Ane Riel “Vaik”

vaik“Vaik” on valitud tunamullu Taani parimaks põnevusromaaniks, samal aastal pälvis ta Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tegelikult imelik, sest ma ei peaks teda üheks ega teiseks.

Tõsi, esimene lause võiks viidata mõlemale: “Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis.” Aga samamoodi võiks alata ükskõik missugune Soome, Norra või Taani romaan. Rootsi oma ehk mitte, rootslaste jaoks oleks see liig, nemad on natuke saksikud nagu eestlasedki.

“Vaik” on romaan saarest, pimedusest, mis saab täis, ja vaikusest, mis saabub, kui sõnad süüakse ära, ning sellest, mis siis saab.

Normaalsus, see mida me oleme harjunud pidama elementaarseks, on habras. Me kõnnime oma (noh, peaaegu) kaljukindlana tunduvas normaalsuses nagu pingul köiel, mis võib iga hetk katkeda. Või vääratab jalg. Enne kui arugi saad.

Kurja võib teha kurja soovimata, lihtsalt… muud ei jää üle. Hea ja kurja piiril laiutab soo.

Nii et üks puhas Põhjamaade romaan, aga kuidagi ebamugavam. Veel ebamugavam, ma mõtlen. Ebamugavam kui tavaliselt. Kes see ikka tahaks nii väga vaadata lahtist haava. Isegi kui see on teataval määral esteetiline.

Advertisements

A. J. Finn “Naine aknal”

Naine aknal“Naist aknal” ootasin ma raamatukogu järjekorras mitu kuud. Mis iseenesest on küllaltki kentsakas, sest ma ei kujuta ette, kes seda mitu kuud loeks. Noh, võimalik, et minust eespool oli mitu lugejat, aga ikkagi.

Ühesõnaga – see on põnevik, mida eriti käest panna ei malda. Lugu jookseb, tüütuks ei muutu, igav ei hakka ja mis peaasi – kenasti tõlgitud, miski ei häiri. Mis pole põnevike puhul sugugi tavaline. Ega neid tipptõlkijad eriti tõlgi ka, välja arvatud tipp-põnevikud.

“Naine aknal” päris tipp-põnevik pole, aga mõnus lugemine igatahes. Natuke liiga palju vanu mustvalgeid filme, mis kahtlemata kõnetavad une pealt ameeriklasi, aga… noh… elame üle. Ja väga filmilik ise. Film olla tegemisel ka. Seda vaataks küll.

Veidi meenutab “Naine aknal” Paula Hawkinsi “Tüdrukut rongis” ja sealt veel üks natuke liiga palju. Natuke liiga palju alkoholi. Ja ma ei väsi imestamast, kust on kirjanikel nii palju teadmisi kõikvõimalikest psühhofarmakonidest, paanikahäirest ja agorafoobiast.

Kas kõik kirjanikud või vähemalt suur osa neist on psüühiliselt ebastabiilsed psühhofarmakone neelavad agorafoobikutest alkohoolikud? Või on neil lihtsalt selle valdkonna vastu tähelepanuväärselt suur huvi?

Sellest küljest on lõpp natuke… ebausutav. Pole eriti tõenäoline, et paanikahäirega agorafoobikust psühholoogi seisund hakkab järsult paranema pärast seda, kui psühhopaadist teismeline on kavatsenud teda papinoaga pussitada ja katuselt alla tõugata, aga no mine tea.

Iseenesest – need kõik on pisiasjad. Korralik põnevik. Soovitan.

Ah jaa, vähemalt üks täiesti ootamatu süžeekäik. Teiseks – A. J. Finn on mees, mis on vähemalt sama jahmatav, sest kogu sündmustik on (filigraanselt) esitatud läbi naispeategelase (kõik juhtubki (kohati) ainult tema peas). Võib-olla sellest ka initsiaalid.