Omal ajal ülikoolis tuli neid 20. sajandi strukturaliste, poststrukturaliste, semiootikuid, ühiskonnateadlasi ja filosoofe päris kõvasti lugeda. Üldiselt mulle nad meeldisid, sest neist oli küll raske aru saada, aga seda suurem oli rõõm, kui õnnestus mõne erilise veidriku mõttekäigule pihta saada ja avastada enda jaoks mõni täiesti uus võimalus maailma mõtestada. Bourdieu, Eco, Barthes, Kristeva, Bahtin, Lotman – andke ainult ette. Välja arvatud Foucault, kes libises mul peaaegu alati peost.
Midagi ma sain muidugi aru, eriti kui keegi teine tema mõtteid seletab, aga tema enda tekstiga oli raske. “Teadmiste arheoloogia” referaat oli asi, mille ma lõpuks lihtsalt kokku kirjutasin, ilma, et kirjutatu mõttest aru oleksin saanud.
“Teadmine, võim, subjekt”, mis annab artiklite, loengute ja intervjuudega kogu Foucault´ tegutsemisperioodist ülevaate, ainult kinnitas mu eelarvamusi. Tema teesid on uhked ja provokatiivsed, aga ma ei suuda enamasti jälgida mõttekäiku, millega ta nendeni jõuab. Ja lõpuks ei ole ma üldse kindel, kas kõlava teesi taga on mingi sisu. Natuke nagu David Lynchi “Twin Peaksiga” – no ei saa aru, kas see soga, mis sulle aetakse, on ülidiip ja sul on vaja ainult veel natuke pingutada, et sellest elu mõte kätte saada, või on soga ainult soga ja autor peab peenikest naeru.
Foucault uurib võimu (aga suhteliselt kitsaste institutsioonide kaudu, kuulsad on vangla ja kliinikumi käsitlused), seksuaalsuse ja seksi tähenduse muutumist ajas (avastab oma üllatuseks, et paganlike kultuuride seksikäsitlus polnud sugugi nii vaba nagu kristlased arvavad), hullumeelsuse kontseptsiooni teket ja muundumist. Kokku paras segapudru, mis peaks siiski sobituma mingisse tervikusse, mida ta aga ei jõua valmis kirjutada. Tihti visanddab ta ainult võimaliku uurimissuuna, mida keegi teine võiks edasi ajada.
Ilmselt ei ole mul lihtsalt piisavalt eruditsiooni või vajalikku filosoofiaajaloolist tausta, võib-olla olen ka liiga rumal, et temast aru saada või teistsuguse peakujuga, et tema ideid vastu võtta. Need mõtted tulevad, kui selle raamatu loenguid ja artikleid lugeda. Kergem hakkab, kui lugeda intervjuusid, eriti hilisemast ajast (ka hilisema aja artiklitega haakusin ma paremini), kus ta korduvalt nendib, et ah see mu vana idee…jah, pean tunnistama, et olen oma seisukohad ümber vaatama pidanud ja päris nii need asjad ei ole, nagu 1960ndatel arvasin.
Aga see ei ole siiski halb raamat, vaid midagi enamat kui tavaline ilukirjandus. Sest mitmes kohas juhatas ta mind mõnele minu jaoks täiesti uuele mõtterajale ja see oli põnev, ükskõik, kas ma autoriga nõus olin või mitte.
Muide, üks kord õnnestus mul kooli ajal Foucault´ mõtestajana hiilata ka, aga vannun, et see juhtus puht kogemata ja tegelikult oli üsna teenimatu. Pühapäevahommikuses seminaris (paras peoöö oli seljataga) tegi keegi ettekande Foucault´ vangla teemast. Seal on põhiasi panoptikumi kui ideaalse jälgimisasutuse teema. Et panoptikumi keskel asub valvur ja keskpunti avatud kongid on ringis ümber tema. Ja järelikult pole jälgitavatel võimalik keskpunktist tuleva pilgu eest kuhugi varjuda. Kellel on selle kohta mingeid mõtteid, uuris entusiastlik õppejõud. Kellelgi ei olnud. Ta ärgitas meid veel, aga ikka valitses piinlik vaikus. Kuni mina pidin midagi ütlema. Pomisesin siis, et vangid saavad ju igaüks endakujulise privaatse ruumi tekitada, kui pööravad jälgijale (võimule) selja. Mulle tundus see piltlikustatud näite absurdselt kaugele arendamine ja sisult mõttetus. Õppejõud aga lausa vaimustus ja käskis mul hakata oma maailma avardavate tõlgenduste blogi pidama hakata (mida ma muidugi ei teinud). “Teadmisest, võimust, subjektist” oli kosutav lugeda juba keskealise Foucault´ ülestunnistust, et vanemates uurimustes ei pööranud ta üksikisikule ja tolle vabale tahtele piisavalt tähelepanu. Õige teeots, Michel!
Kirjakoi 