Järgmisel päeval ei surnud enam keegi.
Milline suurepärane lause, alustamaks romaani! Ja edasi? Ma parem ei kordaks järgmist, kordamiseks oleks (iga) järgmine liiga pikk ja mitte ainult. See oleks tüütu.
Mulle ei meeldi motod, needki on tüütud, aga “Tujuka surma” motot oleks põhjust siinkohal korrata: “Kui mõtleksid näiteks rohkem surmast, siis oleks tõeliselt veider, kui seda tehes ei hoomaks sa uusi pilte, uusi keelelisi välju.” Justament! Need keelelised väljad!
Fosse muidugi on läinud veel kaugemale kui Saramago. Ega suurt edasi enam minna olegi. Piir tuleb ette.
Omamoodi on siiski võluv uidata neil väljul, kui see ka ajuti tüütab, kuigi siis jälle ei tüüta ka. Ei saa kõrvale jätta, et Saragamo on nobelist. Geniaalselt rikutud keele tüütus, miks ka mitte!
Miks ka mitte tuletada meelde, et sõnade puhul ei ole ettevaatlikkus kunagi liiast, need võivad sama kergesti meelt muuta kui inimesed. Või surm, kes võib ilmuda lilla kirjaümbrikuna, mille ulatab teile postiljon, ööliblika tiibade kahinal või piltilusa noore naisena, keda te pole kunagi kohanud, aga ometi olete temaga koos muusikat kuulanud.
Meie-vormi, meid jutustajana ei maksa alahinnata. Isegi kui usin lugeja aimab, kes lugu vestab, ei saa ta selles kunagi lõpuni kindel olla. Alati jääb mingi kahtlus, mingi muu võimalus. Kui me just lillat tinti ei kasuta, aga seda ei ole me teinud. Miks me peaksime?!
PS Tegelikult on see üks täiesti pöörane lugu. Kui Modiano kõrvale jätta, siis ma ei tea, kas ma olengi varem midagi nii head lugenud.
Peale selle on see lugu ring – algab ja lõpeb ühe ja sama lausega.
Kirjakoi 