Annie Ernaux “Koht”

Ernaux`d lugedes meenus Viivi Luik.

Ikka seesama tsitaat, mida ma nii väga armastan, aga siinkohal oleks paslik täpsemalt üles tähendada stseen, mis “Varjuteatris” maha mängitakse.

Niisiis.

Härra Atspol, selline pargipingivanamees, trügib peenes DAAD-galeriis veinijoojate vahelt läbi just sel hetkel, kui jutu sisse on tekkinud pikk piinlik paus. Otsitakse uut kõneainet. On õige aeg ära minna, aga ei saa, sest veinijoojate vahelt trügib läbi härra Atspol, pikka kasvu ja kõhn, väsinud väljanägemisega pintsaku alt paistmas villane vest, kuhu on kootud rodu põhjapõtru ja lumeräitsakaid.

Härra Atspol, kes paistnuks nii tavaline bussipeatuses või pargipingil, aga mitte peenes DAAD-galeriis, kus ta mõjub kui aknast sisse lennanud lind või kuivale jäänud kala, hoiab pintsaku rinnaesise vastas mullaga täidetud topsi, kus kasvab üheainsa õiega sinilill. Teised õied on veel pungas, karvased ja hallid.

Härra Atspol läheneb ja koos temaga läheneb topsitäis mulda, millest tõuseb sinine tuluke. Ta ulatab selle minategelasele, kellel on tuline häbi, et teised nägid, kuidas härra Atspol talle sinilille andis.

Seejärel ütlebki mõjukas kriitik kuivalt, ilma igasuguse irooniata nii: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Et miks nii pikalt härra Atspolist, sinilillest ja häbenemisest? Aga sellepärast, et just seda Ernaux teebki. Ta kirjutab sellest, mida ta kõige rohkem häbeneb või on häbenenud – oma päritolust.

Nobeli preemia laureaat, kelle vanaisa ei osanud lugeda ega kirjutada, võib ju mõjuda lõbusa seiga või kujundina. Nobel lunastab kõik.

Aga enne seda tuleb kuidagi üles kasvada, DAAD-galeriis häbi tunda ja siis, hiljem, omakorda seda häbi häbeneda ja kirja panna.

Või kuidas see “Koha” moto oligi, üks väheseid motosid, mis on absoluutselt asjakohane.

“Ma pakun välja ühe selgituse: äraandjal ei jää muud võimalust kui kirjutada.” (Jean Genet)

Abdulrazak Gurnah “Paradiis”

Tsiteerin siin alustuseks tunamullust Sirpi, kus Triinu Pakk kirjutab toonase vastse nobelisti kohta nii:

“Jah, Gurnahi loomingut võib nimetada trööstituks, aga tema teoseid lugedes ei jää kõlama kannatused, jõhkrus, kasutus, vaid pigem suur ja lootusetu õrnus, soov oma tegelasi pisutki aidata. Pannes nende ja kannatuse vahele oma sõnad.”

Teisisõnu kasutab Gurnah kirjaniku privileegi anda hääletutele hääl.

“Paradiis” on lugu ühest Ida-Aafrika poisist Yusufist.

Omamoodi bildungsromaan, samal ajal lugu kohast ja kohatusest, mitmevahel olekust kultuuride, keelte ja kommete suures sulatusahjus Ida-Aafrikas esimese ilmasõja eel ja ajal, kolonialismist, mis elab lugudes, mis on ühtaegu pelutavad ja naljakad.

“”Kui ma esimest korda eurooplast nägin, istus ta keset metsa ühe puu all toolil. Sosistasin kõgevägevama nime, sest arvasin, et olen saatanaga silmitsi.” /…/ “Kas ta ütles midagi?” uuris Yusuf. “Mitte sõnu, mida inimese kõrv tunneb,” vastas Mohammed Abdalla. “Võib-olla müristas. Ma nägin, kuidas tal suust suitsu tuli. Võimalik, et nad on džinnid, et jumal lõi nad tulest.””

Oma elus esimesi eurooplasi – meest ja naist – nägi Yusuf raudteeplatvormil, kui ta oli kaheteistkümneaastane ja lahkus ootamatult oma kodust. Kui Yusuf neid vahima jäi, paljastas mees hambad alateadlikult tigedaks irveks ja tema sõrmed tõmbusid seletamatul viisil konksu.

“Yusuf mõistis hoiatust ja põgenes, pomisedes endamisi sõnu, mida talle oli õpetatud, juhuks kui ta äkiliselt ja ootamatult jumala abi vajab.”

Nii see algab – isa annab Yusufi võlgade katteks rikkale kaupmehele. Algab rännak, mis lõpeb Ida-Aafrikas kolooniaid vallutavas Saksa armees.

“Paradiis” on lugu identiteedist, võimatusest seda leida, kaotusest, hirmust ja süüst.

“Valge mees metsas ei kartnud midagi, kui ta istus oma lipu all relvis sõdurite ringis. Ent Yusufil polnud ei lippu ega teadamist oma üleolekust, mille abil nõuda ülimat austust, ning järele mõeldes mõistis ta, et see väike maailm, mida ta tundis, oligi tema jaoks ainus saada olev.”

“Korra nägi ta und emast, too oli ühe silmaga koer, kes kunagi Yusufi silme ees rongi alla oli jäänud. Hiljem nägi ta und sellest, kuidas tema enda argus, üleni kaetud limase lootevedelikuga, kuuvalguses sillerdas. Ta teadis, et see oli tema argus, sest keegi varjudest sosistas talle seda, ning ta nägi oma silmaga, kuidas see hingas.”

“Sul on õigus, ma kardan – aga mite ainult neid. Me kaotame kõik, ka oma eluviisi,” ütles Hussein. “Ja noored kaotavad veelgi rohkem. Ühel päeval sülitavad nad eurooplaste eeskujul kõigele, mida meie teame, võtavad üle eurooplaste seadused ja nende lood maailmast, justkui oleksid need pühasõna. Kui eurooplased meist kirjutama hakkavad, mida nad ütlevad? Et tegid meist oma orjad.”

Küll troostitu, on “Paradiis” ometi kaunis lugu, kus kõik tundub olevat võmalik, isegi käeulatuses.

“”Kas pole tore mõelda, et paradiis ongi selline?” lausus Hamid tasakesi öisesse õhku, mis oli täis vee kohinat. “Kosed, mis on kaunimad kõigist, mida me oskame ette kujutada. Kas suudad kujutleda, Yusuf, et on olemas veelgi ilusamaid kui see siin?”

PS Kindlasti lugeda.

Rosella Postorino “Hitleri toidumaitsjad”

“Me sisenesime ükshaaval. Pärast tunde kestnud koridoris ootamist tahtsime istuda. Ruum oli suur, valgete seintega. Keskel oli pikk laud, mis oli meie jaoks juba kaetud. Meile anti märku istuda.

Võtsin istet ja jäin sinna nõnda, käed kõhul sõrmseongus. Mu ees oli valge keraamiline taldrik. Mul oli nälg. /…/ Türgi ubadele oli valatud sulavõid. Ma polnud oma pulmapäevast saadik võid söönud. Küpsetatud paprikate lõhn kõditas sõõrmeid, taldrik oli ääreni täis, jõllitasin seda ainiti.”

On 1943. aasta sügis. Rosa Sauer on kahekümne kuue aastane, tal on selja taga viiekümne tunni ja seitsmesajakilomeetrine reis. Ta on põgenenud pommitatud Berliinist Ida-Preisimaale Gross-Partschi mehe vanemate majja.

Sealsamas lähedal asub Hitleri Wolfsschanze.

Nädala pärast saab temast Hitleri toidumaitsja, üks kümnest noorest naisest, kes söövad Hitlerile valmistatud roogasid. Päev-päevalt kolm korda päevas, sest toit võib olla mürgitatud.

Kakssada marka kuus. See on töö, aga mitte töö, mille nad ise on valinud.

“Vari tumestas nende nägusid, keset kööki seisis kaks rohehallis mundris meest. Üks neist lausus: “Rosa Sauer.”

Ma noogutasin.

“Füüreril on teid vaja.”

Füürer polnud kunagi mu nägugi näinud. Ja tal oli mind vaja.”

Tegelikult oli neid viisteist.

Nõukogude Liidu väed jõudsid Gross-Partschi 1945. aasta jaanuaris. Punaarmee lasi maha kõik Hitleri toidumaitsjad peale Margot Wölki, Rosa Saueri prototüübi, kellel õnnestus põgeneda ja jõuda Berliini.

Wölk elas üheksakümne kuue aastaseks. Gross-Partschist vaikis ta seitsekümmend aastat.

“Hitleri toidumaitsjadki” jutustab loo lõpuni, aga teisel viisil. See on natuke sentimentaalne ja hõre, ja üleüldse, mis sai SS-Obersturmführer Zieglerist, aga noh, kuidagi tuleb ju lõpetada.

Nii et huvitav lugu, hästi kirjutatud lugu, aga mitte suur lugu.

PS Üks paralleel ka. Lugedes Rosa kirjeldusi Berliini pommitamisest, lugesin ma Tetjana kirjeldusi Mariupolist. 1943. aasta sügis ja 2022. aasta kevadtalv. Kaheksakümmend aastat.

Mis ei puutu muidugi kuidagi Postorino kirjutet loosse.

PPS Leidsin küll ka ühe arvustuse, kus Hvostov seab Margot Wölki loo tõepärasuse kahtluse alla – füürer ei vajanud toidumaitsjaid. Kes neid vajaks, kui tal oleks isiklik kokk?

Eks see üks paras müsteerium ole.

Küsimus, miks Wölk neid asju nii mäletas, jääb muidugi vastuseta, aga ega see olegi tähtis.

Raamat on hea.

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Kolmekümne kuue aastane vallaline Keiko töötab kombini-poes – helendavas klaaskastis, mis on alati avatud, kakskümmend neli tundi jutti iga jumala päev. Pühadeta. Alati värske kaup ja üliviisakad müüjad. Tere tulemast! Olge lahked!

Tõlkija Maret Nukke järelsõna järgi on selliseid pisipoode Jaapanis 50 000 tükki, need jõudsid USA-st Jaapanisse 1960. aastatel, aga see selleks.

Keiko esimesest tööpäevast kombini-poes on möödunud 157 800 tundi – kaheksateist aastat.

Kuigi kombini-pood pole Jaapanis just unistuste töökoht, eriti selles vanuses, on Keiko seal rahul – helendavas klaaskastis valitsevad kindlad reeglid, juhend, kuidas toimida. Klaaskastist väljaspool reegleid pole. Või on, aga Keiko neid ei adu. Poes on lihtne, väljaspool keeruline. Lõpuks läheb keeruliseks ka poes, sest kolmekümne kuue aastane vallaline naine, kes pole muud tööd teinudki – see on ennekuulmatu. Veider. Piinlik.

Keiko üritab end ühiskonna ootustega kohandada, aga ei. Sellest ei tule midagi välja.

Poeta laguneb Keiko laiali. Mis paneb mõtlema, kas me kõik pole mitte inimesed helendavast klaaskastist, olgu selleks siis kombini-pood, kus kõlbab töötada üksnes tudengitel või koduperenaistel, või midagi muud. Mis iganes paik. Kes me oleksime ilma helendeva klaaskastita?

Tegelikult on see mõttekäik hirmutav, ka siis, kui klaaskast on igati aktsepteeritav, võimalik, et isegi ihaldusväärne, äratab ehk lausa kadedust. Kast on kast.

Kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend? Kas on üldse tarvis saada tavaliseks inimeseks, kui see peab käima juhendi järgi? Ja kui ei, siis kuidas see käib? Kas peaks olema usku sellisesse maailma, maailma helendavas klaaskastis? On see tupik või ei?

Mõni tsitaat ka.

“Päev algab. See on aeg, mil maalim ärkab ja tema hammasrattad hakkavad pöörlema. Mina olen üks neist hammasrattaist, mis lakkamatult ringi käib. Minust on saanud maailmamasina osa, mis sel hommikul aina edasi pöörleb.”

“Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.”

“Kui ukse avan, ootab mind ees valguskast. See on stabiilne ja normaalne maailm, mis pöörleb katkematult edasi. Mul on usku sellesse maailma – maailma helendavas valguskastis.”

Valérie Perrin “Lilledele värsket vett”

“Lilledele värsket vett” meenutab kuidagi Muriel Barbery “Siili elegantsi” ja Jean-Paul Didierlaurent`i “Ettelugejat 6.27-ses rongis” – tonaalsus on sama.

Ja peategelaste valik.

Majahoidja, kalmistuvaht, paberiveski puhastaja, kempsuvalur – need, keda keegi ei märka, aga keegi meist pole see, keda meid arvatakse olevat.

Me võime vaid arvata, et tunneme kedagi, isegi siis, kui me arvame teda läbi ja läbi tundvat. See on illusioon.

Ja muidugi “Henri Picki müsteerium” – Foenkinos ja Perrin kasutavad mõlemad kriminaalromaani elemente, üks paneb lugeja käsikirja autorit, teine tulekahju põhjust taga ajama.

Kahjuks peab ütlema, et Perrin jääb kõigile kolmele nimetatule alla. Ei mõista, miks nii suurepärase alguse ja potentsiaaliga ning kaunisti kirjutet lool peab olema nii kulunud lõpp. See rikub kõik ära.

Mis ilmselt on ka üks põhjusi, miks see raamat nii menukas on. Kuskil teise neljandiku poole pealt libises mõte korraks isegi Delia Owensi “Kus laulavad langustide” peale. Kahju.

Ei teagi, kas ma julgeksin seda Lehtele soovitada, kuigi alguses oli plaanis. Aga võib-olla julgeksin ka. Sest iseenesest on see siiski üsna hea lugu. Või lood. Sest neid on seal mitu.

Üks tsitaat ka.

“Vastan, et meie vahel ei ole midagi peale loo, mida ta hakkas mulle jutustama ja mille lõppu ma ootan. See on Irène Fayolle`i ja Gabriel Prudent`i lugu. Ma ei ütle nende nimesid. Ma ütlen lihtsalt, et ootan, et Julien Seul räägiks mulle, kuidas see lugu lõppes.”

Kas see ei käi mitte kõikide kohta? Meie vahel ei ole midagi peale loo.

Ljudmila Ulitskaja “Medeia ja tema lapsed”

“Medeia ja tema lapsed” pöörab pea peale müüdi Medeiast, Kolchise raevukast kuningatütrest, kättemaksust ja kirest. Müüt ise on kõigest kuliss – raamile pingutatud riidest või papist õhuke sein, millele maalitud kujutis on hägune, oma piirjooni kaotamas, aga ometi vaieldamatult olemas ja tarvilik, et lugu hargneks.

Sest mille muu kui Medeia müüdi taustal saaks hargneda lugu Medeiast, viimasest puhtatõulisest kreeklannast perekonnas, kes juba iidsetest aegadest seal Hellast meenutaval Tauria rannikul elanud, lugu, kus kättemaksu roima asemel on armulikkus ja kire asemel tüünus?!

Ja üldse – kõik on nagu on.

“”Seisab nagu rahn keset merd,” mõtles Lenake temast hellusega ning hakkas korraga nutma. Medeia elusaatuse pärast, tema kurva üksinduse pärast, lastetuse-needuse pärast, pettuse ja reetmise roima pärast… Ent Medeia ei mõelnud millestki seesugusest.”

“Medeia ja tema lapsed” on selline kulgev lugu.

Vahetuvad riigikorrad. Minnakse sõtta ja tullakse tagasi. Või siis ei tulda. Sünnitakse ja surrakse. Lapsed kasvavad üles ja saavad omakorda lapsi. Reedetakse, jäädakse ja jäetakse maha.

Minnakse kokku, lahku ja peast segi.

Kirjutatakse luuletusi. Keedetakse laukapuumoosi.

Hüpatakse aknast alla. Või siis ei hüpata.

Kõike juhtub, aga ikka hoovab kusagilt koirohuhõngu ja sünnivad väikesed imed.

“Medeia naeratas iseendale, rahunenult: maailmakord oli hoolimata kasvavast rahvarohkusest ja sagimisest jäänud ikka samasuguseks, talle arusaadavaks – toimusid väikesed imed, inimesed said kokku ja läksid lahku ning kõik koos moodustas kauni mustri…”

Aastakümneid ja -sadu läbib üks ja seesama lõim.

“Ta imetles seda maad, selle tuuldunud mägesid ja siledaid eelmäestikke, see oli sküütide, kreeklaste ja tatarlaste maa, ning ehkki see oli nüüd sovhoosi oma ja igatses ammu inimarmastust ning peremeeste andetuse tõttu pikkamisi välja suri, oli ajalugu temas ometi alles, lehvis kevade õndsuses, tuletas ennast meelde iga kiviga, iga puuga… Õe- ja vennapojad olid ammuilma isekeskis tõdenud, et maailma parim vaade avaneb just Medeia kempsust.”

PS Ega ma oleks osanud seda tosin aastat tagasi ilmunud raamatut leida, kui Tiina poleks teda mingil ainult talle teadaoeval põhjusel sokutanud uudiskirjanduse riiulile. Muidugi sain ma aru, et see pole uudiskirjandus. Aga ma leidsin ta üles.

PPS Kindlasti lugeda. Eriti sobiv kuumalaine ajal, kus kõik muutub nagunii kuidagi unenäoliseks.

Yaa Gyasi “Hüljatud kuningriik”

“Armastasin Jumalat, oma venda ja oma ema – sellises järjekorras. Kui kaotasin venna, kadusid hoobilt ka ülejäänud kaks. Jumal haihtus hetkega, emast aga sai miraaž, valguskiirte murdumisel tekkinud kujutis. /…/ Päev, mil ma teda koolist tulles ei leidnud, tundus nagu kolmekümne üheksas päev kõrbes ilma veeta. /…/ Ehkki ma ei olnud seda kavatsenud ega kavandanud, olin viimased seitseteist aastat oodanud neljakümnendat päeva. Nüüd oli see käes.”

See on lugu hüljatud kuningriigist, olgu see siis Ghana või usk ühe tüdruku jaoks, kelle ema oli võitnud õnneloosiga pileti Ameerikasse. Emma Lazaruse peaaegu saja-aastane lubadus Vabadussamba jalamil polnud paraku enam päris see. (Too minu juurde vaesed, väsinud ja vabaduse ootel kössitavad hulgad…)

Või noh, tegelikult pole miski enam päris see, kui sa oled juba ära tulnud, lahti rebitud. Ka siis, kui sa oled, küll mustanahalisena, aga sündinud juba Ameerikas, teise põlve immigrant ja tubli tüdruk, kes mitte mingil juhul ei kavatse ebaõnnestuda.

Sellised, kui nad läbi ei põle, muudavad maailma.

(Kõlab nii, aga ei, see ei ole mingi eduromaan.)

See on romaan Ghana immigrantide perekonnast, usust ja teadusest, sõltuvusest ja depressioonist.

Ilus, siiras ja valus.

(Autor on sündinud 1989. aastal.)

Toshikazu Kawaguchi “Enne, kui kohv jahtub”

“Kohvikus polnud konditsioneeri. See oli avatud 1874. aastal, rohkem kui sada nelikümmend aastat tagasi. /…/ Üldise teadmise kohaselt ilmus esimene moodne kohvik Jaapanisse 1888. aastal – tervelt neliteist aastat hiljem.”

Kohvikud on toredad. Nad on peaagu nagu hotellid oma salauste, nurgatubade ja tundega, et kõik on võimalik. Ühesõnaga linn kõige paremas mõttes, selline linn, kus on piisavalt kivisillutist, hotelle ja kohvikuid. Ma pean silmas selliseid iseloomuga kohvikuid, mis peidavad end kuskil kitsas ja käänulises, inimestest peaaegu hüljatud kõrvaltänavas, tillukesed, alati jahedad ja kuidagimoodi tõrksad.

Sellistes võib juhtuda mida iganes ja koos kohviga pakutakse sulle… näiteks võimalust rännata minevikku.

Kui sa saaksid minna minevikku, siis kellega sa seal kohtuksid?

Juba see küsimus motona äratab mõtete müriaadi ja lugeja viivitab. Sest enne loosse süüvimist võiks see asi ju iseenda jaoks selge olla. Et kui tõepoolest oleks selline kohvik ja sa selle üles leiaksid, kas…

Näidendi põhjal kirjutatud romaan ise pakub terve hulga krüptilisi dialooge, mis ei jää põrmugi alla “Kaladele ja draakonitele” (Undinė Radzevičiūtė) ning sunnivad ikka ja jälle tekstis tagasi pöörduma.

Muidugi pakub see ka vastuse küsimusele, miks peaks keegi tahtma ette võtta retke minevikku tingimusel, et olevikku see ei muuda. Niisiis ei ole mõtet minna lootuses midagi klaarida. Tagasi tuleb jõuda enne, kui kohv jahtub, seega aega napib. Ja kaks korda minna ei saa.

Igatahes väga intrigeeriv idee.

PS Olgu selle ajarännuga, kuidas on, aga kohvikusse tahaks sisse astuda küll, kui selline aegade ülene oleks – kohvik nimega Funiculi Funicula.

Kohvik justnagu funikulöör.

Marina Stepnova “Aed”

Stepnova on “Aias” loonud hüpoteetilise olukorra, kus 19. sajandi keskel sündinud tüdruk on vaba.

Või vähemalt nii vaba, kui see üleüldse – ükskõik, mis ajal ja kus – võimalik on.

“Tusja oli õnnelik ja vaba. Lõpuks ometi. Nagu on vaba igaüks, kes ei tea, mis tulevikul talle varuks on.”

(Kuigi tulevik saabub pärast kaante vahele pandud loo lõppu, aga lugeja teab.)

Aga jah, Tusjake teeb, mis tahab.

Hakkab rääkima siis, kui tahab, olles viienda eluaastani tumm. Armastab, keda tahab. (Hobuseid!) Abiellub, kellega tahab, oma kasuõe kihlatu ja aferistiga, keda ta isegi ei armasta. Aga tahab.

Kõige selle juures on Tusjake, selge see, et kõike muud kui sümpaatne, ja ma ei mõtle siin 19. sajandi keskpaiga kõrgseltskonda, kuhu vürstitar Borjatinskaja kuulub, ma mõtlen 21. sajandi lugejat.

“Aed” ise on igas mõttes nii külluslik, et võtab pea ringi käima – lugu ja kõik need lood selle sees, võttestik, keel ja allusioonid – kasvõi Anton Pavlovitš oma kirsipuude ja täisjõus antoonovkatega.

Mis midugi tuleb varem või hiljem maha raiuda ja raiutaksegi. Kuidas siis muidu.

PS Motode mõttekuses kahelnuna tuleb tunnistada, et “Aia” motol on mõte sees. Ja mitte ainult, see on (tagantjärele) justkui hädavajalik kohe. See on veel üks detail, mis teeb “Aiast” peaaegu et täiusliku loo.

PPS “Lazari naised” ja “Itaalia õppetunnid” kah ilmtingimata läbi lugeda.

Hervé Le Tellier “Anomaalia”

Le Tellier on juba puhttehniliselt väga huvitav.

On Houellebecqi võtteid, mida too omakorda on laenanud Lovecraftilt, peale selle Oulipo kirjandusrühmitus, kuhu autor kuulub, nii palju, kui ma selle kohta leidsin.

Mis on huvitav, et kogu see trikitamine, kui seda üldse nii võib nimetada, on täienisti loo teenistuses, mitte asi iseeneses. Mitte et selles viimases midagi halba oleks, üldse mitte, aga “Anomaalia” näitab, et selliseid (kirja)tehnilisi võtteid (ja matemaatikuid) ei maksa alahinnata. Tulemus võib olla hämmastav.

Lõppu tasub katsuda lugeda, see tähtede kaupa lagunev graafiline liivakell seal pole ju niisama trikk, ja see on raudselt Oulipo, aga peale nagunii tugeva visuaalse kujundi on sel ka muu tähendus, see on võti, aga see võti on paraku puudulik. Autor muide on keeldunud liivakella tegelikku alusteksti selgitamast, jättes selle lugejate (ja tõlkijate) pärusmaaks.

Aga – olgu tekstiga, kuidas on, igas liivakellas saab aeg varem või hiljem otsa.

Mis loosse endasse puutub, siis on see kahtlemata tähelepanuväärne ja pöörane, juba alates sellest, et “Anomaalia” ilmus 2020 ja jutustab loo 2021. aasta märtsist juunini ehk siis tulevikust, mis eesti keeli lugemise ajaks on juba minevik.

Juba see keerab peas midagi sassi, aga muidugi pole see aastake siia-sinna eriti tähtis.

Aastal 2021 Pariisist New Yorki suunduva Boeing 787ga (lend 006) juhtub USA idarannikul midagi kummalist – ilma mingi meteoroloogilise hoiatuseta seisab lennuki teel hiigelsuur rünksajupilv.

„Läbipaistmatu hall müür, mille tipp päikese käes silmipimestavalt helendab, tormab nende poole uskumatu kiirusega, neelates aplalt pilvekihti, mis teda toidab ja toetab.“

Lennuk siseneb pilve.

„Kümme sekundit on lennuk vabalangemises, /…/ on pime, kottpime ja algab kohutav mürin: sajad hiigelsuured raheterad peksavad vastu aknaid, jättes tuuleklaasile siia-sinna täkkeid.“

Hiljem selgub, et see oli kümnendi kõige tugevam torm.

„Äkki on kokpit täis silmipimestavat päikesevalgust, Boeing kogub metsikult kiirust, saabub vaikus, kogu segadus jääb seljataha.“

Mida võiks võrrelda Prozaci toimega. (Autori märkus.)

Pärast seda läheb keeruliseks.

Ühtäkki on kaks lennukit ja kaks lennukitäit reisijaid, kes on küll identsed, aga mitte (tähtsusetute) pisiasjadeni. Teadlased ja usujuhid, rabid, mullad, piiskopid, arutavad, aga ühtegi teooriat ei panda kahtluse alla ega kinnitata.

“Üks imetlusväärne asi, mis ületab alati teadmise, intelligentsi ja isegi geniaalsuse, on arusaamatus.”

See on moto, milega Le Tellier oma “Anomaaliat” alustab, pärit “Anomaaliast” – romaanist, mille Le Tellier “Anomaalias” kirjutab üks vähetuntud kirjanik pärast seda, kui rünksajupilve sõitnud Boeing on maandunud.

Ühesõnaga ajab kogu see lugu juhtme korralikult kokku.

Kahtlemata on see hoiatusromaan, väga ebamugav lugu, mis ei anna vastuseid.

Mis lõpus juhtub? Kas maailm lendabki tükkideks? Või siiski mitte? Või veel mitte?

Liivakella eestikeelse tõlke viimased sõnad “on vaid meelehärm ja lõputu viiv” ei ütle tegelikullt mitte midagi. Kelle meelehärm? Jumala?

“Rakett on vaid sekundi kaugusel Air France`i liini 006 lennukist ja aeg venib, venib enne plahvatust.”

Aga kui kaua ta venib? Kui kaua meil aega veel on?

“Ja siis see juhtub.”

Aga mis õigupoolest? Mis juhtub?

“Alguses on kerge tuulepuhang, väike langenud lehtede pööris maapinnal. Kuulda on nõrka heli, umbes nagu kontrabassi fa. Õhk väreeb ja taevas mutub selgemaks, aga õige vähe.”

PS Kindlasti lugeda. Ja võib-olla ise üle lugeda.