Anne B. Ragde “Tütar”

Neshovi-saaga kuues raamat.

Mäletan, et pidasin viimaseks juba “Elunautijaid” – viiendat, sest mida seal veel olnuks ütelda, ja – nagu karta oli ja selgeks sai – ega tegelikult olnudki.

Uus lipuvarras ja vimpel, mõned matused, jooksev sukasilm, üks epakas kirikuõpetaja ja plehku pannud koer, selline pudi-padi. Ja õnnelik lõpp.

Mis kallutab kogu seda saagat pelga meelelahutuse poole. Nüri järjekindlusega jagu-jaolt kergemeks ja kergemaks.

Tagantjärele, tundub, et “Elunautijad” oli veel üsna toekas raamat, see pani mingi punkti. Vanast tumedate saladustega talust oli saanud paik, kus elu nautida.

Nii et milleks siis veel see kuues?

Kas tollesama Neshovi talu uue lipuvarda pärast? Et uus varras, uus elu? Või Tormodi ja Dieteri pärast, kes oma keelatud suhte justnagu legaliseerisid, sest aeg oli uus?

Aga see uus elu ja uus aeg, see ei ole enam huvitav. Huvitav oli vana.

Sead muidugi olid toredad. Huvitav, just torgatas pähe, kas nad tegutsesid seal mingi kummalise nihestatud parafraasina, sest samas laudas pistis emis ju akvaviiti joonud Tori nahka?

Aga mis siin ikka jaarutada, eks ma ju lugesin ta ikkagi läbi, kui ta juba ilmus. Lugemata ka ei jätnud, kuigi kergendus oli küll, kui ta otsa sai.

PS “Elunautijate” kohta on siin.

Anne B. Ragde “Elunautijad”

Neshovi-saaga viies (ja ilmselt) viimane raamat. Sest mida siin veel oleks ütelda. Vanast tumedate saladustega talust on saanud paik, kus elu nautida.

Osad on eesti keeles ilmunud nii pika vahega, esimesed kolm (“Berliini paplid”, “Erakvähid” ja “Rohelised aasad”) üheksa ja neljas (“Andestada saab alati”) kahe aasta eest, nii et ega suurt meelest ole kui et õhustik ja pudemeid. Peale selle kaks mällu sööbinud episoodi – kuidas emis akvaviiti (ja ilmselt ka tablette pruukinud) Tori ära sõi ning Erlendi ja Raasukese luksusliku linnakorteri kirjeldus, sh Swarovski kujukeste kogu, mida isegi koristaja ei tohtinud puutuda. See oli midagi pöörast, nagu Lehte ütles. Tal ka ei olnud suurt muud meeles, kui me sellest rääkisime.

“Elunautijad” võimaldas (tuleb välja, et siiski säilinud) mälukillud uuesti kokku panna ja seda ilma lugejat alahindava ümberjutustamiseta. Noh, see tüütu komme järgedes eelnevat ikka ja ikka meelde tuletada, nagu oleks lugeja üldse ilma igasuguse võimeta mäletada…

Sellest kombest on “Elunautijad” prii, ta tuletab meelde kuidagi diskreetselt ja targalt.

Üksiti saab selgeks, et saagalikult alanud romaan ei vea lõpuni välja. Võiks olla Norra (nüüdisaegne) “Tõde ja õigus”… aga ei ole mitte. Eks ta balansseerigi väärt- ja meelelahutuskirjanduse piiril, kord siia-, kord sinnapoole kaldu.

Üldiselt hea lugemine, kuigi lõpuks (ma arvan) ei mäleta ikka suurt muud kui seda akvaviidi ja sigade asja ja linnakorteri luksust. Vanatestamentlikku Tallakit vast ka, Tallakit, kes on oma poja… poegade isa. Sest üks võimalus on tõmmata kogu see saaga geiromaani liistule, kõrvutada Tormodi ning Erlendi ja Raasukese elu. Väga mõjuv kõrvutus kusjuures.