Virginie Despentes “Vernon Subutex 2”

2020 jaanuaris kirjutasin “Vernon Subutexi” kohta, et see ei ole Õnnepalu Pariis, isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Sest see viimane, kirja pandud küll kahekümne esimesel sajandil, on ikkagi kahekümnenda sajandi esimese poole oma või veel varasem – mälestuste mälestus või kujutelm, mida ehk õieti pole olemas olnudki, aga kes otsib see leiab. Veel.

Subutexi Pariis on hoopis midagi muud – räpane, kõle ja pidetu. See on paremäärmuslaste, islamistide, vananevate pornostaaride ja teiste läbikukkunute linn – haige, lohutu, täis üksildust, frustratsiooni ja purunenud illusioone, aga kuidagi nunnu ka. Sest Despentes tundub oma tegelastest üsna palju hoolivat.

Subutexi Pariis on kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse jõudnud Pariis, kus pole enam võimalust teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine. Maailm on muutunud. Privileegid ei kehti.

Kes tahaks säärast Pariisi vaadelda? Õnnepalu kindlasti mitte.

Despentes vaatleb ja dokumenteerib.

Ta ei loe moraali, ei anna hinnanguid, ei ilusta, ei anna lootust. Tema lõige on puhas ja täpne – nii on! Despentes on ehk veidi pehmem kui Houellebecq, annab hingamisruumi, aga annab ka mõista, et see on ajutine.

“Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

PS Huvitav, kuidas ta lõpetab?! Selles mõttes, et kolmas osa tuleb ju veel.

Jean-Christophe Grangé “Reisija”

reisijaEt siis Jaan Martinsoni 2018. aasta edetabeli esimene – üks psühhiaater äkitsi avastab, et ta ei olegi see, kes ta tegelikult on, ja hakkab iseenda jälgi ajama.

Paremini seda ligi 700 lehekülge kokku võtta ei saaks.

Aga jah, ligi 700 lehekülje pikkune lugu sedasi jutustada, et korrakski ei hakka igav ega tüütu, see on üks omaette kunsttükk.

Peale selle on “Reisija” natuke rohkem kui lihtsalt üks krimonaalromaan, aga selleks peab selle täitsa lõpuni, viimase lauseni lugema.

Head lõpud iseenesest on haruldased ja samamoodi üks kunsttükk.

Veel üks ajalik nüanss – “Reisija” on enam-vähem sama pöörane kui praegune maailm. Ja muide, see oli viimane raamat, mille ma kogust sain. Poleks saanudki, sest tegelikult oli raamatukogu juba suletud, aga Ulvi oli nii lahke, et tõi selle mulle toidupoe kassasse 🙂 Olgu ta tänatud.

PS Martinsoni 2018. aasta nimekirja teine oli Ane Rieli “Vaik” – kah üks ütlemata hea raamat 🙂

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus”

grammatika ülistus“Grammatika ülistuse” leidsin ma kahe pehmekaanelise (ja nagu lõpuks ilmnes – viletsavõitu) kriminaalromaani alt laualt, kuhu kuhjatakse lugejate tellitud (või neile soovitatud) teoseid. Viimaseid küll üliharva.

“Grammatika ülistust” ei olnud ma tellinud, nii et mängus pidi olema Tiina käsi.

Ja nii ma ta avastasingi – ülistuslaulu grammatika ilule.

“Sest on ju inimesi, kelle elus grammatika on niisama tähtsal kohal kui Petersonile kuu, Tuglasele meri, Visnapuule Ing või Adsonile Under.”

Grammatikal nimelt on rohkem pistmist poeesia ja unistuste kui tolle sajandeid kultiveeritud (ja ka edaspidi kultiveeritava) ning äärmiselt rafineeritud piinamisviisiga, millega puutuvad kokku kõik vähegi kooliharidust saavad lapsed.

Minaudier, estofiil ja tõlkija, kes on prantsuse keelde ümber pannud “Tõe ja õiguse” kolmanda osa, “Mehe, kes teadis ussisõnu” ja Tuglase novelle, on kollektsionäär, kelle iha keelte vastu avaldus kõige kiuste siiski juba varases nooruses, kui ta linnaraamatukogust pani pihta rumeenia ja humanitaarteaduste raamatupoest albaania keele õpiku.

Aastal 2014 oli tema kogus juba 1296 keeleteaduslikku teost, milles on kirjeldatid 931 keelt. Et autor avaldab “Grammatika ülistuses” veel vähemalt ühe raamatu saamisloo – teos oli teele pandud mingisuguses Põhja-Ameerika jahionnis ja saabus džuutriidest kotis, mis oli saepuru täis topitud, siis ilmselt (ja tänu jumalale) ei käinud ta edaspidi enam vargil, vaid kasutas mõnevõrra sündsamaid ja üldaktsepteeritavaid kollektsioneerimisviise.

Kirest keeleteaduse vastu sündinud “Grammatika ülistus” on rikkalik varasalv, täis üllatavaid fakte, paeluvaid mõttekäike ja naljakaid seiku, alates džuutriidest kotiga ja lõpetades keeleteadlasega, kellel õnnestub hooldekodudest leida ja kokku viia ühe väljasureva keele viimased kõnelejad, kes selle asemel, et vestelda, langevad kollektiivsesse masendusse, sest üksteist nähes taipavad nad, et on vanad, kortsus ja viimased.

Lõpuks valdab masendus ka keeleteadlast, kes tõdeb, et ta ei suuda eales kirjeldada tolle väljasureva keele hääldust, sest ühelgi viimastest kõnelejaist pole enam hambaid suus.

Minaudier vestab paljudest, ka Euroopa suurtest keeltest, eelkõige aga huvitavad teda keelte Paabeli äärealad ja vähemused, kitsad hämarad tänavad ja pisikesed väljakud.

“Mõnda grammatikat lugedes tekib vägisi mulje, et on rahvaid, kes on kolm miljonit aastat kitsi karjatades ja tähti vaadates meeletult igavlenud ning suunanud märkimisväärse osa oma energiast oma keelte keerulisemaks muuutmisse, et mitte keegi teine neist aru ei saaks, keel on (või oli) nende ainuke väärtuslik ja peen vara.”

Kuigi “Grammatika ülistust” võiks tsiteerima jäädagi, on parem seda ise tasapisi lugeda. Teoses, muide, on sada joonealust märkust.

Üks tsitaat siiski veel 🙂

“Grammatikaraamat võib olla ka tõeline kriminull. Kumb siis ikkagi süüdlane on, kas akusatiiv või genitiiv? Mõnikord kasvab väljakannatamatu  pinge mitu peatükki järgemööda: kas tegusõna ühildub sihitisega ka kõrvallausetes? Jõudes ülipõneva demonstratsiooni lõppu, mille tulemusel järeldatakse, et “kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad” (vaata rajakaid!), valdab erutunud lugejat umbes samasugune joovastus nagu tšekisti, kes on 1937. aastal paljastanud ühes Valgevene vabrikus pesitsenud hitlerlaste-trotskistide pesa”

PS Kirjade järgi avaneb sellele, kes on läbi lugenud kõik sada joonealust märkust, Loodu saladus, tema kõrvad kuulevad sfääride muusikat, ta hakkab soravalt baski keelt rääkima ja eesti nimisõnu käänama ning näeb Jumala nägu.

Michel Houellebecq “Serotoniin”

Adobe Photoshop PDF1994. aastal ilmunud “Võitlusvälja laienemine” oli Houellebecqi esimene romaan, kus ta esitles oma peategelast (ja aegruumi), mida ta ikka ja jälle kasutab.

Naksuv boiler, korisev kohvimasin, kuupäevad, paigad.

Maailm, kus inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu, mis sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega – kolmas aastatuhat tõotab tulla tore, kuigi selleni on veel mõned head aastad aega.

“Serotoniini” ajaks on see käes, aga kasutada võiks vabalt neidsamu parafraase. Viimane on esimese laiendus, ülekirjutus, kordus. Igav mitte, aga “Võitlusvälja laienemine” oli huvitavam. “Serotoniin” on selgem, osutavam, aga ons seda vaja? Nii ilmselget osutust?

“Leidus mõningaid tervemõistluslikke märkusi, nagu näiteks see, et “imetaja ei otsusta igal hommikul ärgates, kas ta jääb rühma juurde või eraldub sellest, et hakata oma elu elama” /…/ Konkreetsemalt oli serotoniin enesehinnangu ja rühma sees saavutatud tunnustusega seotud hormoon.”

“Tablett on väike, valge, ovaalne, poolitusjoonega. Ta ei loo ega muuda; ta tõlgendab. Mis on lõplik, selle teeb tablett mööduvaks; mis oli vältimatu, selle teeb ta võimalikuks. /…/ Ta ei anna mitte mingit õnnetunnet ega ka tõelist kergendust, tema toime on teist laadi: muutes elu formaalsuste jadaks, võimaldab ta tähelepanu kõrvale juhtida. Niisiis aitab ta inimestel elada või vähemasti mitte surra – teatava aja jooksul.”

Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore!

PS Et see paadunud provokaator usub armastusse, seda me juba teadsime.

Mitte et see nüüd eriline lohutus oleks. Aga isegi ilma selleta – terav pilt on igal juhul rohkem väärt kui hägune.

Kui üldse rääkida, siis rääkida asjadest nii, nagu need on.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

vernon-subutex“Vernon Subutexi” Pariis ei ole Õnnepalu Pariis. Isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Kes tahaks sellises Pariisis elada?!

Kuigi Õnnepalugi kirjeldab ju noid Pariisi kodutuid, keda ta oma jalutuskäikudel tahes-tahtmata kohtab ja vaatleb.

Nii et selles mõttes on Despentes`i Pariis ikkagi ka Õnnepalu oma. Võis ju Õnnepalu vabalt ka Subutexist mööda jalutada. Ehk huvitas teda Subutexi pilk? Aga Subutex nägi vaid jalgu, tema pilku ei tõsta. Teda möödakäijate vaatlemine ei huvita.

Muidu aga – eks Õnnepalu Pariis ole privilegeeritud vaatleja oma, vaatlemine iseenesest on juba privilegeeritud tegevus. Nagu raamatute lugeminegi. Kirjutamisest rääkimata. Eriti Pariisis kirjutamisest. Eriti juhul, kui ollakse idaeurooplane.

Idaeurooplasest vaatleja Pariisis, milline luksus!

Õnnepalu Pariis ongi üks suur privileeg. Despentes`i oma ei ole.

Muidugi, eks “Vernon Subutexi” või võtta ka ellujäämiskursusena keskealistele, aga sel juhul peaksid needki olema privilegeeritud. Veel. Sest hiljem nad raamatuid enam ei loe.

“Vernon Subutexist” muide ei ole eesti kriitikud (ega ka lugejad) suurt midagi kirjutatud, too mõnevõrra vaieldav ellujäämiskursuse määratlus oli ainuke, mille ma leidsin.

Kui ta aga ei ole ellujäämiskursus, mis ta siis on? Hoiatus?

Sest Despentes`i Pariis ei ole privileeg isegi mitte privilegeerituile endile. Enam ei ole, sest nad on unustanud, nad ei mäleta, et privileegid ei ole iseenesestmõistetavad, isegi mitte 21. sajandi Euroopas. Seal eriti.

“Ta pole kordagi mõelnud Brasiiliasse naasmisest, isegi kui räägitakse majanduslikust imest. Ta armastab Euroopat. Vana maailma rikkus, madalamate klasside jõukus, nende rahvaste muretus, kes on saanud unustada vaesuse, diktatuuride häbi, kes on veendunud, et nad on kaitstud, sest nad on rohkemat väärt, töökamad, intelligentsemad. Talle meeldib, et igal pool on küte sees, isegi postkontorid on puhtad, igaüks tahaks prantslasena sündida. Ainult nemad ise ei anna endale sellest aru. Ehk peab ka see, nii nagu paljud teisedki igavesena tundunud asjad, lõpuks muutuma.”

Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”

printsÜks maailma suuremaid kultusraamatuid, milles kõrbes hädamaandumise teinud lendur kohtub väikese poisiga, kes olevat pärit oma pisikeselt planeedilt. Raamat on nii kuulus, et kõik teavad sellest midagi. Nii minagi, kuigi ma ei mäleta, et ma oleks seda lugenud. Ma mäletan, et see oli meil koolis kohustuslik, mäletan elevandiga boamao pilti, pisikest planeeti ja roosi, mingit rebast, kes rääkis midagi kodustamisest.

Nüüd lugesin üle ja pean tunnistama, et see kõik on seal olemas, aga päris palju muud ka. Kuigi need teised tegelased, kellega prints oma rännakul kohtus, ei ole eriti meeldejäävad.

Aga on ikka üks ilus raamat. Nagu luule. Põhiline võlu tuleb minu arust peategelase ja väikese printsi siirast sõprusest ja suhtluse tõsidusest, nende võrdsest positsioonist. Kirjaniku fantaasia on ka päris hea. Sõnumi koha pealt olen ma kahtlev. Ma ei imestaks üldse, kui kusagil on usulahk, kes korrutab, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja et tunda saab ainult seda, kelle oled taltsutanud, aga see ei tee seda veel suureks tõeks. Kultusteoste puhul kiputakse igasugusele umbluule kunstlikult sügavat allteksti taha mõtlema. Mõni mõte kõlas küll nagu Star Warsi Yoda soga.

Eve Curie “Minu ema Marie Curie”

curieFacebooki “Lugemise väljakutse” teema targast naisest tundus lihtne ja põnev. Marssisin Läänemaa keskraamatukogu lugemissaali rõdukorrusele, kus on mitteilukirjandus ja hakkasin valima. Ainult et polnud, mille vahel valida. Ka silmapaistvatest meesteadlastest ei olnud riiulitel just üleliia palju raamatuid. Naiste elulugude seas domineerisid näitlejate, lauljate ja riigijuhtide abikaasade lood. Küllap nad kõik on targad, aga tahtsin just kedagi sellist, kes on oma tarkuse pärast kuulus. Lõpuks leidsin paar läbi häda sobivat raamatut, mis mind ei inspireerinud ja tulin tühjade kätega tulema. Õnneks oli maal pööningul midagi, mille peale võis kindel olla. Radioaktiivsuse kaasavastaja ja Nobeli preemia laureaat Marie Curie pidi olema tark.

Raamat oli Olioni kergelt toimetatud uusversioon enne sõda eesti keeles ilmunud Eve Curie raamatust “Minu ema Marie Curie”. Nii valitud raamatu puhul ei saa olla kindel selle kvaliteedis. Ka parimatest meie seas annab kirjutada jama kokku. Ja tütre kirjutatud raamatus on veel oma ohud, mis tulenevad soovist asju ilustada või ennast paremas valguses näidata.

Algus tegigi mind üsna ettevaatlikuks, sest kuigi Eve Curie tõotas eessõnas, et iga jumala tsitaat selles raamatus on päriselt öeldud, oli seal päris palju harjumatut pateetikat, ilukõnet ja vahtu. Eriti just oma ema lapsepõlvest maalib ta selliseid pilte: “Noored, kummargil, kaunid näod kipras vaimsest tööst, kirjutavad järjest võrrandeid, mida märgib tahvlile teadlase käsi. Siin on veel vaid innustunud õpilased. Ruumi matemaatikale!”

Aga varsti ei pannud ma seda enam tähele ja selleks ajaks, kui noor Marie Sklodowska Prantsusmaale läheb, elasin ma ta teadlasekarjäärile nii kaasa, et unustasin mõttes raamatu kallal norimise. See on ikka päris muljetavaldav, millise visadusega Marie ja ta mees Pierre kusagil angaaris päevade ja ööde kaupa uraanipigimaagist hüpoteetilist raadiumit välja üritavad sõeluda. Või sealt edasi – millest ma midagi ei teadnud -, et I maailmasõja ajal tekitas Marie tohutu hulga autodele ehitatud röntgenikabinette, millest käis sõja jooksul läbi suurusjärgus miljon haavatasaanud sõjameest. Kui palju elusid see päästis, ei tea keegi. Marie Curie mitte ainult ei organiseerinud need liikuvad kabinetid, vaid töötas neis terve sõja. Või õilsad põhimõtted, mis ei lubanud tal ja tema abikaasal oma teadussaavutust ära patenteerida, kuigi sellega oleks saanud mõnusalt pappi kokku ajada – see oli juba kiiresti leidnud tohutult kasutust näiteks vähiravis. Mingil ajal ei olnud tal seetõttu raadiumit, millega katseid teha, sest see oli liiga kallis.

Eve Curie raamat oli kokkuvõttes kenasti tasakaalus isikliku ja tööelu ning erinevate eluperioodide vahel. See raamat lõi vist ilmumise ajal maailmas laineid ja Hollywood tegi selle põhjal isegi filmi. Oli enamasti huvitav, oli mõtlemapanev ja tegi targemaks. Mida elulooraamatust veel tahta?

David Foenkinos “Henri Picki müsteerium”

pickRaamatukoi nagu ma olen, mulle meeldivad raamatud kirjanikest, raamatutest, kirjutamisest ja raamatuhulludest. “Henri Picki müsteeriumis” on üks bretooni raamatukoguhoidja asutanud oma raamatukokku Richard Brautigani ideed järgides avaldamata käsikirjade raamatukogu. Ehk sinna võivad autorid viia kõik oma käsikirjad, mida ei ole õnnestunud ühelegi kirjastusele maha müüa. Vanamees sureb, käsikirjade osakond vajub tolmu alla, kuni noor kirjastuse töötaja tuleb oma romaanikirjanikust mehega kodulinna vanematele külla ja leiab põneva osakonna.

Järgmisel külaskäigul leiavad nad käsikirjade hulgast – millest enamik on muidugi pahn – ühe imelise teose, melle kaanel on nimi Henri Pick. Väike detektiivitöö selgitab välja, et Pick on hiljuti teise ilma läinud kohalik pitsameister, kelle lesk ei suuda ära imestada, kuidas tema vanamees, kes luges ainult telekava ja kelle teadaolev kirjanduslik looming koosnes ühest tütrele laagrisse saadetud postkaardist, on salaja millegi nii imelisega hakkama saanud. Raamatust saab sensatsioon, see muudab inimsaatusi. Kuid kas Pick ikka oli selle autor?

Ilmselt ei oleks ma seda teost kunagi lugenud, kui mitte Iida poleks seda soovitanud. Aitäh. See oli tõeliselt mõnus ja lõõgastav pühadeaegne raamat. Armastusejama oleks võinud vähem olla, aga sai sellegagi hakkama. Hommikul võtsin raamatu riiulilt ja õhtuks oli läbi.

Agnès Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

martin-lugandMilline pealkiri, eks ole?! “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” Muidugi olin ma sellest raamatust kuulnud. Ja otse loomulikult kavatsesin ma seda lugeda.

Paraku. Ei ole selles raamatus eriti juttu raamatute lugemisest ega kohvi joomisest. Õnnelikest inimestest ka mitte. Mitte et see nüüd eriti tähtis oleks. Romaanides on õnnelikke inimesi harva, sest keda need õnnelikud lood ikka nii väga huvitavad.

Mul ei ole midagi naistekate vastu, tõesti mitte, aga ärgu pakutagu neid mulle “Punase raamatu” sarja kõvade kaante vahel. Muidu juhtub nii, nagu juhtus. Et loed ja loed lootuses, et midagi peab nüüd ikka tulema, järgnema, olema… Ei saa ju olla lihtsalt üks naistekas, kui ta on punaste kaante vahele pandud. Aga ei tulnud. Ei järgenud. Ei olnud. Mitte midagi.

On ju “Põhjamaade romaangi” aeg-ajalt libastunud, aga mitte nii hullusti. Tõesti mitte nii hullusti. “Põhjamaade romaani” naistekates on (seni) midagigi olnud, selles paraku mitte.

Jah, sellest saaks ühe korraliku romantilise filmi. Mida ma tõenäoliselt isegi vaataks, võib-olla, aga… Ikkagi, milline pealkiri, eks ole?!

Missugune lugu võiks sellele järgneda…

Philippe Delerm “Väikesed naudingud”

väikesed naudingudHarva on midagi, mis oma headuses tõeliselt üllatab, näiteks Alessandro Baricco “Siid” – see on ikka täitsa imelik, et ma lugesin “Siidi” alles kuusteist aastat pärast selle ilmumist.

Kuusteist aastat, see on ju ilmatu pikk aeg! Selle aja jooksul peaks jõudma ühe väärt raamatu mitu-setu korda üles leida.

No vot, aga “Siidi” ma ei leidnud ja “Siidita” ei oleks ma leidnud ka “Väikesi naudinguid”.

See oli ka täitsa imelik, kuidas ma rääkisin Malliga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja sinnapaika see jäi. Siis – tüki aja pärast – rääkisin ma Ailiga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja selle peale ma läksin ja laenutasin “Väikesed naudingud” – neliteist aastat pärast nende ilmumist. No on ikka lugu!

Nagu “Siid” on ka “Väikesed naudingud” raamat, mis peaks kindlasti kodus olema, sest see on lihtsalt nii ilus. Kui seda on tõepoolest Prantsusmaal müüdud üle miljoni eksemplari ja tõlgitud kolmekümnesse keelde, siis on lootust, et sõdasid enam ei peeta. Või just peetakse, mine tea. Aga et inimestele, kohe päriselt ja kohe väga paljudele, meeldivad lihtsad ja ilusad asjad, see tekitab kuidagi hea tunde. Ei saa ju olla, et kõik need miljon prantslast on kirjandusfriigid!

Sest “Väikesed nadingud” ongi väikesed naudingud – õunte lõhn, herneste lüdimine, sügisene kampsun, telesaade, mis maitseb nagu vesi piparmündisiirupiga, märjaks saanud espadrillid, põldmarjad, millega koos pöörata kitsukesel metsateel sügisesse, päikesesoojad mullased tomatid, pühapäevaõhtu, mis on kokku kõik pühapäevaõhtud ja vannivee pinnale ilmub fotosid, hommikune ajaleht, mis kinnitab, et maailm on ikka samasugune ja päeval pole pihtahakkamisega kiiret, klaasike portot, mille iga sõõm maitseb valede järele, ootamatu küllakutse – elu on paigale jäänud, ta kutsuti ootamatult külla…

Jah, paljud neist väikestest naudingutest on vist kadunud, on ainult mälestus või mälestuse mälestus – telefoniputka, vana rong, võib-olla isegi Agatha Christie romaanid. Kes neid ikka enam loeb? Ja muidugi kaleidoskoop! Kas kusagilt saab veel kaleidoskoopi?

Kui ma peaksin elama, noh ütleme nii… 89aastaseks, siis ma tahaksin sünnipäevaks kaleidoskoopi – näpuotsatäit õnne, mida ettevaatlikult hoida nimetissõrme ja pöidla vahel!