Stephen King “Instituut”

“Suured sündmused pöörlevad väikestel hingedel.”

Seda lauset kordab King “Instituudis” mitu korda. Juhuslikult ta seda ei tee.

Nii et kuidas selle instituudiga siis õigupoolest on? Kas ta on see, mida tema loojad ja käigushoidjad ütlevad, või ei ole ta seda mitte? Kas maailm, kui teda ei juhita, kihutab uperpallitades mäest alla nagu mänguauto? Kas suured sündmused pöörlevad siis väikestel hingedel või mitte? Küllap ikka, aga mitte sel moel.

Idee iseenesest on huvitav, igav ei hakanud ka kordagi, aga lõpuks… jäi ikkagi domineerima kerge pettumus. King, aga mitte kõige parem King.

Sest tegelikult pole “Instituut” ju midagi muud kui miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele, ainsaks erandiks see, et “Instituut” ei ole muinasjutt.

Ja nagu üks, läks ka teine lõpuks… natuke käest ära.

 

China Miéville “Perdido tänava jaam” 1-3

Tasub vist kohe öelda, et siin ei ole tegemist mingi triloogia või järgedega. See on üks tervikromaan, milles isegi peatükkide numeratsioon ei alga uues osas otsast, vaid jätkub sealt, kus eelmises pooleli jäi. Küllap ei olnud Eesti kirjastusel trükitehnilistel põhjustel võimalik seda koos välja anda.

Vahet pole, see on superlahe romaan. Esimesena väärib märkimist tegevuspaik New Crobuzon, hiigellinn Bas-Lagi nimelises maailmas. New Crobuzon on kirev, elust pulbitsev, ajalugu, kuritegevust, ülimat vaesust ja rikkust täis metropol, mis on nagu kümme korda üle võlli versioon Londonist.

Seda maailma asustab ülimalt kirev seltskond rasse ja maagilisi olendeid, kes paistavad olevat mõnelt Hyeronymus Boschi maalilt. Hämmastav on see, et kirjanik suudab nad kõik elavaks muuta, olgu see siis tüüakas kaktus-inimene, putuka ja inimese hübriidrass või mõni päris veider tegelane.

Žanriliselt on see ka uskumatu segapudru. Fantasy, kus võrdselt tähtsad on maagia, steampunk-tehnoloogia ja teadus. Algab nagu suhteromaan kunstniku ja teadlase vahel, siis jälgib rohkem naise kunstnikutööd ja tohutu teadusliku läbimurde lävel seisva mehe tööalaseid pingutusi aga teisest osast läheb selliseks action-õudukaks et näri ainult küüsi.

Vaatasin, et Goodreadsis päris palju rahvast kirus venivat algust ja raamatu liigset pikkust. Mul oli pigem vastupidi. Kui midagi üldse sellele romaanile ette heita, siis seda, kuidas ülekaaluline keskealine teadlane või arg suli muutuvad vajadusel ülivaprateks kangelasteks.

Ma siiski ei nori actioni-osa kallal, see oli väga põnev. Aga eriti meeldis mulle esimene osa, kus tuli New Crobuzoni ja selle elanikke avastada. Keegi mõnda aega tagasi kurtis, et ulmet on raske lugeda, sest selles on palju väljamõeldud sõnu ja mõisteid. Ma ei saanud siis hästi pihta, mida ta öelda tahab. Pean ennast väga kogenud ulmelugejaks, aga selle raamatu maailmast arusaamine oli ka mulle paras detektiivitöö (ja pool lõbu). Vähemalt esimeses osas oli pea igal leheküljel mõni koht, kus tuli pidurit tõmmata – oot, mida – uuesti lugeda ja mõelda, kuhu see mosaiigitükk selles veidras maailmas paigutub.

“Perdido tänava jaam” oli noore briti kirjaniku China Miéville´i läbimurderomaa, mis ilmus aastatuhandevahetusel. See sai kahe kõige tähtsama USA ulmeauhinna Hugo ja Nebula lõppnominentide hulka, kuigi ei võitnud kumbagi. Vaatasin uudishimust, mis imeteos see siis hääletajate arvates “Perdidio tänava jaamast” parem oli. Tuleb välja, et Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Pole ka paha, aga minu isikliku arvamuse kohaselt tükk maad igavam ja fantaasiavaesem.

John W. Campbell jr “Who Goes There?”

 Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.

Dean Koontz “Winter Moon”

Dean Koontz on üks kaasaja tuntumaid õuduskirjanikke, kelle looming mind on seni enamasti külmaks jätnud. Jama oli nii “Hirmu pale” kui ka “Hääled öös”, samas “Odd Thomas” meeldis isegi väga.

“Winter Mooni” sisututvustus pani mind kartma, et see langeb jamade kategooriasse. On kaks tegevusliini – üks Los Angeleses ja teine kusagil Montana üksildases metsas. Los Angeleses pöörab üks filmirežissöör bensukas ära ja hakkab valimatult tapma. Politseinik Jac McGarveyl õnnestub hullunult tüüp maha lasta ja vähemalt üks inimelu päästa, kuigi tema partner ja veel kolm-neli süütut kõrvalseisjat hukkuvad.

McGarvey ise saab kõvasti haavata ja peab mitu kuud poolhalvatuna taastuma. Eriti raske on McGarvey naisel, kes ise on hiljuti tööst ilma jäänud ja nüüd peab ennast ja oma poega kaitsma igasuguste poolhullude eest, kes mõrtsukrežissööri fännasid ja teda süütuks politseivägivalla ohvriks peavad.

Samal ajal saame aimu 70aastase Eduardo Fernandeze üksildasest elust Montana osariigi metsade keskel, kus ta elab kunagises uhkes talus, mis kuulus mingile filmimogulile. Tüüp oli selle pärandanud Eduardole ja tolle naisele, kes talu eest aastaringi olid hoolitsenud. Eduardo naine on nüüd surnud, nagu ka politseinikust poeg, aga muidu on vanamees oma sõpradeta eluga rahul. Kuni hakkavad juhtuma imelikud asjad. Metsloomad ja linnud käituvad nagu ei peaks ja juhtub muudki, millest muidu väga kindlalt kahe jalaga maas püsiv Eduardo saab aru, et suur jama on tulekul.

Lõpukolmandik viib kaks tegevusliini kokku.

Mis siin salata, sisu ei tundunud mulle tutvustuse põhjal teab mis huvitav ja ei olnudki seda, aga see ei olnud selle raamatu suurim probleem. Juudas, kuidas üks inimene võib hädaldada! Oma koosa said graffiti-joonistajad, heavy metal, Hollywoodi rikkad, poliitikud, kes on surmanuhtluse ära kaotanud, meedia, noored (nemad eriti) – kõik nad olid süüdi selles, et Ameerika ei ole enam see, mis ta oli. Lausa naljakas hakkas.

Ma saan aru, et kõiki väärtushinnanguid, mida tegelased kuuldavale toovad, ei saa omistada kirjanikule, aga see paistis Koontzil ikka endal ka südame peal olevat. Alla käinud Los Angelese elu üle hädaldamise kõrval tundus Eduardo vegeteerimine metsatalus mõnusam lugemine. Lõpulahendus oli tavaline, aga käis küll.

Eelnev ei tähenda, et ma ei oleks “Winter Mooni” puhul lugemismõnu tundnud. Ma isegi ei tea täpselt, millest see tuleb, aga taas oli kõige parem osa see, kus veel tulevärk ei käi. Kus inimesed elavad oma tavalist elu ja kui kaanepilti poleks vaaadanud, võiks arvata, et tegemist polegi žanrikirjandusega. Millegipärast meeldib mulle üldse õudusromaanide õuduse-eelne või õudusevaba osa rohkem kui lõpud või ka tavakirjandus. Ka Kingil on kõige paremad need teosed, kus ta ei ponnista vägisi üleloomulikku õudust sisse toppida.

Stephen King “Öine vahetus”

Õudusjutte on mõttetu objektiivselt hinnata. Hirm on ju subjektiivne asi. Näiteks jätsid mind sellest Stephen Kingi vanas jutukogus täiesti külmaks nimilugu rottidest kubisevast tehasehoonest ja “Hall ollus”, milles mees jõi halvaks läinud õlut ja muutus mingiks voolavaks möginaks. Aga ilma ühegi üleloomuliku koletiseta “Karniis” ja “Redeli ülemine pulk” tekitasid ehtsalt hirmu nii lugemise ajal kui ka praegu, kui ma neid meenutan. Midagi ei ole teha, rotte ma ei karda, aga kõrgust koledal kombel. “Karniis” oli ju iseenesest tohutult lihtne lugu sellest, kuidas mees pidi pilvelõhkuja ülakorruse kitsast karniisi mööda majale ringi peale tegema. “Redeli ülemine pulk” oli selle kogumiku kindlalt kõige parem lugu, Kingil tulevad lapsepõlve tagasi vaatavad lood väga hästi välja.

Enamik lugusid tekitas minus kahevahelolekut. Kirjutatud nagu peab üht novelli kirjutama, puändiga. Korraliku ülesehitusega jutte on värskendav lugeda praegusel ajal, kus alguse ja lõputa soga pressib igasse ajakirja. Aga kui “õigeid” lugusid on pea kakskümmend üksteise otsas, hakkab see mõjuma skemaatiliselt. Mõni puänt oli nii kunstlik, et lugu oleks parem ilma selleta. Näiteks “Kolli” õudus ja headus ei seisnenud ju pimeduses luuravas kapikollis, vaid isa tegelaskujus. Häid detaile või tegelasi oli õnneks igas loos.

Ervin Õunapuu “Eesti gootika”

Ervin Õunapuu “Eesti gootika” esimene vihik on ehtne õudusjuttude kogumik. Eriti selle esimese osa lood, kus peategelasteks on lapsed. Need pole sellised vanaaegsed väljapeetud ja igavaks luitunud õudukad, vaid ahastamaajavad lood, mis püsivad mitu nädalat peas ja panevad judisema. Keegi kusagil võrdles Õunapuud Kivirähaga. Kui võrrelda, siis mitte kirjapandud tekstide, vaid “Rehepapi” filmiga. Õunapuu tegelased on grotesksed oma rumaluses, ebardlikkuses, vaesuses ja julmuses. Aga lugu on neist juttudes täitsa olemas.

Paistab, et tegevuspaik rändab ühest ajastust teise. Näiteks “Väike Lilli Noarootsist”, mis võitis ka Tuglase novelliauhinna. Väike Lilli on tüdrukutirts, kes elab pimedas tares isa hirmuvalitsuse all. Ema on surnud ja kui Lilli ema taga nutab, ähvardab isa, et naine tõusebki hauast üles ja tuleb mädanenuna neid kiusama. Lilli liipab ühte jalga. Selle on kuidagi põhjustanud isa, kuigi täpselt ei selgu, kuidas. Vahel käib neil külas kirikuõpetaja, kes arvab arglikult, et ehk võiks tüdruku ka kooli panna. Isa naerab alati selle mõtte välja. Kõik see mõjub mõnesaja aasta taguse loona, kuni ühel päeval, kui isa on mitu päeva sängis külm ja kange olnud, otsustab Lilli külapoodi minna. Teed ületades jääb ta aga presidendi auto alla. Meenutan, et 1990. aastatel käis president Lennart Meri sageli oma Paslepa residentsis Noarootsis. Tuleb välja, et puha kaasaeg. Või “Laadalised”, milles taluperemees otsustab oma nooriku kaarikuga Lihulasse kodumajanduskooli viia. Nagu oleks õnnis esimene wabariik, aga Lihulas põrkab vanker tänapäevase veoautoga kokku ja maainimesed saavad surma.

Kõige õudsam lugu oli “Hea Laps” Peressaare pere jõuludest. Ma ei hakka seda parem ümber jutustama.

Ilmumisajal lõi see raamat päris palju laineid. Mäletan, kuidas mu lugemishimuline kolleeg ja tubli kirikuinimene hakkas mult pärima, kas olen seda Õunapuu uut raamatut lugenud ja mis ma sellest arvan. Mina ei olnud. Kolleeg ütles, et väga imelik lugemine. Ühtpidi õudne, aga ei saa öelda, et kehv oleks. Aga olgu muuga kuidas on, tema ei saa aru, miks see kirik Õunapuul nii hirmsasti hambus on. Ma ei osanud vastata. Nüüd lugesin lõpuks selle ise läbi ja minu arust pole kirik üldse hirmsatmoodi hambus. Hoopis pereisade vastu paistab Õunapuul kole vimm olevat.

Indrek Hargla (koostaja) “Vinguv jalaluu. Ulmeantoloogia”

Antoloogia “Vinguv jalaluu” pani kokku Indrek Hargla Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsete juttude” ainetel spetsiaalselt kogu jaoks kirjutatud ulmejuttudest. Laias laastus võib kogumiku lood jagada kolmeks – õuduspõhised, tavaulmekad ja lood, mille tegevus toimub kübermaailmas.

Küberlood tekitasid eelarvamust, et need on lihtne tee raskest väljamõtlemise ülesandest kõrvalehiilimiseks. Pistad mõne ennemuistse loo virtuaalreaalsusesse ja hoplaa, ülesanne täidetud! Aga see lähenemine sobis. Joel Jansi “Tarkmees taskus”, milles hoogne küberpunk käib Tartus ja ERMi Kreutzwaldi virtuaalmängus, oli üks mu lemmikuid. Arvutimängu maailm oli äärmiselt elav ja lugu paistis asjatundlik. Ja nagu Joeli lugudes ikka, kiirgas selle peategelasest hiidkoguses elutervet rõõmu ja käitumisest talupojatarkust.

Aga ka Maniakkide Tänava “Kuningatütre kingitus” ei jäänud palju alla. Alguses pinev ja hiljem lõbus lugu liitreaalsusest. No ei ole lihtne tee tütarlapse südamesse, eriti kui päästetav piiga tahab päris maailma pagemise asemel virtuaalses talus edasi exp-i koguda ja leveleid teha.

Tavaulmest oli tore Mann Loperi “Tänulik Olevipoeg”, milles lihtne maapoiss Valdur võtab vapruse kokku ja läheb maa-aluste käest päästma Tiiat. Selgub, et maa-alused on arenenud tsivilisatsioon ja punaselt kiirgavate silmadega naisterminaator Elfriide käest põgenema pääseda pole lihtne.

Andrus Kivirähk oli maha saanud humoorika, aga tegelikult väga klassikalise õuduslooga “Puulased ja tohtlased”. Ainult üks inimene teab, mis oli Balti keti õnnestumise saladus – hinge hinnaga suurema hulga puulaste ja tohtlaste valmistamine. Need näevad välja täpselt nagu tavalised noormehed ja neiud, ainult et ei söö, ei vanane ega ole inimesed. Peategelane võtab endale kohustuse pärast laulvat revolutsiooni õigete eestlaste sekka imbunud libaolendid paljastada. Loo lõpuosa paneb hüsteeriliselt (hullunult) naerma.

Ja siis ta tuleb, kogumiku jalge külge seotud betoonblokk. Antoloogia pikim ja halvim lugu, Siim Veskimehe 108 lehekülje pikkune “Kuues Maa”. Seda on päris hästi võimalik ette kujutada filmina, aga see ei oleks hea meelelahutus, vaid mõne vanaksjäänud actionkangelase otse-videolevisse käkk. Otsustage ise. Alguses peavad paar tütarlast ja noormees salanõu. Tüdrukud on paljad ja hellitavad teineteist. Leitakse, et nende salaeesmärki võib aidata ellu viia ainult keegi Athlon Vuna. Järgmine peatükk, Kuul peetava vabavõitlusmatši ümberjutustus. Üks osapool on Athlon Vuna. Matši saabub vaatama kõige kuulsam popstaar Heidi, kes osutub üheks  eelmise peatüki tüdrukutest. Pärast matši läheb Heidi Vuna juurde ja küsib, kas see toimetab nad Maale. Vuna on nõus, Heidi ja Vuna seksivad. 15 lehekülge on kulunud, lugu hakkab vaikselt peale. Kõlab naljakalt, aga on kirja pandud tõsises ja lugemislusti mitte pakkuvas stiilis. Loo keskosa Maal on väheke kobedam actionulme, aga lõpp läheb käest ära, nagu ei oleks autoril olnud aega seda selgelt lahti lirjutada. See asi täidab veerandi muidu väga heast kogumikust.

Raamatu teise poole tekstid on süngemad. Harglalt endalt on kaks lugu, mõlemad head. “Kahitud kuningatütar” on eepiline sünge fantasy, milles rehepapp peab Viru kuningatesoo surnutele rahu andmiseks ja elavate needusest vabastamiseks korda saatma tegusid, mis tunduvad isegi raamatulehekülgedel liiga jubedad.

Teine Hargla lugu “Meristepidu” läks mulle isegi veel rohkem korda, isiklikel põhjustel. Stiilipuhas lovecraftilik Chtulhu-lugu, milles rahvaluuleuurija läheb 20. sajandi alguses ühe Kreutzwaldi senitundmatu muinasloo jälgedes mahajäänud ja hõredaltasustatud Hanila valda. Kohapeal kuuleb ta ühest õige salapärasest külast, mida Virtsu ja Vatla rahvas ütlemata põlgab ja isegi kardab. Seal elavat kalanäoga inimesed ja omal ajal olevat normaalsed inimesed neid isegi tapmas käinud. Valgustatud teadusemees tunneb salapärase rannaküla elanikele kaasa – on need ju ebausu tõttu nii palju kannatanud – ja võtab ette ise küla üle vaadata. Puhas Lovecraft, aga  väikesed täpsed detailid olid need, mis panid mind seda lugu armastama. Mind, kelle vanaisa ja vanaema samuti sealt inimtühjast kandist ühest rannakülast 1930ndate lõpus Põhja-Läänemaale plehku panid.

Heas mõttes üllatas Mart Sanderi salapärane ja romantiline nõiajutt “Üksinduse allikas”, mille puänt oli nagu labidahoop kuklasse.

Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” oli korralik Dracula skeemiga seiklusõudukas, milles ühena vähestest oli ka Kreutzwald ise tegelane.

Kogumiku nimilugu, Meelis Friedenthali “Vinguv jalaluu” jooksis must paraku täiesti mööda. Istus üks teadlane suvilas ja viskas viina ning püüdis lahendada Tiibeti jalaluu-vile saladust. Lahendas vist ka, aga see lahendus pani mind õlgu kehitama, kuigi muidu olen suur Friedenthali austaja. Mõtlesin isegi, et kuulsin valesti, kui Estconil selgus, et rahvas oli selle möödunud aasta paremate Eesti originaaljuttude sekka valinud.

Kogumik oli hea üllatus. Eelkõige läks täkkesse teemavalik. Oli näha, et Kreutzwaldil on, mida praegustele ulmikutele pakkuda. Ükski kogumiku autor polnud Kreutwaldi arvel nalja heitnud, vaid suhtunud pieteeditundega. Ja vastutasuks olid selle kogumiku lood paremad kui suurem osa originaalsüžeega Eesti ulmest.

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

 Raul Sulbi koostatud Lovecrafti kogumik on imeline raamat, mille juures meeldib mulle kõik peale Lovecrafti enda. See on heas kõvas köites, loetava šriftiga, väga esindusliku valikut pakkuv – pea 500 lehekülge ja 19 lugu. Igal loo kohta on 1-2 lk kommentaar ja lõpuks veel 30 lehekülge Lovecraftist endast. Kommentaarid ja järelsõna olid väga head.

Aga Lovecraft oli Lovecraft. Teda kui ulmeõuduse teerajajat ma muidugi hindan, aga tema ülepaisutatud ja sõnavahtu klopitud stiilist ei saa üle ega ümber. Saan aru, et tänapäeva lugeja on sellist õudust lugenud terve elu ja immuunne selle vastu, aga mulle tundub, et Lovecrafti novelli tegelane hulluks hirmust ka siis, kui satuks Jüri Arraku maalinäitusele või keegi kõrvaltoas aevastaks. Sellised lood nagu “Dagon” või “Rotid müüri taga” panevad mind jätkuvalt haigutama ja peategelaste argpükslikkuse pärast kerget piinlikkust tundma. Mõni lugu meeldis mulle teistest rohkem. Näiteks “Erich Zanni muusika” ja “Tempel”. Pean ka tunnistama, et kui enamus raamatut oli loetud, juhtus minuga midagi, mis viis mind mõneks päevaks sügavasse masendusse ja ahastusse. Siis järsku omandas Lovecraft hoopis teistsuguse värvingu, muutus hoopis mõistetavamaks ja kergemaks lugemiseks.

Panen siia lõppu ka tsitaadi raamatu tagakaanelt. See toimib mingil määral lakmuspaberina – kellele tundub lahe, jooksku kohe raamatupoodi. Ka teised tarbigu Lovecrafti, aga mõõdukates kogustes.

“Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…” (“Luuriv hirm”)

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

Muidugi teadsin ma Lovecrafti. Kes ei teaks. Ma olin temaga kohtunud rännakul Borgesega. Ma olin lugenud Houellebecqi uurimust. Nii et ma olin läbinisti tuttav Lovecrafti võtete, stilistika ja elulooga, aga teda ennast ei olnud ma lugenud. Õieti ei kavatsenudki, kuigi olin mõelnud, et peaks.

Siis ilmus “Cthulhu kutse” ja too umbmäärane “peaks” muutus tungivamaks, aga maht hirmutas. Tiina soovitusel tõin ta siiski koju, olles samas veendunud, et ligi 500 lehekülge kommenteeritud ja järelsõnaga varustatud väljaannet käib mulle ilmselgelt üle jõu. Läks aga nii, et mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ta mind vaimustas, kohe päriselt vaimustas, ja lõpuks oli isegi kahju, et ta otsa sai. Võib-olla harjusin ma Lovecrafti küllusliku (kuigi tegelikult mitte nii vanaaegse) stiiliga ära. Või on ta ikkagi geenius. Nii või naa, igatahes on see ulme-, õudus-, kultuuri- ja kirjanduslooline auk nüüd täidetud.

Iseenesest on siiski üllatav, et Lovecrafti maailm on paeluv ka praegu, ligi sada aastat pärast loomist, ja mitte ainult intellektuaalselt, vaid haaras mu igati kaasa. Kõik need ookeanisügavused, lahtised aknad, hauakambrid, iidsed keldrid, üksildased majakesed mägedes, mõisahäärberid, Uus-Inglismaa kolkad, aga ka Väga Vana Mees, kes räägib pudelitesse pandud tinapendlitega – ilmselgelt on selles kõiges midagi universaalset, ja tegelikult, kui järele mõelda – mis seal imestada – pole midagi universaalsemat kui hirm. Inimestel on hirm igal ajal ja kardavad nad enam-vähem ühte ja sama – tundmatut.

Lovecraft on ühtaegu õudne ja poeetiline ning kohati mõjub ta nagu kaasahaarav kriminaalromaan – õudus ei avane sügavuti kunagi iseenesest, vaid uurimisel. Seetõttu peaks olema ettevaatlik, mida (ja kas üldse) uurida, kuigi – vahet pole. Õudus (kurjus, tõeline kurjus) on nagunii kusagil olemas ja ootab oma aega, uuri või ära uuri.

Kogumiku esimene jutt “Dagon” mõjus kuidagi tuttavlikult, mis oli üllatav, aga lõpuks sain aru – see meenutas Tuglase novelli “Maailma lõpus” – see oli kuidagi kergendav, sest ega ma teadnud esialgu ju üldse, mida oodata. “Erich Zanni muusika” meeldis juba päriselt, samuti “Kummaline kõrge maja udus” – üks poeetilisemaid kogumiku lugusid.

Paar tsitaati ka.

“Suures sügavikus on imelikke asju, ning unistusteotsija peab ette vaatama, et ta valesid üles ei ärataks.” (“Kummaline kõrge maja udus”)

“Teispool elu piiri on õudusi, mida me aimatagi ei oska, ja vahel peibutab inimeste kurikaval uudishimu nad meie vahetusse lähedusse.” (“Olevus ukselävel”)

PS Ma ei julge nüüd küll siin hakata kellelegi midagi soovitama. Soovitada Lovecrafti oleks nii jäme etiketi rikkumine, et ma ei saaks seda kunagi andeks.

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.