Hervé Le Tellier “Anomaalia”

Le Tellier on juba puhttehniliselt väga huvitav.

On Houellebecqi võtteid, mida too omakorda on laenanud Lovecraftilt, peale selle Oulipo kirjandusrühmitus, kuhu autor kuulub, nii palju, kui ma selle kohta leidsin.

Mis on huvitav, et kogu see trikitamine, kui seda üldse nii võib nimetada, on täienisti loo teenistuses, mitte asi iseeneses. Mitte et selles viimases midagi halba oleks, üldse mitte, aga “Anomaalia” näitab, et selliseid (kirja)tehnilisi võtteid (ja matemaatikuid) ei maksa alahinnata. Tulemus võib olla hämmastav.

Lõppu tasub katsuda lugeda, see tähtede kaupa lagunev graafiline liivakell seal pole ju niisama trikk, ja see on raudselt Oulipo, aga peale nagunii tugeva visuaalse kujundi on sel ka muu tähendus, see on võti, aga see võti on paraku puudulik. Autor muide on keeldunud liivakella tegelikku alusteksti selgitamast, jättes selle lugejate (ja tõlkijate) pärusmaaks.

Aga – olgu tekstiga, kuidas on, igas liivakellas saab aeg varem või hiljem otsa.

Mis loosse endasse puutub, siis on see kahtlemata tähelepanuväärne ja pöörane, juba alates sellest, et “Anomaalia” ilmus 2020 ja jutustab loo 2021. aasta märtsist juunini ehk siis tulevikust, mis eesti keeli lugemise ajaks on juba minevik.

Juba see keerab peas midagi sassi, aga muidugi pole see aastake siia-sinna eriti tähtis.

Aastal 2021 Pariisist New Yorki suunduva Boeing 787ga (lend 006) juhtub USA idarannikul midagi kummalist – ilma mingi meteoroloogilise hoiatuseta seisab lennuki teel hiigelsuur rünksajupilv.

„Läbipaistmatu hall müür, mille tipp päikese käes silmipimestavalt helendab, tormab nende poole uskumatu kiirusega, neelates aplalt pilvekihti, mis teda toidab ja toetab.“

Lennuk siseneb pilve.

„Kümme sekundit on lennuk vabalangemises, /…/ on pime, kottpime ja algab kohutav mürin: sajad hiigelsuured raheterad peksavad vastu aknaid, jättes tuuleklaasile siia-sinna täkkeid.“

Hiljem selgub, et see oli kümnendi kõige tugevam torm.

„Äkki on kokpit täis silmipimestavat päikesevalgust, Boeing kogub metsikult kiirust, saabub vaikus, kogu segadus jääb seljataha.“

Mida võiks võrrelda Prozaci toimega. (Autori märkus.)

Pärast seda läheb keeruliseks.

Ühtäkki on kaks lennukit ja kaks lennukitäit reisijaid, kes on küll identsed, aga mitte (tähtsusetute) pisiasjadeni. Teadlased ja usujuhid, rabid, mullad, piiskopid, arutavad, aga ühtegi teooriat ei panda kahtluse alla ega kinnitata.

“Üks imetlusväärne asi, mis ületab alati teadmise, intelligentsi ja isegi geniaalsuse, on arusaamatus.”

See on moto, milega Le Tellier oma “Anomaaliat” alustab, pärit “Anomaaliast” – romaanist, mille Le Tellier “Anomaalias” kirjutab üks vähetuntud kirjanik pärast seda, kui rünksajupilve sõitnud Boeing on maandunud.

Ühesõnaga ajab kogu see lugu juhtme korralikult kokku.

Kahtlemata on see hoiatusromaan, väga ebamugav lugu, mis ei anna vastuseid.

Mis lõpus juhtub? Kas maailm lendabki tükkideks? Või siiski mitte? Või veel mitte?

Liivakella eestikeelse tõlke viimased sõnad “on vaid meelehärm ja lõputu viiv” ei ütle tegelikullt mitte midagi. Kelle meelehärm? Jumala?

“Rakett on vaid sekundi kaugusel Air France`i liini 006 lennukist ja aeg venib, venib enne plahvatust.”

Aga kui kaua ta venib? Kui kaua meil aega veel on?

“Ja siis see juhtub.”

Aga mis õigupoolest? Mis juhtub?

“Alguses on kerge tuulepuhang, väike langenud lehtede pööris maapinnal. Kuulda on nõrka heli, umbes nagu kontrabassi fa. Õhk väreeb ja taevas mutub selgemaks, aga õige vähe.”

PS Kindlasti lugeda. Ja võib-olla ise üle lugeda.

Isabel Allende “Pikergune õilmeleht merest”

Tõsi ta on, et “Pikergusest õilmelehest merest” lootsin ma maagilist realismi, mida seal mitte üks põrm ei olnud. Küll aga oli seal muud.

Vahest ongi tõsi, et suurte romaanide aeg on möödas, sest “Pikerguses õilmelehes merest” on suure romaani ainest küll ja veel. Peaaegu poolsada aastat (1938-1984) ja kolm riiki ajalookeerisetes, tegelaste lood missugused. Ka kirjutatud on tema suurte romaanide laadis, ei ole seal stiiliga peenutsemist ega igasugu kõne-, kõla- või mis iganes keerde, on kirjas nii, nagu on. Või oli.

Hoolimata sellest on see üks ütlemata hea lugu, sest ilma selle loota poleks ma ehk kunagi teada saanud Winnipegist, lootuse laevast, millega Pablo Neruda päästis Prantsusmaalt 2200 Hispaania põgenikku, ega sellest, mis enne oli ja pärast sai.

Igastahes võiks lugeda.

PS Winnipeg oli Prantsuse aurik, pardal 2200 Franco eest pagenut. Winnipeg jõudis Tšiilisse 3. septembril 1939.

PPS Ja kaunvilju võis igaüks võtta nii palju, kui tahtis.

Ljudmila Ulitskaja “Võõrad lapsed”

Ma ei oleks ehk “Võõraste laste” peale juhtunudki, kui Kaarina poleks neid nimetanud.

Kõike ei pane ju tähele, isegi kõike head ei pane tähele, või siis paned, aga midagi muud tuleb peale ja sinnapaika see jääb. Nii et kui Kaarina poleks Laikmaal “Võõraid lapsi” nimetanud, siis oleks ehk nendega nii läinudki, aga ta nimetas, ja nimetas nii, niisugusel toonil, et polnud mingitki võimalust neid sinnapaika jätta.

Kahjuks ei saa ma seda tooni kirjasõnas üles tähendada. See toon ütleks rohkem kui tuhat sõna.

Kui tahta tsiteerida, siis ei piisaks kah millestki, sest kogu raamatut siia üles panna ei saa.

Nii et tegelikult ei olegi “Võõraste laste” kohta öelda muuud, kui et loetagu. Kui, siis ehk seda, et nimedele tasuks tähelepanu pöörata. Need ei ole eraldi lood, see on üks lugu, lapsepõlve lugu, aja lugu, ja kes teab, mis lugu veel.

Thomas Savage “Koera vägi”

Ilmselt ei oleks ma ilma Tiinata “Koera väge” kunagi lugema sattunud.

Nagu ka paljusid teisi raamatuid, mida ta kuskilt riiulite vahelt naastes aastate kaupa ilma igasuguste selgitusteta mulle nohinal pihku on pistnud. Sest Tiina juba ei seleta. Mida siin seletada olekski?! Võetagu ja loetagu!

Ah et miks ei oleks lugema sattunud?

Esiteks pealkiri. Teiseks kauboid kaane peal. Kolmandaks…

Ons veel kolmandat vaja? Ei ole. Aga kui, siis kolmandaks tutvustus kaanel: kaks rantšopidajast venda, Phil ja George. Montana osariik. 1920. aastad. No aitäh!

Raamat on suurepärane.

Ja pole üldse tähtis, kus ja mis ajal – antud juhul siis 1925. aastal rantšos – tegevus toimub. Selliseid asju võiks juhtuda kus iganes ja millal iganes. Kasvõi mõnes 21. sajandi perekonnas. Ja küllap juhtubki.

Absoluutselt ajatu romaan. See tükk-tükil avanev tegelikkus, rafineeritud jõhkrus, painav kahtlus, et midagi on valesti, aga mine sa räägi ja tõesta.

Mitte midagi ei ole võimalik tõestada, isegi rääkida ei ole võimalik. Sest millest sa räägid ja kellele? Ja mis see aitaks? Samal ajal on valesti kõik ja põgeneda ei ole kuskile.

Koera vägi, see on veel kunsttükk omaette. Väga tugev sümbol.

PS Küll mina lugedes ootasin, millal need koerad mängu tulevad.

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

Iseenesest  on intrigeeriv juba see, et Havai ja Korea päritolu noor (nais)kirjanik jutustab loo valge homoseksuaalse mehe vaatepunktist.

Võttestik muidugi ka. Lugu algab paari lehelooga, mis annavad teada, et üht Mikroneesia saare kogukonda uurinud ja selle eest Nobeli preemia pälvinud teadlane Norton Perina on kahtlustatav seksuaalkuriteos, süüdistajaks kasupoeg, kelle ta lapsendas sealtsamast Mikroneesia saarelt.

Järgnevad viissada lehekülge on Norton Perina päevik, mis on lugejale täiuslik lõks – temast saab detektiiv või kohtunik, kes kullipilgul otsib iga pisimatki detaili, mis räägiks Perina kasuks või kahjuks.

On ta siis süüdi või ei?

Otse loomulikult ei ole kõik nii lihtne, kui võiks olla, kunagi ei ole.

Intrigeeriv on ka see, et Norton Perinal on prototüüp, ja Yanagihara isa, muide, oli teadlane. Et veel rohkem segadust tekitada, pühendabki ta loo oma isale. Vom Vater… Lust zu fabulieren. Nuta või naera.

Mõtlemapanev raamat. Ilus ka. Või noh, mis ilus… Aga näiteks see lõik:

“Saarel pööritas aeg end pikkadesse spiraalkeerdudesse, trotsides bioloogiat ja evolutsiooni, ning isegi inimkeha ei austanud seda.”

Grigori Služitel “Saveli päevad”

saveli“Saveli päevade” kohta võiks öelda nii mõndagi, harutada teda siit- ja sealtpoolt otsast, aga sellel ei oleks mitte mingisugust mõtet. Tegelikult oleks see isegi kohatu.

Rikas keel, jah.

Kas saaks kirjeldada veel ilusamini üht jõge, nagu seda teeb Služitel? Või noh. Saveli. Või kes.

“Vanad unustatud palved on kõrkjatesse takerdunud. Tuul mängib häälest ära klavikordil. Oma aja ära elanud anekdoodid ekslevad kalade vahel ega tee enam ammu kellelegi nalja.”

Või üht rohtunud tagahoovi?

“Ronisin tihtipeale öösiti meie kastist välja ja hulkusin häärberi tagahoovis kikkapuu ja angervaksa vahel, kasskäppade ja kibuvitsa keskel. Ma hingasin endasse aia aroome, kuulasin rohutirtsude kantaate, nende harmoonilist lakkamatut laulu. Ma ei näinud nende vaevas ei mõtet ega eesmärki, kui, siis ainult seda, mida järgib iga muusika: matkida mingit tundmatut, nähtamatut, kuid siiski eksisteerivat korda.”

Või kirjeldada aega?

“Lapsepõlves on aeg võrdne iseendaga. See on sulle täpselt paras. Ei kiirusta, ei tõtta. Ei sunni takka, ei pidurda. Aga pärast juhtub sellega midagi. Keere kuluks justkui maha. Või siis nii: aeg hakkab sarnanema selle lollaka kaelarihmaga, mis kord pitsitab hullusti kaela ja rinda, siis jälle vastupidi, lotendab liiga vabalt, ahvatledes põgenema. Ja ma kartsin tulevikku. Ma kartsin, et aeg läheb rikki.”

Ajaga on “Saveli päevades” üldse keerulised lood.

“Mulle tuli silme ette käkras paberileht, kus tasapind on rikutud, kus aja valge pind on purustatud. Tagumine pool läheb esiküljega segi.”

Aga mis siis? Mis see jutt kõik maksaks? Ei maksaks midagi.

“Saveli päevi” tuleb lugeda ja mitte selle üle targutada.

Nii et loetagu.

PS Et siin keegi nüüd valesti aru ei saaks, hoidku jumal selle eest. Saveli on kass.

 

 

 

Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

wisserVeel üks romaan, mis ei peaks olema punaste kaante vahel. Või ma ei tea, mida neist punastest kaantest üldse arvata. Seni olen arvanud. Enam ei oskagi nagu. Kahtlane värk.

Veel üks haiguslugu. Kusjuures mitte eriti veenev.

Mis muidugi väärib äramärkimist – vorm. Aga natuke liiga palju mahakriipsutusi jne. Dialoogid iseenesest pole paha. Tegelikult pole miski paha. Eeskujulikult kirjutatud romaan. Kui need eeskujulikud traagelniidid nii väga välja ei paistaks.

Kui “Mägede kuninganna” nüüd kuidagi kokku võtta, siis tsitaadiga.

“Veini juuakse selleks, et purju jääda. Pentobarbitaali juuakse selleks, et ära surra.”

PS Hulgiskleroosi põdeda on kahtlemata hull, aga seda ma oleks nagu teadnud ilma “Mägede kuningannata” ka.

Marina Moskvina “Kuuromaan”

kuuromaan“Aga kui sa oled tõeline kunstnik, siis pead sa lõpetama oma tee kas sadulas või kraavis – kas üldse mitte kuni pensionini elama või käima juba enne pensioniiga üleni kullas, ja tules puhastatuna. Siis tuleb sinu juurde see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel ja ütleb: ära karda seda, mida sul tuleb kannatada, ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja.”

Ma ei ütleks, et see raamat mulle meeldis, ma lugesin teda ikka väga tükk aega, vahedega, aga kahtlemata on see hea raamat. Ja kahtlemata on see raamat, mis jääb meelde, romaan kunstist ja kunstnikest, eelkõige aga kunsti (või ka lihtsalt millegi kunsti pähe) müümisest, ühtaegu kurb, naljakas ja täpne. Sest eks nii need asjalood ole, kui luule on kallis, ainult keegi ei osta teda, kunsti mõõt on raha ja võimalus unustada leib, vesi ja aeg ning mõelda välja kuu ja see maha müüa võib, aga ei pruugi realiseeruda.

“Järsku läks nöör katki, üks maal tõusis lendu, kukkus vette ja jäi ujuma. Kõik jooksid kohe juurde, rüselesid pärna ümber, naersid ja plaksutasid. Ljoša oli alguses õnnetu, siis aga juba rõõmus, et lõpuks ometi märgati ka tema kunsti. Ta tiris ka ülejäänud maalid puu otsast alla, viskas need lagendikule hunnikusse ja pani põlema.

Edu oli üüratu. Kõik astusid ligi, soovisid kunstnikule õnne, surusid tal kätt ja ütlesid:

“Ljoša, sa oled geenius!””

“Keša kuud aga ei märganud keegi. Kuni oli valge, ei paistnud see välja, aga õhtul, kui läks lõplikult pimedaks, säras see küll meeleheitlikult, aga nii vaatajad kui ka kunstnikud olid sedavõrd täis, et pidasid seda päris kuuks.”

“”Kõik,” ütles Keša poisile. “See on läbikukkumine. Nad ei pea mind üldse kunstiinimeseks. Keegi ei pakkunud isegi viskit.””

Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel üks:

“”Oi ei,” ütles Keša tujutult. “Selle kurikuulsa maailmavallutamisega on alati olnud igavene jant. Ja isegi kui see on kellelgi õnnestunud, siis on ta pärast, ma olen kindel, olnud vägagi kibestunud.””

Kui just keegi ei kingi soolaleivapeol sulle purgitäit seebimulle ja paari Romanovi paleest 1917. aastal eksproprieeritud tooli.

PS Toomas Kalli tõlge on suurepärane.

David Foenkinos “Henri Picki müsteerium”

pickRaamatukoi nagu ma olen, mulle meeldivad raamatud kirjanikest, raamatutest, kirjutamisest ja raamatuhulludest. “Henri Picki müsteeriumis” on üks bretooni raamatukoguhoidja asutanud oma raamatukokku Richard Brautigani ideed järgides avaldamata käsikirjade raamatukogu. Ehk sinna võivad autorid viia kõik oma käsikirjad, mida ei ole õnnestunud ühelegi kirjastusele maha müüa. Vanamees sureb, käsikirjade osakond vajub tolmu alla, kuni noor kirjastuse töötaja tuleb oma romaanikirjanikust mehega kodulinna vanematele külla ja leiab põneva osakonna.

Järgmisel külaskäigul leiavad nad käsikirjade hulgast – millest enamik on muidugi pahn – ühe imelise teose, melle kaanel on nimi Henri Pick. Väike detektiivitöö selgitab välja, et Pick on hiljuti teise ilma läinud kohalik pitsameister, kelle lesk ei suuda ära imestada, kuidas tema vanamees, kes luges ainult telekava ja kelle teadaolev kirjanduslik looming koosnes ühest tütrele laagrisse saadetud postkaardist, on salaja millegi nii imelisega hakkama saanud. Raamatust saab sensatsioon, see muudab inimsaatusi. Kuid kas Pick ikka oli selle autor?

Ilmselt ei oleks ma seda teost kunagi lugenud, kui mitte Iida poleks seda soovitanud. Aitäh. See oli tõeliselt mõnus ja lõõgastav pühadeaegne raamat. Armastusejama oleks võinud vähem olla, aga sai sellegagi hakkama. Hommikul võtsin raamatu riiulilt ja õhtuks oli läbi.

Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

gramelliniKui uskuda tutvustust, siis on “Ilusaid unenägusid” (Itaalias) osutunud tähelepanu pävinud ja seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud romaaniks. No mis ma oskan ütelda…

“Punase raamatu” sari on olnud alati kindla peale minek. Tõsi, ma olen mõne raamatu pooleli jätnud, aga mitte sellepärast, et see olnuks vilets. Kuni õnnelike inimesteni, kes loevad raamatuid ja joovad kohvi. Mis iseenesest ei olnud ju ka kehv. Pigem gurmeerestoranis serveeritav kiirtoit.

“Ilusate unenägudega” on lood veidi segasemad. Kiirtoit see just pole, aga…

Autori järelsõna järgi on “Ilusaid unenägusid” tõsilugu. Isegi nimed, enamasti, on muutmata, toonitab autor. Noh, jah… Kas see peaks andma garantii, et see on hea raamat?! Et niimoodi juhtuski?! No ja siis?!

Ikka surrakse ja ikka leinatakse ja ei saadagi üle. Traagiline, aga peab sellest siis just romaani kirjutama?!

Parafraseerides Voldemar Pansot tahaks pimedast saalist kõige hardamal hetkel röögatada: “Ei usu!” Ja paluda tagasi võtta.