Annie Ernaux “Koht”

Ernaux`d lugedes meenus Viivi Luik.

Ikka seesama tsitaat, mida ma nii väga armastan, aga siinkohal oleks paslik täpsemalt üles tähendada stseen, mis “Varjuteatris” maha mängitakse.

Niisiis.

Härra Atspol, selline pargipingivanamees, trügib peenes DAAD-galeriis veinijoojate vahelt läbi just sel hetkel, kui jutu sisse on tekkinud pikk piinlik paus. Otsitakse uut kõneainet. On õige aeg ära minna, aga ei saa, sest veinijoojate vahelt trügib läbi härra Atspol, pikka kasvu ja kõhn, väsinud väljanägemisega pintsaku alt paistmas villane vest, kuhu on kootud rodu põhjapõtru ja lumeräitsakaid.

Härra Atspol, kes paistnuks nii tavaline bussipeatuses või pargipingil, aga mitte peenes DAAD-galeriis, kus ta mõjub kui aknast sisse lennanud lind või kuivale jäänud kala, hoiab pintsaku rinnaesise vastas mullaga täidetud topsi, kus kasvab üheainsa õiega sinilill. Teised õied on veel pungas, karvased ja hallid.

Härra Atspol läheneb ja koos temaga läheneb topsitäis mulda, millest tõuseb sinine tuluke. Ta ulatab selle minategelasele, kellel on tuline häbi, et teised nägid, kuidas härra Atspol talle sinilille andis.

Seejärel ütlebki mõjukas kriitik kuivalt, ilma igasuguse irooniata nii: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Et miks nii pikalt härra Atspolist, sinilillest ja häbenemisest? Aga sellepärast, et just seda Ernaux teebki. Ta kirjutab sellest, mida ta kõige rohkem häbeneb või on häbenenud – oma päritolust.

Nobeli preemia laureaat, kelle vanaisa ei osanud lugeda ega kirjutada, võib ju mõjuda lõbusa seiga või kujundina. Nobel lunastab kõik.

Aga enne seda tuleb kuidagi üles kasvada, DAAD-galeriis häbi tunda ja siis, hiljem, omakorda seda häbi häbeneda ja kirja panna.

Või kuidas see “Koha” moto oligi, üks väheseid motosid, mis on absoluutselt asjakohane.

“Ma pakun välja ühe selgituse: äraandjal ei jää muud võimalust kui kirjutada.” (Jean Genet)

Jean-Christoph Grangé “Huntide impeerium”

Võtsin “Huntide impeeriumi” puhtalt “Rändaja” tuules. Õigemini leidsin.

Flaneerisin omapäi keskkogus riiulite vahel.

Vahel on söakust rohkem, teinekord vähem. Seekord oli vähem.

Tiina on Metskülla pagendatud ja kauaks teda sealgi on, sest raamatukogu pannakse kinni, aga seekord ei olnud ka tädi Gogolit, kellega ma oleks ehk toime saanud. Leti taga oli toosama entusiastlik naisterahvas, kellele tulnuks autori nimi tähtede kaupa ette lugeda.

Nii et kahte hiljaaegu ilmunud nobelisti küsida nõudnuks teatud vaimujõudu. Mida mul nappis. Otsustasin ise hakkama saada ja nii ma ta leidsingi. Grangé!

“Reisija” oli hea. Isegi väga hea.

“Huntide impeerium” oli ka hea. Mäluhäiretega naisterahvas. Psühhiaatriakliinik. Uuringud. Kahtlane abikaasa. Kummaline tohter. Mis sa hing veel oskad tahta?!

Aga siis läks hirmsaks mölluks, kõik tapeti maha. Ei olnud väärt lugu.

Noh, lugesin ikka lõpuni. Aga uut ei võta. Seal riiulis oli neid veel hea mitu tükki.

PS Kaaned on ka koledad.

PPS Tädi Goglist siis nii palju et.

“Kas teil “Gogoli diskot” on?” – “Ei. Kahjuks seda Gogoli teost meil ei ole!”

(Pärast põhjalikke otsinguid.)

“Kas teil viimast “Loomingut” on?” – “???” – “See on ajakiri.” – “???” – “Kirjandusajakiri.” – “???”

See juhtus raamatupoes.

Andreï Makine “Ühe elu muusika”

“Ühe elu muusika” on lugu pianist Aleksei Bergist. Lugu 1930.-1950. aastate Venemaast. Venemaast üldse. Kirja pandud üle kahekümne aasta tagasi.

Ometi oli juba siis kõik olemas. Võib-olla on alati olnud. Või kui mitte, siis hiljemalt kolmeteistkümnendal leheküljel.

“Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases.”

Miks? Eks muidugi Venemaal üles kasvanud ja hariduse saanud autor küsib. Püüab seletust leida.

“Ja see lumetormist ümberpiiratud jaamahoone pole muud kui kokkuvõte selle maa ajaloost. Tema sügavamast olemusest. Need avarused, mis muudavad absurdseks igasuguse tegutsemise. Liiga suured avarused, mis neelavad endasse aja, nullivad kõik tähtajad, kestused ja plaanid. Homme tähendab “võib-olla kunagi”, siis, kui avarused, lumed, saatus seda võimaldavad. Fatalism…”

“Ühe elu muusika” – kuigi napilt kaheksakümmend lehekülge – on suur lugu, mille võtab kokku kõige paremini autor ise, keda järelsõnas parafraseerib tõlkija Triinu Tamm.

“Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja mis vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud.”

PS Kindlasti lugeda.

PPS Tegelikult läksin ma keskkogusse “Tundmatu mehe elu” järele, mida Lehte oli mulle soovitanud. Sain häbiga teada, et sellise pealkirjaga teost pole olemas, aga “Ühe elu muusika” on. Leppisin sellega.

Ei teagi, kust ma “Tundmatu mehe elu” nüüd saan. “Prantsuse testamenti” ei julge küsidagi. Tiina on Metskülla pagendatud, Ulvi toidupoodi kassapidajaks. Ametis on uued töötajad. “Gogoli disko” on selle kõrval lapselalin.

(Kes pole kursis, siis: “Kahjuks seda Gogoli teost meil ei ole!”)

Valérie Perrin “Lilledele värsket vett”

“Lilledele värsket vett” meenutab kuidagi Muriel Barbery “Siili elegantsi” ja Jean-Paul Didierlaurent`i “Ettelugejat 6.27-ses rongis” – tonaalsus on sama.

Ja peategelaste valik.

Majahoidja, kalmistuvaht, paberiveski puhastaja, kempsuvalur – need, keda keegi ei märka, aga keegi meist pole see, keda meid arvatakse olevat.

Me võime vaid arvata, et tunneme kedagi, isegi siis, kui me arvame teda läbi ja läbi tundvat. See on illusioon.

Ja muidugi “Henri Picki müsteerium” – Foenkinos ja Perrin kasutavad mõlemad kriminaalromaani elemente, üks paneb lugeja käsikirja autorit, teine tulekahju põhjust taga ajama.

Kahjuks peab ütlema, et Perrin jääb kõigile kolmele nimetatule alla. Ei mõista, miks nii suurepärase alguse ja potentsiaaliga ning kaunisti kirjutet lool peab olema nii kulunud lõpp. See rikub kõik ära.

Mis ilmselt on ka üks põhjusi, miks see raamat nii menukas on. Kuskil teise neljandiku poole pealt libises mõte korraks isegi Delia Owensi “Kus laulavad langustide” peale. Kahju.

Ei teagi, kas ma julgeksin seda Lehtele soovitada, kuigi alguses oli plaanis. Aga võib-olla julgeksin ka. Sest iseenesest on see siiski üsna hea lugu. Või lood. Sest neid on seal mitu.

Üks tsitaat ka.

“Vastan, et meie vahel ei ole midagi peale loo, mida ta hakkas mulle jutustama ja mille lõppu ma ootan. See on Irène Fayolle`i ja Gabriel Prudent`i lugu. Ma ei ütle nende nimesid. Ma ütlen lihtsalt, et ootan, et Julien Seul räägiks mulle, kuidas see lugu lõppes.”

Kas see ei käi mitte kõikide kohta? Meie vahel ei ole midagi peale loo.

Vanessa Springora “Nõusolek”

Tegelikult tahaks nii puht teoreetiliselt teada, kuidas oleks lugeda “Nõusolekut” fiktsioonina. Nagu Yanagihara “Inimesi puude võras” näiteks.

(Kuigi kes teab, sellelgi tundub, on oma tõepõhi all. Aga mitte nii. “Inimesed puude võras” on ikkagi “Lust zu fabulieren” või kuidas see pühendus kõlaski.)

Esiteks annaks fiktsioon võimaluse tunda, kuidas see mõjuks. Või kas mõjuks.

Teiseks annaks see võimaluse igasugu asjade üle arutleda.

Näiteks tõe ja vale üle. Kas kirjandus on valetamine? Või ei ole ta seda? (“Valetamine ongi kirjandus, mu kallis sõber! Kas te siis seda ei tea?”)

Või siis isade ja tütarde üle. (“Isad on tütardele kindlusemüürid. Minu oma on aga kõigest tõmbetuul.”)

Või (romaani)kirjanike õiguse üle (kuri)tarvitada privileegi öelda viimane sõna. (“Kuni ühel päeval rullus lahendus mu silme ees lahti otsekui midagi enesestmõistetavat: jahimees tuleb meelitada tema enda püünisesse, püüdes ta kinni raamatukaante vahele.”)

Ja mille kõige üle veel.

Aga ei saa. Kõik see jääb ära, sest “Nõusolek” ei ole fiktsioon. See pole mingi vom Vater… Lust zu fabulieren. See on päris.

Nii päris, et oleks kohatu selle kohta üldse midagi öelda peale selle, et see on silmapaistvalt hästi kirja pandud ja struktureeritud. On see romaan või mitte, mis tähtsust sel on?

Springora on nagu Ovidiuse Kyme sibüll. (“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”)

Ta ei kasuta (romaani)kirjanike privileegi öelda viimane sõna, ta ei fabuleeri. Väikese V lugu on elu ja surma küsimus. Ja nii kasutabki väike V ainsat asja, mis talle on jäänud: häält, andes sellega hääle ka kõikidele neile tummadele tüdrukutele, kes ise oma lugu rääkida ei julge või ei oska. Või mõlemat.

Romain Gary (Émile Ajar) “Elu alles ees”

“Inimesed peavad elust rohkem kui ühestki teisest asjast, see on isegi naljakas, kui mõelda kõigi nende ilusate asjade peale, mis maailmas olemas on.”

“Elu alles ees” ei ole lugu ilusatest asjadest, aga ometi on see väga ilus lugu, lugu hoolimisest ja armastusest ja sellest, et on nagu on, Auschwitzist pääsenud vanast sajakilosest juudimutist Rosast, prostituutidest, sütenööridest ja litsilastest, keda nende emad peavad peitma, et hoolekanne neilt lapsi ära ei võtaks, kunagisest poksitšempionist transvestiidist Lolast, mustanahalistest, alžeerlastest, immigrantidest, ühe sõnaga hüljatutest.

“Neil oli mõlemal hirm, sest pole tõsi, et loodus teeb kõik asjad hästi. Loodus teeb ükskõik mida ükskõik kellega ja ta ei tea isegi, mis ta teeb; mõnikord tulevad välja lilled ja linnud ja mõnikord vana juudimutt seitsmendal korrusel, kes enam alla ei saa minna.”

Lugejale avaneb nihestatud ja lünklik külgvaade, maailm paistab ainult niivõrd, kuivõrd suudab selle sõnadesse panna üks laps, Momo, kelle parim sõber on vihmavarjust Arthur.

Ta müüb oma koerakutsika maha, et see parema elu peale saaks, ja viskab saadud raha kaevu. Ta viib proua Rosa Iisraeli. Momo pole kunagi laps saanud olla, sest alati on midagi vahele tulnud.

Ta on pidanud saama vanaks enne, kui oli noor.

“”Kui te veel noor olite.” – “Ei mäleta. Mitte ei mäleta.” – “Noh olgu, ma jutustan teile ise. Nice on üks oaas mere kaldal, kus kasvavad mimoosisalud ja palmid ja seal on vene ja inglise krahvid vehklemas lilledega. Seal on klounid, kes tantsivad tänavail, ja konfetid, mis sajavad taevast alla kedagi vahele jätmata. Ükskord lähen mina ka Nice`i, siis, kui ma nooreks saan.””

Veel lubab Momo härra Hamilile, et ükskord kirjutab ka tema oma “Hüljatud” – sest nii ju tehakse, kui on midagi öelda, eks ole – ja seda ta tegi, litsilaps, keda ei tohtinuks üldse olemaski olla, sest litsilapsed olid keelatud, aga ta oli ning armastas üle kõige maailmas päikest ja kloune, kollaseid ja siniseid kloune, vanillijäätist ja koerakutsikaid.

Hervé Le Tellier “Anomaalia”

Le Tellier on juba puhttehniliselt väga huvitav.

On Houellebecqi võtteid, mida too omakorda on laenanud Lovecraftilt, peale selle Oulipo kirjandusrühmitus, kuhu autor kuulub, nii palju, kui ma selle kohta leidsin.

Mis on huvitav, et kogu see trikitamine, kui seda üldse nii võib nimetada, on täienisti loo teenistuses, mitte asi iseeneses. Mitte et selles viimases midagi halba oleks, üldse mitte, aga “Anomaalia” näitab, et selliseid (kirja)tehnilisi võtteid (ja matemaatikuid) ei maksa alahinnata. Tulemus võib olla hämmastav.

Lõppu tasub katsuda lugeda, see tähtede kaupa lagunev graafiline liivakell seal pole ju niisama trikk, ja see on raudselt Oulipo, aga peale nagunii tugeva visuaalse kujundi on sel ka muu tähendus, see on võti, aga see võti on paraku puudulik. Autor muide on keeldunud liivakella tegelikku alusteksti selgitamast, jättes selle lugejate (ja tõlkijate) pärusmaaks.

Aga – olgu tekstiga, kuidas on, igas liivakellas saab aeg varem või hiljem otsa.

Mis loosse endasse puutub, siis on see kahtlemata tähelepanuväärne ja pöörane, juba alates sellest, et “Anomaalia” ilmus 2020 ja jutustab loo 2021. aasta märtsist juunini ehk siis tulevikust, mis eesti keeli lugemise ajaks on juba minevik.

Juba see keerab peas midagi sassi, aga muidugi pole see aastake siia-sinna eriti tähtis.

Aastal 2021 Pariisist New Yorki suunduva Boeing 787ga (lend 006) juhtub USA idarannikul midagi kummalist – ilma mingi meteoroloogilise hoiatuseta seisab lennuki teel hiigelsuur rünksajupilv.

„Läbipaistmatu hall müür, mille tipp päikese käes silmipimestavalt helendab, tormab nende poole uskumatu kiirusega, neelates aplalt pilvekihti, mis teda toidab ja toetab.“

Lennuk siseneb pilve.

„Kümme sekundit on lennuk vabalangemises, /…/ on pime, kottpime ja algab kohutav mürin: sajad hiigelsuured raheterad peksavad vastu aknaid, jättes tuuleklaasile siia-sinna täkkeid.“

Hiljem selgub, et see oli kümnendi kõige tugevam torm.

„Äkki on kokpit täis silmipimestavat päikesevalgust, Boeing kogub metsikult kiirust, saabub vaikus, kogu segadus jääb seljataha.“

Mida võiks võrrelda Prozaci toimega. (Autori märkus.)

Pärast seda läheb keeruliseks.

Ühtäkki on kaks lennukit ja kaks lennukitäit reisijaid, kes on küll identsed, aga mitte (tähtsusetute) pisiasjadeni. Teadlased ja usujuhid, rabid, mullad, piiskopid, arutavad, aga ühtegi teooriat ei panda kahtluse alla ega kinnitata.

“Üks imetlusväärne asi, mis ületab alati teadmise, intelligentsi ja isegi geniaalsuse, on arusaamatus.”

See on moto, milega Le Tellier oma “Anomaaliat” alustab, pärit “Anomaaliast” – romaanist, mille Le Tellier “Anomaalias” kirjutab üks vähetuntud kirjanik pärast seda, kui rünksajupilve sõitnud Boeing on maandunud.

Ühesõnaga ajab kogu see lugu juhtme korralikult kokku.

Kahtlemata on see hoiatusromaan, väga ebamugav lugu, mis ei anna vastuseid.

Mis lõpus juhtub? Kas maailm lendabki tükkideks? Või siiski mitte? Või veel mitte?

Liivakella eestikeelse tõlke viimased sõnad “on vaid meelehärm ja lõputu viiv” ei ütle tegelikullt mitte midagi. Kelle meelehärm? Jumala?

“Rakett on vaid sekundi kaugusel Air France`i liini 006 lennukist ja aeg venib, venib enne plahvatust.”

Aga kui kaua ta venib? Kui kaua meil aega veel on?

“Ja siis see juhtub.”

Aga mis õigupoolest? Mis juhtub?

“Alguses on kerge tuulepuhang, väike langenud lehtede pööris maapinnal. Kuulda on nõrka heli, umbes nagu kontrabassi fa. Õhk väreeb ja taevas mutub selgemaks, aga õige vähe.”

PS Kindlasti lugeda. Ja võib-olla ise üle lugeda.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 3”

“Dopalet oli täielikult sulandunud maailma, milles Vernon elas. Ta tellis veresauna. Siis tegi sellest seriaali. See ei tekitanud Vernonis mingit viha. See ei paku mingit huvi. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d toodavad ajalugu.”

Kolmanda “Vernon Subutexi” Pariis pole esimese ja teisega võrreldes muutunud, või kui, siis on ta veel hallim ja räpasem, kõledam ja troostitum, nagu oleks keegi kotiga õnnetust toonud ja selle tänavatele tühjaks kallanud.

Ometi on ta ikka veel kellegi jaoks paradiis, see on see (vana maailma) suurlinnade needus. Ikka on neid, kelle sees vaibumatu hääl kordab: “Mine… mine… mine…”

Ja ikka minnakse, sest igaüks tahaks prantslasena sündida.

Esimeses osas tõdeb Despentes: “Ta pole kordagi mõelnud Brasiiliasse naasmisest, isegi kui räägitakse majanduslikust imest. Ta armastab Euroopat. Vana maailma rikkus, madalamate klasside jõukus, nende rahvaste muretus, kes on saanud unustada vaesuse, diktatuuride häbi, kes on veendunud, et nad on kaitstud, sest nad on rohkemat väärt, töökamad, intelligentsemad. Talle meeldib, et igal pool on küte sees, isegi postkontorid on puhtad, igaüks tahaks prantslasena sündida. Ainult nemad ise ei anna endale sellest aru. Ehk peab ka see, nii nagu paljud teisedki igavesena tundunud asjad, lõpuks muutuma.”

Kolmas “Vernon Subutex” selleni jõuabki, muutumiseni, kaosesse, 2015. ja 2016. aasta Pariisi terrorirünnakute, Kölni massiahistamise ja Orlando geiklubi tulistaja Omarini, kes pole isegi praktiseeriv usklik. Kusjuures kogu see vägivald on vaatemänguline, hollywoodlik vägivald. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d tellivad veresauna ja siis teevad nad sellest seriaali. Ja toodavad ajalugu. Kõik kaubaks.

Paraku selles ajaloos tuleb ka elada enne, kui see ajalooks saab.

Teise osa järel tekkinud küsimus “Huvitav, kuidas ta lõpetab?” saab vastuse. (Kurioosum. Ega Despentes seda enne isegi teadnud, või noh, siis peaks hakkama kuupäevadega mängima, ja arvestama sisse ka kirjutamise ja ilmumise vahele jääva aja, nii et vast ei teadnud. Esimene ja teine osa ilmusid 2015. aastal.)

Teises osas (pahaaimamatu või siis paha aimav, aga siiski aimav, mitte teadev) autor hoiatab: “Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

Kolmandas osas saab hoiatus tõeks.

Maailm on muutunud, esimese maailma privileegid – nii palju, kui neid üldse veel järel oli, midagi ikka oli, ei saa öelda, et mitte kui midagi ei olnud – ei kehti enam, sest ülejäänud maailma hirm on need kätte saanud, pannud esimese, priviligeeritud maailma valvsalt üle õla vaatama, kahtlustama, toas püsima, välja minnes madalaid jalatseid kandma, sest kui midagi juhtub, siis päästavad kiired jalad. Kui needki.

Igatahes peab olema võimalik joosta.

Lõpuleheküljed hüppavad tulevikku, kolmanda aastatuhande loojangusse, mis on üllatav, aga miks ka mitte. Ega lugu selleta midagi kaotaks, aga paha sellest ka ei sünni. Kui ehk seda, et lootust on vähem.

Või siis rohkem, kuidas võtta, aga see lootus ei ole eriti lohutav.

Pierre Lemaitre “Alex”

“Nojah, tõde, tõde… Oh komissar, kes saaks öelda, mis on tõde ja mis mitte! Meile pole kõige olulisem mitte tõde, vaid õigus, eks ole?”

Komissar Verhoeven noogutab naeratades.

Nii see lõpeb. Enne seda on lugeja mitu korda lõksu püütud, miski pole nii, nagu see näib, ja käib see asi sellise espriiga, et lase aga olla.

Mulle see lõpp täitsa meeldis, nagu mulle meeldis ka too pisikest kasvu komissar Verhoeven, tema pisikest kasvu kass (Doudouche, isegi komissari ema meeldis, kes selles loos üldse ei osale) ja kogu see uuriv kolmik. (Kass sinna ei kuulu. Doudouce “Alexis” on üsna kõrvaline nähtus nagu emagi, lipsab sisse paar põgusat korda, üldse mitte tähtis loomake, aga näedsa, jääb meelde.)

Selge see, et hea krimiromaani üks tunnus on (miljöö ja) karakterid. Need loovad sellise koduse tunde.

“Alexis” iseenesest midagi kodust ei ole. See on üks äärmiselt ebamugav (naturalismi sugemetega) lugu, mis pööritab lugejat ikka korralikult, paneb vaadet asjaoludele mitu korda (kardinaalselt) ümber hindama. Lõpuks on vaene lugeja päris segaduses, aga üks ehtne segadus igatahes on nii mõndagi väärt. Segadus pole mingi niisama (magus) lõpp. (Ma pean silmas siin “Mustmaja” näiteks.)

Ahjaa, “Alex” oli Martinsoni 2021. aasta nimekirja kolmas vist, igatahes üle hulga aja üks peris hea krimka, tõeline raskehahurvägi sinna otsa: tõlkinud Indrek Koff, toimetanud (ja välja andnud) Rein Raud.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Taas üks raamat, mida mina ilma Tiinata ei oleks lugenud.

Kaanekujundus meenutab 19. sajandi romantikuid, see suur D ja de Vigan, jessus küll, kuidas üks kaas võib sedasi pelutada. Pilk libiseb üle ja välistad. Kui just Tiina sulle seda kotti ei topi. Et tuleb lugeda.

Raam, mille de Vigan lugejale annab, on ehk isegi natuke liig. Ustavussidemed kui lapsepõlveseadused, mis uinuvad meie kehades, meie tiivad ja meie ahelad, hüppelauad ja kaevikud, kuhu matame oma unistused.

See on natuke nagu lugejat alahinnata. Mida autor ei tohiks teha. Aga lugu on hea.

Meenutab Slimani “Hällilaulu” ja mitte loo enda mõttes, aga ses asjas, et koletised varitsevad meid kodus, nelja seina vahel.

Just seal juhtub ja valitseb õud ja tõmmatakse jõujooned, just seal torgatakse Jaapani sushinuga (omale) või kellelegi teisele kõrisse. Kõik, mis on väljaspool, selleks ajaks on kõik juba juhtunud.

De Vigan nagu Slimanigi esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Ja pigem kirjeldab.

PS Lugu ise on lihtsakesem. Aga ikkagi lugeda.