Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.

Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.

Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.

Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.

Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!

Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.

Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.

PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.

Arnaldur Indriðason “Maetud minevik”

Esimese Klaasist Võtme sai Henning Mankell 1992 “Näota mõrvarite” eest.

Ma spetsiaalselt vaatasin järele. Et teada saada, mis kaaluga – ja ma olen teda ikka kaalukaks pidanud, sellest ajast peale, kui ma tean, et ta eksisteerib – see Põhjamaade krimiauhind siis lõpuks on.

Oli küll.

Teise Klaasist Võtme 1993 sai “Preili Smilla lumetaju” (see isegi üllatas, sest mis krimka see Smilla ikka nii väga on) ja edasi tulid riburada Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” ning “Purustatud õhuloss”, Horsti “Jahipenid” ja Adler-Olseni “Pudelipost” ning lõpuks Ane Rieli “Vaik” (ega siin ole rohkem midagi ütelda, kui et loetagu, kes krimkasid vähegi loeb).

“Näota mõrvarid” on esimene Wallander.

“Maetud minevik” – nagu ma tagumise kaane pealt lugesin – sai Võtme 2003 ja segaste tunnetega lugemise järel ma selle nimekirja välja otsisingi.

Lugu iseenesest pole halb, aga pole ka midagi erilist. Üsna keskmine selline. Aitab lugeda küll, aga et Klaasist Võti, no ma ei tea…

PS See ei puutu küll Võtmesse, aga ma ei saa aru, tõesti, ma lihtsalt ei saa aru, miks peab Islandi kriminaalromaani eesti keelde tõlkima inglise keelest.

Emelie Schepp “Alter ego”

Lugesin ja muudkui pahandasin, mille pagana pärast võetakse tõlkida kuskilt poole pealt.

Tore, et prokurör Jana Berzeliusel on uus juhtum, aga ta on nii palju huviäratav(a minevikuga) karakter küll, et tahaks algusest peale teada.

Ja nagu selgus, täitsa ilmaasjata pahandasin.

Prokurör Berzeliuse lood on täiesti olemas, kas just kõik, aga neid ikka on, ei olnud märganud. Vat.

Ühesõnaga üle hulga aja üks korralik Põhjamaade kriminaalromaan. Prokurör Berzelius iseenesest on värskendav, minevik, ma mõtlen. Täitsa midagi uut, ja see duaalsus, Danilo Peña.

Enesevalitsuse kaotanud mõrtsukast prokurör on ehk natuke üle võlli, aga olgu peale. Väga ei häiri ka.

Ehk siis kokkuvõttes põnev. Ei veni. Igav ei hakka. Ja tahaks teada, mis edasi saab. Ja mis tagasi sai.

PS Autori mõttes täitsa nagu uus leid kohe. Peab edasi ja tagasi lugema.

Jørn Lier Horst “Kuritahtlikkus”

Vaatasin, et olen politseiinspektor William Wistingu karakterit nimetanud hõredaks.

Tõesti, Sherlock Holmes või miss Marple ta pole, aga Mankelli Kurt Wallander võib-olla isegi on, kui tõved, vihmasadu ja melanhoolia maha arvata.

Wisting on üksildane, vananev, pühendunud, ja armastab lapselast.

“Kuritahtlikkus” on seitsmes William Wistingu lugu, mis ma lugenud olen, ja selle ajaga olen ma temaga jõudnud ära harjuda. Ta on justnagu toasussid, hommikumantel ja lemmiktugitool – hea kodune ja turvaline. Ja muidugi tema tütar Line, ajakirjanik, kes seekord küll ajakirjanik pole, aga teeb dokumentaalfilmi, nii et natuke ikka on ka.

Professionaalne kretinism, mis teha, aga ajakirjanikud kriminaalromaanides on alati toredad, peaaegu sama toredad kui psühhiaatrid.

Aga nagu ikka – kui uurija ise, miljöö ja muud sellised asjad, näiteks road, mida kriminaalromaanides ei maksa alahinnata, ei ole põnev, siis peab kandma lugu ise. Horsti puhul on nii ja naa, mõnikord kannab paremini, mõnikord kehvemini. Seekord on heasti. Seitsme loetu seas pole ta parim, aga kehv küll mitte. Lõpuni põnev ja lõpp ei käi maha. Mis iseenesest on kah väärtus omaette. Alustada oskavad kõik, aga katsu sa lõpetada.

PS Tõlge on korralik, kui mõned konarused maha arvata. Lause on loetav. Milline kergendus.

Anders de la Motte “Kevadohver”

Sellega on siis de la Motte aastaaegade sari otsas.

“Talvetule” järel oli “Kevadohver” üsna hea lugemine.

Ei teagi, mis selle “Talvetulega” oli, et ta niimoodi ära kukkus. Vahest oli asi ikkagi peategelases, Laura Aulinis, kelle trauma jääbki arusaamatuks. Selles mõttes, et mitte trauma põhjus, vaid trauma olemus.

Kui sa pead uurima kuritegu koos kellegagi, kellest sa aru ei saa ja kes sulle õieti ei meeldi, siis on see tüütu, ja isegi piinav.

Mis on ka põhjus, miks mul Marek Krajewsy “Katk Breslaus” ikka veel pooleli on. Puhtalt ülemvahtmeister Eberhard Mocki pärast. Ta on nii vastik kuju, et ma lihtsalt ei taha temaga koos uurida. Uurija iseloomuomadusi ei maksa alahinnata, sest uurijaga on lugeja ikka väga koos. Ja nad peavad sobima.

“Kevadohvri” Thea Lindiga seda muret ei ole. Thea Lind, tema lugu ja mõrvalugu ise, kõik need on paeluvad.

Kui aastaaegade sari paremuse järgi reastada, seda võiks nimetada ka mineviku varjude sarjaks, sest kõik nad lähevad tagasi lapsepõlve, siis oleks järjekord järgmine:

  1. “Sügisroim”
  2. “Suve lõpp”
  3. “Kevadohver”
  4. “Talvetuli”

PS “Sügisroima” lahutab “Talvetulest” ikka üsna pikk maa.

Anders de la Motte “Talvetuli”

Sama autori “Suve lõpp” ja “Sügisroim” on tükk maad paremad. Ikka väga tükk maad.

Eks see ka, et pärast “Mitte ainult minu tädi Ellenit” tundubki suurem jagu asju pahn.

Või miks võrrelda võrreldamatut?!

Selles mõttes võib võrrelda küll, et mõni krimka on ikka väga hea. Teistmoodi hea kui Ellen, aga ikkagi hea. “Talvetuli” ei ole.

“Talvetuli” on lahjamapoolne krimka, kus õhus on natuke liiga palju kahtlusi, nii palju, et lugeja väsib ära. Kaua sa ikka iga viimast kui tegelast selles üüratus segaduses üksteise järel kahtlustad. Kaua sa jaksad?

Peale selle see tüütu võte, et (vale)jälje üles võtnud peategelane koperdab lugeja sabas, nagu oleks ta loodud üksnes selleks, et lugeja kahtlused ümber lükata.

Lõpp on ka nagu natuke liiga konstrui.

Nii et lugeda võib, kui aga ei loe, ei juhtu ka midagi.

Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Jørn Lier Horst “Katharina kood”

Vaatasin järele, mida ma Horsti kohta varem olen kirjutanud.

Ojaa, “Koopamehe” ja “Jahipenide” vastu “Katharina kood” ei saa, aga tundub, et paari viimasega võrreldes on seekordne täitsa tore.

Uurija Adrian Stiller karakterina ja üldse mõjus kuidagi värskelt. Loodetavasti ei ole see ainus kord temaga kohtuda.

Politseinspektor William Wisting ja tema ajakirjanikust tütar Line tegutsevad taas koos, st tegelevad ühe juhtumiga. Millest nad teineteisega muidugi eriti rääkida ei saa.

Millest on kahju – et kogu see töö, mille Line ära tegi ja mis läks suuremalt jaolt tühja, sest mõrvar nabiti kinni enne, kui Line artiklid jõudsid ilmuda. Aga noh, see on selline kollegiaalne nördimus, mis ei puutu kuidagi raamatusse.

Raamat on hea.

Jussi Adler-Olsen “Selfid”

selfidIga järgmise Adler-Olseniga on kohe hirm. Et kuidas siis seekord.

Noh, seekord väga hull ei olnud. Selles mõttes, et tõlge oli enam-vähem. Just enam-vähem. Puhta nahaga ei pääsetud 🙂

Muidu aga oli “Patsiendikaart nr 64” viimane hea, “Pudelipostist”, “Faasanijahist” ja “Naisest puuris” rääkimata.

“Poiss varjust” oli murranguline – tõlkija vahetus – ja sealt edasi ongi iga järgmise Adler-Olseniga hirm.

“Selfid” oli, jah, enam-vähem, aga tundub, et ka lugu ise ei ole enam päris see. Nagu läks Huldari ja Freyja ja Sigurðardóttiriga. Läks lahjaks. Kui liiga palju kirjutada, siis lähebki.

Algus oli paljutõotav, aga käis maha. Potentsiaal jäi kasutamata.

Assad ka ei ole enam üldse naljakas, mis oli Adler-Olsenite (vähemalt) pool võlu.

Nii et mina ei tea, kas mina üldse tahan järgmist lugeda. Kui see kord ilmuma peaks.