John Maxwell Coetzee “Barbarite ootel” LR 1989/37-39

1989. aastal ilmunud romaani eessõnas arutleb tõlkija Enn Soosaar muu hulgas ka selle üle, kas Coetzee, too suhteliselt noor, toona 49-aastane, ja suhteliselt väheviljakas autor, kelle nimega oli ses asjas spekuleeritud, võiks kunagi ka tegelikult Nobeli saada.

“Südamaal” oli seks ajaks juba loodud ja “Elizabeth Costello” ka, kuigi ilmus ju samal aastal, kui Coetzee Nobeli sai. Nii et Costellot nad arvesse ilmselt ei võtnud.

Kui ritta panna need kolm, ja kolm sel põhjusel, et kolme olen ma lugenud, siis saaks esimese koha Costello, mille ma leidsin puhta kogemata ja lõppkokkuvõttes oli see üks halenaljakas lugu, sest ma pidasin Costellot autoriks.

Ju tolle suure ja silmatorkava pealkirja, selle kohal pisikese ja silmatorkamatu Coetzee nime, millest ma üldse nagu mööda vaatasin, ja tagakaane teksti peale, mis teatas lugejale, et Elizabeth Costello on eakas Austraalia kirjanik, kes, ja nii edasi.

Teise koha saaks juba Coetzeed teades loetud “Südamaal” ja kolmanda barbarid, mille Kaire tahtis ära visata. Või keldrisse viia, ma ei teagi. Aga sellest ei maksa midagi välja lugeda.

Soosaar ütleb barbarite kohta, et tüüpiline Coetzee ja peab seda paslikuks temaga esmaseks tutvumiseks. Mis võib olla tõsi, sest on mõnevõrra lihtsam lugemine kui “Südamaal” ja Costello, aga sama mõjuv – see ajaloos elamise paine, tähendus ja otstarve, küsimused, millele pole vastuseid, ja valikud, mille ees seisab igaüks, halbadel aegadel rohkem kui headel, ja väga halbadel aegadel rohkem kui halbadel.

Aga valima peab ja hea ning kurja piiril laiutab alati soo.

Ja kes õigupoolest on barbarid, see küsimus jääb ju alati ka.

“Ma ei ole kunagi varem näinud midagi seesugust: mehe silmade ees ripuvad traatrõngastes kaks väikest klaasketast. Kas ta on pime?”

Tonaalsuselt on “Barbarite ootel” nagu Buzzati “Tatarlaste kõrb”, aga sellega sarnasus ka piirdub – ootus, rajamaa, Impeeriumi piir, tsivilisatsiooni viimane (küsitav) kants.

Kõrbed Coetzeele üldse meeldivad. Vist.

Buzzatilik kõrb ja “Elizabeth Costello” kõrb, mille Cotzee targa ja kavala harakana on Kafkalt pihta pannud.

Aga mis siin ikka pikalt jaurata, lugeda ja ilmtingimata lugeda, eriti Eestimaal aastal kaks tuhat kakskümmend üks.

Mõned tsitaadid ka.

“”Või nii,” vastan valvurile. “Ongi viimane aeg tsivilisatsiooni mustal lillel õide puhkeda.” Ta ei saa aru.”

“Ajalooline aeg on Impeeriumi sünnitis. Impeeriumi olemasolu ei sõltu sujuvast taastuvast pöörlevast ajast, mis jälgib aastaaegade tsüklilisust, vaid sakilisest lõhutud ajast, mida iseloomustavad tõus ja langus, algus ja ots, katastroofid.”

“Toimuv ei ole tolle stseeni kordus, mida ma olen unes näinud. Nagu palju muudki praegusel ajal, nii jätan ma ka selle ja tunnen ennast rumalana – nagu ammu eksiteele sattunud mees, kes kõigest hoolimata edasi rühib, käib teed, mis ei vii nähtavasti mitte kuhugi.”

John Maxwell Coetzee “The Master of Petersburg”

Nii paljukest kui mina aru saan, on J. M. Coetzee maailmakirjanduse staar, kellel on sektsioonkapis klaasi taga nii Nobeli kui ka Bookeri preemia. LAVi ja Austraalia kirjanik ka veel, nii et miks mitte oodata esmakokkupuutest temaga veidi eksootilist ja väga head kogemust. Aga “Peterburi pealik” oli väikestviisi pettumus.

See on ajalooline romaan ühest ajaliselt lühikesest Dostojevski elu episoodist. On aasta 1869 ja kuulus kirjanik tuleb Euroopast Peterburi oma kasupoja surma pärast. Leinas ja enesesüüdistuses püüab ta lahti harutada noormehe surma lugu, suhtleb selleks (üsna intiimselt) Paveli korteriperenaisega, noormehe anarhistidest mõttekaaslastega, politseiga.

Esimene pool tuiab Dostojevski Peterburis ringi suures leinavalus. See osa raamatust mulle täitsa meeldis, sest sügavast leinast tekkiv nähtamatu klaassein Dostojevski ja ümbritseva maailma vahel oli veenev. Selle kujutamiseks peab olema hea kirjanik. Aga teine pool, kui kirjanikuhärra suhtleb Paveli eeskuju anarhist Sergei Netšajeviga, tundub üsna õõnsalt kõmisev targutamine. Ja kokku jääb raamatust halvas mõttes kammerlik, tubateatrilik tunne.

Ega ma saanudki hästi aru, miks seda lugu ajaloolise isiku kaudu jutustada oli vaja või mis selle sõnum oli.

John Maxwell Coetzee “Südamaal”

“Elizabeth Costello” Coetzee on hoopis midagi muud kui “Südamaal” oma.

Kui ühes eksitab autor lugeja sädelevate (puhtteoreetiliste) arutelude virvarri, kõneldes lugude jutustamise mõttest ja mõttetusest, sh ohtlikkusest, siis teises ei hooli ta millestki – lugeja kistakse halastamatult üha sügavamale Aafrika valge naise elu ja teadvuse painajalikku rappa, kust pääseda ei ole vähimatki lootust.

Kuidas olla tunnistajaks teise valule? Islandi-Kanada luuletaja Kristjana Gunnarsi sõnul on just see küsimus Coetzee üks keskseid teemasid, tihti on seda peetud ka 20. ja nüüd juba 21. sajandi ilukirjanduse alusprobleemiks.

Täpsemini oleks raske midagi “Südamaal” kohta öelda.

“Mu isa rikkus keele, mida ma peaksin kasutama, kui nende inimestega räägin, kuid seda ei saa enam taastada. /…/ Ma olen sündinud kõnelema seisuslikke vahesid ja erinevusi kajastavat keelt. /…/ Ma ei ütle, et see keel mulle tõeliselt meeldiks, minu meelest on selles liialdatud vahetegemist, kuid teist keelt meil pole.”

“Ma elan selles majas oma kestas. Ma ei näe mingit võimalust, kuidas maailma pääseda. Ma ei näe ka mingit võimalust, kuidas maailma minusse tuua. Ma olen maailmaruumi voogav hääl, mille iga osake nutab, oigab ja kiristab hambaid.”

Coetzee ei anna oma tegelasele küll keelt, mida too vajaks, aga ta annab talle hääle, et Magda saaks rääkida oma loo. Ja tähtsam kui talle endale on see neile, kes seda loevad.

John Maxwell Coetzee “Elizabeth Costello”

Esseistika ja romaani piiril balansseeriv “Elizabeth Costello” on painav mõtiskelu lugude jutustamise olemusest.

See raamat (või peategelane või autor, mine sa võta kinni) on nagu kass.

“Suur kass, kes jätab hetkeks oma ohvri sisikonna rahule ja heidab teile üle lahti rebitud kõhu külma kollase pilgu.”

Lõpuks oleneb lugejast, kui palju (või kaua) ta välja kannatab. Toda ainitist pilku ma mõtlen.

Teine tsitaat ka:

“Täpsemalt öeldes, ta ei ole enam kindel, et see, mida inimesed loevad, teeb neid alati paremaks. Veelgi enam, ta ei ole kindel, et kirjanikud, kes söandavad puutuda hinge tumedamaid sügavusi, saavad sealt alati puutumata tulema. Ta on hakanud mõtlema, kas üldse on hea kirjutada seda, mis huvitab, veelgi vähem lugeda, mis huvitab.”

Ja veel üks, et asi kohe päris selge oleks, kuigi selge ei ole siin midagi. Iga väidet (ja vastuväidet) on võimalik ümber lükata, ja nii lõputult. Autor meelitab lugeja labürinti.

“See, mida me kirjutame, võib meid ohtu seada, ma vähemalt usun nii. Sest kui sellel, mida me kirjutame, on jõudu muuta meid paremateks inimesteks, siis on sel kindlasti ka jõudu meid halvemaks muuta. Ma ei tea, kas olete sama meelt?”

PS Teagi nüüd… Coetzee – too nähtamatuse sekretär – pälvis 2003. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ma kahtlustan, et lugude jutustamise eest.

PPS Peab kindlasti Lehtele soovitama.