Aidi Vallik “Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn”

„Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn” avab lugejale kadunud maailmade ilu.

„Minu Haapsalu” on puhas nostalgia – igatsus kadunud aegade järele. Alates kleidist, mis on nii ilus, et selle peale kampsun panna tundub täiesti mõttetu, ja oh kui jämedatest hõberemmelgatest Eeslahe ääres, ning lõpetades mis tahes kontserdi esimeste kitarrihelidega, mis kaiguvad alati läbi suvesumeda Haapsalu õhtu. Kõik see on läinud, saanud mälestuseks, ja kadunud maailmades on alati midagi paeluvat.

Peale selle on „Minu Haapsalu” ehtne armastuskiri linnale, seda mõjusam, et elu on otsad lahti sidunud – autor on kirjutamise ajaks pisikese Haapsalu juba mõne aja eest maha jätnud, et kusagil mujal allutada juba uusi anarhiaid.

Seda, et ühte paika võib nii kangesti armastada, et ei olegi enam vahet, mis on paik ja mis oled sina ise, seda ma tean küll. Just selle tunde pärast – ja see läbib kogu teost punase niidina – mulle see raamat nii väga meeldibki. Just see punane niit muudab „Minu Haapsalu” universaalseks – seal tunneb end ära igaüks, kes on mõnest paigast, ükskõik millisest, sama palju pidanud. Lihtsalt autori jaoks on see paik Haapsalu. Ega armastuse puhul polegi ju nii väga tähtis, keda armastatakse, tähtsam on armastus ise, Haapsalus see, millest kõnelevad ka Ernst Enno luuletused ja Ilon Wiklandi pildid.

Nii et tundub, et Haapsalu – või tegelikult mis tahes koht – võib olla ohtlik, sest temast ei saa kunagi päris lahti. Ei saanud autor, ei saanud Enno, ei saanud Wikland, kes on ju samuti eluaeg kirjutanud armastuskirju Haapsalule, kuigi natuke teistmoodi. Ja mis sest, et need mitu põlvkonda lapsi tegelikult ei tea, et need majad, aiad ja õitsvad jasmiinipõõsad Astrid Lindgreni raamatutes on tegelikult Haapsalu majad ja aiad ja Haapsalu jasmiinid.

„Minu Haapsalus” on palju kauneid kirjeldusi, tuule käes heljuvaid tüllkardinaid, hommikupäikese kullatud laineharju ning valguse ja varju võbelust sillutisel. Kõige ilusam ja haaravam on reaalsuse piire nihutav kuningamäng. Mis see täpsemalt on, seda on parem lugeda raamatust, aga vihjeks – üks kummalisemaid kohaelamusi on see küll. Natuke õudne ka, et sedasi üldse võib olla ja niisugused asjad juhtuda. Et linna sees on veel üks linn, teistsugune, suurem ja ilusam nagu unenäod ikka. Peeasi, et nende lõksu ei jääks.

Nii et – oleks täiesti tarbetu arutleda selle üle, kas „Minu Haapsalu” kõneleb rohkem linnast või autorist endast, sest neid kahte pole võimalik lahutada. Selles raamatus mitte.

Ärgu lugeja valesti mõistku – ega see raamat nüüd ainult üks nostalgiline õhkamine ka ole. Mõne koha peal on see päris naljakas. Piisab, kui kujutleda, kuidas koduuksest paiskus – ja päriselt paiskuski – sisse paadisillalt müraki vette kukkunud vanaema, kes oli tulnud diagonaalis läbi talvise mere nagu pisike jäälõhkuja. Selliseid toredaid kohti leidub „Minu Haapsalus” küll ja küll.

Haapsallastele pakub „Minu Haapsalu” kindlasti äratundmisrõõmu. Kõige rohkem ehk neile, kes koos autoriga on linna muutumist oma silmaga näinud. Olnud tunnistajaks metamorfoosile, kus dekadentlik Haapsalu tõuseb fööniksina tuhast koos kõigi nende nende pisikeste armsate puumajade ja romantiliste hoovidega, mille järgi teda aastal 2020 tuntakse.

Küllap meenutavad kõik päris haapsallased koos autoriga heldimusega Gunnarit, prohvet Priskillat ja keda kõiki veel. Igal linnal – kui ta on paraja suurusega – on oma veidrikud. Liiga suurtes linnades neid ei ole, nagu väga pisikesteski. Haapsalus õnneks on.

Aga võõras lugeja, Haapsalu-võõras, ma mõtlen – kuidas on temaga, kes pole elus kordagi jalga Haapsalusse saanud, või on, aga pole tabanud linna muinasjutunägu? Kas tema teab pärast lugemist Haapsalust rohkem kui autori onu koer, kellele mere pealt paadist Haapsalu linna näidati ja räägiti, mis seal kõik on? Ma julgen arvata, et teab küll. Mida täpselt, eks igaüks oma, aga seda kindlasti, et Haapsalu on linn, kellele on põhjust armastuskirju kirjutada. Ja see juba on midagi.

Tiit Pruuli “Minu maailm. Romantikute heitlused”

“Minu maailm” ei olnud halb reisiraamat, aga jättis siiski külmaks.

Raamatu raamlugu on Pruuli enda ja salapärase Eesti ärimehe (fiktiivne) võistlus, kumb suudab enne läbida loosiga tõmmatud punktid maailmas ja leida neist side Eestiga. See annab reisimehele ja kirjanikule võimaluse laduda raamatusse kõige erinevamaid lühilugusid maailma eri paigust.

Pruuli oskab kirjutada, on ringi rännanud ja püüab oma lugudega kenasti midagi ka öelda, aga kokkuvõttes see raamat ikkagi vaimustust ei tekitanud. Esiteks raamlugu ise ei täitnud oma ülesannet. Kui see juba välja käia, siis võiks seda ka põnevuse tekitajana lõpuni hoida. Nüüd oli alguses suur väljakutse, aga edasi mingid juhuslikud ja kokkuvõttes reisilugusid segavad vahepalad. Seda enam, et vähemalt mina ei suutnud lugemise ajal meeles hoida, kas lugu jutustab Tiit või see fiktiivne Artur. Oleks täitsa piisanud, kui Pruuli oleks lihtsalt sissejuhatuses öelnud, et on valinud lugusid, millesse reisi sihtkohas sõidab Eesti teema kuidagi sisse.

Raamlugu raamlooks. See võis häirida, aga ei põhjustanud mu ükskõiksust. Tükk aega mõtlesin, millest see tuleb, enne kui aru sain. Need lood (välja arvatud üks) lihtsalt ei läinud mulle korda ja ei tekitanud karvavõrdki unistust, et tahaks ka sinna rännata. Enamasti olid need mõne reisikaaslase või sihtpunktis leitud kohaliku portreed ja need inimesed mõjusid täpselt meeldetuletusena, miks ma võõraste inimestega suhelda ei armasta.

Ainus erand, mis hakkas heas mõttes elama, oli reis läbi Kesk-Aasia riikide (õnneks umbes veerand raamatust).

Katrin Pauts “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu”

Katrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.

Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.

Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. “Minu Muhumaa” on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu autor ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.

Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, roositud pättide Muhu. Pautsi raamatu järgi on just see see „õige” – mõnekümne meetri kaugusel merest, ridaküla, mille poolitab sammaldunud kiviaedade ja helekollaseks värvitud majadega palistatud tee, postitalu peale selle ja saare lõunapoolne ots. Olgu, kõik need majad ei pruukinud olla helekollased, aga valgust oli seal palju rohkem kui kusagil mujal. Tegelikult ei ole mitte kusagil nii palju valgust olnud. Võibolla ainult Nõmmel.

Seda, et „kõige õigemad” muhulased elavad lõuna pool ja postitalu annab ekstra erilise staatuse, lugesin „Minu Muhumaast” – mul polnud sellest aimugi, sest nagu öeldud, ei ole ma muhulane. Muhulased olid mu emapoolsed vanavanemad ja vanaema õdede Muhu on see, mida ma võiksin omaks pidada. Muidugi jooksin ma lapsena ringi roositud pättides – kui ühed ära kulusid, toodi Muhu tädide käest uued. Neid oli viis, tädisid, ma mõtlen, neli elas vanapiigadena oma sünni- (ja postitalus), küla viimases majas enne merd. Viies oli küla teise serva (või oli see juba teine küla, kes teab) mehele läinud. Kuues – mu vanaema – läks mehele mandrile, aga mitte mandrimehele, ui jessuke, ei! Ikka muhulasele, kes oli Vabadussõjas käimise eest maad saanud. Õnnetuseks asus see maa mandril.

See kõik ehk seletab kuidagi paradoksi, miks ma mittemuhulasena lugesin „Minu Muhumaad” nagu muhulane, ja mitte ainult – ma lugesin seda nagu too „õige” muhulane, kes on Pautsi ja tema ema ja vendade elu saarel kibedaks teinud.

Ja mis veel imelikum – kusagil alateadvuse kõige alumises kihis mõistan ma neid mehhanisme, mis tõrjumise käivitavad. Ärgu lugeja nüüd valesti aru saagu – mõista ja heaks kiita on kaks täiesti eri asja. Mina lihtsalt mõistan. Saan aru. Selle olematu miskiga, mille järgi oleks ma justnagu rohkem (ja õigem) muhulane kui Pauts.
Nagu ütles ükskord mu onutütar: „Eks meitel ole see Muhu jonn sees.” Äi ta pole mette rohkem muhulane kui ma, aga need olid kibedad sõnad. Ma pole teda küll õieti näinud, seda Muhu sünkmusta poolt, kui, siis ehk silmanurgast, aga ma tean, et ta on olemas.

Üks arvustaja imestas, miks Pauts või ta ema – kui neil oli seal nii paha olla – siis Muhust ära ei läinud. Aga Muhu ei lase ju lahti! Pautsil on mingi imeväega õnnestunud tabada Muhu kangust ja müütilisust. See saar on ju iseendast tükk maad suurem. Muhu on nagu von Glehi aegne Nõmme oma müütiliste veidrike, fantastide ja legendidega, mille märke võib sealt leida (või vähemalt katsuda otsida) tänini.

Muhu on isegi kangem kui Nõmme ja kõik Tallinna suurkoolid kokku. Riigi kunsttööstuskoolis oma ainukese poja skulptoriks ja hiljem professoriks koolitanud vanatädi, minu vanaisa õde, elas suurema aja elust Nõmmel, kuhu toosama poeg talle lõpuks majagi ehitas, aga muhulaseks jäi ta surmani. Muhulaseks jäi ka professor ise, istus emeeritusena Wiiralti kohvikus, Muhu kampsun seljas, ja kirjutas Muhu Matsi nime all luuletusi.

Jah, Pautsi Muhu on üks hoopis üks teistsugune Muhu, aga ometi mingil paradoksaalsel moel täpselt seesama. Ma tunnen ta ära. Nagu öeldud, on see vastuoluline raamat. Peale selle silmatorkavalt hästi kirjutatud.