Mattias Edvardsson “Täiesti tavaline perekond”

edvardssonSee Martinsoni edetabel on kullaauk.

Juba “Sügisroim” (nimekirjas üheteistkümnes) oli väga hea. “Täiesti tavaline perekond” (üheksas) on veel parem.

Ja pooleliolev “Kastanimunamees” (seitsmes) oleks nagu veel parem.

Või noh, kuidas võtta. Reastamise raskused, eks ole, seda kurtis Martinson ka.

Aga ikkagi – tea, kui hea see esimene veel võib olla…

“Täiesti tavaline perekond” on pigem psühholoogiline põnevik kui krimka. Meenutab mingis mõttes Fitzeki “Teraapiat” – mine sa võta kinni, kus see tõde on, kui igaühel on enda oma ja pole kedagi, isegi mitte autorit, kes ütleks, kelle oma on õige.

PS Need on enamasti väärt raamatud, kus tõde selgub viimases lauses.

Nii et paluks mitte lõppu piiluda!

“Mõrvar. Saksa kriminaal- ja põnevusjutte”

morvar“Mõrvar” ilmus 1990. aastal sarjas Põnevik. 24 juttu 24 Saksa autorilt alates Schillerist ja lõpetades 20. sajandi alguse kuulsate kirjameestega, nagu Heinrich Mann, Schnitzler ja Brecht. Ligi 600 lehekülge. Ma ei püüagi seda jutulasu ükshaaval tutvustada ja isegi ühist nimetajat on neile mõnel puhul rohkem kui saja-aastase vahega ilmunud tekstidele raske leida. Võin öelda, mis ta ei ole.

Põneviku sarja esimese raamatu lõpus olid tutvustused kõigist sarja kavandatud raamatutest. Seal oli selle raamatu pealkirjaks veel “Märter või mõrvar?” Olin sellest üsna elevil, sest kujutasin seda ette Jiri Mareki “Panoptikumi” (Mirabilia) laadsena, mis koosnes Praha kriminaalpolitseinike hullult põnevatest juhtumistest ja mis oli mul ribadeks loetud. Seda see ei olnud.

Suurem osa lugusid ei ole praegu suurem asi meelelahutus ega isegi mitte krimkad tänapäeva mõistes. Mõned seepärast, et on nii vanad, et kirjutamise ajal ei olnud see žanr veel välja kujunenud. Pigem püütakse lugudega lugejais judinaid tekitada kui panna mõrvarit välja nuputama. Osa lugusid, eriti värskem kraam on psühholoogilisem ja ühiskonnakriitilisem. Neis püütakse mõista, mis teeb inimesest tapja. Lihtsalt seikluslikku kraami ja meelelahutust oli samuti. Kõige selle seas oli pool tosinat head juttu, mis nii suure valimi puhul on ilmselt möödapääsmatu.

Ma ei kahetse, et “Mõrvari” üle lugesin, aga põhiliselt oli sellel silmaringi avardav ja hariv mõju, mitte meelt lahutav või lugemisrõõmu pakkuv. Paljukest meil praegu 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Saksa jutte ikka tõlgitakse ja autorite valik on raamatus lai.

David Lagercrantz “Tüdruk, kes peab surema”

larssonEt siis “Lohetätoveeringuga tüdruku” viimane osa.

Mõnevõrra kurb, aga iseenesest stiilne – lõpetada triloogia triloogiaga ja panna siis tõepoolest punkt. See nõuab teatud kindlameelust, mida tuleb austada.

Mitte et nii väga nüüd jätkama oleks pidanud.

Kas Lagercrantzi triloogia on Larssoni omast kehvem? Küllap ta on. Aga kehv nüüd ka mitte. Ühe korraliku triloogia lõpuks (mida Larssoni oma vaieldamatult ju on) tahaks kõigest hoolimata kangesti edasi lugeda. Lagercrantz on selle võimaluse lugejale andnud ja sellega maandumist pehmendanud.

Millest on kahju – see geenide asi ei selgugi. Kust need Lisbeth Salanderi (ja mitte ainult tema) üleinimlikud võimed? Teatud hetkest huvitas just see mind kõige rohkem. Ja nagu narrimiseks võtab Lagercrantz selle viimases osas üles. Võtab, aga… unustab. Kahju.

Muidu – natuke liiiga palju möllu, aga mis seal ikka. Lõpp, noh… jah. Tsipake nagu sentimentaalne ja dramaatiline, aga igal juhul lõpp, mida ei saa kuidagi kaksipidi võtta.

Kas pidi Mikael Blomkvisti just jalgupidi klaasiahju torkama? See oli tõesti natuke liig.

PS Aga võib-olla tuleb see Larssoni käsikiri – kui ta ikka tõesti olemas on – siiski lõpuks kuskilt välja? Seda oleks ju nii ilus uskuda.

Paula Hawkins “Vete sügavusse”

vete-sügavusse“Vete sügavusse” võtsin raamatukogust tagasi toodud raamatute laua pealt puhtalt sellepärast, et ma olin “Tüdrukut rongis” lugenud. Ehk siis esimene on Hawkinsi teine romaan.

“Tüdruk rongis” on mul meeles, kuigi selle lugemisest on päris hea jupp maad, mitte selle blogi aegne lugemine. Kontrollisin.

Mis on üsna ebaharilik, sest ega need põnevikud ju enamasti meelde jää. Mõni detail ehk, meeleolu – kui on väärt raamat. Rohkem mitte.

“Tüdruk rongis” on meeles. See painav õhkkond ja ootamatu lõpp.

Jutustamise viis on enam-vähem sama, see kildudest kokkupanek, mis võib olla põnev, aga võib olla ka tüütu. Või siis ei lähe pilt üldse kokku. Noh, seekord ikka läks, enam-vähem põnev oli ka, aga “Tüdruk rongis” oli ikka tükk maad parem. Kohe nagu hea. Milleni “Vete sügavusse” kahjuks ei küüni. Ja ma ei oska öelda, kas mulle jääb sellest midagi meelde. Mõni detail. Või meeleolu.

Noh, tegelikult, võib-olla ikka jääb. Jõgi. Mis oli iseenesest huvitav. Isegi ilma narratiivita.

Jõgi tegelikult võib meelde jääda küll. Sellise jõe ääres võiks isegi elada.

Sebastian Fitzek “Teraapia”

teraapiaÜhtegi Saksa põnevikku vist ei olegi varem lugenud. Vähemalt ei tule ette kogu selles Põhjamaade (ja muidugi Ameerika) kriminaalromaanide (ja põnevike) tulvas. No ja need viimase aja Šoti “surmad” muidugi ka. Nendega võrreldes on “Teraapia” lausa väärtkirjandus.

Aga tasus lugeda küll. Põnev (isegi üsna) oli lõpuni välja ja siis tuli veel mõtelda, mida autor selle viimase lausega õigupoolest ütelda tahtis ja kuidas see kõik siis ikkagi oli.

Üsna veider (aga huvitav) võte igatahes, kui kõik, mis juhtub, juhtub tegelikult ainult peategelase peas. Mis seletab lõpuks kõik need ebaloogilisused. Unenäod (ja psühhoosid) ei olegi ju loogilised.

Kogu see ümberkeeramise värk, et alguses on nagu nii, aga lõpuks tuleb välja, et on hoopis naa (või tagurpidi) – seda on ikka varem ka ette tulnud, aga millegipärast ei ole ära tüüdanud. Ei tüütagi vist, kui seda oskuslikult teha, ja Fitzek on teinud.

Nii et loetagu.

 

Indrek Hargla “Merivälja”

harglamerivalja 2017 sügisel jooksis telerist põnevussari “Merivälja”, mille stsenarist Indrek Hargla ka romaaniks kirjutas. Nägin sarjast vaid üksikuid juhuslikke lõike, aga need jätsid väga juustuse mulje. Kuuldavasti pidi raamat parem olema. Vist ongi, aga ikka ei kuulu see Hargla paremikku.

Olen 1975. aastal sündinud poiss, 1980ndatel seega paras jõmpsikas, aga isegi mina mäletan Merivälja ufo kuulujutte. Lehed sellest ei kirjutanud, aga täiskasvanud rääkisid sellest oma seltskondlikel koosviibimistel ja küllap ka koolivennad koolis. Siis Eesti iseseisvus, elu läks ilma ufodetagi põnevaks ja 1997. aastaks oli mul sellest teemast ikka jummala pohh.

Hargla romaan just sel aastal toimub ja paistab, et ufo-mõistatus oli ka ülejäänud Eesti jaoks selleks ajaks oma aktuaalsuse kaotanud. Merivälja inimeste elu mõjutas seel aga edasi.

Lugu hakkab hargnema Elva neiu Karini silme läbi, kes on Meriväljale palgatud ilmatuma raha eest üht halvatud ja kõnevõimeta vanameest hooldama. Varsti tunneme 8-9 Merivälja inimest, kellel igaühel on koledad saladused hingel ja keda ahistab ühtmoodi üks anonüümne väljapressija.

Hargla paneb doominokivid ilusasti kukkuma, inimesed on sunnitud tegutsema ja asjad hakkavad juhtuma. Juba üsna algusest paistab, et kui õnnestub leida väljapressija, saab selgeks ka Merivälja ufo lugu.

Kõlab isegi hästi, aga minu arust on Hargla kirjutanud Merivälja vales helistikus. Mina tahaks, et selline põnevuslugu-müsteerium paneks mind küüsi närima, nagu pani “Alpimaja”, aga see oli rohkem nagu “Lugu lendavate taldrikutega” 20 aastat hiljem. Ilmselt panid päris hoolikalt kavandatud tegevustiku tõsiseltvõetavusele põntsu tegelased. Need on ülipüüdlikult kujutatud 1990ndate uue Eesti tüübid. Näiteks vanemas keskeas abielupaar Indrek ja Inga. Vene ajal oli Inga suhteliselt tuus tegelane, kes kogus varandust tänu töökohale kaubabaasis. Nüüd on Inga ilge tulehark ja Indrek mängusõltlane-tallaalune. Söövad õhtuti vorstikastet ja unistavad ufo-killu müümisest, et abikaasa maha jätta, Kuldsetele liivadele pageda ja seal mõne välismaalasega kokku elama hakata. Ainult et mõlemad on tõelised ohmud. Ülle abikaasat pankur Taavit ja tema kolleege on Indrek Hargla kujutanud nii mustvalgete nõme-yuppiedena, et see sobiks rohkem raamatu-Indreku puudulikuks arusaamaks. 

Tulemus on see, et tahtlikult või tahtmatult koomiliste tegelaste sekeldusi kõlbab lugeda küll, aga põnev eriti ei ole. Lõpplahendus oli ka mage.

Blake Crouch “Wayward Pines” 1-3

wayward-pines-triloogiaOlen “Wayward Pinesi” telesarja (või isegi hittsarja) esimest hooaega näinud ja see meeldis mulle küll. Paar tuttavat on soovitanud, et raamatud kõlbavad ka lugeda, kui latti liiga kõrgele ei sea – ikkagi lihtne meelelahutus. Ei seadnud latti kõrgele, aga ikka pettusin.

USA eriteenistuse agent Ethan Burke ärkab pärast ränka liiklusõnnetust Idaho osariigi väikelinnas nimega Wayward Pines. Ta on sinna saadetud kaht kadunud kolleegi otsima. Umbes 500 elanikuga linnake on veider. Ühtpidi nagu isegi liiga tavaline – selline 1950ndate väikekodanlik Ameerika idüll. Teistpidi avastab Burke, et ei saa kuidagi linnast tulema. Dokumendid, rahakott ja telefon on rändama läinud, telefonikõned perele ja ülemusele lähevad automaatvastaja peale. Kohalik šeriff ja haiglapersonal tahavad teda hirmsasti enda juures hoida. Kange agent peab isegi rusikad käiku laskma, et pealetükkivast hoolitsusest natukesekski vabaneda. Varsti avastab ta, et linnast ei saa üldse välja – see on ümbritsetud elektritaraga. Enam-vähem kõik linnaelanikud paistavad veidrat situatsiooni lihtsalt eiravat.

Esimene osa pealkirjaga “Pines” mulle tegelikult meeldis. See linnakese saladus oli põnev ja osa lõpuks on selge, mis jama linnaga on ja mis on elektrimüüri taga. Oleks olnud veel põnevam, kui poleks enne sarja näinud. Kõige tüütum osa olid Burke’i meenutused sõjamehepõlvest, kui ta istus islami sõjameeste käes vangis ja teda hoolega piinati. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli.

Teises osas nimega “Wayward” on Burke ise Wayward Pinesi šerif ja ei pea mõtlema enam ainult enda, vaid terve linna peale. See läks juba tüütuks ja korduvalt tabasin ennast rehkendamast, kui palju lehekülgi veel lõpuni on. Eks koletised olid jaburad ka esimeses osas, aga seal oli piisavalt muud, millele oma tähelepanu juhtida. Siin hakkas nende naeruväärsus juba segama. Pool raamatut oli action, mida tegelikult on ikka üsna igav lugeda – detailne kirjeldus kellegi eest põgenemisest, kaljuseina mööda ronimisest või kaklemisest.

Kolmas ehk “Viimane linn” on üks suur veristamine, kus sisu peaaegu polegi. Selle sain läbi õige suure vaevaga, lootes, et lõpuks on mingi enam-vähem tore lahendus. Ei olnud, hoopis kõige kergemini äraarvatav ja totakas variant. Kirjutatud olid kõik osad kerge põneviku stiilis, hästi pinnapealselt ja tempokalt, nii et kirud küll, missugune jama, aga leheküljed lähevad nii kiiresti edasi, et paistab lihtsam olevat lõpuni lugeda kui pooleli jätta.

Elizabeth Macneal “Nukuvabrik”

NukuvabrikAlustasin “Nukuvabrikut” nagu järjekordset põnevusromaani.

Mõne lehekülje järel isegi nagu järjekordset head põnevusromaani. Kogu see 19. sajandi keskpaiga Londoni olustik, tegelased, lugu ise ja jutustamise viis olid paeluvad.

Mida edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et “Nukuvabrik” võiks olla isegi midagi enamat kui üks järjekordne hea põnevusromaan. Hakkasin peaaegu uskuma raamatu tagakaanel kirjutatut. Et “Nukuvabriku” tõlkeõigused müüdi juba enne selle ilmumist 30 keelde (mis ilmselt on tõsi) ja toda Macneali debüütromaani peetakse juba praegu üheks 2019. aasta silmapaistvamaks teoseks. Ma ei tea küll, kus täpselt. Seda ei ole kirjas.

Aga.

Mida edasi, seda rohkem meenutas “Nukuvabrik” mulle “Liblikapüüdjat” – paraku. Kusjuures ma isegi ei mäletanud, et Clegg oli kollektionäär ja Miranda Grey kunstitudeng, aga sarnasused olid selle tõigatagi ilmselged.

See hakkas segama ja sundis otsima teosest rohkemat, kui seal on. Sest Silas Reed ei ole kaugeltki Frederick Clegg. Iris Whittle ei ole Miranda Grey. Ja Macneal ei ole Fowles.

Veel üks naljakas paralleel – “Liblikapüüdja” oli Fowles´i debüütromaan, millega ta teenis nii palju raha, et sai jätkata kirjutamist end palgatööga koormamata.

PS Vt “Nukuvabriku” tõlkeõiguste müügi kohta eespool.

Ja kaane peal on liblikad 🙂 Kupli all. Kinni püütud. See kõik kokku on mingi nali või? Pastišš? Aga sel juhul – milleks? Mingi lisaväärtus võiks ju olla, kui selline asi juba ette võtta. Mina seda ei näe. Kuigi – kui ma “Liblikapüüdjat” poleks lugenud, oleks see üsna… hea põnevik.

Ane Riel “Vaik”

vaik“Vaik” on valitud tunamullu Taani parimaks põnevusromaaniks, samal aastal pälvis ta Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tegelikult imelik, sest ma ei peaks teda üheks ega teiseks.

Tõsi, esimene lause võiks viidata mõlemale: “Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis.” Aga samamoodi võiks alata ükskõik missugune Soome, Norra või Taani romaan. Rootsi oma ehk mitte, rootslaste jaoks oleks see liig, nemad on natuke saksikud nagu eestlasedki.

“Vaik” on romaan saarest, pimedusest, mis saab täis, ja vaikusest, mis saabub, kui sõnad süüakse ära, ning sellest, mis siis saab.

Normaalsus, see mida me oleme harjunud pidama elementaarseks, on habras. Me kõnnime oma (noh, peaaegu) kaljukindlana tunduvas normaalsuses nagu pingul köiel, mis võib iga hetk katkeda. Või vääratab jalg. Enne kui arugi saad.

Kurja võib teha kurja soovimata, lihtsalt… muud ei jää üle. Hea ja kurja piiril laiutab soo.

Nii et üks puhas Põhjamaade romaan, aga kuidagi ebamugavam. Veel ebamugavam, ma mõtlen. Ebamugavam kui tavaliselt. Kes see ikka tahaks nii väga vaadata lahtist haava. Isegi kui see on teataval määral esteetiline.

A. J. Finn “Naine aknal”

Naine aknal“Naist aknal” ootasin ma raamatukogu järjekorras mitu kuud. Mis iseenesest on küllaltki kentsakas, sest ma ei kujuta ette, kes seda mitu kuud loeks. Noh, võimalik, et minust eespool oli mitu lugejat, aga ikkagi.

Ühesõnaga – see on põnevik, mida eriti käest panna ei malda. Lugu jookseb, tüütuks ei muutu, igav ei hakka ja mis peaasi – kenasti tõlgitud, miski ei häiri. Mis pole põnevike puhul sugugi tavaline. Ega neid tipptõlkijad eriti tõlgi ka, välja arvatud tipp-põnevikud.

“Naine aknal” päris tipp-põnevik pole, aga mõnus lugemine igatahes. Natuke liiga palju vanu mustvalgeid filme, mis kahtlemata kõnetavad une pealt ameeriklasi, aga… noh… elame üle. Ja väga filmilik ise. Film olla tegemisel ka. Seda vaataks küll.

Veidi meenutab “Naine aknal” Paula Hawkinsi “Tüdrukut rongis” ja sealt veel üks natuke liiga palju. Natuke liiga palju alkoholi. Ja ma ei väsi imestamast, kust on kirjanikel nii palju teadmisi kõikvõimalikest psühhofarmakonidest, paanikahäirest ja agorafoobiast.

Kas kõik kirjanikud või vähemalt suur osa neist on psüühiliselt ebastabiilsed psühhofarmakone neelavad agorafoobikutest alkohoolikud? Või on neil lihtsalt selle valdkonna vastu tähelepanuväärselt suur huvi?

Sellest küljest on lõpp natuke… ebausutav. Pole eriti tõenäoline, et paanikahäirega agorafoobikust psühholoogi seisund hakkab järsult paranema pärast seda, kui psühhopaadist teismeline on kavatsenud teda papinoaga pussitada ja katuselt alla tõugata, aga no mine tea.

Iseenesest – need kõik on pisiasjad. Korralik põnevik. Soovitan.

Ah jaa, vähemalt üks täiesti ootamatu süžeekäik. Teiseks – A. J. Finn on mees, mis on vähemalt sama jahmatav, sest kogu sündmustik on (filigraanselt) esitatud läbi naispeategelase (kõik juhtubki (kohati) ainult tema peas). Võib-olla sellest ka initsiaalid.