Mathias Enard “Varaste tänav”

mathias enard“Varaste tänavast” sain ma teada, kui lugesin Õnnepalu viimast raamatut. Selles ta ikka istus (kas just apelsinipuu all, aga mingi puu all (või vähemalt läheduses) kindlasti) ja luges “Varaste tänavat” ning mõtles kellestki poisist, kellestki Lakhdarist.

Millegipärast jäi mulje, et ta luges prantsuse keeles, ja võib-olla lugeski, seega minule kättesaamatut (ja mingit eriliselt peent) raamatut. Erilist huvi see mulle ei pakkunud, aga kui raamatukogu Tiina võttis virnast “Varaste tänava” ja ütles, et näe, see on see raamat, mida Õnnepalu oma viimases raamatus luges, siis ma selle ikkagi laenutasin, sest peale selle, mida ta kirjutab, on ometi huvitav ka see, mida ta loeb.

Tutvustus erilist vaimustust ei äratanud. 17aastase kodust välja visatud Lakhdari moodne odüsseia Tangerist Barcelona vanglasse, peatuspaikadeks kerjuste urkad, radikaalislamistide sekti raamatupood, illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest elatuv matusebüroo ja Barcelona kloaak… Mingi moodne Zola?!

Noh, mingi moodne Zola ta ei ole, kuigi tutvustus on täpne. Zola asemel tuleb meelde hoopis Houellebecq ja mingil kummalisel kombel meenutab “Varaste tänav” ka Õnnepalu toda viimast raamatut (või siis pigem vastupidi). Kõik kolm tegelevad Euroopaga, sellega, mis ta on, Houellebecq seestpoolt, tema prepareerib erurooplast ennast, Enard väljastpoolt, ta näitab Euroopat, nagu seda näeb noor (vaene) Maroko poiss. Muidugi teevad nad seda täiesti eri moodi, Houellebecq keskendub hetkele, olevikule (ja düstoopia-vormis ka tulevikule, olevikulisele tulevikule), Enard kasutab “Varaste tänavas” Bildungs– ja kelmiromaani elemente, kerib lugu lahti. Mõlemad aga jõuavad apokalüptilise tõdemuseni, et erilist lootust Euroopal pole. Jäänud on kaks võimalust: ennast linnaväljakul põlema panna või jääda rõdule (parki, apelsinipuu alla) raamatuid lugema.

No ja Õnnepalu tegeleb muidugi õige natuke rohkem selle teise võimaluse, puu all lugemisega.

Lakhdari teekond Tangerist Barcelonasse on teekond paradiisist põrgusse, ja isegi kui oleks vastupidi, jääks võimalus, et inimene on saadetud võõra jumala juurde, paradiisi eksiili. Lakhdari Euroopa on miraaž, ja mitte ainult araablastest põgenikele, vaid ka eurooplastele endile, kuigi nood ise seda (veel) ei taipa, selleks peab olema maalt, väljastpoolt. Lakhdari Euroopat valvavad kaamerad, millel pole inimese jaoks rohkem tähtsust kui jumalal, kes samamoodi näeb kõike, aga keegi ei pööra talle mingit tähelepanu.

Lakhdari Euroopa on steriilne, suletud nagu merikarp, või vähemalt tahaks, väga tahaks olla, ta on (veel diagnoosimata ajukasvajaga) magav tüdruk, kes näeb unes, et ei suuda kuidagi uinuda. Lakhdar arutleb, kas vajaks Euroopa ehk oma Araabia kevadet, äratust, aga pole kindel, et seegi aitaks.

Kokkuvõttes: kindlasti lugeda. “Varaste tänav” on saanud Goncourt`i preemia. Enard on arabist, elanud pikka aega Kairos, Süürias ja Liibanonis, teab, millest kirjutab.