hoiatada pahaaimamatuid noori?” küsib ta ja jätkab paar lõiku allpool soovitustega: “Vaata selja taha. Sa pole üksinda. Ära lase end lõksu püüda. Pea madusid silmas. Pea ajavaimu silmas – see pole alati sinu sõber. Keatsi ei tapnud halb arvustus. Kui hobune su seljast viskab, roni tagasi sadulasse.

Nõuanded süütule palverändurile, kahtlemata igati väärikad, ent kahtlemata ka kasutud: ohte sigineb iga tunniga juurde, samasse jõkke teist korda ei astu, valge lehe lõputu ruumitühjus kohutab ja labürinti astuvad kõik seotud silmi.”

Et naasta sealt looga.

Või pole see siiski nii dramaatiline? Ka ei meenuta kirjanikud pigem harakaid, kes näppavad sätendavaid jupikesi siit ja sealt ning põimivad need omaenda korratutesse sasidesse?

Viimase sõna jätab Atwood Ovidiusele, kes laseb Kyme sibüllil kõneleda mitte ainult iseenda, vaid, nagu kahtlustame, ka poeedi enda eest, ja samuti kõigi kirjanike lootuste ja saatuse nimel:

“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle

ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”

Nancy Huston “Murrangujooned” LR 2012

Sol, 2004. Randall, 1982. Sadie, 1962. Kristina, 1944-1955. Kõik kuueaastased.

Poiss. Isa. Vanaema. Vanavanaema. Neli lugu. Mis kokku on üksainus lugu. Lebensborni lugu.

Kui päris aus olla, siis ei teadnud ma Lebensbornist enne selle raamatu lugemist mitte midagi.

Aga muidugi on see ka mälu ja mäletamise sunni lugu, ei aita midagi, kui sünnimärk välja lõigata. Arm, mis jääb, on märgatavam, kui olnuks sünnimärk, mis on olemas ka neil, kelle puhul teatakse, et ei ole.

Mis on huvitav – tagurpidi jutustatud lugu. Alustame aastast 2004 ja läheme tagasi, kuueaastaste silmadega. Mis on omamoodi piltmõistatus, kõik see tükk tüki haaval kokku panna.

PS Lisan siia autori märkuse.

Aastatel 1940-1945 käivitus programm, mille eesmärk oli kompenseerida Saksamaa kaotusi sõjas. Programm nägi ette, et saksastatakse lapsed, kes elasid Wehrmachti okupeeritud aladel. Himmleri korraldusel rööviti üle 200 000 lapse Poolast, Ukrainast, Eestist ja Lätist. Suuremad lapsed paigutati spetsiaalsetesse keskustesse, kus nad said aarialiku kasvatuse, pisemad läksid Lebensborni keskustesse, kust saksa pered nad lapsendasid.

Kristina oli Lebensborni laps. Ukrainast, sünnimärgiga, aga nii ilus, blond ja siniste silmadega, et sünnimärgist vaadati mööda.

Giedra Radvilavičiūtė “Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte” LR 2019 nr 35-36

giedraMida arvata kirjanikust, kes vihkab intervjuusid ja reisimist, unustab olulisi tsitaate ega salli silma otsaski, kui talle õhtuti helistatakse, eriti juhul, kui see peaks olema kirjastaja, kes tahab ära osta romaani, mida sa pole eales kavatsenud kirjutada?

Kes kustutab oma postkastist varem või hiljem ära kõik meilid, see on ju elementaarne, eks ole, nagu koristaksid tuba?!

Kes kirjutaks oma CV-sse harrastuste lahtrisse hea meelega: nuusutada maamaja keldrisse kuhjatud õunte lõhna või kuulata väikeses tolmuses alevikus inimeste jutuajamisi?

Kes alustab oma esseed Õnnepalu tsitaadiga?

Kellele pole võõras mõte, et romaanid (ja nimesid ei muuda!) on harukordne võimalus kätte maksta?

Ja nii edasi.

Mina arvan, et see peab olema üks ütlemata tore inimene, kellega oleks tore juttu ajada.

Peale selle kirjutab ta ütlemata toredaid jutte kõige paremas mõttes – nimetatagu neid siis esseedeks või milleks iganes – ja armastab võttena (topelt)ringi, isegi ringide virvarri.

Nii väljapeetud, mõõdetud ja tihedat teksti kohtab harva, eriti juhul, kui see pole surmtõsine, vaid lõbus.

PS Peale kõige muu oskab ta elegantselt varastada. Kõik kirjanikud on häbematud vargad, aga niiviisi varastada – see on omaette kunsttükk.

PPS Ringid on mulle alati meeldinud.

Ja ma ei leidnudki enam üles seda tsitaati, mille ma kavatsesin siia kirjutada. Jube raske on otsida, kui ei mäleta, millest see rääkis. Aga võis olla täitsa see:

“… kõige jubedam on kogeda, et iga sinu väljamõeldud lugu on päriselt olemas.”

 

 

Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan” LR 2020 nr 10-11

varisRomaan novellides Soome nüüdiskirjanduse kõige paremate traditsioonide järgi, ei midagi üllatavat, aga hea ikka.

Vorm on huvitav, selline fragmentaarne. Autor jutustab kaheksa eri lugu, andes vaid nappe vihjeid, detaile, nimesid, mis loovad seosed. Mis on lugejale paras kunstükk, aga huvitav.

Sel moel kirja pandud ühe suguvõsa lugu on ühtlasi 20. sajandi Soome lugu – alguspunkt 1926. aasta, see on fikseeritud. Lõpp-punkt pannakse enam vähem seal, kuhu kolme põlvega jõuab.

Lugemise pealt tagasi lapates ja otsides, kuhu järjekordne jutustaja tolles perekonnas paigutub, jõudsin juba hakata sugupuu järele igatsema, aga siis andis autor tarviliku lõigu, mida edaspidi üle lugeda, kui aru ei saa, kes on kes.

“Tädi Estril olid Ekku ja Erika. Ekku isa oli surnud ja Erika isa kohta ei  tohtinud küsida. /…/ Onu Aarrel ja tädi Sylvial olid Ilari, Inari ja Marketta. Lahja oli ema. Temal oli Paula. /…/ Rauhal ei olnud lapsi.”

Üks ilus seos ka, asjade väärtuse ja väärtusetuse kohta 🙂

“Prügimäele viidavatest rõivahunnikutest sattus Inarile näppu tibatilluke roosast angoorast nukumüts. Tumedate riiete seas tundus, nagu oleks sellest hõõgunud ajastute tagant tulevat valgust. /…/

Kodus kukkus müts kotis sorimise ajal põrandale. Erkka tõstis selle üles.

Ah see on siis sinu pärandiosa? Miks oli tarvis seda ära päästa?

Ei tea, see on millegagi mu elus seotud.

Millega?

Ei tea. Võib-olla kõigega.”

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” LR 2020 nr 8-9

schweblin“Ta tunneb, et on juba liiga palju aega kaotanud. Ta ei peatu külas. Ta ei vaata tagasi. Ta ei näe sojapõlde, kuivanud maapinnal kulgevaid ojaniresid, kilomeetrite viisi kariloomadeta tühje tasandikke, eeslinnu ja vabrikuid linna lähistel. Ta ei pane tähele, et tagasisõit muutub üha aeglasemaks. Et on liiga palju autosid, üha rohkem autosid, katmas asfaldi viimsetki soont. Ja et liiklus on umbes. Juba tunde halvatud, suitsuselt pulbitsev. Ta ei näe kõige tähtsamat: viimaks katkenud niiti, justkui oleks läidetud süütenöör; tardunud nuhtlus, valmis iga hetk pead tõstma.”

Too viimane lõik võtabki enam-vähem kõik kokku – aeg, mida enam ei ole, kõik on juba juhtunud, aga kui seda targasti kasutada, toda vähest, on teda ikkagi piisavalt, et mõista; katkenud sidemed, võõrandumine, lõhutud identiteet, maa ja linna äraspidine dihhotoomia – põgeneda tuleb maalt linna, mitte vastupidi, nagu meie oleme harjunud.

Psühhoanalüüsiseansina üles ehitatud loos püüavad tegelased mingis iseäralikus hämarolekus mõista, mis juhtus. Aega ei ole. Vana hea Lovecrafti võttestik töötab – tegelikkus lööb praod sisse, oht varitseb igal sammul, kuigi – tegelikult ei juhtu ju midagi. Puhkusest maal saab ühtäkki painaja, mis lõpeb elu ja surma kummalises vahetsoonis. Lugeja loob kildudest tegelikkust nagu Freud, sest täit tõde ei tea autor, küsija ega küsitletav.

PS See ei ole õudusjutt, kuigi selline mulje võis siit jääda 🙂 Ega ka hoiatusromaan. Pigem ellujäänu mälestused.

Eks toda Lessingi kvintessentsigi saa tõlgendada mitmeti.