Richard Powers “Hämming”

“Hämming” esitab terve hulga küsimusi, aga ei anna vastuseid.

Ta lihtsalt mõjub. Selge see, et see on ebamugav ja paneb südame valutama.

Astrobioloogist Theo Byrne kasvatab üksi oma isevärki üheksa-aastast poega Robinit. Robini ema on hukkunud autoõnnetuses, sest sõitis teelt välja, et päästa opossumi elu. Oli vist opossum. Igatahes mingi loomake.

Robin joonistab ohustatud loomi, päevade ja kuude kaupa, et pildid maha müüa ja raha loomade päästmiseks annetada. Theo Byrne modelleerib planeetide kaupa elu kosmoses – kas ja missugune võiks see olla.

Robini raevuhood tekitavad probleeme, kodus ka, aga eeskätt koolis – ta ei sobi kuidagi. Isa ei taha, et pojale kirjutataks psühhofarmakone. Selle asemel hakkab poiss saama katsetamisjärgus teraapiat, mis võiks Robini raevuhoogusid ohjeldada – ema ajumustrite abil.

Esialgu see aitabki, aga siis läheb kõik nagu “Lilledes Algernonile” – küll teisel põhjusel. Teraapiale tõmmatakse lihtsalt vesi peale ja katsealused katsugu ise hakkama saada.

Kas ja kui palju me üldse peaksime sekkuma? Kas meil on õigus otsustada, kes vastab normidele ja kes mitte? On meil õigus üldse neid norme kehtestada?

See on üks kimp küsimusi.

Teine on Fermi paradoks: kui maaväline elu peaks a priori eksisteerima, siis – kus nad kõik on?

Üks võimalikke vastuseid on filter. Kusagil peab olema filter, mis ei lase elul areneda nii kaugele, et see jõuaks leida teisi. Enne hävitab see ennast ise ära, arutult raisates, rikkudes, raiudes, mürgitades ja ainult iseenese peale mõeldes.

Kokkuvõttes – alasti lugu, umbes sama meetod, kui van Goghi “Päevalilledele” tomatisuppi visata, et inimesi mõistusele tuua. Lõppu pean silmas, aga…

Kui see ka ei mõju, mis siis üldse?

PS Kahtlemata raamat, mis jääb meelde. Ja paneb mõtlema.

Andreï Makine “Ühe elu muusika”

“Ühe elu muusika” on lugu pianist Aleksei Bergist. Lugu 1930.-1950. aastate Venemaast. Venemaast üldse. Kirja pandud üle kahekümne aasta tagasi.

Ometi oli juba siis kõik olemas. Võib-olla on alati olnud. Või kui mitte, siis hiljemalt kolmeteistkümnendal leheküljel.

“Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases.”

Miks? Eks muidugi Venemaal üles kasvanud ja hariduse saanud autor küsib. Püüab seletust leida.

“Ja see lumetormist ümberpiiratud jaamahoone pole muud kui kokkuvõte selle maa ajaloost. Tema sügavamast olemusest. Need avarused, mis muudavad absurdseks igasuguse tegutsemise. Liiga suured avarused, mis neelavad endasse aja, nullivad kõik tähtajad, kestused ja plaanid. Homme tähendab “võib-olla kunagi”, siis, kui avarused, lumed, saatus seda võimaldavad. Fatalism…”

“Ühe elu muusika” – kuigi napilt kaheksakümmend lehekülge – on suur lugu, mille võtab kokku kõige paremini autor ise, keda järelsõnas parafraseerib tõlkija Triinu Tamm.

“Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja mis vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud.”

PS Kindlasti lugeda.

PPS Tegelikult läksin ma keskkogusse “Tundmatu mehe elu” järele, mida Lehte oli mulle soovitanud. Sain häbiga teada, et sellise pealkirjaga teost pole olemas, aga “Ühe elu muusika” on. Leppisin sellega.

Ei teagi, kust ma “Tundmatu mehe elu” nüüd saan. “Prantsuse testamenti” ei julge küsidagi. Tiina on Metskülla pagendatud, Ulvi toidupoodi kassapidajaks. Ametis on uued töötajad. “Gogoli disko” on selle kõrval lapselalin.

(Kes pole kursis, siis: “Kahjuks seda Gogoli teost meil ei ole!”)

José Eduardo Agualusa “Minevike müüja”

“Kui ma peaksin uuesti sündima, valiksin midagi täiesti teistsugust. Mulle meeldiks olla norrakas. Vahest ehk pärslane. Uruguailane mitte, sest see oleks sama hea, kui kolida naaberlinnaossa.”

Selle Borgese tsitaadi on Agualusa valinud “Minevike müüja” motoks ja mitte ilmaasjata. Ainult et tema läheb tükk maad kaugemale.

Norrakas või pärslane, mis vahet seal on? Kas pole needki lihtsalt üks naaberlinnaosa?

Kui juba, siis valida midagi täiesti pöörast ja sündida uuesti… gekona.

Tegelikult ongi see üks täiesti pöörane lugu, kus jumala hääl tuleb taskuraadiost, mis ripub varjudest ilmunud kõhetu lonkava jahikoera kaelas. See on kähe ja sisisev, nagu tulele jäetud teekann.

“Minevike müüja” on kummaline segu – võtta üks osa Aafrikat, midagi coetzeelikku, kaks osa Ladina-Ameerika maagilist realismi, vispeldada korralikult ja maitsestada tilgakese euroopalikku sarkasmiga.

Aga jah, jutustab geko, mitte päris lõpuni, aga peaaegu, ja ta alustab nii:

“Sündisin selles majas ja kasvasin siin üles. Pole kunagi väljas käinud. Õhtu saabudes toetan keha vastu aknaklaasi ja silmitsen taevast.”

Kes ta on, see kummaline leige olevus, kes kõneleb inimestega unenägudes ja pole kunagi kellegi vastu tundnud midagi enamat kui kerget poolehoidu?

On ta jumal? Autor näikse sellele justnagu viitavat:

“Ma näen kõike. Selles majas olen ma nagu väike öine jumal. Päeval ma magan.”

Ja teises kohas:

“Jumal andis meile unenäod selleks, et saaksime teisele poole pilku heita,” ütles Ângela Lúcia. “Et saaksime juttu ajada esivanematega. Juttu ajada Jumalaga. Ja lõppeks ka gekodega.””

Aga mis hakkab inimene pihta jumalaga, kes ei suuda kedagi armastada ja sureb?

Kui jumal on surnud, siis ei jää inimesel muud üle, kui ise armastada ja iseendaga rääkida.

Aga see pole kaugeltki kõik. “Minevike müüja” on lugu mälust. Mehest, kes ajab gekoga unenägudes juttu ja müüb minevikke.

Neljandaks on see lugu valgusest.

Nii kauneid valguse kirjeldusi pole ma vist kunagi kohanud. Ja see vastandamine, kaks fotograafi, üks annab tunnistust varjudest, teine kogub valgust. Üks nimetab end tunnistajaks, teine ei teinud lapsena muud, kui et joonistas vikerkaari. Kuni isa talle fotoaparaadi kinkis.

Viiendaks on see lugu Aafrikast, kellel pole unistust. Ta on selle välja mõelnud.

“Kui nüüd järele mõelda, siis on siin teatav erinevus, kas omada unistust või see välja mõelda. Ma mõtlesin ühe unistuse välja.”

Mõned tsitaadid veel:

“”Sõjafotograaf?” Ângela vaatas teda õudusega: “Mis sellel minuga pistmist on?! Ma pole isegi kindel, kas ma fotograaf olen. Ma lihtsalt kogun valgust.””

“Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.”

“Mälu on maastik, mida vaadeldakse liikuva rongi aknast.”

“Ta tahaks juhatada lindude orkestrit, sellal kui taevas avanevad ükshaaval vikerkaared.”

PS Üldse oli kuidagi kahju lugeda, sellest mõttes, et ei raatsi. Kogu aeg oli selline tunne, et peaks kuidagi aeglasemalt ja teistmoodi.

Nii et see raamat peaks küll riiulis olema.

Daniela Krien “Armastus hädaolukorras”

Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde, raamatupoodnik, arst, kirjanik, viiuliõpetaja ja näitleja – neli lugu, neli Saksa DV-s üles kasvanud naist, kelle elud parajate sasipundardena ühel või teisel moel põimuvad. Rahul nad muidugi pole.

Kõlab nagu (õnneliku lõputa) naistekas ja selle piiril ta balansseerib ka.

Struktuur iseenesest on huvitav, see rakursside mitmekesisus – Malika lugu on ka Brida lugu ja nii edasi, aga teisest vaatenurgast.

Ja piiritajad nõeluvad taevas igas loos.

“Armastus hädaolukorras” ilmus Saksamaal 30 aastat pärast Berliini müüri langemist. See nähtamatuna püsiva müüri teema on romaanis sees, aga nii õhkõrn, et jääb peaaegu kahe silma vahele. Sellest on kahju.

Eks see naisteka piiril köielkõnd aita muidugi kaasa ka. Keda huvitaks mingi nähtamatu sein, kui käsil on armulugu? Isegi autorit mitte.

PS Aga taevas nõeluvad piiritajad on toredad.

Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Kinnunen on pühendanud “Ei öelnud, et kahetseb” neile, kellele vaikus on kergem kui tee. Ehk teinud seda, mis on kirjaniku üks privileege ja võimalusi – andnud hääletutele hääle.

Teine maailmasõda on lõppemas. Viis soome naist asuvad Põhja-Norrast teele. Nad on ära olnud lühikest aega, ei aastatki, aga see aeg on pikem kui mitu elu.

Nad on sakslastega kaasa läinud, eri põhjustel. Aga viimane laev Narvikist väljus nendeta. Kas sai Saksa ohvitseri armastus lihtsalt otsa või ei vastatud mõõtudele – puusad olid liiga kitsad või silmavärv vale. Või siis lihtsalt ei mahtunud peale. Saksalsed on läinud, naised on kinni võetud, nende pead paljaks aetud. Nad on veoauto kasti kamandatud, aga juht laseb neil minna.

Ja nad lähevadki, läbi maha põletatud, rüüstatud ja tühja Lapimaa. Tagasi koju. Mida ei ole enam olemas.

(Sõja)kevadel 2022 on seda lugeda teistmoodi, kui olnuks varem. Ses mõttes, et sõda on siinsamas, mitte kuskil seal kaugel. Aga ka ses mõttes, et aeg on juba mõnda aastat olnud nii mustvalge, et hakkab hirm.

See mustvalgus on ajanud haarmeid sõprade, kaasteeliste ja -maalaste vahele nii, et sõda koroonaviirusega ja sõda Ukrainas on muutumas meie oma väikeseks tigedaks (kodu)sõjaks.

See on seesama mustvalgus, mis mõistis kohut nende viie naise üle, kes lähevad 1945. aasta kevadel läbi rüüstatud Lapimaa. See mustvalgus pole kuhugi kadunud.

“Nemad, soomlased, olid lasknud kurjuse vallale, ning kui see oli aastaid laamendanud, asus see nende sisse elama. /…/ Ja juhul, kui nad püüavad saada seda endast välja, rüütades halvad mälestused jutustusteks, võtab sõda oma haardesse neid kuulavad lapsed. Ta võis vaid loota, et sõjajärgne põlvkond, veel sündimata, on sellest koormast vaba. Või järgmine.”

Ja muidugi see ei käi ainult “nende, soomlaste” kohta.

PS Kindlasti lugeda ja just praegu. Ja Kinnuse “Nelja tee risti” ka kindlasti lugeda.

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

“Kord elas pilvede kohal mäel mees, kes oli olnud Jaapani keisri aednik. Enne sõda polnud just paljud inimesed temast kuulnud, aga mina olin. Ta oli lahkunud oma kodust päikesetõusu veerel, et tulla Malaia keskmägismaale. Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu õde temast esmakordselt rääkis. Möödus kümme aastat, enne kui ma üles mägedesse temaga kohtuma sõitsin.”

Nii see algab. Kõlab nagu muinasjutt, eks ole?!

Aga muidugi ei ole “Õhtuste udude aed” muinasjutt. Kaugel sellest.

See on lugu Malaiast, sõjast ja orjalaagritest, Jaapani okupatsioonist ja eriolukorrast, aga eelkõige on see lugu mälust ja mäletamisest, mälu jumalannast Mnemosynest ja tema kaksikõest unustamise jumalannast, kellest keegi midagi ei tea.

Kuidas me saakski?! Kui ei mäleta, pole olnud.

Peategelane jookseb ajaga võidu, et üles kirjutada enne, kui ta kaotab sõnad, sest kahvatuimgi tint kestab kauem kui inimese mälu.

Väga ilus, väga ilusas keeles, väga hästi tõlgitud ja väga kurb lugu, aga selline puhaskurb. Mitte lõhkuv, vaid liitev. Mitte meelelahutus, vaid meele kokkupanek, nagu Lehte ütleks.

Ega selliseid lugusid palju ole.

Ja pole vist vaja ütelda, kes ta mulle pihku pistis.

Ikka Tiina, kes muu.

PS Kindlasti lugeda.

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.

Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.

Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”

Tuttav lugu, kas pole?!

Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.

Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.

Üks ilus tsitaat ka:

“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”

Don DeLillo “Null K”

Võtsin “Null K” keskkogust ulmeka pähe, kui olin kaanele kirjutatu läbi lugenud. Eks ta ju mingis mõttes ole ka, nii poole (või tausta) jagu, just nii palju, kui sellise loo jaoks parasjagu on vaja.

Houellebecqilik “Null K” võiks olla “Saare võimalikkuse” eellugu, lugu sellest, kuidas (ja miks) “Saare võimalikkuse” maailm sündis.

Just see oli esimene paralleel nende kahe, DeLillo ja Houellebecqi vahel.

Aga siis tekkis teisigi.

DeLillo on nagu Houellebecq ja vastupidi – neid ühendab seesama ümbritseva ruumiga konfliktis olev peategelane, üksik, pidetu, religioonitu, New Yorgis nagu Pariisiski.

Kumbki ei armasta seda maailma, kumbki ei paku lahendusi, DeLillo veel vähem kui Houellebecq. Mõlema lood on moodsa maailma kõverpeeglid.

Maailm on talumatu, aga kes või mis ollakse ilma selleta? Igasugune võimalus vabaneda on illusioon, lõks.

“”Mis aga on mina? Kõik see, mis te olete ilma teisteta, sõprade või võõrasteta või armastatute või lasteta või tänavateta, kus kõndida, või toiduta, mida süüa, või peegliteta, kust ennast vaadata. Aga kas olete ilma teisteta üldse keegi?””

Aga kuidas olla keegi koos teistega?

Kui Houellebecq jätab mingi õhkõrnagi lootuse, siis DeLillo seda ei tee. Tema peategelane eksleb unenäolises, hoomamatus maailmas, kus püüd mõista, maailma ja iseennast mingilgi moel defineerida, ei vii mitte kuhugi.

“Mida peaks see tähendama?” küsib ta üha ja üha. Sõnad ei tähista ega väljenda enam tegelikkust.

“Püüan sõnu näha. Kogu aeg samu sõnu. Sõnad hõljuvad mööda. Ma tean, et on midagi enamat.”

Defineeri reaalsus. Defineeri tõde. Defineeri lõuend. Defineeri riidepuu. Defineeri isik. Defineeri inimene. Defineeri loom. Defineeri mantel. Defineeri aeg. Defineeri ruum.

Kui alguses oli sõna, kas see tähendab, et ka lõpus on sõna?

Sedasi väljendatuna võiks see tähendada sõna võimu, olulisust, milles aga DeLillo sügavalt kahtleb.

Ometi pole tal selle kahtluse väljendamiseks ühtegi muud vahendit kui sõnad.

PS Kummaline külm romaan. Kuigi sellise pealkirja puhul võiks seda ju oodata – ikkagi absoluutne null.

Samanta Schweblin “Kentukid”

Piiripealne ulme.

Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab. Kui, siis ehk see, et “Kentukite” tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas.

Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama (tegelikult mitte eriti olulise) teistsugususe pärast. Ses mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… “Kentukid” võib-olla ei vasta “Nähtamatut niiti” lugenu ootustele.

Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab.

Mis sellest maailmast saab.

“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”

Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, vaid ka maksma selle eest? Miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat?

Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s? Sest see on lõbus. Ja ahvatlev. Ja täiest süütu. FB-st loobuvad üksikud.

Tehnoloogiliselt oleks “Kentukite” robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Ja miks ei peaks saama?! Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv. Ta on sama “süütu” kui Facebook.

Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.

On siis meil mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?

Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

vestlused-sõpradega“Vestlused sõpradega” on kahtlemata üks viimase aja paremaid lugemisi. Või isegi mitte viimase aja.  Üldse.

Ei raatsi käest panna ja pärast mõtled veel tükk aega.

Erinevalt neist häist, mille paned iga natukese aja tagant käest, lõpuks saad ikka läbi… ja pärast mõtled veel tükk aega.

Kui hakata ümber jutustama, siis kõlaks “Vestlsed sõpradega” nagu mage naistekas. Mis on Kaire peal kontrollitud. Tõepoolest kõlas.

Aga ta ei ole, mitte ühegi kandi pealt.

Kui püüda kuidagi teisiti, siis on need sõna otseses mõttes vestlused. Sõpradega.

Aga veel rohkem seda, millest ei  vestelda. Kuigi peaks.

Või mine sa tea, vahest ei peaks ka.

Vahet pole. Selline väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest.

Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga. Mingis mõttes “Klaaskupli” moodi.

PS Küll on hea, et Tiina seda mulle soovitas. Ise ei oleks osanud.

PPS Tegelt oli mul kogu aeg selline tunne, nagu see oleks Silvia kirjutatud.

Meie Silvia. Mitte Plath.