Samuel Bjørk “Valge nagu lumi”

Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja neljas raamat hüppab ajas tagasi sinna, kust nende kahe koostöö alguse sai.

Ei tea ju, mis järjekorras neid on tõlgitud, aga vaatasin järele – “Valge kui lumi” on tõesti neljas. Kuna kolmandast – “Poisist pimeduses” – eriti lahtisi otsi ei jäänud, siis õigustab selline tagasivaade end küll.

Lugesin varasemat kolme sissekannet ja kordan esimese (“Ma reisin üksinda”) kohta kirjutatut: põhjamaine vana kooli kriminaalromaan, põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda.

Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.

Et mis seal siis on? Ei midagi erilist, aga töötab.

Üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch. Võimete piiril töötav uurimisrühm. Tüütu ülemus. Psühhopaadist sarimõrvar. Eksitav psühhiaater ja kõrvaltegelased. Imelik, et neid on üsna palju, aga segi nad ei lähe ja huvitavad on ka.

Peale selle otsib lugeja nagu kull W-tähega algava nimega tüüpe ja kahtlustab.

No mida ühelt kriminaalromaanilt veel  tahta?!

Kui, siis ehk teada, mis mõrtsukat kannustas. Sest see jääb teadmata.

PS “Valge nagu lumi” on just täpselt selline krimka, mida jõulupühade ajal lugeda. Või mis iganes ajal.

Samuel Bjørk “Poiss pimedusest”

Lugesin igaks juhuks läbi, mis ma Mia Krügeri ja Holger Munci kohta varem olen kirjutanud. Hämmastav.

Mul oli nagu meeles, et “Öökull” on väga hea ja esimene, aga “Ma reisin üksinda” teine ja kehvem. Märkmete järgi on täpselt vastupidi. Aga no see selleks.

Mõlemas, paistab, on mind häirinud see Mia Krügeri lõputu jama tablettide ja alkoholiga, ja siis veel Munchi peavalu, mis algas eikuskilt ja lõppes samuti eikuskil. Selline narratiivi seisukohast täiesti mõttetu valu.

Noh, “Poisis pimedusest” Munchi pea ei valuta ja Mia Krüger joob ainult mineraalvett ning jääb enesele kindlaks. Kui päris aus olla, siis “Poisis pimedusest” häiris mind pigem see, et peale puhas olemise, no võõrutusravilt tulles ollakse vähemalt väheke aega ikka puhas, peale puhas olemise vabaneb Mia Krüger mängleva kergusega ka painest end ära tappa.

Muidugi tuleb tal enne seda sarimõrvar maha lasta, aga sellest pole midagi. Imeline tervenemine on teoks saanud! Eriti usutav see ei ole ja sarja jätkumise seisukohast ka mitte eriti mõistlik. Lahtisi otsi eriti ei jää. Kui, siis ehk Munchi tütre kummaliselt rutuline abiellumine. Ja mida too püromaanist Jon Ivar Salem siis ikkagi kavatseb?

Mis kõige tähtsam – kas üks õnnetu, haige ja fanaatiline armumine on tõepoolest paslik (erakordselt nupukalt ette valmistatud) sarimõrvade lahendusena?! Alles jõuab kõik päriselt põnevaks minna ja siis selline lihtlabane finiš? Tahaks Voldemar Panso kombel “Ei kuule!” asemel röögatada “Ei usu!”. No jumala eest, ei usu! Oleks nagu petta saanud.

PS Kõigele vaatamata – uut Krügeri ja Munchi lugu loeks ma igatahes ja igal juhul. Kõhklusteta.

Samuel Bjørk “Öökull”

“Öökull” on politseiuurijate Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja teine lugu ning raamatu lõpu järgi peaks see jätkuma. Autor heidab konksu välja.

“Öökull” on enam-vähem sama põnev kui “Ma reisin üksinda” – Krügeri ja Munchi esimene raamat. Selles suhtes pole midagi ette heita, aga Mia Krügeri enesetapumõtted ja ravimi- ning alkoholisõltuvus muutuvad tasapisi tüütuks. Esimesed 350 lehekülge esimeses raamatus, olgu. On isegi huvitav see viimase piiri peal balanseerimine. Järgmised 350 teises raamatus on juba liig, pealegi ei jõua see kuhugi välja ja pole sellel lõputul balanseerimisel ka nagu mingit mõtet.

Peale selle hakkab “Öökullis” Munchil lõpuks pea koledal kombel valutama, nii et järgmisel hetkel peaks uurija insuldiga (või siis mõnel teisel põhjusel) kokku kukkuma ja hospitaliseeritama, aga seda ei juhtu. Pea on lihtsalt valutanud ja enam ei valuta. Ongi kogu lugu. Meenub, et Kurt Wallanderil oli ka kogu aeg kole paha olla, aga see paha oli nagu põhjendatum ja tundus ka kuidagi vajalik nagu too lõputult sadav hall vihmgi…

Kõik need tabletid, Jägermeister ja õlu ja meeleheide ja meelekohas puuriv peavalu muudavad sündmuste kirjelduse kuidagi psühhedeelseks, mis on võttena isegi omamoodi huvitav, aga… Ühesõnaga natuke liiga palju häiritud teadvust.

Teiseks – “Öökulli” lugedes tabasin end mõttelt, kas peale ükskõik kui traumeeriva lapsepõlve oleks ehk siiski veel mõni võimalus sarimõrvariks kujuneda. Või mitte?!

Kogu see virin ei tähenda, et “Öökull” oleks kehv kriminaalromaan. “Ma reisin üksindast” ehk nõrgem, aga mõnus lugemine ikka. Tähelepanuväärne on autori oskus lugejat eksitada ja valejälgedele juhtida, samas ei ole neid valejälgi ka liiga palju ja isegi lõpus ei arene sündmustik liiga kiiresti. On ju kriminaalromaanide tavaline viga see, et viimastel lehekülgedel asendab põnevuse kaos ja lugeja hakkab end süüdistama juhmuses – kuidas ta siis äkki enam mitte millestki aru ei saa…

Vähemalt seda puudust “Öökullil” ei ole. Kõik kulgeb kenasti ja arusaadavalt (ning põnevalt), aga ilma igasuguse sündmuste virvarrita raamatu lõpuni välja.

Loodetavasti ei jäta autor seda viimast konksu viimases lauses õhku nagu Kepleril on kombeks teha. Alustad järgmist raamatut suure põnevusega just selle viimase konksu pärast, aga tühjagi. Autor oleks selle justnagu ära unustanud või ei pea enam oluliseks.

PS Võimalik, et ma olen viimasel ajal lihtsalt liiga palju kriminaalromaane lugenud, et virisema hakkasin.

Samuel Bjørk “Ma reisin üksinda”

“Ma reisin üksinda” on põhjamaine vana kooli kriminaalromaan: põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda. Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.

Mis seal siis on? Eks ikka üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch,  võimete piiril töötav uurimisrühm, tüütu kõrgem ülemus ja psühhopaadist sarimõrvar, mõned ootamatud süžeekäigud ja paar eksitavat usuhullu. No mida ühelt kriminaalromaanilt veel  tahta?!

Sattusin ta peale kogemata. Kriminaalromaanide uputus muudab ettevaatlikuks. Ka Bjørk mulle võõra autorina oleks minust jäänud raamatukogusse, ei osanud tast midagi arvata, aga õnneks taipasin vaadata, kes on tõlkija. Elvi Lumet! See hajutas kahtlused. Nii ma ta lugeda võtsin ja kavatsen laenutada ka “Öökulli” – Mia Krügeri ja Holger Munchi järgmise loo.

PS Oleks kohe võinud taibata, et kui üks Norra kirjanik paneb uurijale nimeks Munch, siis peab selles raamatus ikka midagi olema.