M. C. Beaton “Kummituse surm”

Olgu kohe öeldud, et Sonsie ei tulnudki tagasi.

Paralleelselt mõrvari jahtimisega igatseb Hamish Sonsie järele ja põikab isegi metskasside kaitsealale, lootuses teda vilksamisigi näha. Ardnamurchan – milline tore nimi! Muide, see on päriselt olemas.

Küllap see ikka Sonsie oli, kelle pilk lõpuks minema tuiskavat konstaablit saatis.

Nii et pinge püsib (ka muis detailides) lõpuni välja. Üks pisike värisev puudel võiks ju tähendada, et Sonsie on tagasi. Aga vat ei tähenda. Tähendab hoopis võerast naisterahvast konstaabel Hamishi köögis.

Täitsa veider, et mõrvaloost põnevam on üks kass. Eriti krimka puhul.

Aga võib-olla on Hamishi lugejad mõrvadest tülpinud ja Sonsie on lõks, kuhu neid meelitada.

Mina igatahes näppasin “Kummituse surma” keskkogust proua Viigipuu tagant puhtalt Sonsie pärast.

Ega see ilus tegu olnud, sest proua Viigipuu armastab lihtsalt hullupööra krimkasid. Ja kasse.

M. C. Beaton “Halastajaõe surm”

Punapäise külakonstaabli Hamish Macbethi kolmekümne teine (eesti keeles ilmunud) lugu on nii ja naa.

Viimati loetud “Jäälinnu surm” kinnitas, kuidas tõlkija võib ühe muheda loo nii ära vussida, et ei taha tükk aega nähagi. Või ei taha üldse.

Selles asjas ei ole “Halastajaõe surmale” küll suuremat ette heita. Esimene kolmveerand lugu oli nii suur kergendus, et hakkas peris kahju tolle kaheaastase pausi pärast, mida ma pidasin, sest “Jäälinnu surm” muutis mu väga umbusklikuks.

Hiljem leidus alati mõni krapsakas vanadaam, kes uuema “surma” letilt endale napsas. Järjekorda ka ei viitsinud panna. Aga see selleks.

“Halastajaõe surm” oli taas nagu vatitekk – poed voodisse, villased sokid jalas, kruusitäis teed käeulatuses, ja on igavesti mõnus ja ohutu lugeda. Kuni selle kohani, kui Hamish Sonsie mägedesse viis. Või noh, kuni selleni, et Sonsie ei tulnudki tagasi.

Üksi, pojukesega hambus, kaaslasega, terve pesakonnaga, kuidas iganes – ta oleks pidanud tagasi tulema.

Ma ei tea, on see mingi poliitkorrektne (survestatud) viibe loomakaitsjatele, mis oleks iseäranis halb, või tuleb Sonsie tagasi mõnes järgmises loos, aga vahet pole.

Macbethi lugude võlu on olustik, punapäine ambitsioonitu külakonstaabel oma siniste silmadega koera ja metskassi ning kõigi nende teineteise lauseid kordavate kaksikutest vanapiigade, selgeltnägijate ja kirjanikest tohtriprouadega, kelle punased kassid lakuvad kannust koort.

Mõrvad nii tähtsad ei ole.

Nii et üks kodustatud metskass, kelle peremees vastutahtsi mägedesse viib, sest metsloomi ei ole sünnis kodus pidada, isegi juhul, kui nad on ise tulnud ja keelduvad lahkumast, ei lähe kohe mitte.

Ja ma olen nõus, et üks pisike sakris puudel teda ei asenda.

Aga eks ma pean edasi lugema. Sest küll ta tagasi tuleb.

M. C. Beaton “Jäälinnu surm”

Punapäise šoti külapolitseiniku Hamish Macbethi lood on nagu vatitekk – poed voodisse, villased sokid jalas, kruusitäis teed käeulatuses, ja on igavesti mõnus ja ohutu lugeda.

Nii ma vähmalt arvasin.

Kerge kahtlus muidugi tekkis, kui avastasin uue tõlkija.

Mitte et ma oleks kogu aeg jälginud, kes on kõik need kakskümmend seitse Macbethi ümber pannud, aga kahekümne kaheksas igatahes oli täiesti uus.

No ja hakkaski pihta.

Loen ja ei saa ega saa edasi. Justnagu soos. Aru ka ei saa, mis viga on.

Kui jõudsin metskass Sonsieni, kellest oli mingil arusaamatul põhjusel saanud metsistunud kass Sonsie, siis oli selge. Edasi tulid riburada krants Lugs, telesaatejuht Elspeth Grant ja proua McColl (või oli see nüüd proua Dunglass, ei saanudki aru) kires naerda nagu vana kuri kana. Inspektor Blairist sai korraks lausa proua Blair.

Ja muidugi ei saanud ka seekord “puhta nahaga pääsemise” needuseta. See on juba nagu mingi epideemia.

Samas oli tõlkija sõnavara harukordselt rikkalik.

Kiudpilvede märasabadeks tõlkimine on juba kõrgem pilotaaž, iseasi, kas ka otstarbekohane, aga juba leinapaju maadjad oksad väärivad tähelepanu.

Metsistunud Sonsiest sai taas metskass. Ja lausedki läksid pärast esimest komandikku tükk maad paremaks. Tea, kas too esimene kolmandik läks meelest maha toimetada?

Pensionieelikust konstaabel Dick Fraser oli üks igavesti tore tegelane.

Nii et lõpuks pidas ikka see vatiteki võrdlus ka seekord paika.

PS Mõni on lubanud katkestada igasuguse suhtluse Beatoni lugejatega, mis tekitas minus umbes samasuguseid vastuolulisi tundeid nagu seekordne tõlge. Aga kui Tiina ütles, et “surmad” on peaaegu et ainsad krimkad, mida ta loeb, läks kohe kergemaks 🙂

M. C. Beaton “Ülbe mehe surm”

Nii. Viimane “surm” on läbi loetud ja nüüd on nendega vahe. Või lõpp. Ei teagi.

“Ülbe mehe surm” oleks tegelikult üsna hea lõpetus. Esiteks on see tükk maad muhedam kui mõni varasem. Vahepeal enam muhelema ei ajanud.

Teiseks saab “Ülbe mehe surmas” lõpuks selgeks, mind on see alati huvitanud, kuidasmoodi sai konstaabel Macbeth endale tolle hiiglasliku metskassi Sonsie, keda nagu õieti ei tohikski kodus pidada, et metsloom ju.

Vaatasin internetist järele, sellised isendid on tõepoolest Šoti mägismaal liikvel, väga haruldased, väljasurev liik. Ladinakeelne nimetus oli raamatus ära toodud.

Sel nädalal tagastasin eelviimase “surma” ja ütlesin Tiinale, et andku mulle vahelduseks midagi muud. Et “surmadest” on nüüd mõneks ajaks küll ja küll. Tiina kadus riiulite vahele, naasis raamatuga pealkirjaga “Elu” ja vandus, et ta ei anna seda mulle ainult pealkirja pärast. Ühtlasi panin end “Serafima ja Bogdani” järjekorda.

Oleks saanud ka kohe, sest lebas seal letitaguse laua peal, järeletulemise aeg oli üle lastud, aga ei julgenud võtta. Ütlesin, et las olla, ootan, kuni järg päriselt minuni jõuab.

M. C. Beaton “Riiukuke surm”

Eelviimased vahelugemised pärast segadust “Serafima ja Bogdaniga”.

Viimaste ja eelviimaste vahele, muide, võtsin “Aakri” – vahelugemiseks. Tuleb tunnistada, et on… üsna kosutav. Mitte et Hamishid oleks kuidagi kehvenenud, aga… Paistab, et ka vahelugemised vajavad teatavat… vahet.

Nii et viimasega läheb nüüd natuke aega.

Mõtlesin ka, mis nende “surmade” puhul õigupoolest töötab. Miljöö, selge see, ja kõik need võluvad (või ka mittevõluvad) külaelanikud, see on juba eespool üles tähendatud, aga sellega kes teab mitmekümnenda osani välja ei vea.

Tegelikult töötab vist hoopis rutiin. Sest kõik on üks ja sama peale ühe – võõra, kes ilmub, tekitab suure või vähemat sorti segaduse ja lõpeb kõik mõrvaga. Või õnnetusega. Või millega iganes. Ühesõnaga – üks ja sama. Tüütu?! Vastupidi!

Inimesed (üldjuhul) armastavad rutiini. Veel enam – nad vajavad seda. Ja mis veel hullem – kui rutiin on kord juba tekkinud, siis on raske selleta hakkama saada. Muidugi, aeg-ajalt on tore sellest välja murda, aga seda rahustavam on (varem või hiljem) tagasi pöörduda. Nii et järgmise osani 🙂

M. C. Beaton “Hamish Macbethi jõulud”

Mõnevõrra ebatavaline pealkiri, eks ole. Tekitas lausa umbusku kogu selles “surmade” reas.

Asjata.

Eestimaal jätkus juunikuu kuumalaine ja Šotimaa jõulud mõjusid jätkuvalt värskendavalt.

Need mõjusid täpselt samamoodi kui Urmase vihmavideo, kui Hiiumaal sadas selle suve esimest suurt vihma ja Urmas oli selle üles võtnud ja üles pannud ja ma istusin kabinetis ja higistasin ja kuulasin vihma häält.

Ja mille kõigega üks Šoti külakonstaabel ei tegele. Ikkagi tahaks seal Lochdubhis elada, ja-jaa, ma tean küll, et igal uustulnukal on seal potentsiaalne oht maha löödud saada, aga ikkagi… Ma ei usu, et meil siin võetaks tõsiselt kedagi, kes lihtsalt tuleb ja teatab pahuralt, et tal on kass ära varastatud ja tegeletagu sellega.

Mitte tõukass, ei-ei. Lihtsalt kass. Kes käib õues ja nii edasi. Tavaline triibik. Või ma ei tea, missugused nad seal Šotimaal on. Lochdubhi valgesokilised? Või Locdubhi lontkõrvad?

Noh, tegelikult ei võtnud seda tõsiselt ka Hamish Macbeth, aga proua Gallagheri kassi leidis ta igatahes üles. Elusa ja tervena. Ning sai jõulukingiks siniste silmadega koerakutsika.

PS Vahelugemiste lõpuni on jäänud kaks raamatut. Käisin vahepeal raamatukogus, tagastasin kolm “surma” ja laenutasin ühe Saksa põneviku. Kaalusin, kas panna end “Serafima ja Bogdani” järjekorda, aga ei pannud veel. Jõuab.

Ja tegelikult, silmas pidades kassi, ei tea, kas ma julgengi.

M. C. Beaton “Snoobi surm”

Vahelugemised jätkuvad.

Selles “surmas” tutvustab autor lugejat Hamish Macbethi perekonnaga. Tuleb välja, et punapäisel konstaablil on trobikond nooremaid õdesid-vendi ja see on sama võluv detail kui Hamishi siniste silmadega koer ja metskass. Keda tal selles loos veel ei ole.

Üldse oli üllatav. Ma poleks kunagi arvanud, et “surmades” kogu nende headusele vaatamata on midagi, mis vääriks tsiteerimist. Aga on.

Konstaabel Hamish Macbeth on “Snoobi surma” alguses meeleheitel mees – haige, sõpradeta ja jõulude lähenedes surma äärel. Ja mis ta teeb? Midagi. Juhtumisi helistab talle aga ema ja mida too ütleb?!

Ei midagi rohkem ega vähem kui… Ja no palun väga, missugune võluv tsitaat!

“”Oh,” ütles proua Macbeth suure pere ema südametusega, “sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta aspiriini ja mine magama.””

Kasutamiseks kõigile täiskasvanud poegade emadele. Ja ilmselgelt ka kasutatud.

Ja teiseks. Poleks osanud aimatagi, kui värskendavalt võivad mõjuda Šotimaa jõulud, kui väljas valitseb juunikuu kuumalaine.

M. C. Beaton “Täiusliku naise surm”

“Serafima ja Bogdani” lugemist alustasin ma umbes kuu aega tagasi. Ei, ma ei ole midagi segi ajanud. Seesinane käib justnimelt selle pealkirja alla. Kohe seletan.

Et “Serafima ja Bogdan” mul kuidagi ei edenenud, läksin raamatukogusse kerge vahelugemise järele. No et seejärel Afanasjeviga jätkata. Pooleli ma teda jätta ei kavatsenud. Seda enam, et Ülle “Serafimat ja Bogdani” mulle ikkagi väga kiitis, vaatamata mu kaebdustele ja puha.

Õnnetuseks oli Tiina toonud Metskülast terve virna “surmasid”. Neid, muidu, ei ole kunagi eriti saada, ja nii ma kaotasin pea ning võtsin kõik, mis mul olid lugemata. Ehk siis viis tükki. Ja tegin “Täiusliku naise surmaga” algust.

Siis juhtus “Serafima ja Bogdaniga” õnnetus. Riina ja Tarmo teavad, mis täpselt, võib-olla oligi pelgalt õnnetus, aga võib-olla hakkas kassil must lihtsalt kahju. Või oli asi ikkagi kirjanduslikus maitses, mida ei saa välistada, sest kogu elamine on raamatuid umbselt täis ja niisugust õnnetust ei ole kunagi varem juhtunud. Ehk siis viimased 14 aastat.

Igatahes edasi lugeda ma teda ei saa, nii et Afanasjevi asemel tuleb jätkata vahelugemise ehk viie “surmaga”.

Mis on muidugi mõnevõrra problemaatiline. Mitte lugemise mõttes, ei, hää lugemine on, aga kirjutamise mõttes küll, sest mida nende “surmade” kohta ikka nii väga öelda.

On ju tollest punapäisest külakonstaablist juba üht-teist üles tähendatud – kõik need detailid, mis “surmad” toredaks teevad ja nii edasi, ühesõnaga – hämmastavalt ühtlane šoti sari jätkub hämmastava ühtlusega. Huvitav oleks teada, kui palju neid üldse on.

Seekordsed on vanemad – siniste silmadega koera ja metskassi konstaabel Macbethil veel ei ole, muus osas aga on kõik täpipealt nii nagu ikka.

M.C. Beaton “Malbe daami surm”

Konstaabel Hamish Macbethi 24. lugu. Kindla peale minek, nagu juba öeldud.

Üllatavalt ühtane tase nii pika sarja kohta, 24gi on juba muljetavaldav hulk, aga viimane see igatahes ei ole, ja miks peakski olema.

Joodikust inspektor Blairi abielu vananeva tänavatüdrukuga, korraldatud abielu muidugi, ja see, et konstaabel Macbeth kutsutakse Moskvasse, on ehk natuke üle võlli nagu ka see, kuidas Blair omakorda korraldas konstaabel Macbethi pantvangi võtmise, aga mis seal ikka.

Mõtlesin, kui mitu surma peaks jutti läbi lugema, et tüütuks muutuks, tõenäoliselt ikka lõpuks muutuks, aga kaks mitte. Kahe- või kolmekaupa olen neid ennegi lugenud ja varem või hiljem ikka ja jälle uue kallale asunud.

Et miks siis? Ma kahtlustan, et olen varem põhjusi üles lugenud, aga olgu siis veel. Võluv miljöö, Šoti mägismaa, paeluvad karakterid, kõik nood külaelanikud ja konstaablid-uurijad, too mänglev juhuslikkus, millega punapäine konstaabel mõrvalood lahendab. Ja nii edasi. Ei mingit linlikele kriminaalromaanidele omast eksistentsiaalset ängi.

Nii et loetagu 🙂 Mina ise teen väikese vahe.

M. C. Beaton “Unistaja surm”

Konstaabel Hamish Macbethi 23. mõrvalugu. Kindla peale minek, ma ütleksin.

Šoti mägismaa, uus külaelanik, mõrv(ad), vanatüdrukutest kaksikutepaar, kes lõpetab teineteise lauseid, kingimaias selgeltnägija, kassihull kirjanikust tohtriproua ja otse loomulikult punapäine konstaabel Macbeth, ikka ja ikka hädas naiste, Lugsi ja Sonsiega.

Kes pole lugenud, siis – Lugs on siniste silmadega koer ja Sonsie kodunenud metskass, kes ajab kõigile hirmu peale, aga kelleta Macbeth poleks Macbeth ja – nagu nendega peab harjuma küla, peab nendega harjuma ka lugeja, armastagu ta siis koeri ja kahtlustava silmavaatega metskasse või mitte.

PS Seda, et Lochdubh on kõikidele nendele mõrvadele vaatamata üks ütlemata võluv ja turvaline paik, olen ma juba ütelnud.