Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

“Kõige alguses lõi Jumal maailma katkimurtud kirjatähest.”

Kas pole intrigeeriv?

Juba see oleks, kui “alguses oli sõna” tähendaks öeldud sõna asemel kirjutatud sõna, aga see, et alguses oli täht ja veel katkimurtud täht, on veel intrigeerivam.

Lugu ise on täpselt see, mida pealkiri lubab: ühe raamatu otsimise teekond.

Kusagil Prantsusmaa-Hispaania piiril mägedes peaks kloostri varemeisse olema peidetud raamat suure algustähega, raamatute raamat, milles kätketud tarkus võib muuta maailma.

1685. aastal suundub raamatute raamatut otsima veider seltskond: alkeemiast võlutud markii, pankur, kurtisaan, tumm orb Gauche ja kollane koer. Sihile nad ei jõua. Või kuidas võtta. Võib-olla jõavad.

Võiks arvata, et 1993. aastal ilmunud debüütromaan tekitab pisikese pettumuse. Nobeli preemiast lahutab seda 25 aastat ja eks nende debüütidega on nagu on. Tokarczuki puhul see siiski ei kehti. “Ühe Raamatu otsijate teekond” on ehk hajusam ja ebakindlam, aga seda ei pea võtma pisimagi mööndusega, et debüüt.

Piirid paeluvad autorit juba siis – maakaardile veetuna, aga ka ärkveloleku ja unede vahelises mädasoos.

Juhused ei ole juhused, liblika tiivalöök muudab maailma, kõik on kõigega seotud.

“Gauche on selles jutustuses juhuslik tegelane. Miski ei osutanud sellele, et temagi läheb sellele teekonnale. Teda ei olnud plaanis.”

Aga võib-olla ikka oli, mingis suuremas plaanis, sest just tumm Gauche võtab sõnu äärmiselt tõsiselt.

“Ta võttis sõnu väga tõsiselt ja tõelise austusega, justkui oleksid need olnud sama tegelikud kui asjad. /…/ Tundes sõna, tunned asja. Lausudes sõna, on sul võim asja üle. Kui seod sõna teiste sõnadega, siis tekivad selest asjade süsteemid, tekib maailm. Kasutades õigeid sõnu, värvides neid tunnetega, toonitades meeleoludega, andes neile tähendusi, kõla, muusikat – vormub kõik, mis eksisteerib. Gauche`i suurimaks unistuseks oli öelda kunagi “ma olen Gauche” ja sel kombel tõsta end määratlematuse kuristikust.”

Tokarczuk tabab juba “Ühe Raamatu otsijate teekonnas” mingil moel maailma kude, kirjeldades seda ühel võimalikul viisil ma ei tea mitmest. Sajast? Tuhandest? Miljonist?

Tumm Gauche, kelle jaoks sõnad on maailmas kõige tähtsamad, leiab küll raamatu, aga ei oska seda lugeda. Markii sureb, raamatute raamatut leidmata. Aga Gauche õpib ütlema “ma olen Gauche” ja markii näeb maailma kude.

“Ta oli üksainus täht, ei olnud tähtis, milline, see ei läinud talle korda, tema rõõm tulvas mõistmisest, et tal on tähendus, et ilma temata oleks sõna, mida ta koos teiste tähtedega moodustas, vigane. Võib-olla oli ta koma, tavaline punkt, mis lõpetab pöördumatult lause, võib-olla iseendasse sulgunud “o” või sügavusse küünitav igrek, võib-olla lihtsalt sõnadevaheline tühi ruum, ilma milleta sõnade tähendus sulaks kokku või seguneks. Ta vaatas rahulikult sirget ja selget silmapiiri, mille moodustas ilmatusuure valge lehe serv, vaatas tuhandeid kirjatähti ühtlastes ridades, mis ulatusid lõpmatusse.”

Väitega, et Gauche ei ole kogu selles loos tähtis isik, nii nagu ka kõik teised seal ilmuvad isikud, kinnitab autor vastupidist. Väites, et tegelikult ei ole ka lugu ise tähtis, kuna ettekavatsetud siht jäi saavutamata, kaotab selleni viiv tee tähenduse, ütleb ta, et tegelikult on teekond ainumas asi ilmas, millel on mõte sees.

“Ühe Raamatu otsijate teekond” on hümn kirjasõnale, püüdele jõuda täiuseni, leida Raamat. Kõik ülejäänud maailma raamatud on otsitava peegeldused.

Püüd katkimurtud kirjatähest taas maailm luua, on ainus võimalus. Teist ei ole.

Täius iseenesest muidugi on võimatu. Või hävitav.

“Raamat lebab endiselt seal, kuhu jättis selle Gauche. Alati võib juhtuda, et keegi lõpuks leiab selle ja toob maailma – ning siis ei ole inimestel enam kindlasti midagi kirja panna.”

PS Kogu selle segase jutu mõte on, et loetagu.

Olga Tokarczuk “Algus ja teised ajad”

Kaks aastat tagasi “Algust ja teisi aegu” keskkogus veel ei olnud. Nüüd oli. Ikkagi nobelist.

Lugu muidugi on vaimustav.

Alates sellest, et algus ei ole algus, vaid Algus – küla. Paiknevuse kirjelduse järgi paigutasin mina selle kuskile Lihula ja Penijõe vahele. Eks teised panevad mujale.

Tokarczuki maailm on üksainus suur (ja imeline) muster. Mitte et seal halbu (ja väga halbu) asju ei juhtuks, juhtub ikka, sest maailm ei ole inimese jaoks eriti sõbralik paik. Aga see on paik, kus kõik on kõigega seotud, näiliselt juhusliku kokaraamatu järgi õpitakse lugema, kikkaputkega saadakse lapsi, esimesest ilmasõjast tuuakse kaasa portselanist vatsaga kohviveski.

Kõik on võimalik ja miski pole juhuslik või niisama.

Kõik elab, puud väljaspool aega, sest neil pole aimugi iseenese olemasolust, seeneniidstik maa all – mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. Seeneniidistik – kas pole tore kujund – sünnitab oma külmi ja niiskeid lapsi aasta ringi, aga kõige ilusamad on suvel ja sügisel sündinud.

Seentega – tundub – on autoril mingi eriline side, mis sööbis meelde juba “Päeva maja, öö maja” ajast.

Väljaspool aega olev (võimatute asjade) jumal ilmub ajas ja muutumises, annab endast märku ploomisuuruseks kasvanud mustikates. Kui ei teata, kus ta on, siis tasub vaadata vihma käes kasvavaid seeni.

“Algus ja teised ajad” tabab midagi maailmakorra olemusest. Nagu Modiano, Saramago, Munro, Lessing, Coetzee, ühesõnaga nobelistid, aga mis seal imestada. Loomine, kui ta on õige loomine, on ainult millegi meeldetuletamine, mis eksisteerib väljaspool aega ehk siis igavesti.

Kõige ilusam on “Alguses ja teistes aegades” kohviveski, üldse asjade kujund.

“Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et nad elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.”

“Võib-olla on kohviveskid tegelikkuse teljeks, mille ümber kõik pöörleb ja areneb, võib-olla on need maailma jaoks tähtsamad kui inimesed. Ja võib-olla on Misia kohviveski kõige selle tugisammas, mida kutsutakse Alguseks.”

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

aja-oma-atra-läbi-koolnute-kontideKohti ei maksa alahinnata.

Kui “Aja oma atra läbi koolnute kontide” on hoiatus, ja seda ta ilmselgelt on, siis tuleks silmas pidada piiri.

Piiri igas mõttes.

Tokarczuki peategelane elab asunduses, millel pole nimegi, kuhu on jäänud vaid mõni üksik (pooltühi) majapidamine, üksildasel mägiplatool, sealtsamast jookseb Poola ja Tšehhi piir.

Ometi on see tähtis koht, sest just sealt võivad saada alguse otsustavad sündmused.

Teisalt elab ta maailmas, mis on piiri ületamas, võib-olla juba ületanudki. Üle piiri minek ei tõota kunagi midagi head, isegi kui tundub teisiti. See on ohtlik.

Ilmsüütu usk, tunne, et midagi ei juhtu, sest senimaani ei ole ju juhtunud, on petlik. Piir lihtsalt ei ole veel käes. Ja keegi ei tea, kus see on. See pole märgistatud.

Aga kui see juhtub, võib juhtuda mis iganes.

Kui me ei anna endale aru, et maailm on suur võrk, et see on tervik ja ei ole ühtki asja, mis oleks eraldi.

“Et iga, ka maailma kõige pisem tükike on seotud teistega keerulise korrespondentsikosmose kaudu, mida on raske mõista tavamõistusega. Nõnda see toimib.”

“Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et Jumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga tegu, muudetud footonite värelemiseks, liigub lõpuks Kosmosesse kui film ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama.”

Tokarczuk tuletab seda meelde.

“Elu on midagi katsepolügooni sarnast, väga nõudlik eksam, sellest peale läheb arvesse kõik, mida sa teed, iga mõte ja iga tegu, aga mitte sellepärast, et sind hiljem karistada või premeerida, vaid seepärast, et just need loovad sinu maailma.”

“Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.”

See viimane nüüd ei ole Tokarczuk. Tokarczukil on Blake, nii et miks mitte siis Kareva 🙂

“Aja oma atra läbi koolnute kontide” ulatub hoiatusest kaugemale. Janina, oma tüdrukute eest kätte maksnud, läheb pakku, aga pakku minnakse selleks, et naasta. Ta ei ole üksi. Tal on sõbrad. Kunagi on ta ehitanud sildu. Enam ta seda ei tee. Ta maksab kätte.

Sildade ehitaja või mõrtsukas? Veidrik või keegi, kes tajub maailma tasakaalu hoobasid?

Janina ongi amorfne. Isegi tema nimi ei jää õieti kellelegi meelde. Ta jääb kahe silma vahele, sest kes märkaks üht pärapõrgus elavat vana naist. Tema sõbrad on samasugused. Marginaalid. Seda ootamatum on kättemaks.

Võiks arutleda, kas hea, mis asub kurja hävitama, ja midagi ilusat selles ei ole, on veel hea või hoopis midagi muud. Kas kättemaks on õigustatud? Ei tea.

Tokarczuk igatahes lõpetab ähvardusega. Paguluses Janina tõdeb:

“Ent mina tean, et mul on veel palju aega ees.”

Üks tsitaat veel:

“Ma silmitsesin Platoo mustvaget maastikku ja mõistsin, et kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.”

 

 

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas”

tokarczukTokarczuki “Päeva majas, öö majas” kuulutab selgeltnägija Lew ette maailma lõppu, aga maailm ei lõpe.

Ei määratud ajal ega hiljem. Lew vaatab rõdult linna, samasugust nagu eile, nagu tunni aja eest.

“Aga Lewile tundus, et kõik oli veidi teistsugune. Aga milline? Täpselt ei saanud aru. Lew tajus selles turvalises, tuttavas vaates võltsi. Ta tõmbas ninaga, justkui oleks kahtlustanud kõrbelõhna. Paari minuti pärast, kui ta oli juba külmast kange, mõistis ta – maailm lõppes, ehkki jäi näiliselt edasi kestma. Just nii näeb välja tõeline lõpp. /…/ Järgmisest päevast hakkas Lew elama maailmas, mida enam ei eksisteerinud, mis oli üleni illusioon, inertne uni, meelte harjumus.”

Samas olukorras ollakse “Maailma kõige inetumas naisterahvas” – Tokarczuki kuut juttu koondavas kogus. Londonist Varssavisse saabunud doktor Andrews eksleb kummaliselt väändunud reaalsuses, psühhootilis episoodis, Sabina, kes käib doktor M-i juures koristamas ja kellel on viis poega, tahaks heita pehmele roosale vaibale ja olla doktor M-i väikese tütre nukk. Olegile teevad abikaasa ja ämm selgeks, et surm on kaugelt keerulisem olukord, kui võiks arvata, võtku surnud Oleg end kokku ja saagu sellest aru.

Elu ja surm, uni ja ärkveolek segunevad “Maailma kõge inetumas naisterahvas” nagu “Päeva majas, öö majaski” – on akende avamise aeg, verinoorte ja haprate vistaariavõsude toahämarusega võrgutamise aeg.

“Võsud kasvavad aastas terve meetri, suvel ei tohi aknaid ja rõduuksi lahti jätta: võsud tungivad tuppa, otsivad suuremaid avausi rahutult hõljuvates kardinates, ning mul on tunne, et nad tahaksid jõuda mööblini, istuda laua taha… Ah, serveeriksin sellele taimele teed oma parimast serviisist, pakuksin rammusaid pirukaid.”

PS “Maailma kõige inetuma naisterahva” esikaane siseküljele kleebitud väikeses kolmnurkjas taskus oli laenutajakaart, selline, mida raamatukogud kasutasid ajal, mil kõik ei olnud veel internetis. Kaardi järgi olin ma selle 2005. aastal ilmunud vihiku esimene lugeja. Tokarczuk ise pälvis tänavu Nobeli kirjanduspreemia.

Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

tokarczukElu ja surm, uni ja ärkvelolek, päev ja öö.

Me arvame, et need on erinevad, aga ei pruugi olla. Võib-olla ei olegi. On päeva maja, see, mida me peame eluks, tegelikkuseks, ja öö maja, mis on unenäod, ulmad, tume jõevesi, mis  voolab maja all ja maja alt läbi, ja me elame neis korraga. Üks pole tõelisem kui teine.

Ja ega nad olegi eraldi. On koos.

Unenäod võivad olla (ja ehk ongi) tegelikumad kui elu. Või see, mida me peame eluks, tegelikkuseks.

“Ma ütlesin Martale, et meil  kõigil on kaks maja: üks konkrteene, paigutatud aega ja ruumi; teine – lõpetamata, aadressita, ilma võimaluseta joonisenagi jäädvustamiseks. Ja et me elame mõlemas samaaegselt.”

“Ja ma pean veel kordama – meie maailm on asustatud magajatega, kes surid ja näevad unes, et elavad. Seepärast on maailmas järjest enam inimesi, seda asustavad magavad surnud, neid tuleb aina juurde, aga tõelisi inimesi, kes elavad esimest korda, on ikka vähe. Kogu selles segaduses ei või keegi meist teada, kas ta on see, kes näeb elu unes, või see, kes elab tegelikult.”

“Päeva maja, öö maja” on kaleidoskoop, kõik need tegelased, kuidagi seostamatud, aga ometi seotud –  täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja, joodik, kelle sees elab lind, naine, kes läheb otsima unenäos kohatud meest ja leiabki, 14. sajandi pühak Kummernis, tema eluloo kirjutanud ja oma identiteedis kahtlev munk ning… seened.

Kõik need retseptid. Kevad-kärbseseen hapukoores. Tamme-kivipuravik hapukoores. Magustoit murumunadest. Punase kärbseseene tort. Või ja tuhksuhkur.

Seeni ei tasu alahinnata, sest seened on hüpnotiseerijad.

“Nad said selle omaduse küüniste, kiirete jalgade, hammaste ja mõistuse asemel.”

Olla seen.

“Minus ei oleks mingit hirmu, ma ei kardaks surma. Mida see surm ikka on, ainus, mis nad võivad minuga teha, on mind maast lahti kiskuda, tükkideks lõikuda, praadida ja ära süüa.”

No tõepoolest!

 

 

Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

päeva-maja-öö-maja

Tänapäeva Poola kirjaniku Olga Tokarczuki raamatu alguses räägib minajutustaja paar lehekülge oma naabrimutist Martast. Ta teeb seda nii hästi, et tegelane muutub justnagu päris inimeseks. Edasi rändab lugu Marta joodikust naabrimehe peale, sealt pöördub tagasi minajutustajale ja muudkui eksleb nii mööda tegelasi, vahel ka ajas. Suurt lugu ei tulegi, on hästi kirja pandud eredad tegelased, kelle lood lähevad vahel lausa ulmeks, aga mõjuvad seetõttu isegi kuidagi elulisemalt.

Näiteks mehest, kelle venelased saatsid Siberisse ja kes pidi seal ellujäämiseks surnud kaaslast sööma. Intelligentne ja tundlik mees, jõudis Poola tagasi elusalt, aga kohutava pagasiga. Ühel päeval leiab ta Platonilt lause, et see, kes on inimese sisikonda söönud, on paratamatult libahunt.

Või pangas töötav karjäärinaine, kellel hakkab unenäos külas käima mees, kellesse ta armub. Naine saab unes ka mehe nime teada ja oma pöörases armastuses läheb teda otsima.

Kõiki tegelasi ühendav lüli on kodupaik, linnake Poola ja Tšehhi piiril, kus kunagi elasid sudeedisakslased. Suurepärane raamat. Ainult Kristuse näoga naispühaku ja tema eluloo kirja pannud ennast vales kehas tundva munga lugu on tüütu.