Daniela Krien “Armastus hädaolukorras”

Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde, raamatupoodnik, arst, kirjanik, viiuliõpetaja ja näitleja – neli lugu, neli Saksa DV-s üles kasvanud naist, kelle elud parajate sasipundardena ühel või teisel moel põimuvad. Rahul nad muidugi pole.

Kõlab nagu (õnneliku lõputa) naistekas ja selle piiril ta balansseerib ka.

Struktuur iseenesest on huvitav, see rakursside mitmekesisus – Malika lugu on ka Brida lugu ja nii edasi, aga teisest vaatenurgast.

Ja piiritajad nõeluvad taevas igas loos.

“Armastus hädaolukorras” ilmus Saksamaal 30 aastat pärast Berliini müüri langemist. See nähtamatuna püsiva müüri teema on romaanis sees, aga nii õhkõrn, et jääb peaaegu kahe silma vahele. Sellest on kahju.

Eks see naisteka piiril köielkõnd aita muidugi kaasa ka. Keda huvitaks mingi nähtamatu sein, kui käsil on armulugu? Isegi autorit mitte.

PS Aga taevas nõeluvad piiritajad on toredad.

Tommi Kinnunen “Ei öelnud, et kahetseb”

Kinnunen on pühendanud “Ei öelnud, et kahetseb” neile, kellele vaikus on kergem kui tee. Ehk teinud seda, mis on kirjaniku üks privileege ja võimalusi – andnud hääletutele hääle.

Teine maailmasõda on lõppemas. Viis soome naist asuvad Põhja-Norrast teele. Nad on ära olnud lühikest aega, ei aastatki, aga see aeg on pikem kui mitu elu.

Nad on sakslastega kaasa läinud, eri põhjustel. Aga viimane laev Narvikist väljus nendeta. Kas sai Saksa ohvitseri armastus lihtsalt otsa või ei vastatud mõõtudele – puusad olid liiga kitsad või silmavärv vale. Või siis lihtsalt ei mahtunud peale. Saksalsed on läinud, naised on kinni võetud, nende pead paljaks aetud. Nad on veoauto kasti kamandatud, aga juht laseb neil minna.

Ja nad lähevadki, läbi maha põletatud, rüüstatud ja tühja Lapimaa. Tagasi koju. Mida ei ole enam olemas.

(Sõja)kevadel 2022 on seda lugeda teistmoodi, kui olnuks varem. Ses mõttes, et sõda on siinsamas, mitte kuskil seal kaugel. Aga ka ses mõttes, et aeg on juba mõnda aastat olnud nii mustvalge, et hakkab hirm.

See mustvalgus on ajanud haarmeid sõprade, kaasteeliste ja -maalaste vahele nii, et sõda koroonaviirusega ja sõda Ukrainas on muutumas meie oma väikeseks tigedaks (kodu)sõjaks.

See on seesama mustvalgus, mis mõistis kohut nende viie naise üle, kes lähevad 1945. aasta kevadel läbi rüüstatud Lapimaa. See mustvalgus pole kuhugi kadunud.

“Nemad, soomlased, olid lasknud kurjuse vallale, ning kui see oli aastaid laamendanud, asus see nende sisse elama. /…/ Ja juhul, kui nad püüavad saada seda endast välja, rüütades halvad mälestused jutustusteks, võtab sõda oma haardesse neid kuulavad lapsed. Ta võis vaid loota, et sõjajärgne põlvkond, veel sündimata, on sellest koormast vaba. Või järgmine.”

Ja muidugi see ei käi ainult “nende, soomlaste” kohta.

PS Kindlasti lugeda ja just praegu. Ja Kinnuse “Nelja tee risti” ka kindlasti lugeda.

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

“Kord elas pilvede kohal mäel mees, kes oli olnud Jaapani keisri aednik. Enne sõda polnud just paljud inimesed temast kuulnud, aga mina olin. Ta oli lahkunud oma kodust päikesetõusu veerel, et tulla Malaia keskmägismaale. Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu õde temast esmakordselt rääkis. Möödus kümme aastat, enne kui ma üles mägedesse temaga kohtuma sõitsin.”

Nii see algab. Kõlab nagu muinasjutt, eks ole?!

Aga muidugi ei ole “Õhtuste udude aed” muinasjutt. Kaugel sellest.

See on lugu Malaiast, sõjast ja orjalaagritest, Jaapani okupatsioonist ja eriolukorrast, aga eelkõige on see lugu mälust ja mäletamisest, mälu jumalannast Mnemosynest ja tema kaksikõest unustamise jumalannast, kellest keegi midagi ei tea.

Kuidas me saakski?! Kui ei mäleta, pole olnud.

Peategelane jookseb ajaga võidu, et üles kirjutada enne, kui ta kaotab sõnad, sest kahvatuimgi tint kestab kauem kui inimese mälu.

Väga ilus, väga ilusas keeles, väga hästi tõlgitud ja väga kurb lugu, aga selline puhaskurb. Mitte lõhkuv, vaid liitev. Mitte meelelahutus, vaid meele kokkupanek, nagu Lehte ütleks.

Ega selliseid lugusid palju ole.

Ja pole vist vaja ütelda, kes ta mulle pihku pistis.

Ikka Tiina, kes muu.

PS Kindlasti lugeda.

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.

Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.

Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”

Tuttav lugu, kas pole?!

Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.

Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.

Üks ilus tsitaat ka:

“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”

Don DeLillo “Null K”

Võtsin “Null K” keskkogust ulmeka pähe, kui olin kaanele kirjutatu läbi lugenud. Eks ta ju mingis mõttes ole ka, nii poole (või tausta) jagu, just nii palju, kui sellise loo jaoks parasjagu on vaja.

Houellebecqilik “Null K” võiks olla “Saare võimalikkuse” eellugu, lugu sellest, kuidas (ja miks) “Saare võimalikkuse” maailm sündis.

Just see oli esimene paralleel nende kahe, DeLillo ja Houellebecqi vahel.

Aga siis tekkis teisigi.

DeLillo on nagu Houellebecq ja vastupidi – neid ühendab seesama ümbritseva ruumiga konfliktis olev peategelane, üksik, pidetu, religioonitu, New Yorgis nagu Pariisiski.

Kumbki ei armasta seda maailma, kumbki ei paku lahendusi, DeLillo veel vähem kui Houellebecq. Mõlema lood on moodsa maailma kõverpeeglid.

Maailm on talumatu, aga kes või mis ollakse ilma selleta? Igasugune võimalus vabaneda on illusioon, lõks.

“”Mis aga on mina? Kõik see, mis te olete ilma teisteta, sõprade või võõrasteta või armastatute või lasteta või tänavateta, kus kõndida, või toiduta, mida süüa, või peegliteta, kust ennast vaadata. Aga kas olete ilma teisteta üldse keegi?””

Aga kuidas olla keegi koos teistega?

Kui Houellebecq jätab mingi õhkõrnagi lootuse, siis DeLillo seda ei tee. Tema peategelane eksleb unenäolises, hoomamatus maailmas, kus püüd mõista, maailma ja iseennast mingilgi moel defineerida, ei vii mitte kuhugi.

“Mida peaks see tähendama?” küsib ta üha ja üha. Sõnad ei tähista ega väljenda enam tegelikkust.

“Püüan sõnu näha. Kogu aeg samu sõnu. Sõnad hõljuvad mööda. Ma tean, et on midagi enamat.”

Defineeri reaalsus. Defineeri tõde. Defineeri lõuend. Defineeri riidepuu. Defineeri isik. Defineeri inimene. Defineeri loom. Defineeri mantel. Defineeri aeg. Defineeri ruum.

Kui alguses oli sõna, kas see tähendab, et ka lõpus on sõna?

Sedasi väljendatuna võiks see tähendada sõna võimu, olulisust, milles aga DeLillo sügavalt kahtleb.

Ometi pole tal selle kahtluse väljendamiseks ühtegi muud vahendit kui sõnad.

PS Kummaline külm romaan. Kuigi sellise pealkirja puhul võiks seda ju oodata – ikkagi absoluutne null.

Samanta Schweblin “Kentukid”

Piiripealne ulme.

Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab. Kui, siis ehk see, et “Kentukite” tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas.

Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama (tegelikult mitte eriti olulise) teistsugususe pärast. Ses mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… “Kentukid” võib-olla ei vasta “Nähtamatut niiti” lugenu ootustele.

Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab.

Mis sellest maailmast saab.

“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”

Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, vaid ka maksma selle eest? Miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat?

Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s? Sest see on lõbus. Ja ahvatlev. Ja täiest süütu. FB-st loobuvad üksikud.

Tehnoloogiliselt oleks “Kentukite” robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Ja miks ei peaks saama?! Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv. Ta on sama “süütu” kui Facebook.

Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.

On siis meil mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?

Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

vestlused-sõpradega“Vestlused sõpradega” on kahtlemata üks viimase aja paremaid lugemisi. Või isegi mitte viimase aja.  Üldse.

Ei raatsi käest panna ja pärast mõtled veel tükk aega.

Erinevalt neist häist, mille paned iga natukese aja tagant käest, lõpuks saad ikka läbi… ja pärast mõtled veel tükk aega.

Kui hakata ümber jutustama, siis kõlaks “Vestlsed sõpradega” nagu mage naistekas. Mis on Kaire peal kontrollitud. Tõepoolest kõlas.

Aga ta ei ole, mitte ühegi kandi pealt.

Kui püüda kuidagi teisiti, siis on need sõna otseses mõttes vestlused. Sõpradega.

Aga veel rohkem seda, millest ei  vestelda. Kuigi peaks.

Või mine sa tea, vahest ei peaks ka.

Vahet pole. Selline väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest.

Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga. Mingis mõttes “Klaaskupli” moodi.

PS Küll on hea, et Tiina seda mulle soovitas. Ise ei oleks osanud.

PPS Tegelt oli mul kogu aeg selline tunne, nagu see oleks Silvia kirjutatud.

Meie Silvia. Mitte Plath.

Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”

Winman“Kui jumal oli jänes” on natuke nagu Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” – lapsest jutustaja, ühe korraliku kunstisaali täis kummalisi sugulasi ja tuttavaid, üks veidram kui teine.

No ja muidugi 11. septembri kaksiktornide katastroof.

Kui ühe parafraasiga kokku võtta, siis on see lugu ajast, mil unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad, maiustused maksid penni ja jumal oli jänes.

Mulle lihtsalt tuli ühel heal päeval raamatukogus meelde, et Lehte oli hakanud “Kui jumal oli jänesest” rääkima pärast seda, kui mina olin talle rääkinud Nicole Kraussi “Suurest kojast”.

Mis omakorda tekitab tagantjärele veel ühe seose, sest Kraussist Foerini pole pikk tee.

Seda, kuidasmoodi jumal oli jänes, Lehte mulle ei ütelnud. Ütles, et ei saa seda teha.

No ja ega ta saanud ka. Kuidas sa ütled, kui jumal on jänes ja sul on võti, aga ei ole lukku ja kirjutuslaud on kadunud 🙂

Selleks oleks vaja kolme romaani täit sõnu. Nii et loetagu. Kõiki kolme.

Marusja Klimova “Blondid elajad”

klimovaEt siis triloogia, mille autor tahtis välja anda pealkirja all “Teise lõpp” – olnuks väga täpne.

Teise aastatuhande lõpp siis. Peterburis.

“Siniveri” on enam-vähem sama pöörane kui “Blondid elajad” – kui ühe sõnaga kokku võtta, siis karneval. “Majake Bois-Colombes`is” on mul veel lugemata, aga küll ma loen.

“Sinivere” Peterburi enne 1991. aastat, vahele 1990ndate aastate Pariis ja lõpuks “Blondide elajate” 1990ndate Piiter võiks olla ühtede kaante vahel küll. Eks ta mõningat pingutust nõuaks, aga oleks vaimustav tervik.

Autor on öelnud, et tahtis edasi anda ajastu vaimu ega kavatsenud kedagi šokeerida, aga päris tõsi see ikka ei ole, see viimane, ma mõtlen.

Sest “Blondid elajad” (“Siniveri” ehk vähem, aga ikka ka) on pesuehtne huligaanitsemine, pööraselt lõbus kusjuures, isegi siis, kui sa väga täpselt ei tea.

Prototüüpe ja nii edasi, ma mõtlen.

Mitte et seal suurt midagi välja oleks mõeldud, oi ei, võib-olla pole isegi eriti juurde pandud. Lihtsalt üles kirjutatud. No ja siis natuke lisatud, mingi lõbu peab ju olema, kui sa juba kord oled kirjanik.

Mingi sama õhustik, sama pöörasus, oli ka Marina Moskvina “Kuuromaanis”.

PS “Blondide elajate” Marusja on üks täiuslikumaid ja terasemaid vaatlejaid, keda ma kohanud olen.

Jonathan Safran Foer “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”

foer“Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” on niisugune pealkiri, mis ei ärata mitte mingisugust huvi. Ega usaldust.

Pigem umbusku.

Foer oli nimi, mis ei öelnud mulle mitte midagi.

Nii et ausalt öeldes ma ei tea, miks ma selle laenasin.

Kerget uudishimu tekitas ehk sisututvustus, mis lubas lugu üheksa-aastasest Oskarist, kelle isa hukkus 11. septembri terrorirünnakus.

No ja midagi muud nagu ei olnud võtta, sest Tiinat ei olnud tööl.

Samas – kui ta olnuks tööl, siis oleks oleks ta ilma igasuguse kahtluseta mulle seda raamatut soovitanud. Mäletan, kuidas ta sundis mind kord laenama “Varaste tänava” põhjendusega, et see on romaan, mida Õnnepalu oma romaanis loeb. See oli veenev. “Äämisel valju ja uskumatult lähedal” puhul piisanuks täiesti tõigast, et Foer on olnud abielus Nicole Kraussiga. Mida ma raamatukogus veel ei teadnud. Aga tõesti, Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” pole ehk päris sama hea, kui on Kraussi “Armastuse ajalugu” ja “Suur koda”, aga palju  kehvem ka mitte. Ja mis peaasi – säsi on sama. Et mingi aimamatu kord, struktuur, mis maailma koos hoiab, on ikkagi olemas.

Mis siis, et see…

“Habras tasakaal sõltub asjadest, mida me ei suuda iial näha, kuulda, nuusutada, maitsta ega puudutada.”

Mis siis, et helmeid eraldab põrandale kukkumisest vaid peenike vahatatud nöör.

Mis siis, et…

“Täikakaupmehed on keset tingimist külmunud. Keskealised naised on oma elu keskpaigas külmunud. Külmunud kohtunike haamrid on süü ja süütuse vahel külmunud. Maas on tittede esimeste külmunud hingetõmmete ja surijate viimsete ohete kristallid. Kinnikülmunud kapi külmunud riiulil on konservikarp, milles on hääl.”

Igatahes on see olemas. Ja see annab lootust.

“Ja uksenupud. Ta pildistas viimast kui ühte korteri uksenuppu. Viimast kui ühte. Nagu sõltuks maailm ja selle tulevik igast uksenupust.”

Aga millest siis veel?!

Uksenuppe ja konservikarpi suletud häält ei maksa alahinnata.