Vigdis Hjorth “Pärand ja keskkond”

Pärand ja keskkond“Kõik on seotud kõigega. Sellele, kes käib kõrvad kikkis, et mõista, ei ole ükski lause ilmsüütu.” Võib-olla oleks just see (eraldi võetuna üsna mittemidagiütlev) tsitaat (tõdemus) õige võtma “Pärandi ja keskkonna” kokku. See on raske raamat ja raske on sellest ka kuidagi kirjutada.

Kui ehk seda, et igas perekonnas (noh, võib-olla mitte igas, tahaks ju loota, eks ole) on ikka keegi, kes käib kõrvad kikkis, kes on olemuslikult teistmoodi, aga nii väga püüab aru saada, kuigi see on täitsa tühi töö. Aga midagi pole teha – (vähemalt) iseenda jaoks on vaja.

Kikkis kõrvu käimine teravdab ja (tõenäoliselt ka) moonutab taju, aga kui nii kaugele on juba jõutud, siis tagasiteed ei ole. Puruks kukkunud vaasi ei ole võimalik kuidagi kokku kleepida.

“Pärand ja keskkond” on ühe perekonna lugu, jutustamas see, kes käib kõrvad kikkis, Bergljot, või siis Bergljoti lugu, lugu, mida õieti keegi ei usu, pole uskunud, ei taha (ei hakka kunagi) uskuma. Ja kuna see on tõestisündinud lugu, siis joosti sellele Norras tormi. Mitte et see nii tähtis oleks. Lugu oleks suurepärane ka fiktsioonina. Teadmine, et sellel on tõepõhi all, lisab vaid… küünilist kindlust. Et lõpp, mis ei anna vähimatki lootust, ei ole kirjaniku mõttelend, moodus otsad filigraanselt (ja mõjuvalt) kokku tõmmata. Ei, see ongi nii. Päriselt. Ja mitte ainult.

Hjorthilt, kes on kasutanud kirjaniku õigust (mingi privileeg võiks ju ikkagi olla, arvatagu mis tahes) rääkida oma lugu, painavas lootuses saada mõistetud, on isegi see (viimane võimalus) ära võetud. “Pärandile ja keskkonnale” vastas romaaniga autori õde, kes, pange tähele – ei ole kirjanik, ja otse loomulikult joosti ka sellele teosele Norras tormi. Mõnel juhul, ja ma tõesti loodan, et ainult mõnel, tuleks perekonnad ära keelata.

Advertisements

Lena Andersson “Isiklikult vastutamata”

Lena AnderssonLena Anderssoni “Isiklikult vastutamata” käsitleb sedasama teemat, mis “Põhjamaade romaani” sarjas juba varem ilmunud “Omavoli” (samuti Lena Andersson). Autor ise on selle kokku võtnud järgmise kuiva (ja ülimalt täpse) lausega: “Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida.”

“Omavoli” oli olnud väga hea raamat ja sellepärast ma Anderssoni teist romaani lugeda tahtsingi.

Autorid (ja sageli just kõige paremad) käsitlevad tihti (kõigis oma teostes) ühte ja sama teemat ning teevad seda meisterlikult (ja põhjendatult). Eks Lena Andersson tee ka, aga…

“Isiklikult vastutamata” on kahtlemata huvitav ja teravmeelne raamat. Autor prepareerib Estri tundeelu ülima täpsusega. Paraku midagi uut ta aga “Omavoliga” võrreldes ei paku, nii et teema kordamise põhjendatuse koha pealt ma söandaksin kahelda. “Isiklikult vastutamata” sõnum on sama, peategelane (Ester) on sama, temaga juhtub täpselt sama asi, mis lõpeb enam-vähem samamoodi ja… raamat ise tükk maad nõrgem.

“Põhjamaade romaani” sarjas on varemgi ilmunud mõni nii-öelda naistekas ja “Isiklikult  vastutamata” võib rahulikult (väga heade) naistekate hulka arvata. “Omavoliga” seda teha ei saa. “Omavoli” ei ole mingil juhul naistekas.

“Omavoli” on ka õhem (loe: lühem ja  kontsentreeritum) ning see tulnuks ka “Isiklikult vastutamatale” kasuks. Ei pea ju sundima lugejat lõpmata kaua koos Estriga kannatama, aga noh… eks see ole lugeja valik, nagu on Olof Estri valik. Võimalik, et venitamine on siiski eesmärgipärane, sest tabasin end lõpuks Estri kombel Olofit tõlgendamast, st arutlemast, et… midagi pidi see Olof Sten ju ikka tundma, sest muidu ei oleks ta…

Õnneks olid raamatu 250 lehekülge mõjunud nii, et ma sain aru, et see on lõks.

PS Vaevalt, et Tarmo eriti tahaks seda raamatut lugeda, aga ta võiks seda siiski teha, sest siis ma saaks Tarmoga seda Olofi-asja arutada.