Ragnar Jónasson “Saar”

Hulda Hermannsdóttiri triloogia teine lugu ei jätka esimest. Või noh, jätkab, aga tagurpidi.

Lugeja ei saagi teada, kas häbiga pensionile saadetud kuuekümne nelja aastane Hulda Hermannsdóttir pääses eluga. “Pimeduse” lõpp mattub pimedusse.

“Saares” kohtub lugeja viisteist aastat noorema Huldaga. Kolmandat osa ei tundu eesti keeles olevat, aga natuke sai jälgi aetud, ja see, paistab, viib ajas veel tagasi.

Nii et tagurpidi kirjutatud triloogia.

Ega Hulda Hermannsdóttir sellest hooli. Viisteist aastat noorem, aga samamoodi üksildane ja samamoodi oma logu sinise Škoda roolis Islandi kaledal kõnnumaal, lahendab ta juhtumeid nagu nalja – ei mingit mürglit, juhuslikke pealtnägijaid ega sahtli põhja alt välja kukkunud fotosid, isegi meeskonda mitte. Lihtsalt vestlused.

Kõigi nende keskea- või mõnes muus kriisis vaevlevate komissaride seas on Hulda Hermannsdóttir tõesti kosutav karakter ja “Saar” täitsa tore raamat. “Pimedus” niisamuti.

Aga sarja nimega on asjad küll sama hukas kui valimisliitudega. Tegusa Tuleviku ja Tugevate Kogukondade laadi moodustised on paratamatus, kes neid aastake pärast valimisi enam mäletab, aga üks sari pole ju ometi valimisliit. Kui sarjale üldse mingi nimi panna, siis võiks sellest ka mingit tolku olla.

Kas Hulda Hermannsdóttiri sari oleks palju tahta?

See võiks olla ju tema, mitte “Peidus Islandi” sari, eriti kui arvesse võtta, et on olemas ka “Pimeda Islandi” sari ja siis veel “Keelatud Islandi” sari.

Taevakene, kes suudaks neil vahet teha?

PS Seda, kuidas suhtuda sarja tagurpidi kirjutamisse, peab nõuandebüroo veel arutama.

Ei tea, kas NEKK nimena tuleks kõne alla? (Näpunäiteid Edasijõudnud KrimiKirjanikele.)

PPS Otsustasime, et NÄKK on parem. (NÄpunäiteid edasijõudnud KrimiKirjanikele.) Niisiis siin ja edaspidi: NÄKK soovitab. Või siis mitte.

Ragnar Jónasson “Pimedus”

Häbiga pensionile saadetud kuuekümne nelja aastane inspektor Hulda Hermannsdóttir oma logu Škoda roolis Islandi kaledal kõnnumaal ihuüksi mõrtsuka jälgi ajamas mõjub kui sõõm värsket õhku.

Kõigi nende keskea- või mõnes muus kriisis vaevlevate komissaride seas on Hulda Hermannsdóttir tõesti kosutav karakter ja “Pimedus” täitsa tore raamat.

Eriti võrreldes viimase Kepleriga, kus lugeja väriseb nagu piirivalvekoer ja seda 400 lehekülge jutti. No ei jaksa.

Aga “Pimedus” – ei mingit möllu ega kruvitud pinget, kogu see põlve otsas uurimine, viimane juhtum, mis Hulda Hermannsdóttiril õnnestus välja nuruda enne, kui laua lagedaks teeb.

Lugu ise on lihtsakene, aga igav ei hakka.

Seda laadi aeglane krimka, mis viib lugeja ilma äärele nagu Peter May Lewise saare triloogia või Katrin Pauts. Isalnd Euroopas on nagunii nagu üks Muhu või Abruka Eestis, aga sealgi leidub veel eriti pimedaid nurki. Nagu Muhus ja Abrukaski. Või Hebriididel.

Lõpp on mõnevõrra üllatav, et kas tõesti siis sellega jääbki, aga ega jää, sest “Pimedus” on Hulda Hermannsdóttiri triloogia esimene lugu. Kaks tuleb veel.

Nii et küllap Hulda Hermannsdóttir peab ikka olema eluga pääsenud. Ma loeks küll teisi osasid ka.

Ragnar Jónasson “Pimedusse mattunud”

Haiglas psühholoogitöö sinnapaika jätnud ajakirjanikust Ísrún ja teoloogiaõpingud politseinikuameti vastu vahetanud Ari Thor satuvad (kumbki eraldi) uurima ühte ja sama mõrva.

Selge see, et Hathaway tuleb meelde, kuigi Ari Thor (paraku) pole Hathaway.

Ühesõnaga paljulubavad karakterid, kelle potentsiaali autor ära ei kasuta. Vähemalt ei tee ta seda “Pimeda Islandi” sarja selles osas.

Ainest – hirmus raiskamine – on kahesaja seitsmekümnel leheküljel nii palju, et jätkuks mitme-setme raamatu jaoks.

Üks – inimkaubandus. Kaks – politseinik, kelle minevik kätte sai. Kolm – vanaema ja põletatud päevik, nii et Ísrún ei saagi midagi teada. (No võib-olla mõnes järgmises osas saab, ei saa välistada, et vanaema liin on midagi läbivat ja päevik ei põlenudki ära, sest milleks see siis üldse sisse tuua.) Aga suvelaagris jõhkardi (või psühhopaadi) küüsi sattunud poisid – neli – jäävad sinnapaika ja foobiatest vaevatud alkohoolikust eraklik tohter niisamuti – viis.

PS Aga Ísrúni ja Ari Thori pärast võiks teisi osi kah lugeda.