Suhe Poul Andersoni loominguga on mul tõusude ja mõõnadega. Mõni tema kuulsam teos, näiteks Ajapatrulli lood, on sellised kolm pluss. Etteheiteid pole, aga mingeid eriliselt positiivseid emotsioone ka mitte. “Harvest of Stars” oli nii igav, et sain peaaegu ajutrauma ja tükk aega ei tahtnud Andersoni kätte võtta. Aga on ka asju, mis on lihtsalt geniaalsed, eriti juttude seas.
Selles väiksest 1973 ilmunud jutukogus on saanud kõige rohkem mahtu ja paistab, et ka tähelepanu nimilugu, milles Anderson põimib kosmosevallutuse loo keldi mütoloogia tegelastega. Kaugel planeedil asuvas inimeste koloonias läheb emal lapsuke kaduma. Kuna võimud püüavad juhtumit ignoreerida, süüdistades ema hooletuses, palkab naine detektiivi, kes võtab tõsiselt ääremaa kolonistide vihjeid “haldjarahvale”. Ja elabki seal see seltskond, kellest briti saarte inimesed oma legendides siiani räägivad. Lugu sai nii Hugo kui ka Nebula ja muidugi on see meisterlikult kirjutatud. Haldjarahva kujutamine õnnestub Andersonil nii, et nad ei muutu banaalseks, vaid säilitavad kõhedakstegeva võõrapärasuse. Aga samas see lugu mind ei raputanud ka. Erinevalt mõnest järgmisest.
Näiteks teine lugu “Home”, milles Maa keskvalitsus on kulude kärpimise nimel otsustanud kallid teaduslikud uurimiskolooniad võõrastel planeetidel kinni panna ja nende elanikud/töötajad Maale tagasi tuua. Aga miks peaks teadlased, kes on kogu oma elu elanud võõra ja väga sümpaatse tsivilisatsiooni keskel neid uurides ja nendega sõbrunedes, koju tahtma?
“The Alien Enemy” on variatsioon samal teemal. Jälle on Maa valitsus kulukaid kolooniaid klokku lappamas, aga põhjendus on parem – üht kolooniat ründas võõras rass. Vähemalt selline on ametlik versioon.
Faun on rohelist maailmavaadet kandev looke, kus vanem põlvkond on hädas noorte keskkonnasõbraliku maailmatunnetuse mõistmisega. Kui väline atribuutika kõrvale jätta, siis see konflikt on meil juba päris ilmas käes.
Loos “In the Shadow” leiab rutiinsele uurimisretkele saadetud teadusekspeditsioon kosmosest midagi ootamatut. Küsimus on, kas põgeneda tundmatu ohu eest, teha kindlaks, millega on tegemist või kasutadagi haruldane võimalus ära, saata Maa valitsuse instruktaaž pikalt ja teadusliku uurimistöö nimel jäädagi nähtuse juurde.
Lõpulugu “Time Lag” läks mulle samuti korda. Rahulikule ja hõredalt asustatud kolooniaplaneedile maandub hiiglaslik tähelaev. Elanikud lähevad külalisi tervitama, aga laev tõmbab neile tule peale. Loo peategelane Elva satub ründajate kätte vangi ja sõjalaeva kapten viib ta armukesena koduplaneedile. Selgub, et ründajad on üks igavesti vastik sõjakas koloonia. Nad vallutavad naaberkolooniaid, sest leiavad, et neil on selleks õigus, sest nende kiirelt kasvanud kodukoloonias on elu vilets. Inimesi on liiga palju ja ressurssidest on nappus. Tuleb siis rakendada tugevama õigust naaberkolooniate kallal.
Agressorite rünnakud käivad kolme lainena, mille vahele jääb mitukümmend rahuaastat. Esimene on tehtud, teine peaks hävitama kogu rasketööstuse ja kolmas tuleb vägeva laevastikuga, et rahvas lõplikult orjastada. Eks lugeja muidugi kahtlustab, et idüllilise Vaynamo koloonia elanikud mõtlevad midagi enese kaitseks välja, aga kuidas see võiks õnnestuda, ma küll ära ei osanud arvata.
Chertkoi nimelise agressor-koloonia elanikel on muide slaavi päritolu nimed, ideaalkoloonia on aga kindlasti Soome asumaa, sest seal on Tervola, Oulu, Yuvaskyla. Anderson vastandab agressiivset, edukultusega, raiskavat ja ainult kasvule orienteeritud ühiskonda mõistlikult jätkusuutlikule. Kui Chertkoi ohvitser peab Vaynamo hõredat asustust nõrkuseks ja veaks, selgitab Elva, et see on olnud teadlik valik.
Säärane roheline keskkonnaga kohanemise filosoofia ühendab enam-vähem kõik selle kogumiku jutud. Teine läbiv teema on teaduse ja uute teadmiste väärtus. Anderson hoiatab, et kui poliitikute jaoks muutuvad kosmoseretked ja kolooniad võõrastel planeetidel rahaliselt liiga kallisteks, ei kõhelda kaua ja neile tõmmatakse kriips peale. Praegu on mõlemad teemad valusamalt päevakorras kui 1972. aastal.
Kirjakoi 