Jørn Lier Horst “Võtmetunnistaja”

Horsti puhul olen ikka ja jälle jõudnud tagasi “Koopamehe” juurde, mida ükski järgmine loetud politseiinspektor William Wistingu lugu pole ületanud.

“Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna ja nagu nüüd järelsõnast loetud: kriitikud peavad seda ka autori parimaks looks.

“Võtmetunnistaja” on debüüt – politseiinspektor William Wistingu sarja esimene lugu. Üksildane vananev pühendunud politseiinspektor, kes armastab üle kõige oma lapselast, pole veel üksildane ega vananev. Muidugi pole tal veel lapselast. Ta mängib suupilli.

Wistingu tütar Line, kellega politseiinspektor edaspidi hulga kuritöid lahendab, figureerib vaid sõnumites. Ei vähimatki vihjet, et noorukesest Linest võiks saada ajakirjanik.

Kõik on veel ees.

Nii et “Võtmetunnistajale” midagi ette heita oleks patt. Loona hõredam, on seal kõik tulev juba aimatav.

Isegi see pole tähtis, et mõrtsukas pole huvitav ja lugeja arvab küll mitte mõrtsuka, aga mõrva põhjuse üsna loo alguses ära. Pühendunud Wisting teeb tublisti tööd ja jõuab lugejale lõpuks järele.

Sedasi tagurpidi lugeda on täitsa tore. Oleks esimesena “Võtmetunnistajat” lugenud, poleks ehk “Jahipenide” ja “Koopameheni” jõudnudki.

PS Sihukest asja pole ka varem juhtunud, et lähed keskkogusse ja lihtsalt võtadki uudiskirjanduse leti pealt viimase Kepleri ja viimase Horsti. Ei mingit järjekorda.

Samuel Bjørk “Valge nagu lumi”

Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja neljas raamat hüppab ajas tagasi sinna, kust nende kahe koostöö alguse sai.

Ei tea ju, mis järjekorras neid on tõlgitud, aga vaatasin järele – “Valge kui lumi” on tõesti neljas. Kuna kolmandast – “Poisist pimeduses” – eriti lahtisi otsi ei jäänud, siis õigustab selline tagasivaade end küll.

Lugesin varasemat kolme sissekannet ja kordan esimese (“Ma reisin üksinda”) kohta kirjutatut: põhjamaine vana kooli kriminaalromaan, põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda.

Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.

Et mis seal siis on? Ei midagi erilist, aga töötab.

Üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch. Võimete piiril töötav uurimisrühm. Tüütu ülemus. Psühhopaadist sarimõrvar. Eksitav psühhiaater ja kõrvaltegelased. Imelik, et neid on üsna palju, aga segi nad ei lähe ja huvitavad on ka.

Peale selle otsib lugeja nagu kull W-tähega algava nimega tüüpe ja kahtlustab.

No mida ühelt kriminaalromaanilt veel  tahta?!

Kui, siis ehk teada, mis mõrtsukat kannustas. Sest see jääb teadmata.

PS “Valge nagu lumi” on just täpselt selline krimka, mida jõulupühade ajal lugeda. Või mis iganes ajal.

Jørn Lier Horst “Juhtum 1569”

Politseiinspektor William Wisting tegutseb taas.

Seekord küll ilma Lineta. Ses mõttes, et Linega koos nad juhtumi kallal ei tööta, mis on muidugi puhas raiskamine. Kui sul juba on üks ajakirjanikust tütar raamatus sees, siis las tema teeb oma tööd selle asemel, et last hoida tuua.

Lugu ise on põnev, see lahendamata juhtum, mille sisse puhkusel olev Wisting kistakse, ja põnev lõpuni välja. Sari iseenesest on ebaühtlane, on paremaid, kehvemaid ja suurepäraseid. “Juhtum 1569” kuulub paremate hulka.

PS Kuigi ta Linet ei kasuta, ei saa Horst ajakirjanikuta ka seekord. Lihtsalt teistsugune vaade. Ja mine sa tea, ehk vastabki tegelikkusele. Ei tahaks uskuda, aga… välistada ei saa.

Tegelikult ei puutu see muidugi üldse asjasse, aga mis teha. Professionaalne kretinism.

Roy Jacobsen “Kõigest ema”

Et siis Barrøy saaga neljas osa “Nähtamatute” ja “Valge laama” ning “Rigeli silmade” järel. Mida sai tükk aega oodata.

“Nähtamatud” ja “Valge laam” on paigalolek, “Rigeli silmad” on liikumine, “Kõigest ema” – ei teagi. Lõpp-punkt?

Eks ta ikka on olemuslikult sama, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta, ja lukustatud laegastes koltuvad ärasaatmata kirjad, mida aeg-ajalt üle loetakse. Talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Ikka tullakse tagasi. Kuigi seekord ei tulda. Ja ikka on mõni laps, kes näeb kõike esimest korda.

Saart riivamisi puudutanud sõda on läbi, aga ei ole ka. Kuidagimoodi kestab see edasi ja sellest ei pääse ka saar. Kuidas ta saakski.

“Kõigest emagi” juures ei saa üle ega ümber sellest, et toda Norra looderanniku saarekest ei ole enam olemas. Vähemasti mitte säärasel moel. Et selliseid paiku jääb üha vähemaks, ja sellest on kahju.

Aga kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu. Selliseist paigust võiks ehk raamatuid kirjutada, seal ärgata, küll udupehme teki alla, aga ikkagi arusaamatuses, mis paik see küll on, nagu ärkab kirikuõpetaja Samuel Malmberg. Ojaa, see on paik, millest ta kunagi raamatu kirjutab.

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

“Rigelis silmadest” pesti. “Kõigest emas” on need käed lõpuks puhtad. Ehk. Seintel on pildid inimestest, keda enam ei ole, kardinad on akende ees ja seinakell näitab kümme minutit üle kümne. Ja siis tuleb sügis.

Nagu ta ikka on tulnud. Ainult ärasaatmata kiri on pandud posti. Ja küll ta jõuab. Lõpuks kohale ka.

Hanne Ørstavik “Armastus”

“Armastusel” on üsna mitu head külge, näiteks formaat ja faktuur. Mida absoluutselt ei maksa alahinnata.

Kirjastused teevad seda vahetpidamata, justkui ei teaks nad, et hea raamatu juurde käib ka see, et teda on hea käes hoida ja kaasas tassida, et mahuks kotti, nii et ei peaks valima võileiva ja raamatu vahel või raamatu ja märkmiku vahel, ja et oleks hea ka pargipingi peal välja võtta ja lugeda.

Selles mõttes on “Armastus” peaaegu et täiuslik raamat.

Ostsin ma tema aga hoopis teisel põhjusel, tutvustuse järgi, mis jättis mulje ekstra ekskulusiivsest keelegurmaanlusest. Ja Norra autor muidugi ka. Ühesõnaga läksin õnge.

Mis ei tähenda, et “Armastus” oleks kehv raamat. Kaugeltki mitte, aga õnnnetuseks on “Armastusega” sama lugu kui Ferrante “Üksilduse päevadega” – see on nii tapvalt mõjuv, et ei taha teda enam kunagi näha. “Armastus” kröömikese jagu vähem kui mu esimene kokkupuude mõistatusliku Ferrantega, aga ta lajatab niisuguse letaalse kurbusega, et ega eriti vahet ole.

Mõlemad on nii täpsed ja ausad, et söövad südame seest.

PS Emadele kohustuslik, aga pargipingi peal lugemiseks ei sobi (sisu, ikka sisu, mitte formaat ja faktuur). Kui see koht nüüd üldse kuidagi tähtis on.

Jørn Lier Horst “Kuritahtlikkus”

Vaatasin, et olen politseiinspektor William Wistingu karakterit nimetanud hõredaks.

Tõesti, Sherlock Holmes või miss Marple ta pole, aga Mankelli Kurt Wallander võib-olla isegi on, kui tõved, vihmasadu ja melanhoolia maha arvata.

Wisting on üksildane, vananev, pühendunud, ja armastab lapselast.

“Kuritahtlikkus” on seitsmes William Wistingu lugu, mis ma lugenud olen, ja selle ajaga olen ma temaga jõudnud ära harjuda. Ta on justnagu toasussid, hommikumantel ja lemmiktugitool – hea kodune ja turvaline. Ja muidugi tema tütar Line, ajakirjanik, kes seekord küll ajakirjanik pole, aga teeb dokumentaalfilmi, nii et natuke ikka on ka.

Professionaalne kretinism, mis teha, aga ajakirjanikud kriminaalromaanides on alati toredad, peaaegu sama toredad kui psühhiaatrid.

Aga nagu ikka – kui uurija ise, miljöö ja muud sellised asjad, näiteks road, mida kriminaalromaanides ei maksa alahinnata, ei ole põnev, siis peab kandma lugu ise. Horsti puhul on nii ja naa, mõnikord kannab paremini, mõnikord kehvemini. Seekord on heasti. Seitsme loetu seas pole ta parim, aga kehv küll mitte. Lõpuni põnev ja lõpp ei käi maha. Mis iseenesest on kah väärtus omaette. Alustada oskavad kõik, aga katsu sa lõpetada.

PS Tõlge on korralik, kui mõned konarused maha arvata. Lause on loetav. Milline kergendus.

Anne B. Ragde “Tütar”

Neshovi-saaga kuues raamat.

Mäletan, et pidasin viimaseks juba “Elunautijaid” – viiendat, sest mida seal veel olnuks ütelda, ja – nagu karta oli ja selgeks sai – ega tegelikult olnudki.

Uus lipuvarras ja vimpel, mõned matused, jooksev sukasilm, üks epakas kirikuõpetaja ja plehku pannud koer, selline pudi-padi. Ja õnnelik lõpp.

Mis kallutab kogu seda saagat pelga meelelahutuse poole. Nüri järjekindlusega jagu-jaolt kergemeks ja kergemaks.

Tagantjärele, tundub, et “Elunautijad” oli veel üsna toekas raamat, see pani mingi punkti. Vanast tumedate saladustega talust oli saanud paik, kus elu nautida.

Nii et milleks siis veel see kuues?

Kas tollesama Neshovi talu uue lipuvarda pärast? Et uus varras, uus elu? Või Tormodi ja Dieteri pärast, kes oma keelatud suhte justnagu legaliseerisid, sest aeg oli uus?

Aga see uus elu ja uus aeg, see ei ole enam huvitav. Huvitav oli vana.

Sead muidugi olid toredad. Huvitav, just torgatas pähe, kas nad tegutsesid seal mingi kummalise nihestatud parafraasina, sest samas laudas pistis emis ju akvaviiti joonud Tori nahka?

Aga mis siin ikka jaarutada, eks ma ju lugesin ta ikkagi läbi, kui ta juba ilmus. Lugemata ka ei jätnud, kuigi kergendus oli küll, kui ta otsa sai.

PS “Elunautijate” kohta on siin.

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Jørn Lier Horst “Katharina kood”

Vaatasin järele, mida ma Horsti kohta varem olen kirjutanud.

Ojaa, “Koopamehe” ja “Jahipenide” vastu “Katharina kood” ei saa, aga tundub, et paari viimasega võrreldes on seekordne täitsa tore.

Uurija Adrian Stiller karakterina ja üldse mõjus kuidagi värskelt. Loodetavasti ei ole see ainus kord temaga kohtuda.

Politseinspektor William Wisting ja tema ajakirjanikust tütar Line tegutsevad taas koos, st tegelevad ühe juhtumiga. Millest nad teineteisega muidugi eriti rääkida ei saa.

Millest on kahju – et kogu see töö, mille Line ära tegi ja mis läks suuremalt jaolt tühja, sest mõrvar nabiti kinni enne, kui Line artiklid jõudsid ilmuda. Aga noh, see on selline kollegiaalne nördimus, mis ei puutu kuidagi raamatusse.

Raamat on hea.

Jørn Lier Horst “Salauks”

“Salaukse” Horst ei ole “Koopamehe” ja “Jahipenide” Horst, see on selge. Kusjuures alustasin ma “Koopamehega” – neljast vaieldamatult kõige tugevamaga.

Uurisin väheke, tuli välja, et pigem lootustandva visandina mõjuv “Talveks suletud” on “Jahipenidest” ja “Koopamehest” pisut varasem teos, see seletaks nii mõndagi, aga “Salauks” jälle on hilisem, nii et mine sa võta kinni.

No ega ta halb ole, aga midagi erilist ka mitte.

Inspektor Wistingu korralikkust ja turvalist igavust tasakaalustav Line – Wistingu ajakirjanikust tütar – on taas täiesti kasutu, sest ta on puhkusel ja ega teda eriti miski peale lapseootuse huvita. Noh, ta satub kogemata parasjagu uuritavasse loosse ja kogemata on temast natuke tolku ka, kuigi enamjaolt ei räägi ta isale midagi, lihtsalt võtab teadmiseks ja valutab südant. Nii et see pole ikka see. Kaks uurijat on ikka kaks uurijat, pole midagi teha. Ja ma ikka küsiks, jälle, milleks ajakirjanik, kes ei ole ega tahagi olla ajakirjanik. Kui ta juba on loodud, siis tehku tööd!

Wistingu hetkeline sisemine segadus lõpuks – süüst vabastatud kahtlusalune tegi enesetapu, mida ta süüdimõistetuna ilmselt ei oleks teinud – tuletas meelde, et jah, Horst on tõepoolest kirjutanud kriminaalromaani, mis on palju rohkem kui lihtsalt üks mõrvalugu, aga “Salauks” see ei ole.