Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Jørn Lier Horst “Katharina kood”

Vaatasin järele, mida ma Horsti kohta varem olen kirjutanud.

Ojaa, “Koopamehe” ja “Jahipenide” vastu “Katharina kood” ei saa, aga tundub, et paari viimasega võrreldes on seekordne täitsa tore.

Uurija Adrian Stiller karakterina ja üldse mõjus kuidagi värskelt. Loodetavasti ei ole see ainus kord temaga kohtuda.

Politseinspektor William Wisting ja tema ajakirjanikust tütar Line tegutsevad taas koos, st tegelevad ühe juhtumiga. Millest nad teineteisega muidugi eriti rääkida ei saa.

Millest on kahju – et kogu see töö, mille Line ära tegi ja mis läks suuremalt jaolt tühja, sest mõrvar nabiti kinni enne, kui Line artiklid jõudsid ilmuda. Aga noh, see on selline kollegiaalne nördimus, mis ei puutu kuidagi raamatusse.

Raamat on hea.

Jussi Adler-Olsen “Selfid”

selfidIga järgmise Adler-Olseniga on kohe hirm. Et kuidas siis seekord.

Noh, seekord väga hull ei olnud. Selles mõttes, et tõlge oli enam-vähem. Just enam-vähem. Puhta nahaga ei pääsetud 🙂

Muidu aga oli “Patsiendikaart nr 64” viimane hea, “Pudelipostist”, “Faasanijahist” ja “Naisest puuris” rääkimata.

“Poiss varjust” oli murranguline – tõlkija vahetus – ja sealt edasi ongi iga järgmise Adler-Olseniga hirm.

“Selfid” oli, jah, enam-vähem, aga tundub, et ka lugu ise ei ole enam päris see. Nagu läks Huldari ja Freyja ja Sigurðardóttiriga. Läks lahjaks. Kui liiga palju kirjutada, siis lähebki.

Algus oli paljutõotav, aga käis maha. Potentsiaal jäi kasutamata.

Assad ka ei ole enam üldse naljakas, mis oli Adler-Olsenite (vähemalt) pool võlu.

Nii et mina ei tea, kas mina üldse tahan järgmist lugeda. Kui see kord ilmuma peaks.

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

lunastus“Lunastus” on “Pärandi” ja “Lõpparve” järel kolmas Freyja ja Huldari sarjas. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik.

Selle üle, kui ilmekas (või õigemini ilmetu) see uurijatepaar on, eriti Huldar, olen ma pärast “Lõpparvet” juba virisenud.

Noh, paremaks ei ole asjalood läinud, pigem vastupidi. Isegi Freyja vennatütrest torssis titt on neist tükk maad paeluvam.

“Lunastuse” teema iseenesest – koolikiusamine ja mida kõike see endaga kaasa võib tuua – on huvitav. Sotsiaalmeediamaailm samuti.

Lugu ise aga venib ja on põhjendamatult keeruline.

Jah, autor viib lõpuks küll kõik otsad kokku, aga see pole enam rõõm viimase pusletüki õigele kohale asetumisest, vaid kergendus – et lõpuks see (siiski) õnnestus.

Søren Sveistrup “Kastanimunamees”

kastanimunameesMartinsoni nimekirja seitsmes.

Natuke nagu Kepler, selline joonalinnalik. On paras annus geniaalseid psühhopaate, on õudust, verd ja jõhkrat vägivalda, on politikuid.

Psühhiaatrit ei ole. Sellest on kahju.

Aga väga põnev. Ja tundub, et võiks jätkuda. On otsi, mis jäävad lahti.

Kui võrrelda “Sügisroima” ja “Täiesti tavalise perekonnaga”, siis – on vist parem jah. St veel parem.

Ühesõnaga selline klassikaline Põhjamaade (krimi)põnevik.

PS Jean-Christophe Grangé´iga läksin alt. Laenasin tema “Surnute maa”, aga edetabeli esimene oli ta hoopis tunamullu ja mitte sellega.

No mis seal ikka, tuleb “Reisija” järele minna.

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta 🙂

Anders de la Motte “Suve lõpp”

suve-lõppKaks lugu, tegelikult isegi kolm kahekümneaastase vahega. Mis iseenesest on üsna tavaline võte. Kolmas lugu vahele pikitud kirjadena on vähem tavaline, seda enam, et esialgu pole vähimatki (vale)vihjet, kes kellele neid on saatnud.

Stockhomi stseenid on tükk maad paeluvamad kui paarikümne aasta tagune viieaastase Billy Nilssoni kadumise lugu. Stockholmi Vera Nilsson on huvitavam kui see Vera Nilsson, kes sõidab kodukohta lootuses oma kadunud venna kohta midagi välja uurida. Tegelikult nad nagu polekski päris üks ja sama inimene, aga see selleks. Larsi liin jääb pooleli. Veronica Nilssoni ja Leoni liin ei paku lõpuks seda, mis ta lubab. Ja nii edasi. Pisiasjad ühesõnaga.

“Suve lõpp” on seda tüüpi põnevik, kus politseiuurijal (Krister Månsson) pole erilist funktsiooni ega karakterit (kui kõhukatarr maha arvata), ei peagi olema.

Pole ka paeluvat tegevuspaika (kui teraapiarühm maha arvata, aga see pole päris see).

Seega peab kandma lugu ise.

Ja kannab ka, kohati väga hästi – kogu see õõvastav aegruum, kus ei saa mitte milleski kindel olla ja kõik on vaheldumisi ja korraga kahtluse all.

See kandis isegi nii hästi, et võtsin “Suve lõpu” Haapsalusse kaasa ja lugesin korteris torumehi passides ühe jutiga läbi.

Jørn Lier Horst “Salauks”

salauks“Salaukse” Horst ei ole “Koopamehe” ja “Jahipenide” Horst, see on selge. Kusjuures alustasin ma “Koopamehega” – neljast vaieldamatult kõige tugevamaga.

Uurisin väheke, tuli välja, et pigem lootustandva visandina mõjuv “Talveks suletud” on “Jahipenidest” ja “Koopamehest” pisut varasem teos, see seletaks nii mõndagi, aga “Salauks” jälle on hilisem, nii et mine sa võta kinni.

No ega ta halb ole, aga midagi erilist ka mitte.

Inspektor Wistingu korralikkust ja turvalist igavust tasakaalustav Line – Wistingu ajakirjanikust tütar – on taas täiesti kasutu, sest ta on puhkusel ja ega teda eriti miski peale lapseootuse huvita. Noh, ta satub kogemata parasjagu uuritavasse loosse ja kogemata on temast natuke tolku ka, kuigi enamjaolt ei räägi ta isale midagi, lihtsalt võtab teadmiseks ja valutab südant. Nii et see pole ikka see. Kaks uurijat on ikka kaks uurijat, pole midagi teha. Ja ma ikka küsiks, jälle, milleks ajakirjanik, kes ei ole ega tahagi olla ajakirjanik. Kui ta juba on loodud, siis tehku tööd!

Wistingu hetkeline sisemine segadus lõpuks – süüst vabastatud kahtlusalune tegi enesetapu, mida ta süüdimõistetuna ilmselt ei oleks teinud – tuletas meelde, et jah, Horst on tõepoolest kirjutanud kriminaalromaani, mis on palju rohkem kui lihtsalt üks mõrvalugu, aga “Salauks” see ei ole.

Leena Lehtolainen “Kiusatute kaitsja”

lehtolainenMäletan, et Lehtolaise “Minu esimene mõrv” punapäise Maria Kallio esimese juhtumina äratas kuidagi tähelepanu.

Ma isegi ei mäleta, kas võtsin selle raamatukogust või ostsin. Kui ostsin kui uue (hea) sarja esimese, siis igatahes olen ma ta edasi andnud palvega mitte tagastada, ühesõnaga suunanud taaskasutusse. Mida ma olen ikka teinud, kui olen alt läinud – seda juhtub, ikka veel, kuigi harva, sest ma olen kole ettevaatlik.

Mis ei tähenda, et taaskasutusse suunatu lugeda ei kõlbaks. Kõlbab-kõlbab, vägagi, nii alt ma nüüd ka ei lähe, aga kodus ei pea see just olema.

Seda enam, et riiulite mahutavus on piiratud.

PS Ega “Kiusatute kaitsjagi” kohta ole midagi halba öelda. Täitsa tore krimka.

Erik Axl Sund “Varesetüdruk”. Triloogia “Victoria Bergmani nõrkus” 1. raamat

varesetüdruk-triloogia-victoria-bergmani-nõrkus-1-raamatStockholmis leitakse vägivallatunnustega laip. Poisil on eemaldatud suguelundid, teda on enne tapmist pekstud. Poissi ei õnnestu identifitseerida. Kriminaaluurija Jeanette Kihlberg saab tapmise uurida, aga tal ei ole eriti millestki kinni hakata. Varsti leitakse järgmine samasugune laip, aga uurimise niidiotsi ei tule ikka. Kuna midagi paremat uurimise lähtekohaks ette võtta pole kui äsja avastatud seksuaalpervertide võrgustik, satub ta kokku psühhoterapeut Sofia Zetterlundiga, kes on üht selle liiget uurinud. Juhuslikult on Zetterlundil ka patsiendid, kes on lapsepõlves läbi elanud väga hullu seksuaalset teistlaadset väärkohtlemist. Naistel tekib hea klapp ja sünnib väga veider uurijatandem.

Mul ei ole teoreetiliselt mitte midagi Põhjamaade krimka kui žanri vastu, aga olen lugenud mõnda üksikut ja tavaliselt pole see nii palju vaimustust tekitanud, et järge oleks viitsinud lugeda. Mu põhitingimus on see, et lahendust vajav müsteerium peab olema hea. Selle kõrval kannatan ma välja igasugused perverssused. Aga “Varesetüdruk” oli krimkana igav. Politseijaoskonna elu oli okei, naiste kodune elu ka hästi kujutatud, aga põnevust tegelikult ei tekkinud. Lugu oli nii psühholoogiasse mässitud, et ma ei osanud enam hinnata, kas see oli ka tõepärane või kaasamõtlemist väärt. Kuidas muudavad lapsepõlve psühhotraumad tegelikult inimest? Kas tõesti nii, nagu selles raamatus kirjeldatud? Need mitme isiksusega tegelased tunduvad mulle, võhikule, sama ebausutavad kui haldjad või päkapikud. Kui lõpuleheküljel avastasin, et sama lugu jätkub teises (ja ilmselt kolmandas) osas, siis panin raamatu südamerahuga kinni ja mõtlesin jumal tänatud, et mul ainult esimene osa oli, sest järgmisi küll ma lugeda ei viitsi.