N. K. Jemisin “Obeliski värav”

“Viies aastaaeg” meeldis mulle väga.

Toda “Lõhutud maa” triloogia esimest osa olin ma lugenud mullu aprillis. Vaatasin järele.

Blogi on ikka hea asi, eks ole.

“Obeliski värav” on mõnevõrra lihtsam lugemisvara, kuigi just too loo jutustamise keerulisevõitu viis oli see, mis mind “Viiendas aastaajas” nii väga paelus. Ainuüksi “Viienda aastaaja” ülesehitus on omaette kunsttükk. See on peaaegu täiuslik.

“Obeliski värav” pakub toda kild killu haaval mosaiigi ladumise mõnu tükk maad vähem. Rahu maailm on ka juba tuttav, nii et ei mingeid erilisi üllatusi. Autor oleks nagu asunud toda esimeses osas loodud maailma mõistatust lahendama, aga ei saa kuidagi järje peale.

Obeliskid ei ole üldse nii huvitavad, kui võinuks arvata.

Ja et kogu selle suure sõja põhjus on orbiidilt minema lennanud Kuu…

No aitäh. Nii lihtlabane siis?!

PS Kuigi keeduputukad (ja kirkuusad) on lahedad.

 

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.

Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…

Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.

Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.

Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.

Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.

“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.

Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.

Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.

Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

Sellel planeedil (mis võib olla ka Maa kauges tulevikus) on maapõu väga rahutu. Ebatavalise seismilise aktiivsuse tõttu tabab elavat vahetevahel viies aastaaeg, vahel aastateks, vahel isegi aastakümneteks pikenenud talv, mis on põhjustatud seismilisest aktiivsusest või mõnest muust suurest keskkondlikust muutusest – näiteks paiskub õhku tohutu kogus vulkaanitolmu, mis katab päikese. Kui see on piisavalt pikk, võib see hävitada terveid rahvaid, kellel ei ole viienda aastaaja üleelamiseks kogutud piisavalt varusid.

Osal inimestest on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse. Teisisõnu ära hoida või põhjustada näiteks maavärinaid. Neid nimetatakse orogeenideks ja tavainimesed kardavad neid nagu katku. Kui laps on orogeen, siis tuleb sellest võimudele teada anda ja kaitsjate klanni kuuluv erioskustega isik viib ta keiserlikku pealinna vastavasse õppeasutusse, kus orogeene õpitakse oma võimeid kontrollima ja juhtima. Sageli aga lüüakse selline laps lihtsalt maha, et ta mõne kontrollimatu emotsioonihoo ajal oma võimetega kogemata tervet küla ära ei tapaks.

Raamatu alguses avastab väikses asulas õpetajana töötav proua Essun, et ta mees on tapnud nende pisipoja ja põgenenud koos tütrega. Essun, kes on oma orogeenivõimeid rahva eest hoolikalt varjanud, teab, miks mees poja tappis ja asub retkele oma tütart päästma. See lugu vaheldub peatükkidega pisikesest Damayast, kes viiakse orogeenide kooli, ja noorest naisorogeenist Süenist, kes koos väga võimsa meesorogeeniga saadetakse tegema üht esmapilgul lihtsat tööd – puhastama väikelinna sadama sissepääsu korallidest.

Pean tunnistama, et “Viies aastaaeg” meeldis mulle väga, aga miks, sellest ei olnud üldse lihtne aru saada. Selgelt ei ole “Lõhutud maa” maailma parim ulmekas (kuigi sai Hugo). See toimub küll postapokalüptilises maailmas, aga mõtte jõul seismilist aktiivsust kontrollivad inimesed või veider humanoidne rass, kes liigub vabalt kivi sees, on siiski fantasy, leiab ka autor oma järelsõnas. Need ideed on värskendavad ja läbimõeldud (mitte nagu Brettil, kellel lihtsalt mingil põhjusel öösiti maa seest deemonid välja ronivad). Aga mitte parimad.

Ilmselt on see, mis muljet avaldab, viis, kuidas Jemisin oma lugu jutustab. Kuidas vähehaaval kooruvad lõhutud maa tegelased ja nende kaudu see maailm ise lahti. Ebatavalise väljamõeldud maa elanike avastamise põnevus.

Raamat on kirjutatud väga hästi. Algus läks vaevaliselt. Vahepeal tundus, et veerand tekstist on spetsiifilist Lõhutud Maa terminoloogiat – orogeen ja orogenees, kivitaju, geomest ja keet. Aga väike pingutus tasus ennast ära. Kui pärast “Viiendat aastaaega” “Oathbringerit” edasi lugesin, tundus Sanderson kirjutavat nooremale ja keskmisele koolieale.