Samanta Schweblin “Kentukid”

Piiripealne ulme.

Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab, välja arvatud “Kentukite” puhul, kus tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas. Või isegi mitte peaaegu.

Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes – kuigi miks peaks üldse võrdlema – on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama tegelikult mitte eriti olulise teistsugususe pärast. Selles mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… noh, “Kentukid” võib-olla lihtsalt ei vasta ootustele. Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab. Mis sellest maailmast saab.

“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”

Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, maksma selle eest? Ja miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat? Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s?

FB-st loobuvad üksikud.

Tehnolooogiliselt oleks taolised robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv.

Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.

On siis mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?

Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

vestlused-sõpradega“Vestlused sõpradega” on kahtlemata üks viimase aja paremaid lugemisi. Või isegi mitte viimase aja.  Üldse.

Ei raatsi käest panna ja pärast mõtled veel tükk aega.

Erinevalt neist häist, mille paned iga natukese aja tagant käest, lõpuks saad ikka läbi ja… pärast mõtled veel tükk aega.

Kui hakata ümber jutustama, siis kõlaks “Vestlsed sõpradega” nagu mage naistekas. Mis on Kaire peal kontrollitud. Tõepoolest kõlas.

Aga ta ei ole, mitte ühegi kandi pealt.

Kui püüda kuidagi teisiti, siis on need sõna otseses mõttes vestlused. Sõpradega.

Aga veel rohkem seda, millest ei  vestelda. Kuigi peaks.

Või mine sa tea, vahest ei peaks ka.

Vahet pole. Selline väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest.

Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga. Mingis mõttes “Klaaskupli” moodi.

PS Küll on hea, et Tiina seda mulle soovitas. Ise ei oleks osanud.

PPS Tegelt oli mul kogu aeg selline tunne, nagu see oleks Silvia kirjutatud 🙂

Meie Silvia. Mitte Plath.

Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”

Winman“Kui jumal oli jänes” on natuke nagu Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” – lapsest jutustaja, ühe korraliku kunstisaali täis kummalisi sugulasi ja tuttavaid, üks veidram kui teine.

No ja muidugi 11. septembri kaksiktornide katastroof.

Kui ühe parafraasiga kokku võtta, siis on see lugu ajast, mil unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad, maiustused maksid penni ja jumal oli jänes.

Mulle lihtsalt tuli ühel heal päeval raamatukogus meelde, et Lehte oli hakanud “Kui jumal oli jänesest” rääkima pärast seda, kui mina olin talle rääkinud Nicole Kraussi “Suurest kojast”.

Mis omakorda tekitab tagantjärele veel ühe seose, sest Kraussist Foerini pole pikk tee.

Seda, kuidasmoodi jumal oli jänes, Lehte mulle ei ütelnud. Ütles, et ei saa seda teha.

No ja ega ta saanud ka. Kuidas sa ütled, kui jumal on jänes ja sul on võti, aga ei ole lukku ja kirjutuslaud on kadunud 🙂

Selleks oleks vaja kolme romaani täit sõnu. Nii et loetagu. Kõiki kolme.

Marusja Klimova “Blondid elajad”

klimovaEt siis triloogia, mille autor tahtis välja anda pealkirja all “Teise lõpp” – olnuks väga täpne.

Teise aastatuhande lõpp siis. Peterburis.

“Siniveri” on enam-vähem sama pöörane kui “Blondid elajad” – kui ühe sõnaga kokku võtta, siis karneval. “Majake Bois-Colombes`is” on mul veel lugemata, aga küll ma loen.

“Sinivere” Peterburi enne 1991. aastat, vahele 1990ndate aastate Pariis ja lõpuks “Blondide elajate” 1990ndate Piiter võiks olla ühtede kaante vahel küll. Eks ta mõningat pingutust nõuaks, aga oleks vaimustav tervik.

Autor on öelnud, et tahtis edasi anda ajastu vaimu ega kavatsenud kedagi šokeerida, aga päris tõsi see ikka ei ole, see viimane, ma mõtlen.

Sest “Blondid elajad” (“Siniveri” ehk vähem, aga ikka ka) on pesuehtne huligaanitsemine, pööraselt lõbus kusjuures, isegi siis, kui sa väga täpselt ei tea.

Prototüüpe ja nii edasi, ma mõtlen.

Mitte et seal suurt midagi välja oleks mõeldud, oi ei, võib-olla pole isegi eriti juurde pandud. Lihtsalt üles kirjutatud. No ja siis natuke lisatud, mingi lõbu peab ju olema, kui sa juba kord oled kirjanik.

Mingi sama õhustik, sama pöörasus, oli ka Marina Moskvina “Kuuromaanis”.

PS “Blondide elajate” Marusja on üks täiuslikumaid ja terasemaid vaatlejaid, keda ma kohanud olen.

Jonathan Safran Foer “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”

foer“Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” on niisugune pealkiri, mis ei ärata mitte mingisugust huvi. Ega usaldust.

Pigem umbusku.

Foer oli nimi, mis ei öelnud mulle mitte midagi.

Nii et ausalt öeldes ma ei tea, miks ma selle laenasin.

Kerget uudishimu tekitas ehk sisututvustus, mis lubas lugu üheksa-aastasest Oskarist, kelle isa hukkus 11. septembri terrorirünnakus.

No ja midagi muud nagu ei olnud võtta, sest Tiinat ei olnud tööl.

Samas – kui ta olnuks tööl, siis oleks oleks ta ilma igasuguse kahtluseta mulle seda raamatut soovitanud. Mäletan, kuidas ta sundis mind kord laenama “Varaste tänava” põhjendusega, et see on romaan, mida Õnnepalu oma romaanis loeb. See oli veenev. “Äämisel valju ja uskumatult lähedal” puhul piisanuks täiesti tõigast, et Foer on olnud abielus Nicole Kraussiga. Mida ma raamatukogus veel ei teadnud. Aga tõesti, Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” pole ehk päris sama hea, kui on Kraussi “Armastuse ajalugu” ja “Suur koda”, aga palju  kehvem ka mitte. Ja mis peaasi – säsi on sama. Et mingi aimamatu kord, struktuur, mis maailma koos hoiab, on ikkagi olemas.

Mis siis, et see…

“Habras tasakaal sõltub asjadest, mida me ei suuda iial näha, kuulda, nuusutada, maitsta ega puudutada.”

Mis siis, et helmeid eraldab põrandale kukkumisest vaid peenike vahatatud nöör.

Mis siis, et…

“Täikakaupmehed on keset tingimist külmunud. Keskealised naised on oma elu keskpaigas külmunud. Külmunud kohtunike haamrid on süü ja süütuse vahel külmunud. Maas on tittede esimeste külmunud hingetõmmete ja surijate viimsete ohete kristallid. Kinnikülmunud kapi külmunud riiulil on konservikarp, milles on hääl.”

Igatahes on see olemas. Ja see annab lootust.

“Ja uksenupud. Ta pildistas viimast kui ühte korteri uksenuppu. Viimast kui ühte. Nagu sõltuks maailm ja selle tulevik igast uksenupust.”

Aga millest siis veel?!

Uksenuppe ja konservikarpi suletud häält ei maksa alahinnata.

Javier Marias “Oxfordi romaan”

oxfordi romaan“Oxfordi romaan” on kummaline mäng ajaga ja mis seal imestada. Kus mujal kui Oxfordis, tolles siirupisse kastetud linnas, saaks aeg võtta kummalisi vorme, moonduda, teiseneda. Ühesõnaga kaotada igasuguse lineaarsuse.

Siirupisse kastetud linna kujund kordub “Oxfordi romaanis” nii mitu korda, et see ei saa olla juhus. Siirup, midagi sellist, milles säilivad kirsid, pihlakamarjad, mis iganes, ka linn.

Kus mujal kui tolles muutumatuses säilitab oma mentaalse kuju (ja püsib muutumatuna) linngi. Muidugi on seal ühekorraga kohal minevik ja olevik, aga võib-olla ka tulevik, kui uskuda vana uksehoidjat Willi, kes viibib igal hommikul ise ajas ja tervitab õppejõude nimedega vastavalt sellele, mis sajandi kümnendis ta parasjagu asub.

Ja mitte ainult minevikus, oi ei, ka tulevikus, vana ajarändur Bill tervitab õppejõude, kes pole veel Oxfordi tööle asunud, pole ehk veel sündinudki.

Iseasi on muidugi see, kas too kõikide aegade kohalolu kõneleb midagi aja enda olemusest või siirupisse kastetud Oxfordist. Tõdeb ju peategelane juba esimesel leheküljel, et inimene, kes jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud.

Tsitaat ka. Küll tõlkija järelsõnast.

“Ei või iial teada, kui sügavale tegelikkusesse ulatuvad väljamõeldise haarmed.”

Undinė Radzevičiūtė “Kalad ja draakonid”

Kaaned_radzeviciute.indd18. sajandi Hiina ja 21. sajandi Euroopa, linn, mida võib üritada kindlaks teha välistamismeetodil. Niisiis. See pole Berliin, Pariis ega Praha. See pole ükski Itaalia linn. See pole Lodz. Üks selline kõrgete lagede ja meetripaksuste seintega neljatoaline korter, kus leidub kinni müüritud liftišahte, kuhu võib kogemata sisse kukkuda.

Selliseid leidub ka Tallinnas. Aga vähe.

Ja see on linn, kus leidub hiinlasi.

Millegipärast kujutlesin ma, et see on Riia. Võib-olla sellepärast, et ma ma ei tea, kas Riias on hiinlasi.

Tiina ütles, et ma ei annaks alla, kui kohe raamatusse n-ö sisse ei saa. Noh, ma ei andnud. Viiskümmend lehekülge. Sada lehekülge. Sada viiskümmend lehekülge. Ja vaevasin end vahetpidamata küsimusega, kuidas ma õigupoolest peaks seda raamatut lugema. Kas võtma ette 18. sajandi Hiina ajaloo? (Seda ma ei teinud.) Lugema järelsõna? (Tehtud. Asjata.) Otsima arvustusi, et mingitki niidiotsa leida? (Üks arvustus Sirbis. Asjata. Autor vaevles enam-vähem samade probleemide käes.) Või andma alla ja lugema lihtsalt lausekaupa? (Lauseid on ilusaid ja neid on palju.) Need panevad mõtlema.

Aga sel juhul ei saa edasi lugeda. Nii et ma ei lugenudki, enne kui olin tükk aega mõelnud. Näiteks siis:

“Igaüks, kes on proovinud kunagi midagi luua, võib kinnitada: loominguks pole kunagi olnud, ei ole praegu ega tule tõenäoliselt ka kunagi tulevikus mitte mingeid tingimusi, mõtles Šaša.

Ja vastas valjusti. Iseendale:

“Küll on pommirahe, küll uputus, küll revolutsioon, küll armastus, ja veel kes teab mis.””

Või siis:

“Šaša püüdis põgeneda oma Hiinamaale, kuid mahajäetud liftišahtist ei õnnestunud.

Vaid oma toast, vannitoast ja köögist oli lihtne mõtetes Hiinamaale põgeneda.

Ning vaid kindlatel asjaoludel.”

Kokkuvõttes on see kõige veidram raamat, mida ma olen lugenud. See algab eikuskilt ja lõpeb eikuskil nagu kõrgete lagedega labürint, kus ekseldes ei juhtu midagi ja aeg omandab tähtsuse alates kümnest tuhandest aastast. Või mõnest sekundist, mil pillata üksik repliik või märgata redelit. Mis iseenesest ei tähenda midagi. Ei siin ega Hiinamaal.

PS Tiinal oli õigus. See on väga mõtlemapanev raamat. Ja täiesti erakordne.

Amélie Nothomb “Jumala lapsepõlv”

nothomb“Jumala lapsepõlvest” täpsemat pealkirja oleks raske ette kujutada. Just see see ongi – jumala lapsepõlv.

Nothomb kirjeldab (iseenda) kolme esimest eluaastat Jaapanis, kus selles eas lapsi koheldakse nagu jumalaid. Samas on see suur loomise lugu, kus alguses ei ole midagi, ainult jumala vaim lehvib vee kohal. Siis leiab jumal sõnad. Ja loob maailma.

“Jumala lapsepõlv” on intensiivne, konkreetne, ilustamata, mis ei tähenda, et ta ei oleks ilus, on küll, ning vaimukas ja kuidagi palju suurem, kui tema napid 95 lehekülge saaksid lubada.

Selles on kuhjaga rabelais`likku lusti ja pöörasust ning tsipake Prousti – kusagilt kadunud aegadest hoovab väikeste pahvakutena Madeleine´i koogikeste ja tee hõngu, mis sulab ühte valge šokolaadi maitsega suulaes.

PS Selle raamatu võiks küll läbi lugeda.

Mathias Enard “Varaste tänav”

mathias enard“Varaste tänavast” sain ma teada, kui lugesin Õnnepalu viimast raamatut. Selles ta ikka istus (kas just apelsinipuu all, aga mingi puu all (või vähemalt läheduses) kindlasti) ja luges “Varaste tänavat” ning mõtles kellestki poisist, kellestki Lakhdarist.

Millegipärast jäi mulje, et ta luges prantsuse keeles, ja võib-olla lugeski, seega minule kättesaamatut (ja mingit eriliselt peent) raamatut. Erilist huvi see mulle ei pakkunud, aga kui raamatukogu Tiina võttis virnast “Varaste tänava” ja ütles, et näe, see on see raamat, mida Õnnepalu oma viimases raamatus luges, siis ma selle ikkagi laenutasin, sest peale selle, mida ta kirjutab, on ometi huvitav ka see, mida ta loeb.

Tutvustus erilist vaimustust ei äratanud. 17aastase kodust välja visatud Lakhdari moodne odüsseia Tangerist Barcelona vanglasse, peatuspaikadeks kerjuste urkad, radikaalislamistide sekti raamatupood, illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest elatuv matusebüroo ja Barcelona kloaak… Mingi moodne Zola?!

Noh, mingi moodne Zola ta ei ole, kuigi tutvustus on täpne. Zola asemel tuleb meelde hoopis Houellebecq ja mingil kummalisel kombel meenutab “Varaste tänav” ka Õnnepalu toda viimast raamatut (või siis pigem vastupidi). Kõik kolm tegelevad Euroopaga, sellega, mis ta on, Houellebecq seestpoolt, tema prepareerib erurooplast ennast, Enard väljastpoolt, ta näitab Euroopat, nagu seda näeb noor (vaene) Maroko poiss. Muidugi teevad nad seda täiesti eri moodi, Houellebecq keskendub hetkele, olevikule (ja düstoopia-vormis ka tulevikule, olevikulisele tulevikule), Enard kasutab “Varaste tänavas” Bildungs– ja kelmiromaani elemente, kerib lugu lahti. Mõlemad aga jõuavad apokalüptilise tõdemuseni, et erilist lootust Euroopal pole. Jäänud on kaks võimalust: ennast linnaväljakul põlema panna või jääda rõdule (parki, apelsinipuu alla) raamatuid lugema.

No ja Õnnepalu tegeleb muidugi õige natuke rohkem selle teise võimaluse, puu all lugemisega.

Lakhdari teekond Tangerist Barcelonasse on teekond paradiisist põrgusse, ja isegi kui oleks vastupidi, jääks võimalus, et inimene on saadetud võõra jumala juurde, paradiisi eksiili. Lakhdari Euroopa on miraaž, ja mitte ainult araablastest põgenikele, vaid ka eurooplastele endile, kuigi nood ise seda (veel) ei taipa, selleks peab olema maalt, väljastpoolt. Lakhdari Euroopat valvavad kaamerad, millel pole inimese jaoks rohkem tähtsust kui jumalal, kes samamoodi näeb kõike, aga keegi ei pööra talle mingit tähelepanu.

Lakhdari Euroopa on steriilne, suletud nagu merikarp, või vähemalt tahaks, väga tahaks olla, ta on (veel diagnoosimata ajukasvajaga) magav tüdruk, kes näeb unes, et ei suuda kuidagi uinuda. Lakhdar arutleb, kas vajaks Euroopa ehk oma Araabia kevadet, äratust, aga pole kindel, et seegi aitaks.

Kokkuvõttes: kindlasti lugeda. “Varaste tänav” on saanud Goncourt`i preemia. Enard on arabist, elanud pikka aega Kairos, Süürias ja Liibanonis, teab, millest kirjutab.