Nancy Huston “Loomispäevik” LR 2016/21-24

See on küll täitsa kogemata, aga nii on.

Et kaks esseekogumikku jutti, ja teema on üks.

Atwoodi “Tehingud surnutega” ja Hustoni “Loomispäeviku” saab kokku võtta kahe sõnaga – (nais)kirjanik kirjutamisest.

Selle vahega, et Atwoodi “nais” võikski jääda sulgudesse, Hustoni oma tuleks aga kirjutada suures rasvases kirjas.

Atwoodil see “nais” pole peamine. Hustonil on.

Kas dihhotoomia mees-vaim/naine-keha on ületatav?

Huston tõmbab sellele liistule ja võtab pulkadeks lahti kirjanikest abielupaaride lood. Scott ja Zelda Fitzgerald, Virginia ja Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre…

Midagi ilusat selles ei ole, st naiste jaoks ei ole. Ja mingis mõttes ka meeste jaoks.

“Patriarhaalsed institutsioonid ei ole mitte ainult võtnud naistelt hinge, vaid samuti meestelt nende ihu, ja kulub veel rohkem aega, kuni kunstnikud saavad terviklikeks, kui nad pole enam sandistatud ega kadestavad. Kuni naised enam ei amputeeri endalt emadust, tõestamaks, et neil on vaim; kuni mehed enam ei alaväärista emadust, seda samas küll matkides, kuivõrd neil seda võimet ei ole.”

Huston on lootusrikas.

“Kurikuulus “elevandiluust torn”, mis on nii pikka aega kaitsnud meeskunstnike rahu ja karistamatust – torn, mille aknaid naised on laitmatult puhtaina hoidnud ja mille ümbruses vaikuse taganud – on mõranemas ja kokku varisemas. Neist varemeist tuleb tagasihoidlikult ehitada “oma tuba” – nii naistele kui ka meestele.”

Mina nii lootusrikas ei oleks.

Huston oli kuuene, kui tema ema otsustas kodust lahkuda, et pühenduda eneseteostusele, mis kolme lapse ja perekonna kõrvalt poleks 1950ndate aastate Kanadas olnud mõeldav.

Hustoni “Loomispäevik” ilmus 1990. aastal.

Täna lugesin kirjatükki, mis kuulutas (äärmus)feminismi hukku.

Ei, see ei olnud Facebook, see oli üks päevalehti, kust selgus, et naisterahva jaoks on isegi püha kolmainsuse Kirche liig. Liiga palju vaimu. Demograafiline kollaps – see on juba käes! Ja süüdi on muidugi naised, kellel on oma tuba.

Kinder ja Küche, kui forsseerida, sellest on küll ja küll. Ja seda 30 aastat pärast “Loomispäeviku” ilmumist.

Ikka veel peaks mamma tegema süüa ja valvama, et lapsed vastu papa töötoa ust ei jookseks, sest papa võib ärrituda.

Hoidku jumal selle eest! Mamma ise kirjutab siis, kui papa ja lapsed magavad.

Veel parem muidugi, kui ta seda ei teeks.

Nancy Huston “Ingli märk”

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Kummaline raamat.

Näiliselt lihtsa (ja mis seal salata, isegi banaalse) armukolmnurgaga (sellesse ei maksa nii väga kinni jääda, eks ole) võtab autor kokku 20. sajandi teise poole, Teise maailmasõja, natsi-Saksamaa, juutide hävitamise, Ungari, Alžeeria sõja, ja isegi rohkem, etteulatuvalt, sest mingit lootust ta meile ei anna.

Miks siis muidu alustab ta allusiooniga:

“Oh olge minu Dante ja mina olen teie Vergilius! Andke mulle käsi, andke mulle oma käsi, ärge kartke, ma ei jäta teid selles aeglases spiraalses laskumises aina allapoole…”

Ja lõpetab oma loo:

“Kas see on lõpp? Oh ei! Ma kinnitan teile, et ei ole. Tehke ainult silmad lahti: kõikjal teie ümber see jätkub.”

On see nii sellepärast, et me unustame?

“Me unustame, teate ju küll, me unustame… Ei juhtunud ju midagi, kas pole? Või siis õige natuke… ja väga ammu…”

Pärast Alžeeria iseseisvusmarssi 1961. aasta 17. oktoobril on 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Pariisi eeslinnad täis prantslasi, alžeerlaste lapsi ja lapselapsi, kes mässavad selle vastu, et neil ei ole tulevikku ega isegi mitte olevikku.

“Pariis on Pariis, oma ilus ja luksusejanus häbematum kui kunagi varem.”

Kõik jätkub, too aeglane spiraalne laskumine. Täna, 20. märtsil 2021 blokeerisid koroonapiirangute vastsed Tallinnas liikluse.

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Ja me ei õpi.

Nancy Huston “Murrangujooned” LR 2012

Sol, 2004. Randall, 1982. Sadie, 1962. Kristina, 1944-1955. Kõik kuueaastased.

Poiss. Isa. Vanaema. Vanavanaema. Neli lugu. Mis kokku on üksainus lugu. Lebensborni lugu.

Kui päris aus olla, siis ei teadnud ma Lebensbornist enne selle raamatu lugemist mitte midagi.

Aga muidugi on see ka mälu ja mäletamise sunni lugu, ei aita midagi, kui sünnimärk välja lõigata. Arm, mis jääb, on märgatavam, kui olnuks sünnimärk, mis on olemas ka neil, kelle puhul teatakse, et ei ole.

Mis on huvitav – tagurpidi jutustatud lugu. Alustame aastast 2004 ja läheme tagasi, kuueaastaste silmadega. Mis on omamoodi piltmõistatus, kõik see tükk tüki haaval kokku panna.

PS Lisan siia autori märkuse.

Aastatel 1940-1945 käivitus programm, mille eesmärk oli kompenseerida Saksamaa kaotusi sõjas. Programm nägi ette, et saksastatakse lapsed, kes elasid Wehrmachti okupeeritud aladel. Himmleri korraldusel rööviti üle 200 000 lapse Poolast, Ukrainast, Eestist ja Lätist. Suuremad lapsed paigutati spetsiaalsetesse keskustesse, kus nad said aarialiku kasvatuse, pisemad läksid Lebensborni keskustesse, kust saksa pered nad lapsendasid.

Kristina oli Lebensborni laps. Ukrainast, sünnimärgiga, aga nii ilus, blond ja siniste silmadega, et sünnimärgist vaadati mööda.