Ann-Luise Bertell “Kodutalu”

“Kodutalu” tuletab meelde “Katrinat” – Sally Salmise Ahvenamaa saagat Pohjanmaa uhkest peretütrest, kuigi “Kodutalu” ei ole peretütre lugu ja ilmumise vahe on kah üle kaheksakümne aasta.

Kui valima peaks, siis valiks Salmise. “Katrinale” jääb “Kodutalu” alla, aga ega nad peagi võistlema, kuigi on mõlemad soomerootsi lood.

Romaani pealkiri ütleb kõik ära. Ongi üks kodutalulugu, orvuks jäänud, elu ja sõja pillutatud ning ainult iseendale loota saanud Elofi lugu, perekonnalugu, kenasti kirja pandud ja liigutav, aga see on ka kõik.

Ehk siis lühidalt: mees on, naine on, aga üldistust ei ole.

Paar tsitaati ka:

“Ta elas vaikuses, suures ühises vaikuses, kus viibisid kõik asjad ja inimesed, kes ei sobinud teiste hulka, kes ei olnud niisugused, nagu peab, ja kellest teised aru ei saanud. Külas oli suur vaikusepaik, kus hoiti kõike, mis arusaamatu.”

“Talle meenusid kõik sõnad, laused, pilgud, liigutused. Kõik sõnad, kõik jutuajamised. Kogu armastus, mis neil oli olnud, oli kogutud nagu hõbenõusse tema kummutil.

See jääb sinna igaveseks ja seda ei ole kunagi olnud.”

Roy Jacobsen “Kõigest ema”

Et siis Barrøy saaga neljas osa “Nähtamatute” ja “Valge laama” ning “Rigeli silmade” järel. Mida sai tükk aega oodata.

“Nähtamatud” ja “Valge laam” on paigalolek, “Rigeli silmad” on liikumine, “Kõigest ema” – ei teagi. Lõpp-punkt?

Eks ta ikka on olemuslikult sama, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta, ja lukustatud laegastes koltuvad ärasaatmata kirjad, mida aeg-ajalt üle loetakse. Talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Ikka tullakse tagasi. Kuigi seekord ei tulda. Ja ikka on mõni laps, kes näeb kõike esimest korda.

Saart riivamisi puudutanud sõda on läbi, aga ei ole ka. Kuidagimoodi kestab see edasi ja sellest ei pääse ka saar. Kuidas ta saakski.

“Kõigest emagi” juures ei saa üle ega ümber sellest, et toda Norra looderanniku saarekest ei ole enam olemas. Vähemasti mitte säärasel moel. Et selliseid paiku jääb üha vähemaks, ja sellest on kahju.

Aga kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu. Selliseist paigust võiks ehk raamatuid kirjutada, seal ärgata, küll udupehme teki alla, aga ikkagi arusaamatuses, mis paik see küll on, nagu ärkab kirikuõpetaja Samuel Malmberg. Ojaa, see on paik, millest ta kunagi raamatu kirjutab.

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

“Rigelis silmadest” pesti. “Kõigest emas” on need käed lõpuks puhtad. Ehk. Seintel on pildid inimestest, keda enam ei ole, kardinad on akende ees ja seinakell näitab kümme minutit üle kümne. Ja siis tuleb sügis.

Nagu ta ikka on tulnud. Ainult ärasaatmata kiri on pandud posti. Ja küll ta jõuab. Lõpuks kohale ka.

Alex Schulman “Ellujääjad”

“Kas päevad ja aastad on siin üldse möödunud? Või on kõik paigal seisnud? Vahest toimub siin metsades midagi ajaga, see ei käitu, nagu peaks. Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas.”

“Ellujääjates” jookseb see kruusatee tagurpidi. Lugu algab kell 23.59 ehk siis lõpust ja lõpeb kell 00 ehk siis alguses.

Muidugi on see illusioon, selline tagurpidi lineaarne lugu, nagu aeg üldse on illusioon. Suurem jagu “Ellujääjate” tundidest kella 23.59 ja 00 vahel viibitakse hoopis seal, kus aeg ei liigu, lapsepõlves, ja sealt välja saada on kunsttükk omaette.

Kõik lapsepõlved on ajalõksud, ja sealt teve nahaga pääseda õnnestub vähestel. Hea, kui üldse minema saad.

“Benjaminil on alati olnud tunne, et Nils sai lapsepõlvega kenasti hakkama, sest ei lasknud seda kunagi endasse.”

Aga katsu sa nii elada, et ei lase endasse. Võid ju arvata, et ei lase, et saidki terve nahaga minema, või siis võib vend arvata, et said, aga tuleb välja, et ei ole nii. Istud sealsamas lõksus ellujääjana surmani.

“Ta langes keereldes vee alla, vaba ja sidemeteta, ja kui ta pulss seiskus, ei olnud ei valge ega pime, polnud mingit tunnelit valgusega teises otsas. Oli kruusatee.”

PS Võiks lugeda. Juba selle tagurpidise vormi pärast.

Mitte ainult lugu ise, vaid ka iga peatükk eraldi on ring – lõpust algusesse ja algusest lõpuni.

Ilus keel ka.

Anne B. Ragde “Tütar”

Neshovi-saaga kuues raamat.

Mäletan, et pidasin viimaseks juba “Elunautijaid” – viiendat, sest mida seal veel olnuks ütelda, ja – nagu karta oli ja selgeks sai – ega tegelikult olnudki.

Uus lipuvarras ja vimpel, mõned matused, jooksev sukasilm, üks epakas kirikuõpetaja ja plehku pannud koer, selline pudi-padi. Ja õnnelik lõpp.

Mis kallutab kogu seda saagat pelga meelelahutuse poole. Nüri järjekindlusega jagu-jaolt kergemeks ja kergemaks.

Tagantjärele, tundub, et “Elunautijad” oli veel üsna toekas raamat, see pani mingi punkti. Vanast tumedate saladustega talust oli saanud paik, kus elu nautida.

Nii et milleks siis veel see kuues?

Kas tollesama Neshovi talu uue lipuvarda pärast? Et uus varras, uus elu? Või Tormodi ja Dieteri pärast, kes oma keelatud suhte justnagu legaliseerisid, sest aeg oli uus?

Aga see uus elu ja uus aeg, see ei ole enam huvitav. Huvitav oli vana.

Sead muidugi olid toredad. Huvitav, just torgatas pähe, kas nad tegutsesid seal mingi kummalise nihestatud parafraasina, sest samas laudas pistis emis ju akvaviiti joonud Tori nahka?

Aga mis siin ikka jaarutada, eks ma ju lugesin ta ikkagi läbi, kui ta juba ilmus. Lugemata ka ei jätnud, kuigi kergendus oli küll, kui ta otsa sai.

PS “Elunautijate” kohta on siin.

Kjell Westö “Väävelkollane taevas”

Üsna huvitav lugu.

Isegi mitte lugu ise, see on nagu lood ikka, ei eriti hea ega halb, lihtsalt üks järjekordne lugu lapsepõlvest ja sellest, mis edasi sai. Või siis ei saanud.

Huvitav on lugu (tõese) loo kirjutamisest ja selle võimalikkusest.

Autor ühtpidi jutustab, nagu oli, sest millegipärast on talle seda vaja, just tõde, ja arusaadav – kellele ei oleks. Meid kõiki huvitab, mis juhtus tegelikult.

Teistpidi seab ta jutustatu kahtluse alla, pöörab iseenese vastu.

“Väävelkollase taeva” üks võtmestseene on peategelase/autori avastus, et ta mäletab valesti, ja mitte lihtsalt valesti – ta mäletab vastupidi. Nii et kes ta siis üldse on?

Ja kas sel juhul on üldse põhjust uskuda, et midagigi jutustatus on tõsi? Ja mida sellest kõigest järeldada? Et armastus aitab meil mäletada ja et lood sünnivad armastusest?

“Kuid mis see on, mida me mäletame ja mida me tegelikult armastame?”

Roy Jacobsen “Rigeli silmad”

“Nähtamatud” ja “Valge laam” – Barrøy triloogia kaks esimest osa – on paigalolek. “Rigeli silmad” on liikumine.

Selline (psühho)geograafiline erinevus.

Eraldatud Barrøy jääb maha. Ingrid võtab oma tütre ja asub teele, et leida Kaja isa. Sõda, mis saarestikku päriselt peaaegu et ei puutunudki, on läbi, aga selle jäljed on kõikjal, neid jälgi mööda Ingrid lähebki. Ajal, mil kõik kardavad mäletada, ja veel rohkem seda, mida võivad mäletada teised.

Ingrid tahab mäletada, mäletabki, aga tahab veel rohkem, ta tahab aru saada, head see ei too, kuidas saakski, aga teisiti ta ei või, sest kuidagi tuleb ju puhtaks saada, olgugi vesi liiga must, pidagugi kõik teda imelikuks, ja see on seda väärt.

Sest lõpuks, olgu või mitmekümne aasta pärast, tuleb keegi ja paneb selle kõik kirja, kirjutab üles sellegi, mida polnud võimalik mõista 1946. aastal, mil tõesse suhtuti… hoolikalt, teisiti ei saanudki, sest puudus distants.

“Ja seda kõike rääkis ta samasuguste lühikeste ja hingeldavate lausetega nagu too koeraga Carl oli jutustanud oma laevahukkudest, otsekui tahaks sellega juba ühele poole saada, just nagu toimuks riigis suurpuhastus, millest pidi osa võtma kogu rahvas.”

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

Roy Jacobsen “Valge laam”

Õieti ei peakski “Valge laama” kohta midagi eraldi ütlema. See on “Nähtamatute” järg, nii olemuslik, et tegelikult võiks need kaks romaani vabalt olla ka ühtede kaante vahel.

Aeg on edasi läinud. On 1940ndad. Saar aga on sama, sama kitsi ja kaunis ja ohtlik, õhustik on sama, kus ta saakski teistmoodi olla, kui tuul ja vesi on samad, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta ja talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Inimesed on samad niisamuti, elavad ja surnud. Lihtsalt ühest raamatust on saanud kuidagi märkamatult teine.

Kuskil on puhkenud sõda, saart puudutab see riivamisi, aga sama tugevasti kui iga-aastased talvetormid, kuigi on sama hoomamatu nagu kõik, mis jõuab saarele üle vee.

Niisamuti nagu sõda (või torm) algas, ta ka lõpeb, aga see on vaid lühike hingetõmbeaeg, sest iga järgmine torm on alati esimene.

“Ingrid näeb seda kõike, ise poolunine, näeb, et esimene talvetorm on teel.”

PS Väga ilus ja tõsine raamat.

Roy Jacobsen “Nähtamatud”

“Maria mõtleb järele ja ütleb ei, see oli hea surm, ta suri siis, kui pidi, sellega on nii nagu paljude muude heade asjadega, seda on võimatu märgata.”

“Nähtamatud” kõnelebki esmapilgul nähtamatutest asjadest, sellest, mis on justkui nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olegi olemas. Kui sa just ei satu elama paigas, mis ei lase sul unustada.

Selliseid paiku jääb üha vähemaks ja sellest on kahju. Ka “Nähtamatute” paika – üht Norra looderanniku saarekest – ei ole enam olemas, vähemasti  mitte niisugusel moel, nagu ta oli 1920ndatel. Sest kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu.

Ometi on just seal võimalik märgata märkamatut ja ühe päeva sisse, harva küll, aga siiski, mahub mitu päeva. Kuskil mujal ei juhtu seda kunagi.

“Siis tundub neile, justkui oleks tööpäev jäänud poolikuks, või otsekui oleks vanasse päeva sündinud päris uus päev, ja nad võivad jälle vikatitel käia lasta.”

Anne B. Ragde “Elunautijad”

Neshovi-saaga viies (ja ilmselt) viimane raamat. Sest mida siin veel oleks ütelda. Vanast tumedate saladustega talust on saanud paik, kus elu nautida.

Osad on eesti keeles ilmunud nii pika vahega, esimesed kolm (“Berliini paplid”, “Erakvähid” ja “Rohelised aasad”) üheksa ja neljas (“Andestada saab alati”) kahe aasta eest, nii et ega suurt meelest ole kui et õhustik ja pudemeid. Peale selle kaks mällu sööbinud episoodi – kuidas emis akvaviiti (ja ilmselt ka tablette pruukinud) Tori ära sõi ning Erlendi ja Raasukese luksusliku linnakorteri kirjeldus, sh Swarovski kujukeste kogu, mida isegi koristaja ei tohtinud puutuda. See oli midagi pöörast, nagu Lehte ütles. Tal ka ei olnud suurt muud meeles, kui me sellest rääkisime.

“Elunautijad” võimaldas (tuleb välja, et siiski säilinud) mälukillud uuesti kokku panna ja seda ilma lugejat alahindava ümberjutustamiseta. Noh, see tüütu komme järgedes eelnevat ikka ja ikka meelde tuletada, nagu oleks lugeja üldse ilma igasuguse võimeta mäletada…

Sellest kombest on “Elunautijad” prii, ta tuletab meelde kuidagi diskreetselt ja targalt.

Üksiti saab selgeks, et saagalikult alanud romaan ei vea lõpuni välja. Võiks olla Norra (nüüdisaegne) “Tõde ja õigus”… aga ei ole mitte. Eks ta balansseerigi väärt- ja meelelahutuskirjanduse piiril, kord siia-, kord sinnapoole kaldu.

Üldiselt hea lugemine, kuigi lõpuks (ma arvan) ei mäleta ikka suurt muud kui seda akvaviidi ja sigade asja ja linnakorteri luksust. Vanatestamentlikku Tallakit vast ka, Tallakit, kes on oma poja… poegade isa. Sest üks võimalus on tõmmata kogu see saaga geiromaani liistule, kõrvutada Tormodi ning Erlendi ja Raasukese elu. Väga mõjuv kõrvutus kusjuures.

 

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

“Nad upuvad oma emade pisaratesse” on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa (aga võib-olla ka ainult Rootsi, teistest riikidest juttu ei ole) väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks.

Teisalt on see romaan nüüdisaja Rootsist, kus pagulastel (eelkõige aga mitte esimesel, vaid teisel ja kolmandal põlvkonnal) on lakkamatu hirm. Kus nad on rootslased selle kaudu, et nad ei ole rootslased. Või vastupidi – nad ei ole rootslased selle kaudu, et nad on rootslased. Kus rootslased otsustavad, kes on rootslane. Kui mitte veel, siis üsna pea siiski.

See on ka romaan Daeshist, pühasõdalastest, kes upuvad oma emade pisaratesse, ja nendest, kes ei upu – moslemitest 21. sajandi alguse Rootsis. Väga hästi kirjutatud, väga mõjuv ja – kes usutavuse koha pealt kahtleb – autor on see, kellest ta kirjutab – moslem, teise põlvkonna pagulane, must. Anyuru isa on Ugandast, ema rootslane.

Peale selle on “Nad upuvad oma emade pisaratesse” puhttehniliselt äärmiselt huvitav romaan. Mäng ajaga on küll raskesti jälgitav, aga seda mõjuvam, ehk eesmärk omaettegi – see paine, kus ajad lähevadki segi ja mälestused tulevikust lahustuvad olevikus ja minevikus. Kus aeg pole joon, vaid maastik, kus uidata, aga ka koht, kuhu ära eksida.

Ma ei ole kindel, et “Nad upuvad oma emade pisaratesse” annaks lõpuks mingit lootust. Otsad jäävad lahti, õigemini on see valiku küsimus. Lõpp võib anda lootust sama palju, kui ta võib mitte anda. Aga eks tulevik olegi valiku küsimus. Lõppude lõpuks.

Üks uitmõte – mõne teistsuguse ilmavaate puhul ei oleks “Nad upuvad oma emade pisaratesse” üldse düstoopia. See oleks utoopia. Aga eks sellele Anyuru osutagi – ta mäletab tulevikku nagu kirjanikud ikka. Oleks, et siis loetaks ja vaadataks ette.

PS “Nad upuvad oma emade pisaratesse” sai mullu Augustipreemia, Rootsi mainekama kirjandusauhinna.