Margaret Atwood “Tehingud surnutega” LR 2020/37-40

(Nais)kirjanik kirjutamisest.

Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Kas lugeja on eikeegi või imetlev soo?

Lihtsad küsimused, aga keerulised vastused. Õigemini võimalikud vastused.

“Ma ei tea ikka veel, mis sunnib täiemõistuslikke inimese hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas?”

Atwoodki ei tea vastust. Võimalike põhjuste loetelu on üle lehekülje pikkune.

Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe kauni naise armastus. Et võita ükskõik millise naise armastus. Et võita ühe kauni mehe armastus. Et heastada oma õnnetu lapsepõlve puudujäägid. Et lõbustada lugejat ja teha talle meelehead. Et lõbustada iseennast ja teha meelehaead iseendale. Rahuldamaks kättemaksuiha. Et kaoses korda luua. Ja nii edasi.

Aga miks siis ikkagi?!

Võib vaid aimata, miks sündis “Tehingud surnutega” – see on pühendanud teistele.

Teistele kirjanikele?

“Või oli mul ehk plaanis hoiatada pahaaimamatuid noori?” küsib ta ja jätkab paar lõiku allpool soovitustega: “Vaata selja taha. Sa pole üksinda. Ära lase end lõksu püüda. Pea madusid silmas. Pea ajavaimu silmas – see pole alati sinu sõber. Keatsi ei tapnud halb arvustus. Kui hobune su seljast viskab, roni tagasi sadulasse.

Nõuanded süütule palverändurile, kahtlemata igati väärikad, ent kahtlemata ka kasutud: ohte sigineb iga tunniga juurde, samasse jõkke teist korda ei astu, valge lehe lõputu ruumitühjus kohutab ja labürinti astuvad kõik seotud silmi.”

Et naasta sealt looga.

Või pole see siiski nii dramaatiline? Ka ei meenuta kirjanikud pigem harakaid, kes näppavad sätendavaid jupikesi siit ja sealt ning põimivad need omaenda korratutesse sasidesse?

Viimase sõna jätab Atwood Ovidiusele, kes laseb Kyme sibüllil kõneleda mitte ainult iseenda, vaid, nagu kahtlustame, ka poeedi enda eest, ja samuti kõigi kirjanike lootuste ja saatuse nimel:

“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle

ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”

Margaret Atwood “Testamendid”

“Nagu öeldakse: ajalugu ei kordu, kuid riimub.”

“Testamendid” on “Teenijanna loo” järg. Aga eks see ole nagunii teada.  Offredi lugu jätkub. Tema asemel jutustab (oma loo) tädi Lydia.

“Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu  tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.”

Tädi Lydia lugu on Offredi omast komplitseeritum. Offred valida ei saa. Tädi Lydia saab. Ja ta valib. Võimalus valida ei ole alati privileeg. Või on?

“Lisaks sellele, otsekui selle tunnistuseks, oli mulle valmis pandud värske rõivas. See polnud päris mungamanel ja polnud lausa pruunist kotiriidest, aga üsna sarnane. Ma olin seda varem näinud, staadionil naistulistajate seljas. Mul käisid külmavärinad üle selja.

Ma panin selle selga. Mida muud ma oleksin saanud teha?”

Jah, seda valikut saab hukka mõista. Jutustaja arvestab sellega. Kuigivõrd.

“Sa ise poleks iialgi midagi sellist teinud! Kuid sa ise pole kunagi midagi sellist tegema pidanud.”

Ellujäämine kui sümbol iseloomustab Atwoodi sõnul Kanada kirjandust, Kanada identiteeti. Vaielda võib, aga nagu öeldud –  sa ei tea, kuni sa ise pole midagi sellist tegema pidanud ja – kuniks on elu, on võimalus. Kuni hetkeni, mil sa oled teinud kõik, mis võimalik, ja valida enam ei saa.

“Sammud lähenevad, üks saabas teise järel. Kahe hingetõmbe vahel kõlab koputus.”

Mis on huvitav – ikkagi sõna. Vastutus. Vaikimine. Sest mida teeb tegelikult see, kes otsustab vaikida? Ta hävitab lugeja. Mis on juba üsna tõsine asi.

“Sel juhul hävitan leheküljed, mida olen nii suure vaevaga kirjutanud, ja hävitan koos nendega sinu, mu tulevane lugeja. Üks tikutõmme, ja sa oled läinud – ära pühitud, nagu poleks sind kunagi olnudki, nagu sind ei tulekski kunagi. Ma eitaksin su olemasolu. Milline jumalasarnane tunne! Kuigi see on hävituse jumal.”

Arusaadav, miks Atwood lisas “Teenijanna loole” ja “Testamendile” järelloo – konverentsi, mis vaatab Gileadile tagasi. Tahaks ju nii kangesti teada. Mis sai edasi? Kas Offredil õnnestus põgeneda? Kas tädi Lydia valik oli oma hinda väärt? Jah, järellood annavad sellele vastuse. Uudishimulik lugeja on rahul. Romaanid ise oleksid ilma järellugudeta kahtlemata tugevamad. Väide “ajalugu ei kordu, vaid riimub” oleks veenvam ja – sõnum mõjuvam.

See järelugude julgustav tagasivaade, kas see pigem ei uinuta valvsust?

Margaret Atwood “Teenijanna lugu”

“Asi sai alguse sellest, et president lasti maha ja kongressi pihta avati  tuli ning sõjavägi kuulutas välja erakorralise seisukorra. Süüdistus langes islamiusu fanaatikutele.”

Nii kirjutas 46aastane Margaret Atwood 1985. aastal. Ei leidnudki üles, mis aastal “Teenijanna lugu” eesti keeles ilmus, vanim, mis ma tuvastasin, oli 1993. aasta väljaanne, aga see ei ole kindlasti see, mida ma toona lugesin.

Nii et see pidi olema varem.

Üht-teist oli ju meeles, pigem Offredi loona, aga kindlasti mitte see, millest asi alguse sai. Arusaadav, ma ei olnud eriolukorras elanud ja islami terroristidest ei teadnud ma ka midagi. Oli lihtsalt üks düstoopia ja kõik.

Nolite te bastardes carborundorum – meeles ei olnud ka see. Ju ei olnud siis põhjust. Veel. Sest keegi ei korraldanud elu marssi. Keegi ei pidanud kõnet. Antibeebipille sai tutvuse kaudu välismaalt. Aga sellega me olime harjunud.

35 aastat hiljem hakkab ausalt öelda hirm. Eks peabki hakkama, sest selleks on ju see lugu kirja pandud. Või kui mitte otse hirm, siis valvsaks teeb see igatahes. Veel valvsamaks. Mis ongi ju mõnevõrra konstruktiivsem. Et saaks enne jaole, kui su pangaarve on ühel heal päeval lihtsalt suletud ja sellele pääseb ligi vaid su lähim meessugulane. Juhul kui selline peaks leiduma.

Kui jaole ei saa, siis ei jää üle muud, kui jutustada, isegi siis, kui sa ei tohi enam lugeda, kirjutamisest rääkimata, sest sõna on ohtlik. Isegi siis, kui sa ei tea, kas on kuulaja, lugeja, see, kellele sa räägid. Sest muud sa teha ei saa.

“Ma tahaksin uskuda, et see, mida ma pajatan, on vaid lugu. Mul on vaja seda uskuda. Ma pean seda uskuma. Neil, kes suudavad uskuda, et sellised lood on vaid lood, neil on paremad väljavaated. /…/ “Pajatan” on õigem öelda kui “kirjutan”: mul polegi midagi, millega kirjutada, ja kirjutamine on nagunii keelatud. /…/ Lugu ei pajatata vaid enesele. Alati on veel keegi. Ka siis, kui kedagi ei ole.”