Georges Simenon “Kiri emale” LR 1989 nr 51

simenonMõnevõrra üllatav leid politseikomissar Maigret´ loojalt, kui oled üles kasvanud “Saint-Pholieni kiriku poodu” ja “Maigret´piibu” valvsa silma all.

Esimene muide, oli minu jaoks tükk aega “poodu” mitte kolmandas, vaid teises vältes, ilma igasuguse tähenduseta, aga iseenesestmõistetav.

Too teises vältes imelik “poodu” vahib mind aastakümnete tagant ikka veel, nagu polekski ta raamat, vaid ilmasammas, mis kõrgub iga jumala päeva kohal aegade lõpuni. Nagu mõni muu asigi.

Autobiograafiline “Kiri emale” on tõsine, aus ja tark, tark ka selles mõttes, et kahetuseta, andeks palumata, vajaduseta seda teha.

Kirjutatud kolm ja pool aastat pärast ema surma, meenutamaks ema surivoodil. Ja muud.

“Kiri emale” algab tõdemusega:

“Me ei armastanud teineteist, kui sa elasid, tead seda hästi. Tegime mõlemad ainult niisuguse näo.”

Ja lõpeb sellesamaga:

“Sind ja mind lahutas vaid juuksekarv.”

Ega rohkem olegi vaja.

Ja kes on öelnud, et see juuksekarv on kuidagi… halb. See lihtsalt on.

Hinnanguteta, aga mõistes.

László Krasznahorkai “Viimne hunt”

viimne_huntJutustuse peategelane on endine filosoofiaprofessor, kes loo toimumise ajal elatub juhuslikest toimetamistöödest ja veedab oma päevad õlle taga ühes tagasihoidlikus Berliini baaris. Ühel päeval saab ta küllakutse ja tööpakkumise Hispaaniast Extremadurast. Ekstremaduuralased on millegipärast otsustanud, et just tema võiks neist maailmale midagi kirjutada ja on nõus selle eest heldelt maksma. Mees on nii üllatunud, et arvab – teda on kellegagi segi aetud, aga võtab siiski pakkumise vastu.

Extremadura on vaene ja mahajäänud piirkond Portugali piiri ääres, mis nüüd on aga valmis oma mineviku selja taha jätma ja saama moodsa maailma täieõiguslikuks osaks, kuulutavad kohalikud peategelasele. Temalt oodatakse, et ta Extremadurast maailmale teada annaks, kusjuures teema on vaba. Nüüd hakkkab endine filosoof ennast juba halvasti tundma, sest ta põhimõtteliselt ei usu enam keele ja kirjasõna jõudu ning kardab, et moderniseerumisega kaob senine võluv maanurk jäädavalt. Pooljuhuslikult koperdab ta Extremadura viimase hundi küttimise loosse ja peatselt on ta (koos oma külalislahkje saatjaskonnaga) seda paarkümne aasta tagust lugu uurimas.

Väga omapärase stiiliga süngelt naljakas jutt, mille lugu ei olnud ehk nii eriline, aga mis tekitas isu sama autori pikemate teoste järele. Kui ma ütlen, et kogu jutt, kõik 33 lehekülge oli üks lause, kõlab see peletavalt. Alguses see tõmbas mu tähelepanu ja veidi nagu häiris. Siis tundus see oma sorava joruna sobivat kõrtsikärbse suhu (kogu jutt on esitatud peategelase jutustusena oma Berliini kodukõrtsi baarimehele). Aga kusagil poole peal oli mul see stiiliveidrus juba üldse meelest läinud ja nüüd, kui jutt on loetud, on mul raske ette kujutada, et see võiks mõjuda sama hästi tavapärase lausestusega kirjapandult. Sest see mõjus. Otsisin pärast kohe, kas ta põhiteosed on eesti keeles, aga paistab et mitte. Järelsõnast selgus aga, et inglise keeles on need olemas ja teda on üldse ingliskeelses kirjandusruumis saatnud erakordne menu – rahvusvahelise Bookeri võitja, kaks korda USA parima tõlketeose auhinna võitja.

Arthur Japin “Suur maailm”

japinLilliputtide maailma on kirjanduses kujutatud küll, aga ikka grotesksena. Hollandi kirjanik Arthur Japin läheb oma jutustuses “Suur maailm” sügavuti väikest kasvu mehe pähe ja kuigi maailm, milles too elab, on igatpidi veider, saab lugu asjalik ja karge, sest peategelane ise on normaalsemast normaalsem.

Raamat algab natsi-Saksamaal 1930ndatel linnakese laialipeksmisega. Seal saamegi tuttavaks peategelase Lemmy ja tema naise Rosaga, kes seni on selles rändavas kääbuste linnas elanud ja töötanud. Nagu terve linn, on ka nemad teeninud raha iseenese näitamisega suurtele inimestele. Seejuures ei ole Lemmy, kelle vanemad olid lilliputid ja elasid kääbustelinnas, kunagi tahtnud muud, kui elada ja olla nagu kõige tavalisem inimene. Raamat vaatab Lemmy elule kiiresti tagasi ja kuigi lugu ennast selles üleliia palju ei ole, on Japin selle vähese meisterlikult üles ehitanud. Põnevus tuleb täiesti totakatest küsimustest, mis sinu kui lugeja peas hakkavad tiirlema. Kui alguses jääb mulje, et kääbustelinn asub Saksamaal, siis Lemmy meenutustes kõige varasemast lapsepõlvest asub see hoopis ühes New Yorgi hiiglaslikus lõbustuspargis. Mõtled juba, et oled millestki valesti aru saanud, kui, hopaa, väike käänak loos seletab ebakõla ära. Või Lemmy isa ja ema saatus. Tundusid mõlemad huvitavad, aga mitte ehk loo seisukohast nii tähtsad. Kui lõpuks tõde selgub, paistab kogu lugu teises valguses.

Raamatu sõnum on vist see, et kui tahad kääbusena suures maailmas ellu jääda, pead olema neetult tark ja isegi sellest võib väheks jääda. Seda koges oma nahal Lemmy isa, kelle elutarkusi on pool raamatut täis. Sellega tegeleb ka Lemmy. Järelsõnas on kirjas, et Japin võttis eeltööd tõsiselt, uuris ajaloomaterjale lilliputtide rändlinnade kohta ja intervjueeris väikesi inimesi, et neid paremini mõista. Seda on raamatust tunda ka. Aga päris lõpuni see tekst mind siiski enda külge ei haakinud. Võib-olla lihtsalt ei jõudnud, sest maht ei ole teab mis suur.

Kui raamatu andmete kontrollimiseks internetis kolasin, avastasin, et lilliputtide tsirkus esines Eestis veel 2001. aastal ja publikumenu oli tohutu. Päris õõvastav.

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas”

tokarczukTokarczuki “Päeva majas, öö majas” kuulutab selgeltnägija Lew ette maailma lõppu, aga maailm ei lõpe.

Ei määratud ajal ega hiljem. Lew vaatab rõdult linna, samasugust nagu eile, nagu tunni aja eest.

“Aga Lewile tundus, et kõik oli veidi teistsugune. Aga milline? Täpselt ei saanud aru. Lew tajus selles turvalises, tuttavas vaates võltsi. Ta tõmbas ninaga, justkui oleks kahtlustanud kõrbelõhna. Paari minuti pärast, kui ta oli juba külmast kange, mõistis ta – maailm lõppes, ehkki jäi näiliselt edasi kestma. Just nii näeb välja tõeline lõpp. /…/ Järgmisest päevast hakkas Lew elama maailmas, mida enam ei eksisteerinud, mis oli üleni illusioon, inertne uni, meelte harjumus.”

Samas olukorras ollakse “Maailma kõige inetumas naisterahvas” – Tokarczuki kuut juttu koondavas kogus. Londonist Varssavisse saabunud doktor Andrews eksleb kummaliselt väändunud reaalsuses, psühhootilis episoodis, Sabina, kes käib doktor M-i juures koristamas ja kellel on viis poega, tahaks heita pehmele roosale vaibale ja olla doktor M-i väikese tütre nukk. Olegile teevad abikaasa ja ämm selgeks, et surm on kaugelt keerulisem olukord, kui võiks arvata, võtku surnud Oleg end kokku ja saagu sellest aru.

Elu ja surm, uni ja ärkveolek segunevad “Maailma kõge inetumas naisterahvas” nagu “Päeva majas, öö majaski” – on akende avamise aeg, verinoorte ja haprate vistaariavõsude toahämarusega võrgutamise aeg.

“Võsud kasvavad aastas terve meetri, suvel ei tohi aknaid ja rõduuksi lahti jätta: võsud tungivad tuppa, otsivad suuremaid avausi rahutult hõljuvates kardinates, ning mul on tunne, et nad tahaksid jõuda mööblini, istuda laua taha… Ah, serveeriksin sellele taimele teed oma parimast serviisist, pakuksin rammusaid pirukaid.”

PS “Maailma kõige inetuma naisterahva” esikaane siseküljele kleebitud väikeses kolmnurkjas taskus oli laenutajakaart, selline, mida raamatukogud kasutasid ajal, mil kõik ei olnud veel internetis. Kaardi järgi olin ma selle 2005. aastal ilmunud vihiku esimene lugeja. Tokarczuk ise pälvis tänavu Nobeli kirjanduspreemia.

Pirkko Saisio “Kaini tütar” LR 2018 nr 36-37

kaini tütar“Kaini tütre” kohta ei leidnud ma mitte ühtegi arvustust, küll aga leidsin ma Postimehest pealkirja. Ei vähem ega rohkem kui “Eesti keeles ilmus soome lesbiromaan”. Romaanist endast suurt juttu ei olnud. Kui et see “äratas omal ajal suurt tähelepanu uudse ja avameelse” jne. Punkt. Ehk siis 34 aastat tagasi.

Võis äratada küll. Kui arvestada, et veel 1960ndatel pandi Soomes sellise armastuse eest vaimuhaiglasse.

Ometi on “Kaini tütre” niisugune liigitamine sama meelevaldne kui nimetada “Piiririiki” Eesti esimeseks geiromaaniks. Me ei räägi siin ju Tommi Kinnusest, eks ole, ja üleüldse – misasi on geiromaan?

Armastus on armastus, kui ta ka on keelatud, nagunii tuleb pärast õppida uuesti elama.  “Kaini tütres” ta nii väga keelatud polegi ja pole ka erilist vahet, kelle lugu see on. Juhtumisi siis Risku ja Anna lugu, aga võiks olla ka kellegi teise oma. Rohkem on see romaan andest ja vastutusest, sõnadest ja vaikusest. Me oleme harjunud, et alguses oli sõna. Sõna on püha. Mida me teeksime ilma sõnata, aga…

“Milline meeletu arusaamatuste ahel on alguse saanud lausest: “Alguses oli sõna.” Alguses oli vaikus.”

“Ja vaikus on kuulamine.”

Missugune kummaline vastuolu. Ja ega see lahene ka. Oleks üsna imelik, kui laheneks.

Ilusaid (ja täpseid) mõtteid on “Kaini tütres” veelgi.

“Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat augustikuu päeva.”

Ja milline kujund – taevast sajab kellasid, käekellasid, digitaalkellasid, taskukellasid, nagu võiks kõik need lihtsalt kokku korjata ja niimoodi kogu aja omale saada.

“Ja teadlased tajuvad, et möödunu ei ole taga, vaid ees.”

Sergio Pitol “Mefisto valss ja teisi jutte” LR 2018 nr 19-20

pitolMõõdukas koguses Lovecrafti vürtsitatud näpuotsatäie Borgese, Gombrowiczi ja Gogoli ning teelusikatäie Thomas Manniga – kõlab kaunis pööraselt, kas pole? Kokku saab Pitoli.

Ebaterve, võika, moonutatud, groteskse, hajusa, unenäolise, fragmentaarse, erudeeritud, intellektuaalse Pitoli, kelle jaoks on tegelikkus hoomamatu ning omandab tähenduse alles siis, kui sellest lugusid vesta.

Siiski ei huvita teda niivõrd see, mis juhtub, vaid see, mis võib (võis, on võinud, oli võinud) juhtuda.

Pitoli maailmas ei ole midagi, kust kinni haarata. See pudeneb sõrmede vahelt, väändub, hajub, muudab kuju. Pitoli lood isegi ei lõpe, sest lõpp oleks mingigi pidepunkt.

“Sain kõigest kinnitust, et salajased märgid on nakatunud samasugusest narrusest, kaosest, seosetusest nagu igapäevased asjadki,” tõdeb ta.

Ja  loodab siiski, et ühel päeval tuleb panter tagasi, nii nagu üks teine ladina-ameeriklane näeb unes siniseid tiigreid.

Aki Ollikainen “Must muinasjutt” LR 2017 nr 11-12

ollikainen“Kusagil lähedal, kasepuu alumisel oksal istub mõrtsuka vaim. Mees ja naine seda ei näe, suvise varahommiku esimesed päikesekiired paistavad sellest läbi, see muutub linnuks, sööstab kiljatades läbi lehtede ja kaob enne lõplikku päikesetõusu.”

Kui üks romaan juba esimesel leheküljel niimoodi üllatab, niisuguse kujundiga, siis peab see olema üks hea romaan. Tegelikult on see üks paras eklektika, isegi niivõrd, et pärast läbilugemist lappasin teda ja püüdsin tegelasi kuidagimoodi mingisse süsteemi paigutada. Kes on kelle vana(vanaisa) ja nii edasi. Õnnestus. Lõpuks õnnestus. Vist.

“Ja mina heitsin paadisillale pikali, vaatasin tähti, need tundusid laskuvat aina allapoole, justkui oleks öö oma võrke sisse lasknud ja meid alati hommikuti alamõõdulistena tagasi kasvama visanud.”

Niisuguseid üllatavaid kujundeid “Must muinasjutt” igatahes pakub. Öö. Vesi. Udu. Kalad. Võrk. Allikas. Tattarisuo allikas, kust leitakse pöial. Käelaba. Pea.

“Paistis täitsa sedamoodi, nagu oleks jääaugust võetud särg ja taevasse visatud. Seal oli ta siis hõbedaste külgede helkides värisenud nagu viimane jumal, ja suured kuused olid kummardunud tema silma, mis oli kuu.”

Pole siis ime, et sellisesse maailma, soosse, kipub inimene ära eksima ja avastama lõpuks, et soo, kus ta on ekselnud, ei ole üldse õige soo, on täitsa vale, kellegi teise, mitte tema enda oma. Ja kui see ka oleks oma. Ega see midagi muudaks. Välja nagunii ei pääseks. Lihtsalt teaks siis, et eksled omas.

“Must muinasjutt” on üks süngemiad romaane, mis ma olen lugenud. See ei jäta vähematki lootust, ei paku ühtegi lahendust, see isegi ei selgita midagi, ei nimeta mitte ühtegi põhjust. Isegi mitte paratamatust põhjusena. Paratamatus, muide, võib olla väga lohutav.

“Mustas muinasjutus pole ka seda, aga miks peakski. Muinasjutt ei seleta ju kunagi midagi. See on lihtsalt üks lugu. Ja ei mingit, kui nad veel surnud ei ole, siis… Sest nad on surnud. Kõik. Ja kui ka ei oleks, ei muudaks see midagi.

“Must muinasjutt” on romaan lagunemisest, ühiskonna, suguvõsa, perekonna ja üksikisiku (mehe) lagunemisest: “… ja ma olen tuli, mis kõrvetab mu kõige armsamaid.”

“See oli selline öö, mis ei lõppenud kunagi. See muudkui kordus, kuni päevad olid kõigest tänavalaternad pikali pimedal tühermaasirgel, mis lõputult jätkus.”

Inga Gaile “Klaas” LR 2018 nr 12-14

inga gaileDoris Lessing on öelnud, et just kirjanikel on loomu poolest suurem võime massiemotsioonidest ja sotsiaalsetest oludest lahti öelda. Inimesed, kes pidevalt vaatlevad ja jälgivad, muutuvad vaadeldava ja jälgitava kriitikuks. Lessing näeb kõigi maade kirjanikke ühe tervikuna, peaaegu organismina, mille on ühiskond välja arendanud enesevaatluse vahendiks.

Inga Gaile “Klaas” on kahtlemata üks neid enesevaatluse tekste, seda teravam, et ta on tagasivaateline – pilk on selgem. Gaile vaatleb Läti 1930ndaid aastaid, aega, mil kõik oli (justnagu) hästi, valitses küllus ja kord ning… võrsusid eugeenika ahvatlevad ideed, et oleks veel rohkem küllust, veel rohkem korda. Muide, Eestis sundsteriliseeriti 1930ndatel teadaolevalt 41 inimest.

Ei, Eestist ei kirjuta Gaile muidugi ridagi. Ta kirjutab Lätist. Ja muretseb, sest on 1930ndate lõpu meeleolusid tajunud ka nüüdisaja Lätis.

Eneesevaatluse vahendida – või kuidas see nüüd oligi – ei saa ta muidugi teha muud, kui see kõik üles kirjutada ja loota ning lõpetada oma romaan: “Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas.

Ja loeb raamatut.”

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” LR 2018 nr 22

lessingPealkiri on väga täpne. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tõepoolest.

Viis esseed. Mõjusid väga… vabastavalt. Isegi uudiseid loed nagu kuidagi teise pilguga. Oleks, et see nüüd kestaks.

See kõrvalpilk, mida Lessing soovitab, on väga tervendav. Katsuda kuidagi erapooletult mõtelda, kuidas meie peale tulevikus mõeldakse. Ja püüda mitte mõtelda, et teid ootab hukatus, meid pääsemine. Ikka lähed ju aeg-ajalt kellegagi vaidlema, eks ole.

Grupiteadvused, see on muidugi hirmutav. Aga samas inimlik. Anda endale aru, et nii ongi ja ainus võimalus seda vältida, vähemalt püüda vältida, on aru anda. Et meile on omane käske täita ja tegelikult me naudime sõjapidamist. Ma ei arva tingimata, et Lessing igas punktis absoluutset tõde kuulutaks, ilmselt ei arvanud ta seda ka ise, aga erakordselt huvitavat mõtteainet pakuvad need esseed igatahes.

Martini “Identiteedimärgid” kavatsen ma nüüd küll mingil ajal ette võtta. Tõenäoliselt ei ole see nii lihtne lugemine kui Lessing, see on täitsa imelik, et Lessing on nii lihtne, aga kollektiivsetest identiteetidest tahaks natuke rohkem teada küll.

PS Martin on Martin Ehala.

Nora Ikstena “Neitsi õpetus” LR 2011 nr 13-14

neitsi õpetusBetti Alveril räägib vihm ladina keelt. Nora Ikstenal räägib vihm liivi keelt. Miks panevad kirjanikud vihma surnud keeli rääkima? Ja kas need sel juhul üldse ongi surnud?

Vist mitte, kuni on neid, kes räägivad küll elavate keeles, aga mõistavad ka vihma juttu ja sellest lugusid vestavad. Tõsi – eks see ole nii kõikide surnutega, olgu need keeled, inimesed või majad, ja selle vastu ei saa. Maailm muutub, keegi on selle kõik välja mõelnud. Tegelikult ei muutu suurt midagi.

Kõik ootavad, et tuleks keegi ja viiks neid Pariisi. Või Moskasse. Ja mitte üksnes ei viiks, vaid ostaks neile sealt hinge, sest raha eest saab ju kõike. Aga need, kes enam ei kuule ümberringi oma ema ja isa keelt, mida ootavad nemad?

Neil ei ole ju enam midagi oodadata ega loota.

Ega see nüüd mingi mõistlik ja arusaadav raamatu kokkuvõte ole, aga kuidagi teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Selles siin on vähemalt mingisugune iseloomustav meeleolu.

“Emapiima” Bambi on ka selles raamatus. See hamster, kes sõi oma lapse ära, et see ei peaks puuris elama, ja üldse kõik muu ka. Õieti ongi “Emapiim” ja “Neitsi õpetus” üks ja seesama lugu. Mingis mõttes on “Emapiim” pilt (pigem pildi fragment) ja “Neitsi õpetus” raam. Selles, et raam tükk aega enne pilti valmis saab, ei ole midagi imelikku. Nagu ka selles, et raam on miskipärast huvitavam ja terviklikum, palju-palju parem kui pilt ise.

“Emapiima” lugedes meenus miskipärast “Seitsmes rahukevad” ja Luigest ei saanud mööda ka “Neitsi õpetuse” puhul, aga see meenutas “Ajaloo ilu” – midagi on neist ühist. Võttestik, aga eelkõige elugrammatika kõigi oma käänete, isikute, arvude ja aegadega.

Mõnes mõttes meenutab see raamat ka Õnnepalu “Klaasverandat” – oleks justnagu luuletus, aga ei ole ka, aga mitte ainult sellepärast. Muster on sama ja sama grammatika.

“Neitsi õpetust” on võrreldud ka T. S. Elioti “Ahermaaga” ja mis seal salata – kannatab võrdluse välja küll.