Michel Houellebecq “Serotoniin”

Adobe Photoshop PDF1994. aastal ilmunud “Võitlusvälja laienemine” oli Houellebecqi esimene romaan, kus ta esitles oma peategelast (ja aegruumi), mida ta ikka ja jälle kasutab.

Naksuv boiler, korisev kohvimasin, kuupäevad, paigad.

Maailm, kus inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu, mis sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega – kolmas aastatuhat tõotab tulla tore, kuigi selleni on veel mõned head aastad aega.

“Serotoniini” ajaks on see käes, aga kasutada võiks vabalt neidsamu parafraase. Viimane on esimese laiendus, ülekirjutus, kordus. Igav mitte, aga “Võitlusvälja laienemine” oli huvitavam. “Serotoniin” on selgem, osutavam, aga ons seda vaja? Nii ilmselget osutust?

“Leidus mõningaid tervemõistluslikke märkusi, nagu näiteks see, et “imetaja ei otsusta igal hommikul ärgates, kas ta jääb rühma juurde või eraldub sellest, et hakata oma elu elama” /…/ Konkreetsemalt oli serotoniin enesehinnangu ja rühma sees saavutatud tunnustusega seotud hormoon.”

“Tablett on väike, valge, ovaalne, poolitusjoonega. Ta ei loo ega muuda; ta tõlgendab. Mis on lõplik, selle teeb tablett mööduvaks; mis oli vältimatu, selle teeb ta võimalikuks. /…/ Ta ei anna mitte mingit õnnetunnet ega ka tõelist kergendust, tema toime on teist laadi: muutes elu formaalsuste jadaks, võimaldab ta tähelepanu kõrvale juhtida. Niisiis aitab ta inimestel elada või vähemasti mitte surra – teatava aja jooksul.”

Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore!

PS Et see paadunud provokaator usub armastusse, seda me juba teadsime.

Mitte et see nüüd eriline lohutus oleks. Aga isegi ilma selleta – terav pilt on igal juhul rohkem väärt kui hägune.

Kui üldse rääkida, siis rääkida asjadest nii, nagu need on.