“Katku Breslaus” hakkasin ma lugema maikuus. Et asi selge oleks, siis täna on 4. september.
Aga läbi mina tema ikkagi lugesin.
Breslau, 1923. aasta juuni. Poola kriminaalromaan, Hendrik Lindepuu tõlkes. Jumalik, kas pole?!
Aeg on õige, tõlkija on õige, linn on õige. Wrocław kogu oma arhitektuuri ja hingusega, no millest me räägime.
Kõik on õige, aga ometi ei ole, mida lehekülg edasi, seda vähem. Mis ühest küljest võib olla lihtlabane sobimatus.
Ülemvahtmeister Eberhard Mock, ja seda hoolimata oma ladina keele oskusest klassikalise filoloogina, on nii ebameeldiv tüüp, et veeta temaga 250 lehekülge on tõeline katsumus.
Kriminaalromaanides on lugeja paratamatult uurijaga nii tihedasti seotud, et nende vahel peaks tekkima mingigi side. Enda ja ülemvahtmeister Mocki kohta ma seda öelda ei saa.
Karakter iseenesest on huvitav. Ja usutav ka, aga isegi vastastikuse sobivuse korral ei saa lugeja koos Mockiga uurida, sest Mock ise ei tea kah midagi ja kobab lõpuni pimeduses, kuni talle armulikult kõik ära seletatakse. Mock ise ja lugeja muidugi ka oleks nagu paljaks varastatud.
Seda, miks Lindepuu meisterlike Tokarczuki tõlgete järel on Krajewski nii konarlik, ei oska ma kuidagi seletada.
See lihtsalt ei ole võimalik, aga kuidagimoodi näe on.
Kirjakoi 