Loo peategelane härra Rähn on pärit Alam-Kolkaküla alevist. Ta on omal ajal giidina uhkusega tutvustanud välismaalastele Eesti vaatamisväärsusi, mõistnud siis, et kõik see on Euroopas palju uhkemal kujul juba ammu olemas. Alaväärsuskompleksiga seotud identiteedikriis toob ta mõneks ajaks oma Kolkakülla tagasi juuri otsima, seal aga torkab pähe lahendus: tuleb ennast mingi teise rahvuse liikmeks (vaimselt) ümber lõigata. Raamat hüppab päris palju siia-sinna. Teine liin on Alam-Kolkakülas spontaanselt sündiv rahvuslik liikumine. Kusagil on “päris-eurooplased”, kes hoiavad Eestil ja Alam-Kolkakülal silma peal.
Kes on Mihkel Muti arvamuslugusid ja raamatuid lugenud, kujutab ette, mis põldu ta künnab. Kolklus, eestlus, rahvusvahelisuse võimalikkus ilma iseenda rahvuse ärasalgamiseta. Õhtumaade allakäik. Kirja pandud ma ütleks et mutiliku särava följetonimeistri sulega (kujutan ette, et inimesed, kes teavad Mihkel Mutti kui kuulsat Eesti kirjanikku, aga ei ole ühtegi ta raamatut lugenud, arvavad, et ta raamatud on tõsised. Ei ole, need on romaanipikkused följetonid, täis mängurõõmu.) Iroonial ja groteskil on tähtis koht.
Kas see mulle meeldis? Ma ei tea isegi. Selliseid asju lugedes peaks tekkima üllatus- ja äratundmismomente, et pagan, see oli tabav, poleks ise osanud paremini öelda! Paremal juhul hakkad veel naerma. Neid on küll ja rohkem kui tal keskmiselt raamatu peale. Aga on ka õllepudeliga bussiputkas istuva elukunstniku hvilusoofiat, mis küll peene sulega elegantsesse rüüsse riietatud, aga midalugedes hakkab natuke ebamugav, sest tundub, et kirjanikuhärra ei ole asjale päris pihta saanud.
Mihkel Muti aeg on minu omast varasem, see algas 1970ndatel ja jõudis ehk tippu 1990ndate üleminekuajal. Olen sellele ta vanemat ja uuemat esseistikat lugedes mitu korda mõelnud, et stagnaaja Eestist oli ta haruldaselt euroopalik ja lääne kultuuri mõistev härra, pärast iseseisvumist aga avastas, et tegelik lääs on mõneti teistsugune. Nüüd püüab Mutt ikka Euroopat kinni püüda, aga see jääb lõpuni tabamatuks. “Seda Euroopat, millest ma unistasin, pole vist enam olemas,” ütleb üks ta tegelane. Mutile ei anna see rahu.
Mina tunnen end iseendana jumala hästi ja ei põe rahvuse, kultuursuse või tõsiseltvõetavuse kompleksi. Eks muidugi libisevad ka minu mõtted vahel samadele radadele, aga see jätab mind siiski suhteliselt ükskõikseks. Mingitest protsessidest saan ma teistmoodi aru kui Mutt. Sellises olukorras kipub ikka nii olema, et kirjaniku peen iroonia ei pane lugejat oma seisukohti ümber hindama, vaid muutub lugeja silmis lihtsalt kirjutaja piiratuse tõendiks.
Mutt aga las kõnnib neid radu. Keegi võiks seda ju teha ja Mihklil tuleb see välja paremini kui enamikul teistest. Ja “Eesti ümberlõikaja” on ka värskem kui paljud teised Muti raamatud.
Kirjakoi 