Alice Munro “Kallis elu”

 Alice Munro on Kanada novellikirjanik, kes 2013. aastal võitis Nobeli kirjanduspreemia. “Kallis elu” ilmus aasta varem, kui Munro oli juba 80 saanud. Ta ise on vist öelnud, et see jääb ta viimaseks raamatuks ja eks see üks vanainimese raamat ongi. Mis on väga hea. Esiteks sellepärast, et ta teab, millest ta kirjutab, kui juttu on vanainimestest. Seda on lugudes tunda. Teiseks on ta teadlik elu kestnud Teise Maailmasõja eelsetest aastatest tänapäevani ja ta saab korraga kirjutada tänapäeva inimese ja näiteks 1950. aastate korraliku konservatiivse Kanada maainimese vaatepunktist. Näide: kui isa annab tütrele rihma, siis 1950. aastate kirjanik ei oleks seda ehk mainimisväärsekski pidanud, tänapäeva noor kirjanik peaks seda aga ilmselt nii skandaalseks, et selle ümber peakski kogu lugu keerlema. Munro on tänapäeva inimene – ei kiida seda heaks ega õhka tagasi “kadunud häid aegu” -, aga suudab end vaevata tagasi paigutada maailma, kus see oli “õige kasvatus”.

Aga see ei ole tegelikult peamine. Ma proovisin lugemise ajal kogu aeg enda peas teha Munro lugude kohta üldistusi, mis annaks edasi nende headuse, tuuma. Asjata, kõik jäi mannetuks, kompas ainult pinda. Lõpuks otsustasin, et kirjeldan oma emotsiooni. Viimati sain ma nii tugeva “raamatuga pähe” laksaka umbes 30 aastat tagasi kooli ajal, kui lugesin esimest korda Salingeri Franny ja Zooey Glassi lugusid. Munro novellid on tohutult head, kusjuures ei saa arugi, mis neis nii erilist on. Või miks kõik maailma kirjanikud selliseid kogu aeg ei kirjuta.

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Kohti ei maksa alahinnata.

Kui “Aja oma atra läbi koolnute kontide” on hoiatus, ja seda ta ilmselgelt on, siis tuleks silmas pidada piiri.

Piiri igas mõttes.

Tokarczuki peategelane elab asunduses, millel pole nimegi, kuhu on jäänud vaid mõni üksik (pooltühi) majapidamine, üksildasel mägiplatool, sealtsamast jookseb Poola ja Tšehhi piir.

Ometi on see tähtis koht, sest just sealt võivad saada alguse otsustavad sündmused.

Teisalt elab ta maailmas, mis on piiri ületamas, võib-olla juba ületanudki. Üle piiri minek ei tõota kunagi midagi head, isegi kui tundub teisiti. See on ohtlik.

Ilmsüütu usk, tunne, et midagi ei juhtu, sest senimaani ei ole ju juhtunud, on petlik. Piir lihtsalt ei ole veel käes. Ja keegi ei tea, kus see on. See pole märgistatud.

Aga kui see juhtub, võib juhtuda mis iganes.

Kui me ei anna endale aru, et maailm on suur võrk, et see on tervik ja ei ole ühtki asja, mis oleks eraldi.

“Et iga, ka maailma kõige pisem tükike on seotud teistega keerulise korrespondentsikosmose kaudu, mida on raske mõista tavamõistusega. Nõnda see toimib.”

“Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et Jumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga tegu, muudetud footonite värelemiseks, liigub lõpuks Kosmosesse kui film ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama.”

Tokarczuk tuletab seda meelde.

“Elu on midagi katsepolügooni sarnast, väga nõudlik eksam, sellest peale läheb arvesse kõik, mida sa teed, iga mõte ja iga tegu, aga mitte sellepärast, et sind hiljem karistada või premeerida, vaid seepärast, et just need loovad sinu maailma.”

“Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.”

See viimane nüüd ei ole Tokarczuk. Tokarczukil on Blake, nii et miks mitte siis Kareva 🙂

“Aja oma atra läbi koolnute kontide” ulatub hoiatusest kaugemale. Janina, oma tüdrukute eest kätte maksnud, läheb pakku, aga pakku minnakse selleks, et naasta. Ta ei ole üksi. Tal on sõbrad. Kunagi on ta ehitanud sildu. Enam ta seda ei tee. Ta maksab kätte.

Sildade ehitaja või mõrtsukas? Veidrik või keegi, kes tajub maailma tasakaalu hoobasid?

Janina ongi amorfne. Isegi tema nimi ei jää õieti kellelegi meelde. Ta jääb kahe silma vahele, sest kes märkaks üht pärapõrgus elavat vana naist. Tema sõbrad on samasugused. Marginaalid. Seda ootamatum on kättemaks.

Võiks arutleda, kas hea, mis asub kurja hävitama, ja midagi ilusat selles ei ole, on veel hea või hoopis midagi muud. Kas kättemaks on õigustatud? Ei tea.

Tokarczuk igatahes lõpetab ähvardusega. Paguluses Janina tõdeb:

“Ent mina tean, et mul on veel palju aega ees.”

Üks tsitaat veel:

“Ma silmitsesin Platoo mustvaget maastikku ja mõistsin, et kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.”

 

 

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas”

Tokarczuki “Päeva majas, öö majas” kuulutab selgeltnägija Lew ette maailma lõppu, aga maailm ei lõpe.

Ei määratud ajal ega hiljem. Lew vaatab rõdult linna, samasugust nagu eile, nagu tunni aja eest.

“Aga Lewile tundus, et kõik oli veidi teistsugune. Aga milline? Täpselt ei saanud aru. Lew tajus selles turvalises, tuttavas vaates võltsi. Ta tõmbas ninaga, justkui oleks kahtlustanud kõrbelõhna. Paari minuti pärast, kui ta oli juba külmast kange, mõistis ta – maailm lõppes, ehkki jäi näiliselt edasi kestma. Just nii näeb välja tõeline lõpp. /…/ Järgmisest päevast hakkas Lew elama maailmas, mida enam ei eksisteerinud, mis oli üleni illusioon, inertne uni, meelte harjumus.”

Samas olukorras ollakse “Maailma kõige inetumas naisterahvas” – Tokarczuki kuut juttu koondavas kogus. Londonist Varssavisse saabunud doktor Andrews eksleb kummaliselt väändunud reaalsuses, psühhootilises episoodis, Sabina, kes käib doktor M-i juures koristamas ja kellel on viis poega, tahaks heita pehmele roosale vaibale ja olla doktor M-i väikese tütre nukk. Olegile teevad abikaasa ja ämm selgeks, et surm on kaugelt keerulisem olukord, kui võiks arvata, võtku surnud Oleg end kokku ja saagu sellest aru.

Elu ja surm, uni ja ärkveolek segunevad “Maailma kõge inetumas naisterahvas” nagu “Päeva majas, öö majaski” – on akende avamise aeg, verinoorte ja habraste vistaariavõsude toahämaruses võrgutamise aeg.

“Võsud kasvavad aastas terve meetri, suvel ei tohi aknaid ja rõduuksi lahti jätta: võsud tungivad tuppa, otsivad suuremaid avausi rahutult hõljuvates kardinates, ning mul on tunne, et nad tahaksid jõuda mööblini, istuda laua taha… Ah, serveeriksin sellele taimele teed oma parimast serviisist, pakuksin rammusaid pirukaid.”

PS “Maailma kõige inetuma naisterahva” esikaane siseküljele kleebitud väikeses kolmnurkses taskus oli laenutajakaart, selline, mida raamatukogud kasutasid ajal, mil kõik ei olnud veel internetis. Kaardi järgi olin ma selle 2005. aastal ilmunud vihiku esimene lugeja. Tokarczuk ise pälvis tänavu Nobeli kirjanduspreemia.

John Maxwell Coetzee “Südamaal”

“Elizabeth Costello” Coetzee on hoopis midagi muud kui “Südamaal” oma.

Kui ühes eksitab autor lugeja sädelevate (puhtteoreetiliste) arutelude virvarri, kõneldes lugude jutustamise mõttest ja mõttetusest, sh ohtlikkusest, siis teises ei hooli ta millestki – lugeja kistakse halastamatult üha sügavamale Aafrika valge naise elu ja teadvuse painajalikku rappa, kust pääseda ei ole vähimatki lootust.

Kuidas olla tunnistajaks teise valule? Islandi-Kanada luuletaja Kristjana Gunnarsi sõnul on just see küsimus Coetzee üks keskseid teemasid, tihti on seda peetud ka 20. ja nüüd juba 21. sajandi ilukirjanduse alusprobleemiks.

Täpsemini oleks raske midagi “Südamaal” kohta öelda.

“Mu isa rikkus keele, mida ma peaksin kasutama, kui nende inimestega räägin, kuid seda ei saa enam taastada. /…/ Ma olen sündinud kõnelema seisuslikke vahesid ja erinevusi kajastavat keelt. /…/ Ma ei ütle, et see keel mulle tõeliselt meeldiks, minu meelest on selles liialdatud vahetegemist, kuid teist keelt meil pole.”

“Ma elan selles majas oma kestas. Ma ei näe mingit võimalust, kuidas maailma pääseda. Ma ei näe ka mingit võimalust, kuidas maailma minusse tuua. Ma olen maailmaruumi voogav hääl, mille iga osake nutab, oigab ja kiristab hambaid.”

Coetzee ei anna oma tegelasele küll keelt, mida too vajaks, aga ta annab talle hääle, et Magda saaks rääkida oma loo. Ja tähtsam kui talle endale on see neile, kes seda loevad.

José Saramago “Tujukas surm”

Järgmisel päeval ei surnud enam keegi.

Milline suurepärane lause, alustamaks romaani! Ja edasi? Ma parem ei kordaks järgmist, kordamiseks oleks (iga) järgmine liiga pikk ja mitte ainult. See oleks tüütu.

Mulle ei meeldi motod, needki on tüütud, aga “Tujuka surma” motot oleks põhjust siinkohal korrata: “Kui mõtleksid näiteks rohkem surmast, siis oleks tõeliselt veider, kui seda tehes ei hoomaks sa uusi pilte, uusi keelelisi välju.” Justament! Need keelelised väljad!

Fosse muidugi on läinud veel kaugemale kui Saramago. Ega suurt edasi enam minna olegi. Piir tuleb ette.

Omamoodi on siiski võluv uidata neil väljul, kui see ka ajuti tüütab, kuigi siis jälle ei tüüta ka. Ei saa kõrvale jätta, et Saragamo on nobelist. Geniaalselt rikutud keele tüütus, miks ka mitte!

Miks ka mitte tuletada meelde, et sõnade puhul ei ole ettevaatlikkus kunagi liiast, need võivad sama kergesti meelt muuta kui inimesed. Või surm, kes võib ilmuda lilla kirjaümbrikuna, mille ulatab teile postiljon, ööliblika tiibade kahinal või piltilusa noore naisena, keda te pole kunagi kohanud, aga ometi olete temaga koos muusikat kuulanud.

Meie-vormi, meid jutustajana ei maksa alahinnata. Isegi kui usin lugeja aimab, kes lugu vestab, ei saa ta selles kunagi lõpuni kindel olla. Alati jääb mingi kahtlus, mingi muu võimalus. Kui me just lillat tinti ei kasuta, aga seda ei ole me teinud. Miks me peaksime?!

PS Tegelikult on see üks täiesti pöörane lugu. Kui Modiano kõrvale jätta, siis ma ei tea, kas ma olengi varem midagi nii head lugenud.

Peale selle on see lugu ring – algab ja lõpeb ühe ja sama lausega.

Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

Tänapäeva Poola kirjaniku Olga Tokarczuki raamatu alguses räägib minajutustaja paar lehekülge oma naabrimutist Martast. Ta teeb seda nii hästi, et tegelane muutub justnagu päris inimeseks. Edasi rändab lugu Marta joodikust naabrimehe peale, sealt pöördub tagasi minajutustajale ja muudkui eksleb nii mööda tegelasi, vahel ka ajas. Suurt lugu ei tulegi, on hästi kirja pandud eredad tegelased, kelle lood lähevad vahel lausa ulmeks, aga mõjuvad seetõttu isegi kuidagi elulisemalt.

Näiteks mehest, kelle venelased saatsid Siberisse ja kes pidi seal ellujäämiseks surnud kaaslast sööma. Intelligentne ja tundlik mees, jõudis Poola tagasi elusalt, aga kohutava pagasiga. Ühel päeval leiab ta Platonilt lause, et see, kes on inimese sisikonda söönud, on paratamatult libahunt.

Või pangas töötav karjäärinaine, kellel hakkab unenäos külas käima mees, kellesse ta armub. Naine saab unes ka mehe nime teada ja oma pöörases armastuses läheb teda otsima.

Kõiki tegelasi ühendav lüli on kodupaik, linnake Poola ja Tšehhi piiril, kus kunagi elasid sudeedisakslased. Suurepärane raamat. Ainult Kristuse näoga naispühaku ja tema eluloo kirja pannud ennast vales kehas tundva munga lugu on tüütu.