“Tõesti, kell seisab. Aga hoolimata sellest, et ta seisab, tiksub ta siiski. Osuti lihtsalt liigub ühe minuti võrra ülespoole ja kukub siis tagasi alla. Aeg on paigal, aga liigub siiski!”
Aeg on paigal, aga liigub siiski.
Kas saaks veel täpsemini öelda? Ega vist.
Käib see “Mitte ainult minu tädi Elleni” kohta – ma ei oskaks kuidagi teisiti kui selle lausega seda raamatut kokku võtta – ja muidu ka. Üleüldse.
Aga mis puutub asjadesse, nendest ei saa “Mitte ainult minu tädi Ellenis” kuidagimoodi mööda, mööda ei ole neist saanud ka ükski arvustaja, nii palju, kui ma lugesin, siis…
See on ju elementaarne! Asjad, ma mõtlen. Nii see ju käibki.
Ilma asjadeta ei saa, ei saa nende iseäraliku aja, ma ütleksin isegi ajajärgu salvestamise võime pärast. Ja otse loomulikult on neid asju vaja peensusteni kirjeldada, kui sellest aja(järgu)st rääkida.
Selles mõttes on Mudlum imeteo teinud, sest suurem jagu arvajaid alustab sellest, et ega nad osanud midagi arvata ja siis…
Sattudes kesk kogu neid asju, kesk kõiki neid bordoopunaseid nööpe ja igasugu teisi detailseid kirjeldusi (mitte unustada sammalt!) oli ikka vähe tüütu, või väga tüütu, aga…
Siis ei saanudki nad äkisti enam eemale. Et muudkui loed ja loed. Kuigi midagi seal ju ei juhtu.
Ühesõnaga hakkas tööle!
Tegelikult, ega ma ise parem ole. Sattusin minagi ju “Mitte ainult minu tädi Elleni” peale just selle pärast, mida seal väga ei ole, kuigi õhk on sest paks, seda, või õigemini teda on raamaturiiulites ja seintel piltide peal, igal pool, aga kõige rohkem selles tassis, millest joodi kakaod ja mis läks katki. Killud hoiti alles. Ühesõnaga, jälle asjade juures tagasi.
Sellest kõneles mulle Lehte. Smuulist ja tädi Ellenist. Tal oli ka mingi segane isiklik seos.
PS Kui see juba selge ei ole, siis see on üks ütlemata hea raamat.
Või kuidas see oligi? Kirjutage ikka sellest, mida te häbenete. Ja ärge öelge, et teie ei häbene. Ärge valetage!
Natuke ausust ja neelavadki lugejad kõiki neid pikki ja detailseid sambla ja nööpide kirjeldusi ludinal.
Kirjakoi 