Jørn Lier Horst “Salauks”

salauks“Salaukse” Horst ei ole “Koopamehe” ja “Jahipenide” Horst, see on selge. Kusjuures alustasin ma “Koopamehega” – neljast vaieldamatult kõige tugevamaga.

Uurisin väheke, tuli välja, et pigem lootustandva visandina mõjuv “Talveks suletud” on “Jahipenidest” ja “Koopamehest” pisut varasem teos, see seletaks nii mõndagi, aga “Salauks” jälle on hilisem, nii et mine sa võta kinni.

No ega ta halb ole, aga midagi erilist ka mitte.

Inspektor Wistingu korralikkust ja turvalist igavust tasakaalustav Line – Wistingu ajakirjanikust tütar – on taas täiesti kasutu, sest ta on puhkusel ja ega teda eriti miski peale lapseootuse huvita. Noh, ta satub kogemata parasjagu uuritavasse loosse ja kogemata on temast natuke tolku ka, kuigi enamjaolt ei räägi ta isale midagi, lihtsalt võtab teadmiseks ja valutab südant. Nii et see pole ikka see. Kaks uurijat on ikka kaks uurijat, pole midagi teha. Ja ma ikka küsiks, jälle, milleks ajakirjanik, kes ei ole ega tahagi olla ajakirjanik. Kui ta juba on loodud, siis tehku tööd!

Wistingu hetkeline sisemine segadus lõpuks – süüst vabastatud kahtlusalune tegi enesetapu, mida ta süüdimõistetuna ilmselt ei oleks teinud – tuletas meelde, et jah, Horst on tõepoolest kirjutanud kriminaalromaani, mis on palju rohkem kui lihtsalt üks mõrvalugu, aga “Salauks” see ei ole.

Samuel Bjørk “Poiss pimedusest”

poiss pimedusestLugesin igaks juhuks läbi, mis ma Mia Krügeri ja Holger Munci kohta varem olen kirjutanud. Hämmastav.

Mul oli nagu meeles, et “Öökull” on väga hea ja esimene, aga “Ma reisin üksinda” teine ja kehvem. Märkmete järgi on täpselt vastupidi. Aga no see selleks.

Mõlemas, paistab, on mind häirinud see Mia Krügeri lõputu jama tablettide ja alkoholiga, ja siis veel Munchi peavalu, mis algas eikuskilt ja lõppes samuti eikuskil. Selline narratiivi seisukohast täiesti mõttetu valu.

Noh, “Poisis pimedusest” Munchi pea ei valuta ja Mia Krüger joob ainult mineraalvett ning jääb enesele kindlaks. Kui päris aus olla, siis “Poisis pimedusest” häiris mind pigem see, et peale puhas olemise, no võõrutusravilt tulles ollakse vähemalt väheke aega ikka puhas, peale puhas olemise vabaneb Mia Krüger mängleva kergusega ka painest end ära tappa.

Muidugi tuleb tal enne seda sarimõrvar maha lasta, aga sellest pole midagi. Imeline tervenemine on teoks saanud! Eriti usutav see ei ole ja sarja jätkumise seisukohast ka mitte eriti mõistlik. Lahtisi otsi eriti ei jää. Kui, siis ehk Munchi tütre kummaliselt rutuline abiellumine. Ja mida too püromaanist Jon Ivar Salem siis ikkagi kavatseb?

Mis kõige tähtsam – kas üks õnnetu, haige ja fanaatiline armumine on tõepoolest paslik (erakordselt nupukalt ette valmistatud) sarimõrvade lahendusena?! Alles jõuab kõik päriselt põnevaks minna ja siis selline lihtlabane finiš? Tahaks Voldemar Panso kombel “Ei kuule!” asemel röögatada “Ei usu!”. No jumala eest, ei usu! Oleks nagu petta saanud.

PS Kõigele vaatamata – uut Krügeri ja Munchi lugu loeks ma igatahes ja igal juhul. Kõhklusteta.

Roy Jacobsen “Rigeli silmad”

jacobsen“Nähtamatud” ja “Valge laam” – Barrøy triloogia kaks esimest osa – on paigalolek. “Rigeli silmad” on liikumine.

Selline geograafiline erinevus.

Eraldatud Barrøy jääb maha. Ingrid võtab oma tütre ja asub teele, et leida Kaja isa. Sõda, mis saarestikku päriselt peaaegu et ei puutunudki, on läbi, aga selle jäljed on kõikjal, neid jälgi mööda Ingrid lähebki. Ajal, mil kõik kardavad mäletada, veel rohkem seda, mida võivad mäletada teised.

Ingrid tahab mäletada, mäletabki, aga tahab veel rohkem, ta tahab aru saada, head see ei too, kuidas saakski, aga teisiti ta ei või, sest kuidagi tuleb ju puhtaks saada, olgugi vesi liiga must, pidagugi kõik teda imelikuks, ja see on seda väärt.

Sest lõpuks, olgu või mitmekümne aasta pärast, tuleb keegi ja paneb selle kõik kirja, kirjutab üles sellegi, mida polnud võimalik mõista 1946. aastal, mil tõesse suhtuti… hoolikalt, teisiti ei saanudki, sest puudus distants.

“Ja seda kõike rääkis ta samasuguste lühikeste ja hingeldavate lausetega nagu too koeraga Carl oli jutustanud oma laevahukkudest, otsekui tahaks sellega juba ühele poole saada, just nagu toimuks riigis suurpuhastus, millest pidi osa võtma kogu rahvas.”

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

Roy Jacobsen “Valge laam”

jacobsenÕieti ei peakski “Valge laama” kohta midagi eraldi ütlema. See on “Nähtamatute” järg, nii olemuslik, et tegelikult võiks need kaks romaani vabalt olla ka ühtede kaante vahel.

Aeg on edasi läinud. On 1940ndad. Saar aga on sama, sama kitsi ja kaunis ja ohtlik, õhustik on sama, kus ta saakski teistmoodi olla, kui tuul ja vesi on samad, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta ja talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Inimesed on samad niisamuti, elavad ja surnud. Lihtsalt ühest raamatust on saanud kuidagi märkamatult teine.

Kuskil on puhkenud sõda, saart puudutab see riivamisi, aga sama tugevasti kui iga-aastased talvetormid, kuigi on sama hoomamatu nagu kõik, mis jõuab saarele üle vee.

Niisamuti nagu sõda (või torm) algas, ta ka lõpeb, aga see on vaid lühike hingetõmbeaeg, sest iga järgmine torm on alati esimene.

“Ingrid näeb seda kõike, ise poolunine, näeb, et esimene talvetorm on teel.”

PS Väga ilus ja tõsine raamat.

Roy Jacobsen “Nähtamatud”

jacobsen“Maria mõtleb järele ja ütleb ei, see oli hea surm, ta suri siis, kui pidi, sellega on nii nagu paljude muude heade asjadega, seda on võimatu märgata.”

“Nähtamatud” kõnelebki esmapilgul nähtamatutest asjadest, sellest, mis on justkui nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olegi olemas. Kui sa just ei satu elama paigas, mis ei lase sul unustada.

Selliseid paiku jääb üha vähemaks ja sellest on kahju. Ka “Nähtamatute” paika – üht Norra looderanniku saarekest – ei ole enam olemas, vähemasti  mitte niisugusel moel, nagu ta oli 1920ndatel. Sest kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schrecklice Armut” ja võbistab õlgu.

Ometi on just seal võimalik märgata märkamatut ja ühe päeva sisse, harva küll, aga siiski, mahub mitu päeva. Kuskil mujal ei juhtu seda kunagi.

“Siis tundub neile, justkui oleks tööpäev jäänud poolikuks, või otsekui oleks vanasse päeva sündinud päris uus päev, ja nad võivad jälle vikatitel käia lasta.”

Anne B. Ragde “Elunautijad”

radgeNeshovi-saaga viies (ja ilmselt) viimane raamat. Sest mida siin veel oleks ütelda. Vanast tumedate saladustega talust on saanud paik, kus elu nautida.

Osad on eesti keeles ilmunud nii pika vahega, esimesed kolm (“Berliini paplid”, “Erakvähid” ja “Rohelised aasad”) üheksa ja neljas (“Andestada saab alati”) kahe aasta eest, nii et ega suurt meelest ole kui et õhustik ja pudemeid. Peale selle kaks mällu sööbinud episoodi – kuidas emis akvaviiti (ja ilmselt ka tablette pruukinud) Tori ära sõi ning Erlendi ja Raasukese luksusliku linnakorteri kirjeldus, sh Swarovski kujukeste kogu, mida isegi koristaja ei tohtinud puutuda. See oli midagi pöörast, nagu Lehte ütles. Tal ka ei olnud suurt muud meeles, kui me sellest rääkisime.

“Elunautijad” võimaldas (tuleb välja, et siiski säilinud) mälukillud uuesti kokku panna ja seda ilma lugejat alahindava ümberjutustamiseta. Noh, see tüütu komme järgedes eelnevat ikka ja ikka meelde tuletada, nagu oleks lugeja üldse ilma igasuguse võimeta mäletada…

Sellest kombest on “Elunautijad” prii, ta tuletab meelde kuidagi diskreetselt ja targalt.

Üksiti saab selgeks, et saagalikult alanud romaan ei vea lõpuni välja. Võiks olla Norra (nüüdisaegne) “Tõde ja õigus”… aga ei ole mitte. Eks ta balansseerigi väärt- ja meelelahutuskirjanduse piiril, kord siia-, kord sinnapoole kaldu.

Üldiselt hea lugemine, kuigi lõpuks (ma arvan) ei mäleta ikka suurt muud kui seda akvaviidi ja sigade asja ja linnakorteri luksust. Vanatestamentlikku Tallakit vast ka, Tallakit, kes on oma poja… poegade isa. Sest üks võimalus on tõmmata kogu see saaga geiromaani liistule, kõrvutada Tormodi ning Erlendi ja Raasukese elu. Väga mõjuv kõrvutus kusjuures.

 

Jørn Lier Horst “Talveks suletud”

horst“Koopamehe” ja “Jahipenide” Horstiks seda nagu ei peakski. Või kui, siis (lootustandvaks) visandiks.

Sisu järgi olekski ta nagu varasem. Inspektor Wistinguga (vist) ei ole veel juhtunud kõike seda, mis temaga kahe teise raamatu ajaks on juba juhtunud, ja tema ajakirjanikust tütre Linega niisamuti.

Line ja Wisting “Talveks suletus” ühte ja sama lugu ei uuri, Line lihtsalt satub kogemata kombel mõrvapaika.

Ja ta on puhkusel! Ma ei saa aru, miks kasutada kriminaalromaanis ajakirjanikku, kes on puhkusel ja omadega nii puntras, et ta – otse mõrva peale juhtunud – isegi ei kaalu puhkust katkestada. Ega hakka ka tööväliselt asja uurima, vaid mõtleb oma närukaelast kallima peale, keda ta õieti ei suuda maha jätta, ja kirjutab ajaviiteks kriminaalromaani.

Ida-Euroopa ausad ja vaesed (hea südamega) murdvargad ning narkojõuk Norra mõrvaloo lahendusena pole nagunii eriti hea mõte. Liiga lihtne. Ei mingit intriigi.

Nii et – parem loetagu “Koopameest” ja “Jahipenisid” ka.

PS Taevast sadavad mustad linnud on siiski lootustandev leid. Et võib paremaks minna. Mõnes järgmises osas.

Vigdis Hjorth “Pärand ja keskkond”

Pärand ja keskkond“Kõik on seotud kõigega. Sellele, kes käib kõrvad kikkis, et mõista, ei ole ükski lause ilmsüütu.” Võib-olla oleks just see (eraldi võetuna üsna mittemidagiütlev) tsitaat (tõdemus) õige võtma “Pärandi ja keskkonna” kokku. See on raske raamat ja raske on sellest ka kuidagi kirjutada.

Kui ehk seda, et igas perekonnas (noh, võib-olla mitte igas, tahaks ju loota, eks ole) on ikka keegi, kes käib kõrvad kikkis, kes on olemuslikult teistmoodi, aga nii väga püüab aru saada, kuigi see on täitsa tühi töö. Aga midagi pole teha – (vähemalt) iseenda jaoks on vaja.

Kikkis kõrvu käimine teravdab ja (tõenäoliselt ka) moonutab taju, aga kui nii kaugele on juba jõutud, siis tagasiteed ei ole. Puruks kukkunud vaasi ei ole võimalik kuidagi kokku kleepida.

“Pärand ja keskkond” on ühe perekonna lugu, jutustamas see, kes käib kõrvad kikkis, Bergljot, või siis Bergljoti lugu, lugu, mida õieti keegi ei usu, pole uskunud, ei taha (ei hakka kunagi) uskuma. Ja kuna see on tõestisündinud lugu, siis joosti sellele Norras tormi. Mitte et see nii tähtis oleks. Lugu oleks suurepärane ka fiktsioonina. Teadmine, et sellel on tõepõhi all, lisab vaid… küünilist kindlust. Et lõpp, mis ei anna vähimatki lootust, ei ole kirjaniku mõttelend, moodus otsad filigraanselt (ja mõjuvalt) kokku tõmmata. Ei, see ongi nii. Päriselt. Ja mitte ainult.

Hjorthilt, kes on kasutanud kirjaniku õigust (mingi privileeg võiks ju ikkagi olla, arvatagu mis tahes) rääkida oma lugu, painavas lootuses saada mõistetud, on isegi see (viimane võimalus) ära võetud. “Pärandile ja keskkonnale” vastas romaaniga autori õde, kes, pange tähele – ei ole kirjanik, ja otse loomulikult joosti ka sellele teosele Norras tormi. Mõnel juhul, ja ma tõesti loodan, et ainult mõnel, tuleks perekonnad ära keelata.

Jørn Lier Horst “Jahipenid”

Jahipenid“Jahipenid” on politseiinspektor William Wistingu ja tema ajakirjanikust tütre Line üks lugusid (enam-vähem sama hea kui “Koopamees” – mõlemad on eesti keeles ilmunud mullu).

17 aastat tagasi süüdi mõistetud (sari)mõrvar vabaneb vanglast ja palkab advokaadi, kes väidab, et tõendid olid fabritseeritud ja süüdi mõisteti vale mees. Toona uurimist juhtinud Wisting kõrvaldatakse töölt, kuni asjaolusid selgitatakse. Ajaleht, kus Line töötab, kajastab juhtunut põhjalikult.

Muidugi ei jää Wisting niisama passima, vaid asub iseseisvalt (ja mitteametlikult) juhtumit uuesti uurima, teda aitab (krimi)ajakirjanikust tütar Line.

Esialgu on vana juhtumi asjaolude kirjeldamine veidi tüütu ja segane, hiljem läheb lihtsamaks ja põnevaks. Vana hea turvaline kriminaalromaanide tase, vahelduseks on kosutav lugeda raamatut, kus mõlemad uurijad on täiesti normaalsed – ei joo, ei tarvita rahusteid ega käi regulaarselt psühholoogi juures, isegi ei suitseta ja tervis on neil täiesti korras, kumbki pole ka (isiklikus plaanis) eriti õnnetu, kui, siis ehk – Horstile tunnuslikult – väheke üksildane, aga seegi jääb normaalususe piiridesse. Sarimõrtsuka oma küll mitte, aga “Jahipenides” on see usutav ja põhjendatud.

Mitu Norra ja Põhjamaade krimiauhinda noppinud teos.

Kui tõesti peaks valima, siis on “Koopamees” parem.

PS On kadestamist väärt, missugused võimalused on Norra ajakirjanikel. Või mine tea – see võib olla ka ilukirjanduslik liialdus või lihtsalt soovkujutelm.

Samuel Bjørk “Öökull”

Öökull“Öökull” on politseiuurijate Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja teine lugu ning raamatu lõpu järgi peaks see jätkuma. Autor heidab konksu välja.

“Öökull” on enam-vähem sama põnev kui “Ma reisin üksinda” – Krügeri ja Munchi esimene raamat. Selles suhtes pole midagi ette heita, aga Mia Krügeri enesetapumõtted ja ravimi- ning alkoholisõltuvus muutuvad tasapisi tüütuks. Esimesed 350 lehekülge esimeses raamatus, olgu. On isegi huvitav see viimase piiri peal balanseerimine. Järgmised 350 teises raamatus on juba liig, pealegi ei jõua see kuhugi välja ja pole sellel lõputul balanseerimisel ka nagu mingit mõtet.

Peale selle hakkab “Öökullis” Munchil lõpuks pea koledal kombel valutama, nii et järgmisel hetkel peaks uurija insuldiga (või siis mõnel teisel põhjusel) kokku kukkuma ja hospitaliseeritama, aga seda ei juhtu. Pea on lihtsalt valutanud ja enam ei valuta. Ongi kogu lugu. Meenub, et Kurt Wallanderil oli ka kogu aeg kole paha olla, aga see paha oli nagu põhjendatum ja tundus ka kuidagi vajalik nagu too lõputult sadav hall vihmgi…

Kõik need tabletid, Jägermeister ja õlu ja meeleheide ja meelekohas puuriv peavalu muudavad sündmuste kirjelduse kuidagi psühhedeelseks, mis on võttena isegi omamoodi huvitav, aga… Ühesõnaga natuke liiga palju häiritud teadvust.

Teiseks – “Öökulli” lugedes tabasin end mõttelt, kas peale ükskõik kui traumeeriva lapsepõlve oleks ehk siiski veel mõni võimalus sarimõrvariks kujuneda. Või mitte?!

Kogu see virin ei tähenda, et “Öökull” oleks kehv kriminaalromaan. “Ma reisin üksindast” ehk nõrgem, aga mõnus lugemine ikka. Tähelepanuväärne on autori oskus lugejat eksitada ja valejälgedele juhtida, samas ei ole neid valejälgi ka liiga palju ja isegi lõpus ei arene sündmustik liiga kiiresti. On ju kriminaalromaanide tavaline viga see, et viimastel lehekülgedel asendab põnevuse kaos ja lugeja hakkab end süüdistama juhmuses – kuidas ta siis äkki enam mitte millestki aru ei saa…

Vähemalt seda puudust “Öökullil” ei ole. Kõik kulgeb kenasti ja arusaadavalt (ning põnevalt), aga ilma igasuguse sündmuste virvarrita raamatu lõpuni välja.

Loodetavasti ei jäta autor seda viimast konksu viimases lauses õhku nagu Kepleril on kombeks teha. Alustad järgmist raamatut suure põnevusega just selle viimase konksu pärast, aga tühjagi. Autor oleks selle justnagu ära unustanud või ei pea enam oluliseks.

PS Võimalik, et ma olen viimasel ajal lihtsalt liiga palju kriminaalromaane lugenud, et virisema hakkasin.