Ragnar Jónasson “Pimedusse mattunud”

Haiglas psühholoogitöö sinnapaika jätnud ajakirjanikust Ísrún ja teoloogiaõpingud politseinikuameti vastu vahetanud Ari Thor satuvad (kumbki eraldi) uurima ühte ja sama mõrva.

Selge see, et Hathaway tuleb meelde, kuigi Ari Thor (paraku) pole Hathaway.

Ühesõnaga paljulubavad karakterid, kelle potentsiaali autor ära ei kasuta. Vähemalt ei tee ta seda “Pimeda Islandi” sarja selles osas.

Ainest – hirmus raiskamine – on kahesaja seitsmekümnel leheküljel nii palju, et jätkuks mitme-setme raamatu jaoks.

Üks – inimkaubandus. Kaks – politseinik, kelle minevik kätte sai. Kolm – vanaema ja põletatud päevik, nii et Ísrún ei saagi midagi teada. (No võib-olla mõnes järgmises osas saab, ei saa välistada, et vanaema liin on midagi läbivat ja päevik ei põlenudki ära, sest milleks see siis üldse sisse tuua.) Aga suvelaagris jõhkardi (või psühhopaadi) küüsi sattunud poisid – neli – jäävad sinnapaika ja foobiatest vaevatud alkohoolikust eraklik tohter niisamuti – viis.

PS Aga Ísrúni ja Ari Thori pärast võiks teisi osi kah lugeda.

Ulrika Rolfsdotter “Kurjus südames”

Põhjamaade põnevik, nagu nad ikka on.

Sünge lugu, täis mineviku varje 17. sajandi nõiaprotsessideni välja, põlvest põlve kandunud vimma, vaimuhaigust ja alkoholismi, võõraviha ja (armu)kadedust.

Mõrvaloo lahendab politseinike asemel Stockholmist vastutahtsi kodukanti naasnud sotsiaaltöötaja Annie Lijung, kes saab lõpuks ka oma painetest vabaks.

Tõlge on tore. Silmates selliseid toredaid väljendeid nagu “kurat lahti” ja “krookis suu kokku” läheb nägu naerule.

Kristina Ohlsson “Kirikakrad”

Kui ilmtingimata võrrelda, siis oli “Kirikakarde” ehk Fredrika Bergmani teise osa lugu õige vähe kehvem kui esimese ehk “Tuhkatriinude” oma. Nii juuksekarva jagu. Aga see pole üldse tähtis. Ja eks see ole maitse küsimus ka. Kellele psühhopaat, kellele Iraagi põgenikud.

Lehti keerama sundis ometi, nii et ei raatsi käest panna, uurijate isikliku elu keerud sinna vahele.

Fredrika Bergmani sari on justnagu ämblikuvõrk. Või õieti mitu võrku. Võrkude sasipundar, mille autor imetlusväärse süsteemsusega lõpuks viimase niidini lahti harutab. Jättes mõne niidi ka tuleva osa jaoks.

“Kirikakardes” jäi neid niite üksjagu. Nii et tuleb edasi lugeda. Kui kunagi tõlgivad.

Kristina Ohlsson “Tuhkatriinud”

Fredrika Bergmani sari tuletab tahes-tahtmata meelde Sebastian Bergmani sarja ja mitte ainult nime pärast.

Kes kellelt Bergmani pätsas, ei teagi, sest mõlemad sarjad hakkasid Rootsis ilmuma enam-vähem ühel ajal.

Mõlemas on mõrvarühma liikmete lood vähemalt sama paeluvad või paeluvamadki kui lugu ise. Täitsa paariti võib välja tuua: Fredrika Bergman ja Sebastian Bergman, Alex Recht ja Torkel Höglund.

Ja nii edasi.

Fredrika Bergman jääb Sebastian Bergmanile karakterina alla, aga mitte palju. Ja eks see sõltu lugejast muidugi ka: kellele psühhiaatria, kellele kriminoloogia. Minevikuvarjud saadavad mõlemat ja pianistist ema ning katkenud viiuldajakarjäär taustana igatahes on huvitav.

Ohlssoni karakterid on Rosenfeldti ja Horthi omadest hajusamad, aga tundub, et sari alles võtab hoogu.

Pärast kolme Itaalia krimkat jutti väga kosutav: ei mingit draamat vettinud Clarkside pärast, ei mingeid mõrvapaigas suitsetavaid ja konisid maha loopivaid politseinikke, ühesõnaga – kõik on nii, nagu peab.

PS Soovitas Triin, kellele omakorda soovitas Kadri, kes on nagu Tiina, kui asi puudutab ulmet või krimkasid.

Jørn Lier Horst “Juhtum 1569”

Politseiinspektor William Wisting tegutseb taas.

Seekord küll ilma Lineta. Ses mõttes, et Linega koos nad juhtumi kallal ei tööta, mis on muidugi puhas raiskamine. Kui sul juba on üks ajakirjanikust tütar raamatus sees, siis las tema teeb oma tööd selle asemel, et last hoida tuua.

Lugu ise on põnev, see lahendamata juhtum, mille sisse puhkusel olev Wisting kistakse, ja põnev lõpuni välja. Sari iseenesest on ebaühtlane, on paremaid, kehvemaid ja suurepäraseid. “Juhtum 1569” kuulub paremate hulka.

PS Kuigi ta Linet ei kasuta, ei saa Horst ajakirjanikuta ka seekord. Lihtsalt teistsugune vaade. Ja mine sa tea, ehk vastabki tegelikkusele. Ei tahaks uskuda, aga… välistada ei saa.

Tegelikult ei puutu see muidugi üldse asjasse, aga mis teha. Professionaalne kretinism.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kelle minevik kätte sai”

Väga ühtlane sari. Seda olen ma juba enne ka täheldanud.

Aga ei lähe kehvemaks. Või kui, siis õige natuke, nii juuksekarva jagu.

Mis on üsna tähelepanuväärne, sest “Need, kelle minevik kätte sai” on “Sebastian Bergmani needuse” seitsmes, eelviimane osa. Millest on muidugi kahju. Et see otsa saab.

Nii et Hjorth ja Rosenfedt taas oma tuntud headuses koos lõpukonksuga, mille lugeja silmapilk alla neelab, sest otse loomulikult tahaks ta kohe edasi lugeda.

“Neis, kelle minevik kätte sai” on konkse isegi kaks, ja vähemalt üks neist tüürib õnneliku lõpu poole. Kuivõrd neid üldse on olemas.

PS Loetagu, aga lugeda tuleb järjest. Selles mõttes, et alustada esimesest ja jätkata. Segiläbi ei saa.

“Sebastian Bergmani needuse” Ariadne lõngaks on uurijate lood, Sebastan Bergmani, Vanja, Ursula, Torkeli ja Billi omad, ja neisse ei saa karata keskelt.

Mõrvalood ise – naid saaks ka eraldi lugeda, aga need on kuliss.

Anders Roslund “Magahästi”

Et siis Jaan Martinsoni 2021. aasta edetabeli kuues koht.

Kõneles ta sellest ka nii, et panin end keskkogus lausa järjekorda, ja sain ikka üksjagu oodata.

Aga jah… Ei saa kaasa kiita.

Otsustasin kultiveerida alandlikkust, nii et tõlke kohta ei poeta ma sõnagi, aga ka lugu ise on paras segadik, ebaühtlane.

Komissar Grensi, kes peab olema näinud nii mõndagi, ja Piet Hoffmanni, kes on näinud absoluutselt kõike, inimkaubitsejaid ja keda iganes, lööb pedofiilide võrgustiku paljastamine täiesti enesest välja. No ei ole usutav.

Nagu seegi, et kogu uurimise käivitas komissari psühhoos.

Tegelikult oli just see üks loo põnevamaid kohti, et mis värk on, kuhu kadus too kalmistul kohatud salapärane naine, kuhu röövitud lapse haud, kuhu toimik?!

Aga lahendada see nii, et ups, komissar langes psühhoosi, no ma ei tea…

PS Ja tee või tina, sellest ma ka aru ei saa, miks see pealkiri on kokku kirjutatud.

Anna Jansson “Vari sinu kannul”

See vaneminspektor Kristoffer Barki juhtum on küll täitsa tore lugemine.

Natuke nagu vana hea Agatha Christie laadis. Ma mõtlen siin mõistlikku hulka tegelasi, kes kõik on enam-vähem algusest peale kahtluse all, ja viibivad mõrvaööl (enam-vähem) kõik ühe katuse all.

Vähe vägivalda ja verd, kui naeltega tünni topitud noor naisterahvas maha arvata, kulgeb rahumeeli, aga põnev.

PS Isegi oma miss Marple on Janssonil täiesti olemas, Friedeborg Svärd, aga selge see, et Jansson ei ole Christie. “Vari sinu kannul” on ikka vana hea Põhjamaa, lihtsalt natuke vaoshoitum.

Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.

Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.

Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.

Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.

Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!

Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.

Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.

PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.

Arnaldur Indriðason “Maetud minevik”

Esimese Klaasist Võtme sai Henning Mankell 1992 “Näota mõrvarite” eest.

Ma spetsiaalselt vaatasin järele. Et teada saada, mis kaaluga – ja ma olen teda ikka kaalukaks pidanud, sellest ajast peale, kui ma tean, et ta eksisteerib – see Põhjamaade krimiauhind siis lõpuks on.

Oli küll.

Teise Klaasist Võtme 1993 sai “Preili Smilla lumetaju” (see isegi üllatas, sest mis krimka see Smilla ikka nii väga on) ja edasi tulid riburada Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” ning “Purustatud õhuloss”, Horsti “Jahipenid” ja Adler-Olseni “Pudelipost” ning lõpuks Ane Rieli “Vaik” (ega siin ole rohkem midagi ütelda, kui et loetagu, kes krimkasid vähegi loeb).

“Näota mõrvarid” on esimene Wallander.

“Maetud minevik” – nagu ma tagumise kaane pealt lugesin – sai Võtme 2003 ja segaste tunnetega lugemise järel ma selle nimekirja välja otsisingi.

Lugu iseenesest pole halb, aga pole ka midagi erilist. Üsna keskmine selline. Aitab lugeda küll, aga et Klaasist Võti, no ma ei tea…

PS See ei puutu küll Võtmesse, aga ma ei saa aru, tõesti, ma lihtsalt ei saa aru, miks peab Islandi kriminaalromaani eesti keelde tõlkima inglise keelest.