Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”

printsÜks maailma suuremaid kultusraamatuid, milles kõrbes hädamaandumise teinud lendur kohtub väikese poisiga, kes olevat pärit oma pisikeselt planeedilt. Raamat on nii kuulus, et kõik teavad sellest midagi. Nii minagi, kuigi ma ei mäleta, et ma oleks seda lugenud. Ma mäletan, et see oli meil koolis kohustuslik, mäletan elevandiga boamao pilti, pisikest planeeti ja roosi, mingit rebast, kes rääkis midagi kodustamisest.

Nüüd lugesin üle ja pean tunnistama, et see kõik on seal olemas, aga päris palju muud ka. Kuigi need teised tegelased, kellega prints oma rännakul kohtus, ei ole eriti meeldejäävad.

Aga on ikka üks ilus raamat. Nagu luule. Põhiline võlu tuleb minu arust peategelase ja väikese printsi siirast sõprusest ja suhtluse tõsidusest, nende võrdsest positsioonist. Kirjaniku fantaasia on ka päris hea. Sõnumi koha pealt olen ma kahtlev. Ma ei imestaks üldse, kui kusagil on usulahk, kes korrutab, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja et tunda saab ainult seda, kelle oled taltsutanud, aga see ei tee seda veel suureks tõeks. Kultusteoste puhul kiputakse igasugusele umbluule kunstlikult sügavat allteksti taha mõtlema. Mõni mõte kõlas küll nagu Star Warsi Yoda soga.

Eve Curie “Minu ema Marie Curie”

curieFacebooki “Lugemise väljakutse” teema targast naisest tundus lihtne ja põnev. Marssisin Läänemaa keskraamatukogu lugemissaali rõdukorrusele, kus on mitteilukirjandus ja hakkasin valima. Ainult et polnud, mille vahel valida. Ka silmapaistvatest meesteadlastest ei olnud riiulitel just üleliia palju raamatuid. Naiste elulugude seas domineerisid näitlejate, lauljate ja riigijuhtide abikaasade lood. Küllap nad kõik on targad, aga tahtsin just kedagi sellist, kes on oma tarkuse pärast kuulus. Lõpuks leidsin paar läbi häda sobivat raamatut, mis mind ei inspireerinud ja tulin tühjade kätega tulema. Õnneks oli maal pööningul midagi, mille peale võis kindel olla. Radioaktiivsuse kaasavastaja ja Nobeli preemia laureaat Marie Curie pidi olema tark.

Raamat oli Olioni kergelt toimetatud uusversioon enne sõda eesti keeles ilmunud Eve Curie raamatust “Minu ema Marie Curie”. Nii valitud raamatu puhul ei saa olla kindel selle kvaliteedis. Ka parimatest meie seas annab kirjutada jama kokku. Ja tütre kirjutatud raamatus on veel oma ohud, mis tulenevad soovist asju ilustada või ennast paremas valguses näidata.

Algus tegigi mind üsna ettevaatlikuks, sest kuigi Eve Curie tõotas eessõnas, et iga jumala tsitaat selles raamatus on päriselt öeldud, oli seal päris palju harjumatut pateetikat, ilukõnet ja vahtu. Eriti just oma ema lapsepõlvest maalib ta selliseid pilte: “Noored, kummargil, kaunid näod kipras vaimsest tööst, kirjutavad järjest võrrandeid, mida märgib tahvlile teadlase käsi. Siin on veel vaid innustunud õpilased. Ruumi matemaatikale!”

Aga varsti ei pannud ma seda enam tähele ja selleks ajaks, kui noor Marie Sklodowska Prantsusmaale läheb, elasin ma ta teadlasekarjäärile nii kaasa, et unustasin mõttes raamatu kallal norimise. See on ikka päris muljetavaldav, millise visadusega Marie ja ta mees Pierre kusagil angaaris päevade ja ööde kaupa uraanipigimaagist hüpoteetilist raadiumit välja üritavad sõeluda. Või sealt edasi – millest ma midagi ei teadnud -, et I maailmasõja ajal tekitas Marie tohutu hulga autodele ehitatud röntgenikabinette, millest käis sõja jooksul läbi suurusjärgus miljon haavatasaanud sõjameest. Kui palju elusid see päästis, ei tea keegi. Marie Curie mitte ainult ei organiseerinud need liikuvad kabinetid, vaid töötas neis terve sõja. Või õilsad põhimõtted, mis ei lubanud tal ja tema abikaasal oma teadussaavutust ära patenteerida, kuigi sellega oleks saanud mõnusalt pappi kokku ajada – see oli juba kiiresti leidnud tohutult kasutust näiteks vähiravis. Mingil ajal ei olnud tal seetõttu raadiumit, millega katseid teha, sest see oli liiga kallis.

Eve Curie raamat oli kokkuvõttes kenasti tasakaalus isikliku ja tööelu ning erinevate eluperioodide vahel. See raamat lõi vist ilmumise ajal maailmas laineid ja Hollywood tegi selle põhjal isegi filmi. Oli enamasti huvitav, oli mõtlemapanev ja tegi targemaks. Mida elulooraamatust veel tahta?

David Foenkinos “Henri Picki müsteerium”

pickRaamatukoi nagu ma olen, mulle meeldivad raamatud kirjanikest, raamatutest, kirjutamisest ja raamatuhulludest. “Henri Picki müsteeriumis” on üks bretooni raamatukoguhoidja asutanud oma raamatukokku Richard Brautigani ideed järgides avaldamata käsikirjade raamatukogu. Ehk sinna võivad autorid viia kõik oma käsikirjad, mida ei ole õnnestunud ühelegi kirjastusele maha müüa. Vanamees sureb, käsikirjade osakond vajub tolmu alla, kuni noor kirjastuse töötaja tuleb oma romaanikirjanikust mehega kodulinna vanematele külla ja leiab põneva osakonna.

Järgmisel külaskäigul leiavad nad käsikirjade hulgast – millest enamik on muidugi pahn – ühe imelise teose, melle kaanel on nimi Henri Pick. Väike detektiivitöö selgitab välja, et Pick on hiljuti teise ilma läinud kohalik pitsameister, kelle lesk ei suuda ära imestada, kuidas tema vanamees, kes luges ainult telekava ja kelle teadaolev kirjanduslik looming koosnes ühest tütrele laagrisse saadetud postkaardist, on salaja millegi nii imelisega hakkama saanud. Raamatust saab sensatsioon, see muudab inimsaatusi. Kuid kas Pick ikka oli selle autor?

Ilmselt ei oleks ma seda teost kunagi lugenud, kui mitte Iida poleks seda soovitanud. Aitäh. See oli tõeliselt mõnus ja lõõgastav pühadeaegne raamat. Armastusejama oleks võinud vähem olla, aga sai sellegagi hakkama. Hommikul võtsin raamatu riiulilt ja õhtuks oli läbi.

Agnès Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

martin-lugandMilline pealkiri, eks ole?! “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” Muidugi olin ma sellest raamatust kuulnud. Ja otse loomulikult kavatsesin ma seda lugeda.

Paraku. Ei ole selles raamatus eriti juttu raamatute lugemisest ega kohvi joomisest. Õnnelikest inimestest ka mitte. Mitte et see nüüd eriti tähtis oleks. Romaanides on õnnelikke inimesi harva, sest keda need õnnelikud lood ikka nii väga huvitavad.

Mul ei ole midagi naistekate vastu, tõesti mitte, aga ärgu pakutagu neid mulle “Punase raamatu” sarja kõvade kaante vahel. Muidu juhtub nii, nagu juhtus. Et loed ja loed lootuses, et midagi peab nüüd ikka tulema, järgnema, olema… Ei saa ju olla lihtsalt üks naistekas, kui ta on punaste kaante vahele pandud. Aga ei tulnud. Ei järgenud. Ei olnud. Mitte midagi.

On ju “Põhjamaade romaangi” aeg-ajalt libastunud, aga mitte nii hullusti. Tõesti mitte nii hullusti. “Põhjamaade romaani” naistekates on (seni) midagigi olnud, selles paraku mitte.

Jah, sellest saaks ühe korraliku romantilise filmi. Mida ma tõenäoliselt isegi vaataks, võib-olla, aga… Ikkagi, milline pealkiri, eks ole?!

Missugune lugu võiks sellele järgneda…

Philippe Delerm “Väikesed naudingud”

väikesed naudingudHarva on midagi, mis oma headuses tõeliselt üllatab, näiteks Alessandro Baricco “Siid” – see on ikka täitsa imelik, et ma lugesin “Siidi” alles kuusteist aastat pärast selle ilmumist.

Kuusteist aastat, see on ju ilmatu pikk aeg! Selle aja jooksul peaks jõudma ühe väärt raamatu mitu-setu korda üles leida.

No vot, aga “Siidi” ma ei leidnud ja “Siidita” ei oleks ma leidnud ka “Väikesi naudinguid”.

See oli ka täitsa imelik, kuidas ma rääkisin Malliga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja sinnapaika see jäi. Siis – tüki aja pärast – rääkisin ma Ailiga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja selle peale ma läksin ja laenutasin “Väikesed naudingud” – neliteist aastat pärast nende ilmumist. No on ikka lugu!

Nagu “Siid” on ka “Väikesed naudingud” raamat, mis peaks kindlasti kodus olema, sest see on lihtsalt nii ilus. Kui seda on tõepoolest Prantsusmaal müüdud üle miljoni eksemplari ja tõlgitud kolmekümnesse keelde, siis on lootust, et sõdasid enam ei peeta. Või just peetakse, mine tea. Aga et inimestele, kohe päriselt ja kohe väga paljudele, meeldivad lihtsad ja ilusad asjad, see tekitab kuidagi hea tunde. Ei saa ju olla, et kõik need miljon prantslast on kirjandusfriigid!

Sest “Väikesed nadingud” ongi väikesed naudingud – õunte lõhn, herneste lüdimine, sügisene kampsun, telesaade, mis maitseb nagu vesi piparmündisiirupiga, märjaks saanud espadrillid, põldmarjad, millega koos pöörata kitsukesel metsateel sügisesse, päikesesoojad mullased tomatid, pühapäevaõhtu, mis on kokku kõik pühapäevaõhtud ja vannivee pinnale ilmub fotosid, hommikune ajaleht, mis kinnitab, et maailm on ikka samasugune ja päeval pole pihtahakkamisega kiiret, klaasike portot, mille iga sõõm maitseb valede järele, ootamatu küllakutse – elu on paigale jäänud, ta kutsuti ootamatult külla…

Jah, paljud neist väikestest naudingutest on vist kadunud, on ainult mälestus või mälestuse mälestus – telefoniputka, vana rong, võib-olla isegi Agatha Christie romaanid. Kes neid ikka enam loeb? Ja muidugi kaleidoskoop! Kas kusagilt saab veel kaleidoskoopi?

Kui ma peaksin elama, noh ütleme nii… 89aastaseks, siis ma tahaksin sünnipäevaks kaleidoskoopi – näpuotsatäit õnne, mida ettevaatlikult hoida nimetissõrme ja pöidla vahel!

 

 

 

Leila Slimani “Hällilaul”

HällilaulPariislannast Myriam on kindel, et tema kahe lapse hoidja ei tohi mitte mingil juhul olla immigrant, mingi paberiteta ja kaetud näoga illegaal, kes võiks lastega (ja ka tema endaga) näiteks hakata rääkima araabia keelt. Ise ta seda ju lastega ei räägi, mis siis, et büroosse minnes peetakse teda tööotsijaks, mitte emaks, kes vajab lapsehoidjat.

Myriam ja Paul leiavad prantslannast lapsehoidja. Louise on nagu Mary Poppins, absoluutselt täiuslik, aga tasapisi… Kõik see on raamatu tutvustuses kirjas. “Hällilaul” ise algab pildiga, kus Myriami ja Pauli üks laps on tapetud, teine raskesti, ilmselt surmavalt vigastatud, pärast laste tapmist on täiuslik lapsehoidja lõiganud veenid läbi ja torganud Jaapani sushinoa omale kõrisse.

Lõpp kohe teada, süžee tutvustusest teada. Mida see raamat siis õigupoolest veel peaks pakkuma? Selline küsimus mul igatahes tekkis. Aga pakkus küll. Lugu on kaasakiskuv ja romaanist saaks väga hea psühholoogilise (õudus)filmi. Slimani lahkab (näiliselt) täiuslikku lapsehoidjat, pariislannat, keda kõik peavad laste emaks, mitte hoidjaks, aga ta lahkab ka immigrandist Myriamit (tõenäoliselt mitte esimese põlve immigrant, heal järjel, korraliku haridusega, advokaat) ja tema abikaasat Pauli, Pauli vanemaid jne.

Küsimus, miks Louise lapsed tapab, jääb vastuseta. Romaanis on kõik kuidagi nihkes, ümber pööratud. “Hällilaul” esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Korraks võiks ehk kinni hakata mõttest, et kui Louise enam lapsi armastada ei suuda, ja nii ta ühel hetkel tunneb, laste ema ja isa ei armasta neid nagunii, sest neil pole armastuseks aega ega tahtmist, kui pole enam armastust, mitte põrmukeski, siis järgneb karistus, siis ei saada õnnelikuks enne, kui keegi on surnud, aga see on vaid konstruktisoon, üks võimalikke.

Teine – tõeline kurjus ei ole kunagi klišeelik, teda ei ole võimalik ära tunda. Tapab ju lapsed just habras ja peen pratslannast hoidja, valge, peaagu et daam, täiuslik maniküür, käed, millest on näha, et rasket tööd pole need kunagi teinud, mitte immigrant, keda immigrandist ema oma koju ei taha. Aga Louise pole ka kurjategija, kes on kõike ette kavatsenud, võimalik, et varemgi tapnud. Ta on eluaeg lapsi hoidnud, kellelgi pole tema kohta ühtegi paha sõna öelda. Ta pole end majja sokutanud, leidmaks järjekordset ohvrit.

Võimalik, et sellepärast ongi “Hällilaul” vastusteta romaan. Et tõeline kurjus ei olegi defineeritav ega seletatav, aga ta on olemas, sageli seal, kust me ei oska teda otsida, aimata ega karta, ta ootab, kannatlikult, latentses olekus, kuni me talle ise ukse avame ja ta sisse kutsume. Seda seletust kinnitab ka politseiuurija Nina, kes juhtumit uurides kehastub lapsehoidjaks, et aru saada, miks Louise nii tegi. Nina saabub Myriami ja Pauli koju nagu Louise, täpselt õigel ajal, tegutseb nagu Louise, koristab, teeb süüa, käib poes ja tajub kõike nagu Louise enne seda, kui see lapsed tapab.

Ja mida too lapsehoidjaks ümberkehastunud politseiuurija siis õigupoolest tunneb enne seda, kui Louise Jaapani sushinoa endale kõrri torkab? Ta tunneb tülgastust.

Louise ise, muide, ei sure. Ta langeb koomasse.

“Ma tean, et sa kuuled mind,” ütleb talle haiglas politseiuurija Nina Dorval.

Leila Slimani (sündinud 1981) on Maroko päritolu prantsuse kirjanik. “Hällilaul” ilmus 2016. aastal ja pälvis Goncourti kirjandusauhinna.

Mathias Enard “Varaste tänav”

mathias enard“Varaste tänavast” sain ma teada, kui lugesin Õnnepalu viimast raamatut. Selles ta ikka istus (kas just apelsinipuu all, aga mingi puu all (või vähemalt läheduses) kindlasti) ja luges “Varaste tänavat” ning mõtles kellestki poisist, kellestki Lakhdarist.

Millegipärast jäi mulje, et ta luges prantsuse keeles, ja võib-olla lugeski, seega minule kättesaamatut (ja mingit eriliselt peent) raamatut. Erilist huvi see mulle ei pakkunud, aga kui raamatukogu Tiina võttis virnast “Varaste tänava” ja ütles, et näe, see on see raamat, mida Õnnepalu oma viimases raamatus luges, siis ma selle ikkagi laenutasin, sest peale selle, mida ta kirjutab, on ometi huvitav ka see, mida ta loeb.

Tutvustus erilist vaimustust ei äratanud. 17aastase kodust välja visatud Lakhdari moodne odüsseia Tangerist Barcelona vanglasse, peatuspaikadeks kerjuste urkad, radikaalislamistide sekti raamatupood, illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest elatuv matusebüroo ja Barcelona kloaak… Mingi moodne Zola?!

Noh, mingi moodne Zola ta ei ole, kuigi tutvustus on täpne. Zola asemel tuleb meelde hoopis Houellebecq ja mingil kummalisel kombel meenutab “Varaste tänav” ka Õnnepalu toda viimast raamatut (või siis pigem vastupidi). Kõik kolm tegelevad Euroopaga, sellega, mis ta on, Houellebecq seestpoolt, tema prepareerib erurooplast ennast, Enard väljastpoolt, ta näitab Euroopat, nagu seda näeb noor (vaene) Maroko poiss. Muidugi teevad nad seda täiesti eri moodi, Houellebecq keskendub hetkele, olevikule (ja düstoopia-vormis ka tulevikule, olevikulisele tulevikule), Enard kasutab “Varaste tänavas” Bildungs– ja kelmiromaani elemente, kerib lugu lahti. Mõlemad aga jõuavad apokalüptilise tõdemuseni, et erilist lootust Euroopal pole. Jäänud on kaks võimalust: ennast linnaväljakul põlema panna või jääda rõdule (parki, apelsinipuu alla) raamatuid lugema.

No ja Õnnepalu tegeleb muidugi õige natuke rohkem selle teise võimaluse, puu all lugemisega.

Lakhdari teekond Tangerist Barcelonasse on teekond paradiisist põrgusse, ja isegi kui oleks vastupidi, jääks võimalus, et inimene on saadetud võõra jumala juurde, paradiisi eksiili. Lakhdari Euroopa on miraaž, ja mitte ainult araablastest põgenikele, vaid ka eurooplastele endile, kuigi nood ise seda (veel) ei taipa, selleks peab olema maalt, väljastpoolt. Lakhdari Euroopat valvavad kaamerad, millel pole inimese jaoks rohkem tähtsust kui jumalal, kes samamoodi näeb kõike, aga keegi ei pööra talle mingit tähelepanu.

Lakhdari Euroopa on steriilne, suletud nagu merikarp, või vähemalt tahaks, väga tahaks olla, ta on (veel diagnoosimata ajukasvajaga) magav tüdruk, kes näeb unes, et ei suuda kuidagi uinuda. Lakhdar arutleb, kas vajaks Euroopa ehk oma Araabia kevadet, äratust, aga pole kindel, et seegi aitaks.

Kokkuvõttes: kindlasti lugeda. “Varaste tänav” on saanud Goncourt`i preemia. Enard on arabist, elanud pikka aega Kairos, Süürias ja Liibanonis, teab, millest kirjutab.