Romain Gary (Émile Ajar) “Elu alles ees”

“Inimesed peavad elust rohkem kui ühestki teisest asjast, see on isegi naljakas, kui mõelda kõigi nende ilusate asjade peale, mis maailmas olemas on.”

“Elu alles ees” ei ole lugu ilusatest asjadest, aga ometi on see väga ilus lugu, lugu hoolimisest ja armastusest ja sellest, et on nagu on, Auschwitzist pääsenud vanast sajakilosest juudimutist Rosast, prostituutidest, sütenööridest ja litsilastest, keda nende emad peavad peitma, et hoolekanne neilt lapsi ära ei võtaks, kunagisest poksitšempionist transvestiidist Lolast, mustanahalistest, alžeerlastest, immigrantidest, ühe sõnaga hüljatutest.

“Neil oli mõlemal hirm, sest pole tõsi, et loodus teeb kõik asjad hästi. Loodus teeb ükskõik mida ükskõik kellega ja ta ei tea isegi, mis ta teeb; mõnikord tulevad välja lilled ja linnud ja mõnikord vana juudimutt seitsmendal korrusel, kes enam alla ei saa minna.”

Lugejale avaneb nihestatud ja lünklik külgvaade, maailm paistab ainult niivõrd, kuivõrd suudab selle sõnadesse panna üks laps, Momo, kelle parim sõber on vihmavarjust Arthur.

Ta müüb oma koerakutsika maha, et see parema elu peale saaks, ja viskab saadud raha kaevu. Ta viib proua Rosa Iisraeli. Momo pole kunagi laps saanud olla, sest alati on midagi vahele tulnud.

Ta on pidanud saama vanaks enne, kui oli noor.

“”Kui te veel noor olite.” – “Ei mäleta. Mitte ei mäleta.” – “Noh olgu, ma jutustan teile ise. Nice on üks oaas mere kaldal, kus kasvavad mimoosisalud ja palmid ja seal on vene ja inglise krahvid vehklemas lilledega. Seal on klounid, kes tantsivad tänavail, ja konfetid, mis sajavad taevast alla kedagi vahele jätmata. Ükskord lähen mina ka Nice`i, siis, kui ma nooreks saan.””

Veel lubab Momo härra Hamilile, et ükskord kirjutab ka tema oma “Hüljatud” – sest nii ju tehakse, kui on midagi öelda, eks ole – ja seda ta tegi, litsilaps, keda ei tohtinuks üldse olemaski olla, sest litsilapsed olid keelatud, aga ta oli ning armastas üle kõige maailmas päikest ja kloune, kollaseid ja siniseid kloune, vanillijäätist ja koerakutsikaid.

Hervé Le Tellier “Anomaalia”

Le Tellier on juba puhttehniliselt väga huvitav.

On Houellebecqi võtteid, mida too omakorda on laenanud Lovecraftilt, peale selle Oulipo kirjandusrühmitus, kuhu autor kuulub, nii palju, kui ma selle kohta leidsin.

Mis on huvitav, et kogu see trikitamine, kui seda üldse nii võib nimetada, on täienisti loo teenistuses, mitte asi iseeneses. Mitte et selles viimases midagi halba oleks, üldse mitte, aga “Anomaalia” näitab, et selliseid (kirja)tehnilisi võtteid (ja matemaatikuid) ei maksa alahinnata. Tulemus võib olla hämmastav.

Lõppu tasub katsuda lugeda, see tähtede kaupa lagunev graafiline liivakell seal pole ju niisama trikk, ja see on raudselt Oulipo, aga peale nagunii tugeva visuaalse kujundi on sel ka muu tähendus, see on võti, aga see võti on paraku puudulik. Autor muide on keeldunud liivakella tegelikku alusteksti selgitamast, jättes selle lugejate (ja tõlkijate) pärusmaaks.

Aga – olgu tekstiga, kuidas on, igas liivakellas saab aeg varem või hiljem otsa.

Mis loosse endasse puutub, siis on see kahtlemata tähelepanuväärne ja pöörane, juba alates sellest, et “Anomaalia” ilmus 2020 ja jutustab loo 2021. aasta märtsist juunini ehk siis tulevikust, mis eesti keeli lugemise ajaks on juba minevik.

Juba see keerab peas midagi sassi, aga muidugi pole see aastake siia-sinna eriti tähtis.

Aastal 2021 Pariisist New Yorki suunduva Boeing 787ga (lend 006) juhtub USA idarannikul midagi kummalist – ilma mingi meteoroloogilise hoiatuseta seisab lennuki teel hiigelsuur rünksajupilv.

„Läbipaistmatu hall müür, mille tipp päikese käes silmipimestavalt helendab, tormab nende poole uskumatu kiirusega, neelates aplalt pilvekihti, mis teda toidab ja toetab.“

Lennuk siseneb pilve.

„Kümme sekundit on lennuk vabalangemises, /…/ on pime, kottpime ja algab kohutav mürin: sajad hiigelsuured raheterad peksavad vastu aknaid, jättes tuuleklaasile siia-sinna täkkeid.“

Hiljem selgub, et see oli kümnendi kõige tugevam torm.

„Äkki on kokpit täis silmipimestavat päikesevalgust, Boeing kogub metsikult kiirust, saabub vaikus, kogu segadus jääb seljataha.“

Mida võiks võrrelda Prozaci toimega. (Autori märkus.)

Pärast seda läheb keeruliseks.

Ühtäkki on kaks lennukit ja kaks lennukitäit reisijaid, kes on küll identsed, aga mitte (tähtsusetute) pisiasjadeni. Teadlased ja usujuhid, rabid, mullad, piiskopid, arutavad, aga ühtegi teooriat ei panda kahtluse alla ega kinnitata.

“Üks imetlusväärne asi, mis ületab alati teadmise, intelligentsi ja isegi geniaalsuse, on arusaamatus.”

See on moto, milega Le Tellier oma “Anomaaliat” alustab, pärit “Anomaaliast” – romaanist, mille Le Tellier “Anomaalias” kirjutab üks vähetuntud kirjanik pärast seda, kui rünksajupilve sõitnud Boeing on maandunud.

Ühesõnaga ajab kogu see lugu juhtme korralikult kokku.

Kahtlemata on see hoiatusromaan, väga ebamugav lugu, mis ei anna vastuseid.

Mis lõpus juhtub? Kas maailm lendabki tükkideks? Või siiski mitte? Või veel mitte?

Liivakella eestikeelse tõlke viimased sõnad “on vaid meelehärm ja lõputu viiv” ei ütle tegelikullt mitte midagi. Kelle meelehärm? Jumala?

“Rakett on vaid sekundi kaugusel Air France`i liini 006 lennukist ja aeg venib, venib enne plahvatust.”

Aga kui kaua ta venib? Kui kaua meil aega veel on?

“Ja siis see juhtub.”

Aga mis õigupoolest? Mis juhtub?

“Alguses on kerge tuulepuhang, väike langenud lehtede pööris maapinnal. Kuulda on nõrka heli, umbes nagu kontrabassi fa. Õhk väreeb ja taevas mutub selgemaks, aga õige vähe.”

PS Kindlasti lugeda. Ja võib-olla ise üle lugeda.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 3”

“Dopalet oli täielikult sulandunud maailma, milles Vernon elas. Ta tellis veresauna. Siis tegi sellest seriaali. See ei tekitanud Vernonis mingit viha. See ei paku mingit huvi. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d toodavad ajalugu.”

Kolmanda “Vernon Subutexi” Pariis pole esimese ja teisega võrreldes muutunud, või kui, siis on ta veel hallim ja räpasem, kõledam ja troostitum, nagu oleks keegi kotiga õnnetust toonud ja selle tänavatele tühjaks kallanud.

Ometi on ta ikka veel kellegi jaoks paradiis, see on see (vana maailma) suurlinnade needus. Ikka on neid, kelle sees vaibumatu hääl kordab: “Mine… mine… mine…”

Ja ikka minnakse, sest igaüks tahaks prantslasena sündida.

Esimeses osas tõdeb Despentes: “Ta pole kordagi mõelnud Brasiiliasse naasmisest, isegi kui räägitakse majanduslikust imest. Ta armastab Euroopat. Vana maailma rikkus, madalamate klasside jõukus, nende rahvaste muretus, kes on saanud unustada vaesuse, diktatuuride häbi, kes on veendunud, et nad on kaitstud, sest nad on rohkemat väärt, töökamad, intelligentsemad. Talle meeldib, et igal pool on küte sees, isegi postkontorid on puhtad, igaüks tahaks prantslasena sündida. Ainult nemad ise ei anna endale sellest aru. Ehk peab ka see, nii nagu paljud teisedki igavesena tundunud asjad, lõpuks muutuma.”

Kolmas “Vernon Subutex” selleni jõuabki, muutumiseni, kaosesse, 2015. ja 2016. aasta Pariisi terrorirünnakute, Kölni massiahistamise ja Orlando geiklubi tulistaja Omarini, kes pole isegi praktiseeriv usklik. Kusjuures kogu see vägivald on vaatemänguline, hollywoodlik vägivald. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d tellivad veresauna ja siis teevad nad sellest seriaali. Ja toodavad ajalugu. Kõik kaubaks.

Paraku selles ajaloos tuleb ka elada enne, kui see ajalooks saab.

Teise osa järel tekkinud küsimus “Huvitav, kuidas ta lõpetab?” saab vastuse. (Kurioosum. Ega Despentes seda enne isegi teadnud, või noh, siis peaks hakkama kuupäevadega mängima, ja arvestama sisse ka kirjutamise ja ilmumise vahele jääva aja, nii et vast ei teadnud. Esimene ja teine osa ilmusid 2015. aastal.)

Teises osas (pahaaimamatu või siis paha aimav, aga siiski aimav, mitte teadev) autor hoiatab: “Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

Kolmandas osas saab hoiatus tõeks.

Maailm on muutunud, esimese maailma privileegid – nii palju, kui neid üldse veel järel oli, midagi ikka oli, ei saa öelda, et mitte kui midagi ei olnud – ei kehti enam, sest ülejäänud maailma hirm on need kätte saanud, pannud esimese, priviligeeritud maailma valvsalt üle õla vaatama, kahtlustama, toas püsima, välja minnes madalaid jalatseid kandma, sest kui midagi juhtub, siis päästavad kiired jalad. Kui needki.

Igatahes peab olema võimalik joosta.

Lõpuleheküljed hüppavad tulevikku, kolmanda aastatuhande loojangusse, mis on üllatav, aga miks ka mitte. Ega lugu selleta midagi kaotaks, aga paha sellest ka ei sünni. Kui ehk seda, et lootust on vähem.

Või siis rohkem, kuidas võtta, aga see lootus ei ole eriti lohutav.

Pierre Lemaitre “Alex”

“Nojah, tõde, tõde… Oh komissar, kes saaks öelda, mis on tõde ja mis mitte! Meile pole kõige olulisem mitte tõde, vaid õigus, eks ole?”

Komissar Verhoeven noogutab naeratades.

Nii see lõpeb. Enne seda on lugeja mitu korda lõksu püütud, miski pole nii, nagu see näib, ja käib see asi sellise espriiga, et lase aga olla.

Mulle see lõpp täitsa meeldis, nagu mulle meeldis ka too pisikest kasvu komissar Verhoeven, tema pisikest kasvu kass (Doudouche, isegi komissari ema meeldis, kes selles loos üldse ei osale) ja kogu see uuriv kolmik. (Kass sinna ei kuulu. Doudouce “Alexis” on üsna kõrvaline nähtus nagu emagi, lipsab sisse paar põgusat korda, üldse mitte tähtis loomake, aga näedsa, jääb meelde.)

Selge see, et hea krimiromaani üks tunnus on (miljöö ja) karakterid. Need loovad sellise koduse tunde.

“Alexis” iseenesest midagi kodust ei ole. See on üks äärmiselt ebamugav (naturalismi sugemetega) lugu, mis pööritab lugejat ikka korralikult, paneb vaadet asjaoludele mitu korda (kardinaalselt) ümber hindama. Lõpuks on vaene lugeja päris segaduses, aga üks ehtne segadus igatahes on nii mõndagi väärt. Segadus pole mingi niisama (magus) lõpp. (Ma pean silmas siin “Mustmaja” näiteks.)

Ahjaa, “Alex” oli Martinsoni 2021. aasta nimekirja kolmas vist, igatahes üle hulga aja üks peris hea krimka, tõeline raskehahurvägi sinna otsa: tõlkinud Indrek Koff, toimetanud (ja välja andnud) Rein Raud.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Taas üks raamat, mida mina ilma Tiinata ei oleks lugenud.

Kaanekujundus meenutab 19. sajandi romantikuid, see suur D ja de Vigan, jessus küll, kuidas üks kaas võib sedasi pelutada. Pilk libiseb üle ja välistad. Kui just Tiina sulle seda kotti ei topi. Et tuleb lugeda.

Raam, mille de Vigan lugejale annab, on ehk isegi natuke liig. Ustavussidemed kui lapsepõlveseadused, mis uinuvad meie kehades, meie tiivad ja meie ahelad, hüppelauad ja kaevikud, kuhu matame oma unistused.

See on natuke nagu lugejat alahinnata. Mida autor ei tohiks teha. Aga lugu on hea.

Meenutab Slimani “Hällilaulu” ja mitte loo enda mõttes, aga ses asjas, et koletised varitsevad meid kodus, nelja seina vahel.

Just seal juhtub ja valitseb õud ja tõmmatakse jõujooned, just seal torgatakse Jaapani sushinuga (omale) või kellelegi teisele kõrisse. Kõik, mis on väljaspool, selleks ajaks on kõik juba juhtunud.

De Vigan nagu Slimanigi esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Ja pigem kirjeldab.

PS Lugu ise on lihtsakesem. Aga ikkagi lugeda.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 2”

2020 jaanuaris kirjutasin “Vernon Subutexi” kohta, et see ei ole Õnnepalu Pariis, isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Sest see viimane, kirja pandud küll kahekümne esimesel sajandil, on ikkagi kahekümnenda sajandi esimese poole oma või veel varasem – mälestuste mälestus või kujutelm, mida ehk õieti pole olemas olnudki, aga kes otsib see leiab. Veel.

Subutexi Pariis on hoopis midagi muud – räpane, kõle ja pidetu. See on paremäärmuslaste, islamistide, vananevate pornostaaride ja teiste läbikukkunute linn – haige, lohutu, täis üksildust, frustratsiooni ja purunenud illusioone, aga kuidagi nunnu ka. Sest Despentes tundub oma tegelastest üsna palju hoolivat.

Subutexi Pariis on kahekümnendast sajandist kahekümne esimesse jõudnud Pariis, kus pole enam võimalust teeselda, et olemine on tähtsam kui omamine. Maailm on muutunud. Privileegid ei kehti.

Kes tahaks säärast Pariisi vaadelda? Õnnepalu kindlasti mitte.

Despentes vaatleb ja dokumenteerib.

Ta ei loe moraali, ei anna hinnanguid, ei ilusta, ei anna lootust. Tema lõige on puhas ja täpne – nii on! Despentes on ehk veidi pehmem kui Houellebecq, annab hingamisruumi, aga annab ka mõista, et see on ajutine.

“Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

PS Huvitav, kuidas ta lõpetab?! Selles mõttes, et kolmas osa tuleb ju veel.

Jean-Christophe Grangé “Reisija”

reisijaEt siis Jaan Martinsoni 2018. aasta edetabeli esimene – üks psühhiaater äkitsi avastab, et ta ei olegi see, kes ta tegelikult on, ja hakkab iseenda jälgi ajama.

Paremini seda ligi 700 lehekülge kokku võtta ei saaks.

Aga jah, ligi 700 lehekülje pikkune lugu sedasi jutustada, et korrakski ei hakka igav ega tüütu, see on üks omaette kunsttükk.

Peale selle on “Reisija” natuke rohkem kui lihtsalt üks krimonaalromaan, aga selleks peab selle täitsa lõpuni, viimase lauseni lugema.

Head lõpud iseenesest on haruldased ja samamoodi üks kunsttükk.

Veel üks ajalik nüanss – “Reisija” on enam-vähem sama pöörane kui praegune maailm. Ja muide, see oli viimane raamat, mille ma kogust sain. Poleks saanudki, sest tegelikult oli raamatukogu juba suletud, aga Ulvi oli nii lahke, et tõi selle mulle toidupoe kassasse 🙂 Olgu ta tänatud.

PS Martinsoni 2018. aasta nimekirja teine oli Ane Rieli “Vaik” – kah üks ütlemata hea raamat 🙂

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus”

grammatika ülistus“Grammatika ülistuse” leidsin ma kahe pehmekaanelise (ja nagu lõpuks ilmnes – viletsavõitu) kriminaalromaani alt laualt, kuhu kuhjatakse lugejate tellitud (või neile soovitatud) teoseid. Viimaseid küll üliharva.

“Grammatika ülistust” ei olnud ma tellinud, nii et mängus pidi olema Tiina käsi.

Ja nii ma ta avastasingi – ülistuslaulu grammatika ilule.

“Sest on ju inimesi, kelle elus grammatika on niisama tähtsal kohal kui Petersonile kuu, Tuglasele meri, Visnapuule Ing või Adsonile Under.”

Grammatikal nimelt on rohkem pistmist poeesia ja unistuste kui tolle sajandeid kultiveeritud (ja ka edaspidi kultiveeritava) ning äärmiselt rafineeritud piinamisviisiga, millega puutuvad kokku kõik vähegi kooliharidust saavad lapsed.

Minaudier, estofiil ja tõlkija, kes on prantsuse keelde ümber pannud “Tõe ja õiguse” kolmanda osa, “Mehe, kes teadis ussisõnu” ja Tuglase novelle, on kollektsionäär, kelle iha keelte vastu avaldus kõige kiuste siiski juba varases nooruses, kui ta linnaraamatukogust pani pihta rumeenia ja humanitaarteaduste raamatupoest albaania keele õpiku.

Aastal 2014 oli tema kogus juba 1296 keeleteaduslikku teost, milles on kirjeldatid 931 keelt. Et autor avaldab “Grammatika ülistuses” veel vähemalt ühe raamatu saamisloo – teos oli teele pandud mingisuguses Põhja-Ameerika jahionnis ja saabus džuutriidest kotis, mis oli saepuru täis topitud, siis ilmselt (ja tänu jumalale) ei käinud ta edaspidi enam vargil, vaid kasutas mõnevõrra sündsamaid ja üldaktsepteeritavaid kollektsioneerimisviise.

Kirest keeleteaduse vastu sündinud “Grammatika ülistus” on rikkalik varasalv, täis üllatavaid fakte, paeluvaid mõttekäike ja naljakaid seiku, alates džuutriidest kotiga ja lõpetades keeleteadlasega, kellel õnnestub hooldekodudest leida ja kokku viia ühe väljasureva keele viimased kõnelejad, kes selle asemel, et vestelda, langevad kollektiivsesse masendusse, sest üksteist nähes taipavad nad, et on vanad, kortsus ja viimased.

Lõpuks valdab masendus ka keeleteadlast, kes tõdeb, et ta ei suuda eales kirjeldada tolle väljasureva keele hääldust, sest ühelgi viimastest kõnelejaist pole enam hambaid suus.

Minaudier vestab paljudest, ka Euroopa suurtest keeltest, eelkõige aga huvitavad teda keelte Paabeli äärealad ja vähemused, kitsad hämarad tänavad ja pisikesed väljakud.

“Mõnda grammatikat lugedes tekib vägisi mulje, et on rahvaid, kes on kolm miljonit aastat kitsi karjatades ja tähti vaadates meeletult igavlenud ning suunanud märkimisväärse osa oma energiast oma keelte keerulisemaks muuutmisse, et mitte keegi teine neist aru ei saaks, keel on (või oli) nende ainuke väärtuslik ja peen vara.”

Kuigi “Grammatika ülistust” võiks tsiteerima jäädagi, on parem seda ise tasapisi lugeda. Teoses, muide, on sada joonealust märkust.

Üks tsitaat siiski veel 🙂

“Grammatikaraamat võib olla ka tõeline kriminull. Kumb siis ikkagi süüdlane on, kas akusatiiv või genitiiv? Mõnikord kasvab väljakannatamatu  pinge mitu peatükki järgemööda: kas tegusõna ühildub sihitisega ka kõrvallausetes? Jõudes ülipõneva demonstratsiooni lõppu, mille tulemusel järeldatakse, et “kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad” (vaata rajakaid!), valdab erutunud lugejat umbes samasugune joovastus nagu tšekisti, kes on 1937. aastal paljastanud ühes Valgevene vabrikus pesitsenud hitlerlaste-trotskistide pesa”

PS Kirjade järgi avaneb sellele, kes on läbi lugenud kõik sada joonealust märkust, Loodu saladus, tema kõrvad kuulevad sfääride muusikat, ta hakkab soravalt baski keelt rääkima ja eesti nimisõnu käänama ning näeb Jumala nägu.

Michel Houellebecq “Serotoniin”

Adobe Photoshop PDF1994. aastal ilmunud “Võitlusvälja laienemine” oli Houellebecqi esimene romaan, kus ta esitles oma peategelast (ja aegruumi), mida ta ikka ja jälle kasutab.

Naksuv boiler, korisev kohvimasin, kuupäevad, paigad.

Maailm, kus inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu, mis sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega – kolmas aastatuhat tõotab tulla tore, kuigi selleni on veel mõned head aastad aega.

“Serotoniini” ajaks on see käes, aga kasutada võiks vabalt neidsamu parafraase. Viimane on esimese laiendus, ülekirjutus, kordus. Igav mitte, aga “Võitlusvälja laienemine” oli huvitavam. “Serotoniin” on selgem, osutavam, aga ons seda vaja? Nii ilmselget osutust?

“Leidus mõningaid tervemõistluslikke märkusi, nagu näiteks see, et “imetaja ei otsusta igal hommikul ärgates, kas ta jääb rühma juurde või eraldub sellest, et hakata oma elu elama” /…/ Konkreetsemalt oli serotoniin enesehinnangu ja rühma sees saavutatud tunnustusega seotud hormoon.”

“Tablett on väike, valge, ovaalne, poolitusjoonega. Ta ei loo ega muuda; ta tõlgendab. Mis on lõplik, selle teeb tablett mööduvaks; mis oli vältimatu, selle teeb ta võimalikuks. /…/ Ta ei anna mitte mingit õnnetunnet ega ka tõelist kergendust, tema toime on teist laadi: muutes elu formaalsuste jadaks, võimaldab ta tähelepanu kõrvale juhtida. Niisiis aitab ta inimestel elada või vähemasti mitte surra – teatava aja jooksul.”

Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore!

PS Et see paadunud provokaator usub armastusse, seda me juba teadsime.

Mitte et see nüüd eriline lohutus oleks. Aga isegi ilma selleta – terav pilt on igal juhul rohkem väärt kui hägune.

Kui üldse rääkida, siis rääkida asjadest nii, nagu need on.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

vernon-subutex“Vernon Subutexi” Pariis ei ole Õnnepalu Pariis. Isegi mitte kakskümmend viis aastat hiljem.

Kes tahaks sellises Pariisis elada?!

Kuigi Õnnepalugi kirjeldab ju noid Pariisi kodutuid, keda ta oma jalutuskäikudel tahes-tahtmata kohtab ja vaatleb.

Nii et selles mõttes on Despentes`i Pariis ikkagi ka Õnnepalu oma. Võis ju Õnnepalu vabalt ka Subutexist mööda jalutada. Ehk huvitas teda Subutexi pilk? Aga Subutex nägi vaid jalgu, tema pilku ei tõsta. Teda möödakäijate vaatlemine ei huvita.

Muidu aga – eks Õnnepalu Pariis ole privilegeeritud vaatleja oma, vaatlemine iseenesest on juba privilegeeritud tegevus. Nagu raamatute lugeminegi. Kirjutamisest rääkimata. Eriti Pariisis kirjutamisest. Eriti juhul, kui ollakse idaeurooplane.

Idaeurooplasest vaatleja Pariisis, milline luksus!

Õnnepalu Pariis ongi üks suur privileeg. Despentes`i oma ei ole.

Muidugi, eks “Vernon Subutexi” või võtta ka ellujäämiskursusena keskealistele, aga sel juhul peaksid needki olema privilegeeritud. Veel. Sest hiljem nad raamatuid enam ei loe.

“Vernon Subutexist” muide ei ole eesti kriitikud (ega ka lugejad) suurt midagi kirjutatud, too mõnevõrra vaieldav ellujäämiskursuse määratlus oli ainuke, mille ma leidsin.

Kui ta aga ei ole ellujäämiskursus, mis ta siis on? Hoiatus?

Sest Despentes`i Pariis ei ole privileeg isegi mitte privilegeerituile endile. Enam ei ole, sest nad on unustanud, nad ei mäleta, et privileegid ei ole iseenesestmõistetavad, isegi mitte 21. sajandi Euroopas. Seal eriti.

“Ta pole kordagi mõelnud Brasiiliasse naasmisest, isegi kui räägitakse majanduslikust imest. Ta armastab Euroopat. Vana maailma rikkus, madalamate klasside jõukus, nende rahvaste muretus, kes on saanud unustada vaesuse, diktatuuride häbi, kes on veendunud, et nad on kaitstud, sest nad on rohkemat väärt, töökamad, intelligentsemad. Talle meeldib, et igal pool on küte sees, isegi postkontorid on puhtad, igaüks tahaks prantslasena sündida. Ainult nemad ise ei anna endale sellest aru. Ehk peab ka see, nii nagu paljud teisedki igavesena tundunud asjad, lõpuks muutuma.”