Mart Kivastik “Sure, Poisu!”

“Kes tahaks olla Vares? Must kraaksuv lind. Johannes Vares oli edev mees, kelle suurim õnnetus oli tema nimi. Barbarus kõlas palju uhkemalt, oli eriline, ja jäi meelde. /…/ Nii tegeles Barbarus oma isikliku, väikese mõnusa, just parasjagu silmapaistva, mitte liiga kurnava vastuhakuga kuni aastani nelikümmend. Siis sai mäng otsa.”

Hirmkalli, aga siiski tohtrihärrale jõukohase hinnaga soetatud telefon helises esimest, küllap teist ja kolmandatki korda, aga see esimene, see oli ikkagi määrav.

“Barbarus oli kogemata saanud, mida oli tahtnud, võrdsete riigi sõprade venelaste võimu all, kes käskisid tal hakata peaministriks ja jutul lõpp. Härra Barbarusest sai seltsimees Barbarus. /…/ Ta tahtis tagasi Vareseks, olla silmapaistmatu lind, olla mittekeegi, lihtsalt ja vaikselt elada, doktor Vares ja tema väike Siuts.”

Aga kas ikka tahtis? Kõik see jutt siin ja autori järelsõna on muinaslugude sinine suits, võib-olla sulavale. Ei tea ju. Ei saagi teada, aga see on tõsi, et lugusid ümber pöörata ei saa. Kui telefon juba heliseb, kuigi sa sellega ei ole arvestanud, siis ta heliseb. Midagi pole teha.

PS Pagan küll, kuidas ma olin selle täiesti ära unustanud, et ma olen seda ju näinud, “Sure, Poisut!” ja “Varest” ma mõtlen, lavastust, millest on saanud romaan.

Mart Kivastik “Taevatrepp”

taevatreppNüüd ma saan aru küll. Miks see raamat Jaanusele nii väga meeldis.

Esialgu mõtlesin, et kiidab niisama tühja.

Aga jah, ma kujutan ette küll, mis tunne tal seda raamatut lugedes võis olla. Ma küll ei oska, pole kunagi osanud sõita, käed lenksust lahti. Mis lahti, mul polnud ratastki, aga ühel suvel siiski oli. No peaaegu. See ratas oli minu käsutuses.

Ja see tunne, et sul on korraga ratas, millega sa võid sõita, kui tuju tuleb, lihtsalt võtad ja sõidadki, see, ma kujutan ette, on enam-vähem seesama lenksust lahti tunne.

Seda tunnet tahaks tagasi küll.

Ja muidugi oli see seesama 1970ndate keskpaiga lõpmata pikk suvi.

Või mis suvi, iga viimane kui päev oli lõpmata pikk, juhtuda võis mida iganes, kuigi tavaliselt ei juhtunud üldse midagi ja päriselu oli veel ees. Kui võis tahta saada heliloojaks või hokimängijaks, aga lõpuks said ainult eelarvestajaks.

Ja päriselu ei tulnudki.

Tore raamat, kurb ka, aga selline pärisraamat. Ja hea lõpuga. Häid lõppe on harva.

Üks retsept vist hea raamatu kirjutamiseks on, selle on Viivi Luik oma “Varjuteatris” sõnastanud. Ega see lihtne ole, aga mis teha.

Nii et kirjutatagu ikka sellest, mida kõige rohkem häbenetakse. Ja ärgu öeldagu, et midagi ei häbeneta. Ärgu valetatagu.