Marina Moskvina “Kuuromaan”

kuuromaan“Aga kui sa oled tõeline kunstnik, siis pead sa lõpetama oma tee kas sadulas või kraavis – kas üldse mitte kuni pensionini elama või käima juba enne pensioniiga üleni kullas, ja tules puhastatuna. Siis tuleb sinu juurde see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel ja ütleb: ära karda seda, mida sul tuleb kannatada, ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja.”

Ma ei ütleks, et see raamat mulle meeldis, ma lugesin teda ikka väga tükk aega, vahedega, aga kahtlemata on see hea raamat. Ja kahtlemata on see raamat, mis jääb meelde, romaan kunstist ja kunstnikest, eelkõige aga kunsti (või ka lihtsalt millegi kunsti pähe) müümisest, ühtaegu kurb, naljakas ja täpne. Sest eks nii need asjalood ole, kui luule on kallis, ainult keegi ei osta teda, kunsti mõõt on raha ja võimalus unustada leib, vesi ja aeg ning mõelda välja kuu ja see maha müüa võib, aga ei pruugi realiseeruda.

“Järsku läks nöör katki, üks maal tõusis lendu, kukkus vette ja jäi ujuma. Kõik jooksid kohe juurde, rüselesid pärna ümber, naersid ja plaksutasid. Ljoša oli alguses õnnetu, siis aga juba rõõmus, et lõpuks ometi märgati ka tema kunsti. Ta tiris ka ülejäänud maalid puu otsast alla, viskas need lagendikule hunnikusse ja pani põlema.

Edu oli üüratu. Kõik astusid ligi, soovisid kunstnikule õnne, surusid tal kätt ja ütlesid:

“Ljoša, sa oled geenius!””

“Keša kuud aga ei märganud keegi. Kuni oli valge, ei paistnud see välja, aga õhtul, kui läks lõplikult pimedaks, säras see küll meeleheitlikult, aga nii vaatajad kui ka kunstnikud olid sedavõrd täis, et pidasid seda päris kuuks.”

“”Kõik,” ütles Keša poisile. “See on läbikukkumine. Nad ei pea mind üldse kunstiinimeseks. Keegi ei pakkunud isegi viskit.””

Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel üks:

“”Oi ei,” ütles Keša tujutult. “Selle kurikuulsa maailmavallutamisega on alati olnud igavene jant. Ja isegi kui see on kellelgi õnnestunud, siis on ta pärast, ma olen kindel, olnud vägagi kibestunud.””

Kui just keegi ei kingi soolaleivapeol sulle purgitäit seebimulle ja paari Romanovi paleest 1917. aastal eksproprieeritud tooli.

PS Toomas Kalli tõlge on suurepärane.

David Foenkinos “Henri Picki müsteerium”

pickRaamatukoi nagu ma olen, mulle meeldivad raamatud kirjanikest, raamatutest, kirjutamisest ja raamatuhulludest. “Henri Picki müsteeriumis” on üks bretooni raamatukoguhoidja asutanud oma raamatukokku Richard Brautigani ideed järgides avaldamata käsikirjade raamatukogu. Ehk sinna võivad autorid viia kõik oma käsikirjad, mida ei ole õnnestunud ühelegi kirjastusele maha müüa. Vanamees sureb, käsikirjade osakond vajub tolmu alla, kuni noor kirjastuse töötaja tuleb oma romaanikirjanikust mehega kodulinna vanematele külla ja leiab põneva osakonna.

Järgmisel külaskäigul leiavad nad käsikirjade hulgast – millest enamik on muidugi pahn – ühe imelise teose, melle kaanel on nimi Henri Pick. Väike detektiivitöö selgitab välja, et Pick on hiljuti teise ilma läinud kohalik pitsameister, kelle lesk ei suuda ära imestada, kuidas tema vanamees, kes luges ainult telekava ja kelle teadaolev kirjanduslik looming koosnes ühest tütrele laagrisse saadetud postkaardist, on salaja millegi nii imelisega hakkama saanud. Raamatust saab sensatsioon, see muudab inimsaatusi. Kuid kas Pick ikka oli selle autor?

Ilmselt ei oleks ma seda teost kunagi lugenud, kui mitte Iida poleks seda soovitanud. Aitäh. See oli tõeliselt mõnus ja lõõgastav pühadeaegne raamat. Armastusejama oleks võinud vähem olla, aga sai sellegagi hakkama. Hommikul võtsin raamatu riiulilt ja õhtuks oli läbi.

Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

gramelliniKui uskuda tutvustust, siis on “Ilusaid unenägusid” (Itaalias) osutunud tähelepanu pävinud ja seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud romaaniks. No mis ma oskan ütelda…

“Punase raamatu” sari on olnud alati kindla peale minek. Tõsi, ma olen mõne raamatu pooleli jätnud, aga mitte sellepärast, et see olnuks vilets. Kuni õnnelike inimesteni, kes loevad raamatuid ja joovad kohvi. Mis iseenesest ei olnud ju ka kehv. Pigem gurmeerestoranis serveeritav kiirtoit.

“Ilusate unenägudega” on lood veidi segasemad. Kiirtoit see just pole, aga…

Autori järelsõna järgi on “Ilusaid unenägusid” tõsilugu. Isegi nimed, enamasti, on muutmata, toonitab autor. Noh, jah… Kas see peaks andma garantii, et see on hea raamat?! Et niimoodi juhtuski?! No ja siis?!

Ikka surrakse ja ikka leinatakse ja ei saadagi üle. Traagiline, aga peab sellest siis just romaani kirjutama?!

Parafraseerides Voldemar Pansot tahaks pimedast saalist kõige hardamal hetkel röögatada: “Ei usu!” Ja paluda tagasi võtta.

Agnès Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

martin-lugandMilline pealkiri, eks ole?! “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” Muidugi olin ma sellest raamatust kuulnud. Ja otse loomulikult kavatsesin ma seda lugeda.

Paraku. Ei ole selles raamatus eriti juttu raamatute lugemisest ega kohvi joomisest. Õnnelikest inimestest ka mitte. Mitte et see nüüd eriti tähtis oleks. Romaanides on õnnelikke inimesi harva, sest keda need õnnelikud lood ikka nii väga huvitavad.

Mul ei ole midagi naistekate vastu, tõesti mitte, aga ärgu pakutagu neid mulle “Punase raamatu” sarja kõvade kaante vahel. Muidu juhtub nii, nagu juhtus. Et loed ja loed lootuses, et midagi peab nüüd ikka tulema, järgnema, olema… Ei saa ju olla lihtsalt üks naistekas, kui ta on punaste kaante vahele pandud. Aga ei tulnud. Ei järgenud. Ei olnud. Mitte midagi.

On ju “Põhjamaade romaangi” aeg-ajalt libastunud, aga mitte nii hullusti. Tõesti mitte nii hullusti. “Põhjamaade romaani” naistekates on (seni) midagigi olnud, selles paraku mitte.

Jah, sellest saaks ühe korraliku romantilise filmi. Mida ma tõenäoliselt isegi vaataks, võib-olla, aga… Ikkagi, milline pealkiri, eks ole?!

Missugune lugu võiks sellele järgneda…

Juan Gabriel Vásquez “Asjade kukkumise hääl”

asjade kukkumise hääl“Asjade kukkumise hääl” sarnaneb kuidagi Ollikaise “Musta muinasjutuga” – lugesin ma neid vaheldumisi, “Musta muinasjuttu” lugesin bussis, oli hea õhuke kotti pista, sel nädalal tuli kuidagi palju sõita. “Asjade kukkumise häält” lugesin kodus ja vähemalt peategelased kippusid kuidagi nagu ühte sulama. Üllatavalt need kaks raamatut isegi lõpevad ühtemoodi – pildiga, kus peategelane jõuab tühja korterisse, kust naine ja laps on lahkunud.

Ollikainen ja Vásquez muide on ühevanused – sündinud 1973. aastal. Ja kuigi “Asjade kukkumise hääl” on väga ja väga konkreetselt Kolumbia, veel rohkem Bogotá romaan, ühe põlvkonna romaan, ja “Must muinasjutt” ei ole nii väga Soome romaan ja põlvkonna romaan ka mitte, peab neis olema midagi universaalset, et nad on tunnetuslikult nii sarnased. Isegi mitte ainult tunnetuslikult. Piisab, kui võtta pealkiri.

On raamatuid, kus pealkiri on lihtsalt pealkiri, nagu on romaane, kus see on üsna mõistetamatu nagu need loendamatud motod, milleta ei saa vist enam ükski kirjanik läbi. Harvem on romaane, kus pealkiri võtab tõepoolest kogu loo kokku ja annab sellele isegi lisamõõtme. “Must muinasjutt” ja “Asjade kukkumise hääl” on just sellised.

Asjade kukkumise hääle motiivi kasutab Vásquez nii mitu korda, et see ei ole pelk kujund. See on kokkuvõte. Kolmesõnaline ümberjutustus. Ühe põlvkonna maailm kui asjade kukkumise hääl, kõikide häälte ema – elude hävimise hääl kuristikku sööstmisel, hääl, mida tekitasid asjad lennu 965 Andidesse kukkumisel. Tõendusmaterjal, must kast, mida uurida, kuigi inimelu puhul ei saa sääraste tehnoloogiliste luksustega arvestada.

Marcelo Birmajer “Abielumeeste lood”

Abielumeeste lood“Abielumeeste lood” on küll vist raamat, mida ma olen lugenud kõige kauem. Ma arvan, et kuude kaupa. Vahepeal mõtlesin isegi alla anda ja ta pooleli jätta. Ja seda üldse mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti halb. Lihtsalt kuidagi läks nii.

Esiteks ei olnud mul üldse plaani ega valmidust teda laenutada. Olin võtnud Birmajeri “Nekroloogiklubi” ja “Abielumeeste lood” rahumeeli mõnda teist lugejat ootama jätnud. Mingitel segastel ja selgitamata jäänud asjaoludel aga laenutas selle Andres, kuigi ma olin palunud hoopis üht kriminaalromaani. Mul oli mitu teist raamatut ees ja nii ta seisma jäigi.

Kolmandaks oli Tiina öelnud, et “Nekroloogiklubi” on tükk maad parem kui “Abielumeeste lood” – üks tüütu hädaldamine.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, avastasin ühel hetkel, et “Abielumeeste lood” polegi romaan, vaid jutukogu, mis kahandas soovi seda lugeda peaaegu olematuks.

Lõpuks hakkasin tasapisi otsast pihta. Võrreldes “Nekroloogiklubiga”, mis mulle väga meeldis, tundusid jutud… Noh, mitte just halvad, pigem head, aga kuidagi… euroopalikud, suurem osa Birmajeri ladina-ameerikalikust võlust näis olevat haihtunud.

Õnneks olid lood meeldivalt lühikesed. Punnisin edasi. Läks paremaks. Ja paremaks. Ja paremaks. Kuigi need jutud olid tegelikult väga imelikud, milles vist peitubki lõpuks nende võlu. Viimaks leidsin, et õigupoolest on nad siiski väga ladina-ameerikalikult (ja juudilikult) lõpetamata – vaid värvilised killud mingist tohutust mosaiigist, mille terviklikkust võib heal juhul vaid aimata, aga mitte kunagi tervenisti näha.

Ja tõesti – miks peaksidki lood olema lõpetatud, miks peaksid nad kuidagi ära lõppema, mingi tsementeeritud lahenduse pakkuma? Elus ju enamasti ei lõpe miski õieti ära, ühelgi lool pole korralikku lõppu, sellist päris lõppu, enamasti lood isegi ei katke, lihtsalt lõpetavad kestmise. Aga lõpul ja kestmise lõppemisel ei ole suurt midagi ühist.

Ja mis veel – on tore, et Birmajer ei anna hinnaguid ja vabastab ka lugeja hinnangute andmisest. Birmajeri lood on sellised, et neile ei ole lihtsalt võimalik hinnanguid anda, võib vaid hämmelduda. Imestada. Võib raamatut käest pannes pobiseda: “Ah nii…”

Võib muidugi küsimusi küsida, aga see on tühi vaev – vastuseid pole kusagilt võtta.

Tsitaate seevastu leidub kuhjaga. Ma panin lugedes lipikud vahele, nii et siinkohal väike valik, mis peaks siis eelpool öeldut kinnitama (või vastupidi – selle ümber lükkama).

“”Aga kui sa neis asjus piiri ei pea, siis puudub sul usk,” teatas Stefanelli. “Kuidas sa enesele maailma seletad?”

“Ma ei seletagi,” vastas Ribalta jäigalt. “Aga see selleks: eks igaüks ole oma saatuse üle õnnetu, välja arvatud need õnnelikud inimesed, kes lepivad millega tahes.”” (“Ootamatu teekond”)

“”Õnneotsingud,” lausus marslane mõtlikult. “Sealt kõik teie hädad tulevadki.”” (“Sealt kõik teie hädad tulevadki”)

“”See on lihtsalt ühe isa ja poja lugu. Järjekordne lugu nende paljude seas, mida inimestega ikka juhtub. Sest maailma loomisest saadik juhtub kõiksugu asju.”” (“Vastav otsus”)

“Keegi ei oska öelda, miks asjad katki või kaotsi lähevad – me ei tea sedagi, kus on asjade tegelik koht.” (“Kas soovite sooritada järgmise tehingu?”)

PS Kas te teadsite, et oma elu muutmine, kui te peaksite seda tahtma, on absoluutselt käeulatuses. Või õigemini seal, kus asub lähim pangaautomaat. Ei, te saate valesti aru, asi pole rahas. Hoopiski mitte. Tuleb vaid klahvi vajutada, kui automaat küsib: “Kas soovite sooritada järgmise tehingu?” Ja seda küsib ta ju iga jumala kord, kui te raha välja võtate. Summa ei ole tähtis.

Ah jaa, see oli ka tore, et suurema osa lugusid jutustas(id) ajakirjanik(ud). Stiilipuhtaid kummituslugusid oli ka. Lõppkokkuvõttes aga on ikkagi  tunne, nagu oleks mingi suure töö ära teinud. Ja see on kuidagi on äärmiselt kergendav.

Marcelo Birmajer “Nekroloogiklubi”

NekroloogiklubiJuba “Nekroloogiklubi” algus on nii intrigeeriv ja võluv, et paneb lugeja naeratama. Vähemalt mina küll naeratasin ja jätsin lugemise natukeseks ajaks pooleli, et seda naeratamise tunnet endas hoida.

Selliseid raamatuid ei ole just palju, aga neid on, “Nekroloogiklubi” kahtlemata on üks sääraseid ja seda lõpuni välja. Kui mõne sellise raamatu otsinguil tahta enam-vähem kindla peale välja minna – päris lõpuni kindel muidugi ei saa kunagi olla -, siis võiks katsetada mõne juudi või argentiinlasega. Juudi (ja Argentiina) kirjanikel (esimesena tulevad meelde Nicole Krauss (ja Borges)) on mingi harukordne oskus näha korraga tervet mustrit, kõiki neid varjatud lõimelõngu, mis seovad näiliselt tähtsusetu ja seostamatu üheks suureks ja imepäraseks kangaks. See on ilus, ülev ja kuidagi turvaline. Marcelo Birmajer, muide, on juudi juurtega kirjanik, kes on sündinud 1966. aastal Buenos Aireses.

Aga kui sellele naeratama panevale algusele juba nii palju tähelepanu sai osutatud, siis oleks paslik see ka ära jutustada. Kes pole “Nekroloogiklubi” lugenud, siis – lugemismõnu ei vähenda see teadmine põrmugi.

Niisiis – igal pühapäeval saab ühes Buenos Airese baaris kokku kaheksa meest – sefaradi juudid vanuses 40 kuni 45 aastat. Nad kohtuvad, et sigarit suitsetada, kohvi juua, ajalehte lugeda ja laisalt mõttteid vahetada. Ühel teataval pühapäeval leiab üks neist ajalehest nekroloogi, mis pälvib tähelepanu, järgmisel võtab keegi lehe ja leiab teise. Ja nii edasi. Lõpuks saab ebatavalistest nekroloogidest veel üks sõpruskonna tava, kuni avastatakse, et iga kuu 11. kuupäeval kordub järgmine leinakuulutus: “Puhake rahus, minu kaks roosinupukest, lõigatud parimal õitseajal. Ema, kes teid armastas.” 11. novembri lehes kuulutust pole. 14. kuupäeval ilmub aga järgmine teadaanne: “Ema, kas sa oled meid unustanud?” Vat niisugune sissejuhatus. Paneb ju naeratama?!

Seejärel, otse loomulikult, tuleb välja selgitada, kes ja miks on need kuulutused pannud. Tasapisi rullub lugeja ees lahti lugu rikkast mehest Genarost, kes armus verinoorde iludusse Fernandasse ega suutnud enam ilma temata elada. Kõlab nagu muinasjutt?!

Teatud mõttes ta ongi, aga ainult teatud mõttes. Ja ei mingit “kui nad veel surnud ei ole, siis…” – fui, see on ikkagi nüüdisaegne romaan! Teatud mõttes. See on lugu võimatust armastusest ja vaevuaimatavast reetmisest, ajast, saatuslikest juhustest ja tõestisündinud imedest, mis eksisteerivad vaid uskuja kujutlustes ja romaanikirjanike peas.

Kinnitan tsitaadiga:

See oli ime,” laususin ma täiesti tõsiselt.

“Ime on juhuslik sündmus nähtuna uskuja silmade läbi,” tsiteeris Genaro iseennast, “või kirjaniku silmade läbi. Aga ka sinu raamatust on veerand puudu. Ma ei tea, mis hulluse sa oled endale külge võtnud või miks sa selle kirjutasid. Ma ei tea, miks valisid sa selleks just nimelt minu loo, miks sa seda kasutasid. Ja see ka ei huvita mind. Aga mingil põhjusel tahan ma, et keegi teaks tervet lugu. Loomulikult pole see tasuta.””

Leila Slimani “Hällilaul”

HällilaulPariislannast Myriam on kindel, et tema kahe lapse hoidja ei tohi mitte mingil juhul olla immigrant, mingi paberiteta ja kaetud näoga illegaal, kes võiks lastega (ja ka tema endaga) näiteks hakata rääkima araabia keelt. Ise ta seda ju lastega ei räägi, mis siis, et büroosse minnes peetakse teda tööotsijaks, mitte emaks, kes vajab lapsehoidjat.

Myriam ja Paul leiavad prantslannast lapsehoidja. Louise on nagu Mary Poppins, absoluutselt täiuslik, aga tasapisi… Kõik see on raamatu tutvustuses kirjas. “Hällilaul” ise algab pildiga, kus Myriami ja Pauli üks laps on tapetud, teine raskesti, ilmselt surmavalt vigastatud, pärast laste tapmist on täiuslik lapsehoidja lõiganud veenid läbi ja torganud Jaapani sushinoa omale kõrisse.

Lõpp kohe teada, süžee tutvustusest teada. Mida see raamat siis õigupoolest veel peaks pakkuma? Selline küsimus mul igatahes tekkis. Aga pakkus küll. Lugu on kaasakiskuv ja romaanist saaks väga hea psühholoogilise (õudus)filmi. Slimani lahkab (näiliselt) täiuslikku lapsehoidjat, pariislannat, keda kõik peavad laste emaks, mitte hoidjaks, aga ta lahkab ka immigrandist Myriamit (tõenäoliselt mitte esimese põlve immigrant, heal järjel, korraliku haridusega, advokaat) ja tema abikaasat Pauli, Pauli vanemaid jne.

Küsimus, miks Louise lapsed tapab, jääb vastuseta. Romaanis on kõik kuidagi nihkes, ümber pööratud. “Hällilaul” esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Korraks võiks ehk kinni hakata mõttest, et kui Louise enam lapsi armastada ei suuda, ja nii ta ühel hetkel tunneb, laste ema ja isa ei armasta neid nagunii, sest neil pole armastuseks aega ega tahtmist, kui pole enam armastust, mitte põrmukeski, siis järgneb karistus, siis ei saada õnnelikuks enne, kui keegi on surnud, aga see on vaid konstruktisoon, üks võimalikke.

Teine – tõeline kurjus ei ole kunagi klišeelik, teda ei ole võimalik ära tunda. Tapab ju lapsed just habras ja peen pratslannast hoidja, valge, peaagu et daam, täiuslik maniküür, käed, millest on näha, et rasket tööd pole need kunagi teinud, mitte immigrant, keda immigrandist ema oma koju ei taha. Aga Louise pole ka kurjategija, kes on kõike ette kavatsenud, võimalik, et varemgi tapnud. Ta on eluaeg lapsi hoidnud, kellelgi pole tema kohta ühtegi paha sõna öelda. Ta pole end majja sokutanud, leidmaks järjekordset ohvrit.

Võimalik, et sellepärast ongi “Hällilaul” vastusteta romaan. Et tõeline kurjus ei olegi defineeritav ega seletatav, aga ta on olemas, sageli seal, kust me ei oska teda otsida, aimata ega karta, ta ootab, kannatlikult, latentses olekus, kuni me talle ise ukse avame ja ta sisse kutsume. Seda seletust kinnitab ka politseiuurija Nina, kes juhtumit uurides kehastub lapsehoidjaks, et aru saada, miks Louise nii tegi. Nina saabub Myriami ja Pauli koju nagu Louise, täpselt õigel ajal, tegutseb nagu Louise, koristab, teeb süüa, käib poes ja tajub kõike nagu Louise enne seda, kui see lapsed tapab.

Ja mida too lapsehoidjaks ümberkehastunud politseiuurija siis õigupoolest tunneb enne seda, kui Louise Jaapani sushinoa endale kõrri torkab? Ta tunneb tülgastust.

Louise ise, muide, ei sure. Ta langeb koomasse.

“Ma tean, et sa kuuled mind,” ütleb talle haiglas politseiuurija Nina Dorval.

Leila Slimani (sündinud 1981) on Maroko päritolu prantsuse kirjanik. “Hällilaul” ilmus 2016. aastal ja pälvis Goncourti kirjandusauhinna.

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

paolo cognetti Itaalia nüüdiskirjandust pole ma eriti lugenud. Õigupoolest ainult Elena Ferrante kahte raamatut.

Tema “Üksilduse päevadest” ei taha ma tagantjärele midagi kuulda. Mitte et see oleks kehv raamat, vastupidi. See on väga hea raamat, aga sellegipoolest ei taha. Mõni raamat on lihtalt… liiga mõjuv. No ja otse loomulikult on see läbinisti naiste raamat.

Napoli romaanide esimene osa “Minu geniaalne sõbranna” jälle on läbinisti… Itaalia-pärane. Või vähemalt selline – juhul, kui ei ole asjadega eriti kursis – nagu üks Itaaliast kõnelev romaan ettekujutuses võiks olla. Ja huvitav.

“Kaheksa mäge” ei ole kumbagi. Ma ei oska öelda, kas ta on Itaalia-pärane ja kui lahterdada, kas meeste või naiste, siis on ta ikka pigem meeste raamat. Oleks nagu üks lugu meeste sõprusest, aga ei ole ka. Pigem on see Bruno kui Pietro või nende kahe lugu, aga kindlasti just see lugu, mida Pietro on otsinud ja leidnud sealt, kust ta alati ära on läinud: mägedest, kus on Bruno, viimane mägilane, see, kes jääb. Metaromaan, muidugi.

“Kaheksa mäge” on lugu linnaminekust, kõik ju lähevad linna, Milanosse või kuhu iganes, kõik, kes vähegi saavad, aga oma lugu nad sealt ei leia. Nagu Eestis nii ka Itaalias. Sellepärast ma seda romaani nii väga Itaalia-päraseks ka ei peaks. Kui mäed maha arvata.

Romaani enda kohta, kui parafraseerida Fred Jüssit: kui teeb haiget, siis tean, et olen kokku puutunud kunstiga. “Kaheksa mäge” teeb haiget, ja mitte selles mõttes, et mis kõik inimesega võib juhtuda, kõik see ebaõiglus jne. Lihtsalt elu ongi niisugune, et teeb haiget, kui teda tõsiselt võtta. Ja mitte midagi ei ole teha.

Tõenäoliselt ei ole “Kaheksa mäge” väljamõeldud lugu. Paolo Cognetti on sündinud 1978. aastal Milanos ja elab vaheldumisi linnas ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuvas mägimajas.

Ma ei ole kunagi mägedes käinud, aga selle raamatu järgi ma arvan, et mäed võiksid mulle meeldida. Mägi kui eluviis. Sammhaaval minek. Vaikus, aeg ja mõõt. Tõsidus.

“Kahekesa mäge” on pälvinud 2017. aastal Premio Strega kirjandusauhinna.

Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”

riikka peloRiikka Pelo “Meie igapäevast elu” oli kõvasti kiidetud. Kõigepealt kiitis Lehte ja siis – imeliku kokkusattumusena – täpselt samal õhtul kiitis “Plekktrummis” Leelo Tungal. Mõlemad on usaldusväärsed daamid.

Mõlemad imestasid, kuidas üks noor Soome naine ikka niimoodi… Noh, eks seda ole ennegi imestatud. Pelo pole küll enam NII noor kui Sofi Oksanen ja Katja Kettu, sündinud 1972, raamatu kirjutamise ajal 41aastane, aga ikkagi. Finlandia auhind peale selle. Niisiis teadsin ma juba ette, et see on väga hea raamat, ja tõepoolest – see ON väga hea raamat.

Nagu Lehte, istusin ka mina pärast esimest paarikümmet lehekülge arvuti taha, lugesin sealt Marina Tsvetajeva kohta nii palju, kui leidsin, ja hakkasin siis raamatuga otsast pihta. Mitte et nüüd muidu aru ei saaks, aga eks see arusaamine ole vähe teistmoodi.

Raamatu sündmustikku ümber jutustada ei ole mõtet, sest raamat on kirjutatud ikka väga seestpoolt. Nii, nagu seestpoolt paistab. Seda, mis paistab väljastpoolt, võib lugeda kirjandusloost. Või entsüklopeediast. Peale selle on “Meie igapäevase elu” puhul tähtis vorm, see, kuidas ta on üles ehitatud ja kõik need muud võtted, mida Pelo meisterlikult on tarvitanud. Aga mis mõtet oleks ümber jutustada paljast vormi. Parem juba loetagu.

Kui siiski üritada “Meie igapäevast elu” kuidagi kokku võtta, siis on see raamat armastusest ja sõnadest, kirjutatud sõnadest, kirjutamisest, sellest, kuidas armastus ei saa kunagi otsa, isegi siis mitte, kui oleks parem, kui saaks või kui teda ehk üldse ei olekski, sest ikka jääb väheks, alati jääb kellegi jaoks väheks, ja sellest, kuidas sõnad ikkagi saavad. Otsa. Ja mis siis edasi saab.

See on raamat sellest, et inimhing harjub muutustega halvasti või ei harju üldse, ja valikutest (või nende puudumisest). Aga muutustest ju ei pääse ja valida tuleb ka siis, kui midagi valida pole. Või oli aeg selline?

“Ainult armastus on tõeline, kõik muu on vale,” tunnistab Marina Tsvetajeva raamatu viimastel lehekülgedel. Need olid tema viimased sõnad, sama reetlikud kui elu.

Tollel reetlikkusel aastaarvu küljes ei ole, ja see on eriti salakaval.