Eesti baltisakslane, Vene sõjaväes karjääri teinud Moritz von Kotzebue (1789-1861) elas seiklusrikka elu. Teismelisena tegi ta kaasa Krusensterni ümbermaailmareisi, 18aastasena sõdis juba Napoleoni vastu ja sai raskelt haavata. 1812 langes luureretkel vangi ja istus Prantsusmaal vangikongis 1814. aastani. 1815 ilmus 26aastase Moritzi sulest raamat “Vene sõjavang prantslaste käes”. Kui ta 1816 määrati astronoomina Pärsiasse sõitva Vene saatkonna koosseisu, oli ta seega kõigest 27aastane, aga seiklusi seljataga juba rohkem kui enamik eluaja jooksul läbi teha jõuab. Pärsia-retke reisikiri on samuti seikluslik, mitte mingi kuiv astronoomi päevik.
Pärsia kanti reisimine on praegugi eurooplase jaoks ebatavaline ja ohtlik, 200 aastat tagasi seda enam. Suur osa päevikust on kirjeldus Kaukaasia, sh Gruusia ja Armeenia läbimisest. Kaukasuse mägirahvad noore baltisakslase hinnangul kari metsikuid ja autuid röövleid, kes igal võimalusel ausatele vene sõjaväelastele liiga tegid: “Teiselpool jõge elavad armastuväärsed tšerkessid, kabardiinid jne., kes pidevalt tegelevad röövimisega. Katkust ja näljast vaevatuna otsivad nad tihti venelastega sõprust, annavad oma hea tahte märgiks pantvage, et üksmeeles elada; see kõik ei aita midagi, esimesel võimalusel röövivad nad asju ja inimesi ning rüüstavad seal, kus saavad./…/ Et neid armastusväärseid pühamehi täielikult armastama hakata, peab teadma, et nad ka omavahel pidevalt üksteist tapavad. Veritasu on nende püha kohus…”
Peaaegu olematutel teedel mägede ületamine ise oli juba paras vägitükk. Gruusia oli mõnikümmend aastat varem saanud Venemaa provintsiks. Armeenia oli toona veel Pärsia osa. Pärsiast endast ootas meie rännumees igatahes palju enamat ja paistis üsna pettunud selle väheses tsiviliseerituses ja vaesuses ning sealse elu ebamugavustes. Näiteks kui mingi kärbes on ekspeditsiooniliikmed hammustanud täpiliseks nagu rabakana munad, kirjutab Kotzebue: “See kohalik kärbes elab vaid linnas ja hammustab vaid võõraid. Pärsia linnadel on siiski oma tähelepanuväärsused, nagu näha võib!”
Kotzebue lubab raamatu alguses ainult tõtt, aga eks sellega on nagu on. Paratamatult on see suures osas segu kuulujuttudest, eelarvamustest, valestimõistmistest ja irooniast võõrapärase vastu. Aga seda lõbusam on seda raamatut lugeda.
Kirjakoi 