Anders de la Motte “Kevadohver”

Sellega on siis de la Motte aastaaegade sari otsas.

“Talvetule” järel oli “Kevadohver” üsna hea lugemine.

Ei teagi, mis selle “Talvetulega” oli, et ta niimoodi ära kukkus. Vahest oli asi ikkagi peategelases, Laura Aulinis, kelle trauma jääbki arusaamatuks. Selles mõttes, et mitte trauma põhjus, vaid trauma olemus.

Kui sa pead uurima kuritegu koos kellegagi, kellest sa aru ei saa ja kes sulle õieti ei meeldi, siis on see tüütu, ja isegi piinav.

Mis on ka põhjus, miks mul Marek Krajewsy “Katk Breslaus” ikka veel pooleli on. Puhtalt ülemvahtmeister Eberhard Mocki pärast. Ta on nii vastik kuju, et ma lihtsalt ei taha temaga koos uurida. Uurija iseloomuomadusi ei maksa alahinnata, sest uurijaga on lugeja ikka väga koos. Ja nad peavad sobima.

“Kevadohvri” Thea Lindiga seda muret ei ole. Thea Lind, tema lugu ja mõrvalugu ise, kõik need on paeluvad.

Kui aastaaegade sari paremuse järgi reastada, seda võiks nimetada ka mineviku varjude sarjaks, sest kõik nad lähevad tagasi lapsepõlve, siis oleks järjekord järgmine:

  1. “Sügisroim”
  2. “Suve lõpp”
  3. “Kevadohver”
  4. “Talvetuli”

PS “Sügisroima” lahutab “Talvetulest” ikka üsna pikk maa.

Anders de la Motte “Talvetuli”

Sama autori “Suve lõpp” ja “Sügisroim” on tükk maad paremad. Ikka väga tükk maad.

Eks see ka, et pärast “Mitte ainult minu tädi Ellenit” tundubki suurem jagu asju pahn.

Või miks võrrelda võrreldamatut?!

Selles mõttes võib võrrelda küll, et mõni krimka on ikka väga hea. Teistmoodi hea kui Ellen, aga ikkagi hea. “Talvetuli” ei ole.

“Talvetuli” on lahjamapoolne krimka, kus õhus on natuke liiga palju kahtlusi, nii palju, et lugeja väsib ära. Kaua sa ikka iga viimast kui tegelast selles üüratus segaduses üksteise järel kahtlustad. Kaua sa jaksad?

Peale selle see tüütu võte, et (vale)jälje üles võtnud peategelane koperdab lugeja sabas, nagu oleks ta loodud üksnes selleks, et lugeja kahtlused ümber lükata.

Lõpp on ka nagu natuke liiga konstrui.

Nii et lugeda võib, kui aga ei loe, ei juhtu ka midagi.

Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Jørn Lier Horst “Katharina kood”

Vaatasin järele, mida ma Horsti kohta varem olen kirjutanud.

Ojaa, “Koopamehe” ja “Jahipenide” vastu “Katharina kood” ei saa, aga tundub, et paari viimasega võrreldes on seekordne täitsa tore.

Uurija Adrian Stiller karakterina ja üldse mõjus kuidagi värskelt. Loodetavasti ei ole see ainus kord temaga kohtuda.

Politseinspektor William Wisting ja tema ajakirjanikust tütar Line tegutsevad taas koos, st tegelevad ühe juhtumiga. Millest nad teineteisega muidugi eriti rääkida ei saa.

Millest on kahju – et kogu see töö, mille Line ära tegi ja mis läks suuremalt jaolt tühja, sest mõrvar nabiti kinni enne, kui Line artiklid jõudsid ilmuda. Aga noh, see on selline kollegiaalne nördimus, mis ei puutu kuidagi raamatusse.

Raamat on hea.

Jussi Adler-Olsen “Selfid”

selfidIga järgmise Adler-Olseniga on kohe hirm. Et kuidas siis seekord.

Noh, seekord väga hull ei olnud. Selles mõttes, et tõlge oli enam-vähem. Just enam-vähem. Puhta nahaga ei pääsetud 🙂

Muidu aga oli “Patsiendikaart nr 64” viimane hea, “Pudelipostist”, “Faasanijahist” ja “Naisest puuris” rääkimata.

“Poiss varjust” oli murranguline – tõlkija vahetus – ja sealt edasi ongi iga järgmise Adler-Olseniga hirm.

“Selfid” oli, jah, enam-vähem, aga tundub, et ka lugu ise ei ole enam päris see. Nagu läks Huldari ja Freyja ja Sigurðardóttiriga. Läks lahjaks. Kui liiga palju kirjutada, siis lähebki.

Algus oli paljutõotav, aga käis maha. Potentsiaal jäi kasutamata.

Assad ka ei ole enam üldse naljakas, mis oli Adler-Olsenite (vähemalt) pool võlu.

Nii et mina ei tea, kas mina üldse tahan järgmist lugeda. Kui see kord ilmuma peaks.

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

lunastus“Lunastus” on “Pärandi” ja “Lõpparve” järel kolmas Freyja ja Huldari sarjas. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik.

Selle üle, kui ilmekas (või õigemini ilmetu) see uurijatepaar on, eriti Huldar, olen ma pärast “Lõpparvet” juba virisenud.

Noh, paremaks ei ole asjalood läinud, pigem vastupidi. Isegi Freyja vennatütrest torssis titt on neist tükk maad paeluvam.

“Lunastuse” teema iseenesest – koolikiusamine ja mida kõike see endaga kaasa võib tuua – on huvitav. Sotsiaalmeediamaailm samuti.

Lugu ise aga venib ja on põhjendamatult keeruline.

Jah, autor viib lõpuks küll kõik otsad kokku, aga see pole enam rõõm viimase pusletüki õigele kohale asetumisest, vaid kergendus – et lõpuks see (siiski) õnnestus.

Søren Sveistrup “Kastanimunamees”

kastanimunameesMartinsoni nimekirja seitsmes.

Natuke nagu Kepler, selline joonalinnalik. On paras annus geniaalseid psühhopaate, on õudust, verd ja jõhkrat vägivalda, on politikuid.

Psühhiaatrit ei ole. Sellest on kahju.

Aga väga põnev. Ja tundub, et võiks jätkuda. On otsi, mis jäävad lahti.

Kui võrrelda “Sügisroima” ja “Täiesti tavalise perekonnaga”, siis – on vist parem jah. St veel parem.

Ühesõnaga selline klassikaline Põhjamaade (krimi)põnevik.

PS Jean-Christophe Grangé´iga läksin alt. Laenasin tema “Surnute maa”, aga edetabeli esimene oli ta hoopis tunamullu ja mitte sellega.

No mis seal ikka, tuleb “Reisija” järele minna.

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Anders de la Motte “Suve lõpp”

suve-lõppKaks lugu, tegelikult isegi kolm kahekümneaastase vahega. Mis iseenesest on üsna tavaline võte. Kolmas lugu vahele pikitud kirjadena on vähem tavaline, seda enam, et esialgu pole vähimatki (vale)vihjet, kes kellele neid on saatnud.

Stockhomi stseenid on tükk maad paeluvamad kui paarikümne aasta tagune viieaastase Billy Nilssoni kadumise lugu. Stockholmi Vera Nilsson on huvitavam kui see Vera Nilsson, kes sõidab kodukohta lootuses oma kadunud venna kohta midagi välja uurida. Tegelikult nad nagu polekski päris üks ja sama inimene, aga see selleks. Larsi liin jääb pooleli. Veronica Nilssoni ja Leoni liin ei paku lõpuks seda, mis ta lubab. Ja nii edasi. Pisiasjad ühesõnaga.

“Suve lõpp” on seda tüüpi põnevik, kus politseiuurijal (Krister Månsson) pole erilist funktsiooni ega karakterit (kui kõhukatarr maha arvata), ei peagi olema.

Pole ka paeluvat tegevuspaika (kui teraapiarühm maha arvata, aga see pole päris see).

Seega peab kandma lugu ise.

Ja kannab ka, kohati väga hästi – kogu see õõvastav aegruum, kus ei saa mitte milleski kindel olla ja kõik on vaheldumisi ja korraga kahtluse all.

See kandis isegi nii hästi, et võtsin “Suve lõpu” Haapsalusse kaasa ja lugesin korteris torumehi passides ühe jutiga läbi.