Roy Jacobsen “Valge laam”

jacobsenÕieti ei peakski “Valge laama” kohta midagi eraldi ütlema. See on “Nähtamatute” järg, nii olemuslik, et tegelikult võiks need kaks romaani vabalt olla ka ühtede kaante vahel.

Aeg on edasi läinud. On 1940ndad. Saar aga on sama, sama kitsi ja kaunis ja ohtlik, õhustik on sama, kus ta saakski teistmoodi olla, kui tuul ja vesi on samad, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta ja talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Inimesed on samad niisamuti, elavad ja surnud. Lihtsalt ühest raamatust on saanud kuidagi märkamatult teine.

Kuskil on puhkenud sõda, saart puudutab see riivamisi, aga sama tugevasti kui iga-aastased talvetormid, kuigi on sama hoomamatu nagu kõik, mis jõuab saarele üle vee.

Niisamuti nagu sõda (või torm) algas, ta ka lõpeb, aga see on vaid lühike hingetõmbeaeg, sest iga järgmine torm on alati esimene.

“Ingrid näeb seda kõike, ise poolunine, näeb, et esimene talvetorm on teel.”

PS Väga ilus ja tõsine raamat.

Advertisements

Roy Jacobsen “Nähtamatud”

jacobsen“Maria mõtleb järele ja ütleb ei, see oli hea surm, ta suri siis, kui pidi, sellega on nii nagu paljude muude heade asjadega, seda on võimatu märgata.”

“Nähtamatud” kõnelebki esmapilgul nähtamatutest asjadest, sellest, mis on justkui nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olegi olemas. Kui sa just ei satu elama paigas, mis ei lase sul unustada.

Selliseid paiku jääb üha vähemaks ja sellest on kahju. Ka “Nähtamatute” paika – üht Norra looderanniku saarekest – ei ole enam olemas, vähemasti  mitte niisugusel moel, nagu ta oli 1920ndatel. Sest kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schrecklice Armut” ja võbistab õlgu.

Ometi on just seal võimalik märgata märkamatut ja ühe päeva sisse, harva küll, aga siiski, mahub mitu päeva. Kuskil mujal ei juhtu seda kunagi.

“Siis tundub neile, justkui oleks tööpäev jäänud poolikuks, või otsekui oleks vanasse päeva sündinud päris uus päev, ja nad võivad jälle vikatitel käia lasta.”

Anne B. Ragde “Elunautijad”

radgeNeshovi-saaga viies (ja ilmselt) viimane raamat. Sest mida siin veel oleks ütelda. Vanast tumedate saladustega talust on saanud paik, kus elu nautida.

Osad on eesti keeles ilmunud nii pika vahega, esimesed kolm (“Berliini paplid”, “Erakvähid” ja “Rohelised aasad”) üheksa ja neljas (“Andestada saab alati”) kahe aasta eest, nii et ega suurt meelest ole kui et õhustik ja pudemeid. Peale selle kaks mällu sööbinud episoodi – kuidas emis akvaviiti (ja ilmselt ka tablette pruukinud) Tori ära sõi ning Erlendi ja Raasukese luksusliku linnakorteri kirjeldus, sh Swarovski kujukeste kogu, mida isegi koristaja ei tohtinud puutuda. See oli midagi pöörast, nagu Lehte ütles. Tal ka ei olnud suurt muud meeles, kui me sellest rääkisime.

“Elunautijad” võimaldas (tuleb välja, et siiski säilinud) mälukillud uuesti kokku panna ja seda ilma lugejat alahindava ümberjutustamiseta. Noh, see tüütu komme järgedes eelnevat ikka ja ikka meelde tuletada, nagu oleks lugeja üldse ilma igasuguse võimeta mäletada…

Sellest kombest on “Elunautijad” prii, ta tuletab meelde kuidagi diskreetselt ja targalt.

Üksiti saab selgeks, et saagalikult alanud romaan ei vea lõpuni välja. Võiks olla Norra (nüüdisaegne) “Tõde ja õigus”… aga ei ole mitte. Eks ta balansseerigi väärt- ja meelelahutuskirjanduse piiril, kord siia-, kord sinnapoole kaldu.

Üldiselt hea lugemine, kuigi lõpuks (ma arvan) ei mäleta ikka suurt muud kui seda akvaviidi ja sigade asja ja linnakorteri luksust. Vanatestamentlikku Tallakit vast ka, Tallakit, kes on oma poja… poegade isa. Sest üks võimalus on tõmmata kogu see saaga geiromaani liistule, kõrvutada Tormodi ning Erlendi ja Raasukese elu. Väga mõjuv kõrvutus kusjuures.

 

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

Anyuru“Nad upuvad oma emade pisaratesse” on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa (aga võib-olla ka ainult Rootsi, teistest riikidest juttu ei ole) väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks.

Teisalt on see romaan nüüdisaja Rootsist, kus pagulastel (eelkõige aga mitte esimesel, vaid teisel ja kolmandal põlvkonnal) on lakkamatu hirm. Kus nad on rootslased selle kaudu, et nad ei ole rootslased. Või vastupidi – nad ei ole rootslased selle kaudu, et nad on rootslased. Kus rootslased otsustavad, kes on rootslane. Kui mitte veel, siis üsna pea siiski.

See on ka romaan Daeshist, pühasõdalastest, kes upuvad oma emade pisaratesse, ja nendest, kes ei upu – moslemitest 21. sajandi alguse Rootsis. Väga hästi kirjutatud, väga mõjuv ja – kes usutavuse koha pealt kahtleb – autor on see, kellest ta kirjutab – moslem, teise põlvkonna pagulane, must. Anyuru isa on Ugandast, ema rootslane.

Peale selle on “Nad upuvad oma emade pisaratesse” puhttehniliselt äärmiselt huvitav romaan. Mäng ajaga on küll raskesti jälgitav, aga seda mõjuvam, ehk eesmärk omaettegi – see paine, kus ajad lähevadki segi ja mälestused tulevikust lahustuvad olevikus ja minevikus. Kus aeg pole joon, vaid maastik, kus uidata, aga ka koht, kuhu ära eksida.

Ma ei ole kindel, et “Nad upuvad oma emade pisaratesse” annaks lõpuks mingit lootust. Otsad jäävad lahti, õigemini on see valiku küsimus. Lõpp võib anda lootust sama palju, kui ta võib mitte anda. Aga eks tulevik olegi valiku küsimus. Lõppude lõpuks.

Üks uitmõte – mõne teistsuguse ilmavaate puhul ei oleks “Nad upuvad oma emade pisaratesse” üldse düstoopia. See oleks utoopia. Aga eks sellele Anyuru osutagi – ta mäletab tulevikku nagu kirjanikud ikka. Oleks, et siis loetaks ja vaadataks ette.

PS “Nad upuvad oma emade pisaratesse” sai mullu Augustipreemia, Rootsi mainekama kirjandusauhinna.

Vigdis Hjorth “Pärand ja keskkond”

Pärand ja keskkond“Kõik on seotud kõigega. Sellele, kes käib kõrvad kikkis, et mõista, ei ole ükski lause ilmsüütu.” Võib-olla oleks just see (eraldi võetuna üsna mittemidagiütlev) tsitaat (tõdemus) õige võtma “Pärandi ja keskkonna” kokku. See on raske raamat ja raske on sellest ka kuidagi kirjutada.

Kui ehk seda, et igas perekonnas (noh, võib-olla mitte igas, tahaks ju loota, eks ole) on ikka keegi, kes käib kõrvad kikkis, kes on olemuslikult teistmoodi, aga nii väga püüab aru saada, kuigi see on täitsa tühi töö. Aga midagi pole teha – (vähemalt) iseenda jaoks on vaja.

Kikkis kõrvu käimine teravdab ja (tõenäoliselt ka) moonutab taju, aga kui nii kaugele on juba jõutud, siis tagasiteed ei ole. Puruks kukkunud vaasi ei ole võimalik kuidagi kokku kleepida.

“Pärand ja keskkond” on ühe perekonna lugu, jutustamas see, kes käib kõrvad kikkis, Bergljot, või siis Bergljoti lugu, lugu, mida õieti keegi ei usu, pole uskunud, ei taha (ei hakka kunagi) uskuma. Ja kuna see on tõestisündinud lugu, siis joosti sellele Norras tormi. Mitte et see nii tähtis oleks. Lugu oleks suurepärane ka fiktsioonina. Teadmine, et sellel on tõepõhi all, lisab vaid… küünilist kindlust. Et lõpp, mis ei anna vähimatki lootust, ei ole kirjaniku mõttelend, moodus otsad filigraanselt (ja mõjuvalt) kokku tõmmata. Ei, see ongi nii. Päriselt. Ja mitte ainult.

Hjorthilt, kes on kasutanud kirjaniku õigust (mingi privileeg võiks ju ikkagi olla, arvatagu mis tahes) rääkida oma lugu, painavas lootuses saada mõistetud, on isegi see (viimane võimalus) ära võetud. “Pärandile ja keskkonnale” vastas romaaniga autori õde, kes, pange tähele – ei ole kirjanik, ja otse loomulikult joosti ka sellele teosele Norras tormi. Mõnel juhul, ja ma tõesti loodan, et ainult mõnel, tuleks perekonnad ära keelata.

Lena Andersson “Isiklikult vastutamata”

Lena AnderssonLena Anderssoni “Isiklikult vastutamata” käsitleb sedasama teemat, mis “Põhjamaade romaani” sarjas juba varem ilmunud “Omavoli” (samuti Lena Andersson). Autor ise on selle kokku võtnud järgmise kuiva (ja ülimalt täpse) lausega: “Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida.”

“Omavoli” oli olnud väga hea raamat ja sellepärast ma Anderssoni teist romaani lugeda tahtsingi.

Autorid (ja sageli just kõige paremad) käsitlevad tihti (kõigis oma teostes) ühte ja sama teemat ning teevad seda meisterlikult (ja põhjendatult). Eks Lena Andersson tee ka, aga…

“Isiklikult vastutamata” on kahtlemata huvitav ja teravmeelne raamat. Autor prepareerib Estri tundeelu ülima täpsusega. Paraku midagi uut ta aga “Omavoliga” võrreldes ei paku, nii et teema kordamise põhjendatuse koha pealt ma söandaksin kahelda. “Isiklikult vastutamata” sõnum on sama, peategelane (Ester) on sama, temaga juhtub täpselt sama asi, mis lõpeb enam-vähem samamoodi ja… raamat ise tükk maad nõrgem.

“Põhjamaade romaani” sarjas on varemgi ilmunud mõni nii-öelda naistekas ja “Isiklikult  vastutamata” võib rahulikult (väga heade) naistekate hulka arvata. “Omavoliga” seda teha ei saa. “Omavoli” ei ole mingil juhul naistekas.

“Omavoli” on ka õhem (loe: lühem ja  kontsentreeritum) ning see tulnuks ka “Isiklikult vastutamatale” kasuks. Ei pea ju sundima lugejat lõpmata kaua koos Estriga kannatama, aga noh… eks see ole lugeja valik, nagu on Olof Estri valik. Võimalik, et venitamine on siiski eesmärgipärane, sest tabasin end lõpuks Estri kombel Olofit tõlgendamast, st arutlemast, et… midagi pidi see Olof Sten ju ikka tundma, sest muidu ei oleks ta…

Õnneks olid raamatu 250 lehekülge mõjunud nii, et ma sain aru, et see on lõks.

PS Vaevalt, et Tarmo eriti tahaks seda raamatut lugeda, aga ta võiks seda siiski teha, sest siis ma saaks Tarmoga seda Olofi-asja arutada.