Yrsa Sigurðardóttir “Lüllikivi”

Freya ja Huldari sarja neljas osa. Mida ma keskkogus silmasin, kui olin läinud nõutama kuuendat. Mida ei olnud.

Oleks nagu meeles, et põlgasin “Lüllikivi” kunagi ära, sest ega ta saanud parem olla kui eelmised. Eriti “Lunastus” venis hirmsasti.

Lugesin ja mõtlesin.

Et kas on sari jagu-jaolt paremaks läinud või olen ma Freya ja Huldariga lihtsalt ära harjunud, aga “Lüllikivile” ei saa küll ette heita, et oleks hõre, kole keeruliseks aetud või veniks hirmsasti.

Juba “Nukule” (viies osa) ei saanud.

Ja Freya ja Huldar on ka… Lihtsalt Freya ja Huldar.

Freya torssis vennatütrest titt on muidugi pärl 🙂 Ja madu on tore.

Lõpp, mille kõiketeadjast autor lihtsalt ära räägib, jättes uurijad teadmatusse, noh…

Eks ta selline lati alt läbijooksmise moodi ole, aga las olla.

Võib-olla lähebki Freya ja Huldari sari järjest paremaks, nii et kuuenda osa kohta võiks öelda, et NÄKK soovitab?

Mine tea, mine tea…

PS Mis puutub märkidesse, mida lugejad üksteisele jätavad, näiteks ristikesi lõikude ette, siis seekord oli keegi hariliku pliiatsiga kirjutanud kohe esimese lehe servale: “Helgi on mehe nimi!”

Ragnar Jónasson “Saar”

Hulda Hermannsdóttiri triloogia teine lugu ei jätka esimest. Või noh, jätkab, aga tagurpidi.

Lugeja ei saagi teada, kas häbiga pensionile saadetud kuuekümne nelja aastane Hulda Hermannsdóttir pääses eluga. “Pimeduse” lõpp mattub pimedusse.

“Saares” kohtub lugeja viisteist aastat noorema Huldaga. Kolmandat osa ei tundu eesti keeles olevat, aga natuke sai jälgi aetud, ja see, paistab, viib ajas veel tagasi.

Nii et tagurpidi kirjutatud triloogia.

Ega Hulda Hermannsdóttir sellest hooli. Viisteist aastat noorem, aga samamoodi üksildane ja samamoodi oma logu sinise Škoda roolis Islandi kaledal kõnnumaal, lahendab ta juhtumeid nagu nalja – ei mingit mürglit, juhuslikke pealtnägijaid ega sahtli põhja alt välja kukkunud fotosid, isegi meeskonda mitte. Lihtsalt vestlused.

Kõigi nende keskea- või mõnes muus kriisis vaevlevate komissaride seas on Hulda Hermannsdóttir tõesti kosutav karakter ja “Saar” täitsa tore raamat. “Pimedus” niisamuti.

Aga sarja nimega on asjad küll sama hukas kui valimisliitudega. Tegusa Tuleviku ja Tugevate Kogukondade laadi moodustised on paratamatus, kes neid aastake pärast valimisi enam mäletab, aga üks sari pole ju ometi valimisliit. Kui sarjale üldse mingi nimi panna, siis võiks sellest ka mingit tolku olla.

Kas Hulda Hermannsdóttiri sari oleks palju tahta?

See võiks olla ju tema, mitte “Peidus Islandi” sari, eriti kui arvesse võtta, et on olemas ka “Pimeda Islandi” sari ja siis veel “Keelatud Islandi” sari.

Taevakene, kes suudaks neil vahet teha?

PS Seda, kuidas suhtuda sarja tagurpidi kirjutamisse, peab nõuandebüroo veel arutama.

Ei tea, kas NEKK nimena tuleks kõne alla? (Näpunäiteid Edasijõudnud KrimiKirjanikele.)

PPS Otsustasime, et NÄKK on parem. (NÄpunäiteid edasijõudnud KrimiKirjanikele.) Niisiis siin ja edaspidi: NÄKK soovitab. Või siis mitte.

Anna Jansson “Tütar kadunud”

Täiesti tagurpidi loetud sari. Teine, kolmas, esimene.

Viimasena esimest lugedes loed ja tead, miks üks või teine asi sedasi on või kuidas edasi läheb.

Aga see ei seganud. Kõik sellised kompaktsed lood.

Kui Riinaga kahekeste see pisuke äri ikkagi püsti panna, näpunäiteid edasijõudnud krimikirjanikele, algajatega ei viitsi jahmerdada, siis – liiga palju meeleliigutust, öösiti kohta vahetavaid esemeid ja süüdatud küünlaid.

Ei ole vaja, ühest aitaks küll. Liiga palju eksitamist ja liiga palju liiga suurt hullust.

Muus osas kogu kolmikule tubli neli pluss.

Aga mis oli huvitav – keegi on hariliku pliitasiga joonistanud raamatusse lõikude ette ristikesi. See paelus mind isegi niivõrd, et lehitsesin tagasi ja katsusin leida süsteemi.

Vahest oli keegi krimihulludest vanadaamidest, näiteks proua Viigipuu, võtnud ette omaenda tillukese, aga süsteemse juurdluse ning märkinud ära kohad, mis juhivad mõrtsukani.

Aga ei. Süsteemi ei olnud. Vist.

Nii et milleks need ristid, selles on küsimus.

Malin Persson Giolito “Sinu kätes”

“Nad mängivad mäe peal, neil on peaaegu ühesugused teksased ja lühikeste varrukatega särgid, kulunud tossud ja ergas pilk. /…/ Maailm on nende ees valla.”

“Sinu kätes” on Martinsonilt küll kõvasti kiita saanud, aga kui üks krimka niiviisi algab, siis ega sealt head nahka tule. Ei tulnud ka.

Kaks poissi, Billy ja Dogge, kaks perekonda, kaks linnajagu, kaks maailma, viletsus ja jõukus, kontrasti peale üles ehitatud.

Kahtlemata oleks see jutustamist väärt lugu, lugu sellest, kuidas (heaolu)ühiskond ei suuda kaista neid, kes seda kõige rohkem vajavad.

Aga kas see just krimka peab olema?

Anna Jansson “Tantsi, mu nukk”

See Kristoffer Barki kolmas juhtum on täitsa tore lugemine, aga teine meeldis mulle rohkem.

Ega sel midagi viga ole, aga “Vari sinu kannul” oli kuidagi kompaktsem.

Vanast heast Agatha Christiest pole “Tantsi, mu nukus” märkigi, ei ühtegi Friedeborg Svärdi laadi säravat vanadaami, aga seda ei saa ühele Rootsi krimkale ometi ette heita.

Nii et ma julgeks soovitada küll. Selline neli pluss lugu. Või neli.

Mari Jesmini tõlge.

Kuigi melodraamaatilised lõpud laseks ma küll ära keelata. Kesse sellepärast siis krimkasid loeb?!

Katrine Engberg “Isola”

Kørneri ja Werneri neljas lugu. Päris lõbus. Kørner ja Werner 🙂

Esimesed kolm pole ette sattunud, neljanda napsasin keskkogust uudis(krimi)kirjanduse laua pealt. 

Kopenhaageni mõrvalugude uus juhtum – kesklinnas kohvrist leitud laip, õigemini pool laipa, sest mõrtsukas on ohvri elusast peast jõhkralt pooleks saaginud – viib Anette Werneri Bornholmi saarele, kus tema paarimees Jeppe Kørner parasjagu puhkab ja hingehaavu praavitab.

Iseenesest pole viga, neli pluss, Põhjamaade krimi reeglite järgi viksil moel üles tähendatud ja karidest mööda loovitud.

Kas selle järel nüüd eelmisi ka lugeda, seda ei tea…

Liza Marklund “Polaarjoon”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk, 1980. aasta kevad ja suvi.

Viis seitsme-kaheksateistkümneaastast tüdrukut – Birgitta, Susanne, Agneta, Carina, Sofia.

Augustis kaob Sofia jäljetult.

40 aastat hiljem, 2020. aasta detsembris, ühel aasta kõige lühematest, olematul päeval, kui päike on linnakese hüljanud ja valguse tulekut pole aimatagi, leitakse noore naise surnukeha, alasti ja ilma peata.

Politseijaoskond on, uurijad on, aga tagaplaanil. Kogu töö peab ära tegema lugeja ise. Selles mõttes, et nii ongi see autoril säetud. Peatükk peatüki järel saavad sõna kõik tüdrukud ja kõigil oleks justnagu motiiv Sofia tappa.

Ma ei tea, kas see oli samuti säetud, aga umbes kahesaja seitsmekümnendal leheküljel sain ma pihta, mis värk on. Plõks käis ära, et ah siis sedasi!

Ega viimased sadakond lehekülge igavamaks läinud, nii et hää lugu.

PS Polaarjoon on raamatuklubi.

Yrsa Sigurðardóttir “Nukk”

“Nukk” on psühholoog Freyja ja politseinik Huldari sarja viies osa.

Selle potentsiaalselt ilmeka, aga tegelikkuses ilmetu paari ja nigela miljöö üle on juba virisetud, nii et ega ma suurt midagi oodanud.

Teisest ja kolmandast ehk “Lõpparvest” ja “Lunastusest” oli ka meeles, et kuidagi venima kippusid need Freyja ja Huldari lood. Kangesti hõredaks kiskus.

Aga seal ta oli – keskkogus vanade või mingil muul põhjusel hüljatud raamatute riiulis, nagu neid ikka nüüdsel ajal igal pool on. Võetagu, viidagu, loetagu.

No ma siis võtsin. Edasi läheb tema Rebase riiulisse, ikka vähe viisakam varjupaik, soe tuba ja lahke pererahvas.

Aga “Nukk” täitsa üllatas. Esiteks oli see üle ootuste põnev.

Teiseks omandas Huldar mingi piirjooned, tõsi, see oleks hea lugemiskontroll: iseloomusta Huldarit.

Kui pliiats ja vihk ligi hoida ja kõik neljasajale lehele saputatud pudemed välja kirjutada, siis ikka juba midagi nagu oleks.

Kolmandaks ei veninud.

Nii et peris hää, soovitustega neile, kellel on juurdepääs Rebase riiulile, aga muidu ka.

Jørn Lier Horst “Võtmetunnistaja”

Horsti puhul olen ikka ja jälle jõudnud tagasi “Koopamehe” juurde, mida ükski järgmine loetud politseiinspektor William Wistingu lugu pole ületanud.

“Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna ja nagu nüüd järelsõnast loetud: kriitikud peavad seda ka autori parimaks looks.

“Võtmetunnistaja” on debüüt – politseiinspektor William Wistingu sarja esimene lugu. Üksildane vananev pühendunud politseiinspektor, kes armastab üle kõige oma lapselast, pole veel üksildane ega vananev. Muidugi pole tal veel lapselast. Ta mängib suupilli.

Wistingu tütar Line, kellega politseiinspektor edaspidi hulga kuritöid lahendab, figureerib vaid sõnumites. Ei vähimatki vihjet, et noorukesest Linest võiks saada ajakirjanik.

Kõik on veel ees.

Nii et “Võtmetunnistajale” midagi ette heita oleks patt. Loona hõredam, on seal kõik tulev juba aimatav.

Isegi see pole tähtis, et mõrtsukas pole huvitav ja lugeja arvab küll mitte mõrtsuka, aga mõrva põhjuse üsna loo alguses ära. Pühendunud Wisting teeb tublisti tööd ja jõuab lugejale lõpuks järele.

Sedasi tagurpidi lugeda on täitsa tore. Oleks esimesena “Võtmetunnistajat” lugenud, poleks ehk “Jahipenide” ja “Koopameheni” jõudnudki.

PS Sihukest asja pole ka varem juhtunud, et lähed keskkogusse ja lihtsalt võtadki uudiskirjanduse leti pealt viimase Kepleri ja viimase Horsti. Ei mingit järjekorda.

Tove Alsterdal “Neeluauk”

Põhja-Rootsi, lapsepõlvekoju tagasi pöördunud üksildane konstaabel Eira Sjödin, tühjade majade keldritesse surema jäetud (või seal nälga surnud) mehed.

Ei midagi väga erilist, aga pole viga. Neli pluss. Selline vähesõnaline. Ei mingeid kirjeldusi, ei liigseid ega tarvilisi.

“Neeluauk” on konstaabel Eira Sjödini sarja teine osa “Tormiheite” järel.

Nii et peaks esimese ka läbi lugema. Selguse huvides, sest üht-teist jääb hämaraks ja tahaks ju teada.

Peale selle on “Tormiheide” valitud Rootsi 2020. aasta parimaks kriminulliks ja pärjatud ka Põhjamaade parimaks kriminaalromaaniks.