Ransom Riggs “Hingede raamatukogu”

Miss PeregrineTriloogia kolmas osa, tegevuspaik  – Vanakuradi aaker – kõige kõlvatum ja ohtlikum agul Londonis kogu pika ajaloo jooksul, seadusetuse kants, kus leiavad varju lindpriid, palgasõdurid ja pagendatud, aga ka viimane tõeliselt vaba koht, kus saab kõike osta ja kõike müüa või ükskõik mida peita.

Huvitav paik, kas pole?! Lähemal tutvumisel mitte päris seadusetu. Näiteks laenutustähtaja ületanud saavad karistuseks nii ja nii mitu piitsahoopi, ja seda üksnes pehmekaaneliste puhul. Võib vaid aimata, mis juhtub, kui tegemist on kõvakaanelistega.

Paeluv on ka hingede raamatukogu – koht, kus hoitakse ebatavaliste hingi, mida valvavad ebatavalised raamatukoguhoidjad – ja idee, et igaüks saab hinge (küütlevsinine vedelik, muide) eluajaks vaid laenuks. Enne surma tuleb see tagastada. Kes kontrollib raamatukogu, valitseb maailma. Lood on alati midagi muud (ja palju suuremad) kui loetud või räägitud (muinas)jutud. Kõik piisavalt kaunid mõtted, et neid edasi mõtelda.

Kui võrrelda esimese ja teise osaga, siis ei paku “Hingede raamatukogu” erilisi üllatusi, ta on enam-vähem selline nagu teine, esimest ei ületa, aga ei ole ka oluliselt kehvem. Kui püüda triloogia kuidagi kokku võtta, siis on see eelkõige õuduslugu, mis aeg-ajalt omandab seiklusjutu ja Bildungs-romaani elemente.

Kui võrrelda näiteks Harry Potteri ja Septimus Heapi lugudega, ja miks mitte seda teha, siis ilmnevad triloogia mõningad puudused. Kui esimene osa välja arvata, siis oli kogu aeg selline tunne, et midagi oleks nagu puudu, põnev on, (võlu)maailm on loodud, karakterid on, aga… Kui Potteri ja Heapi peale mõelda, siis on puudu… detailidest.

Miss Peregrine`i ebatavaliste laste maailmas on liiga vähe detaile, põhijoontes on see(tõenäoliselt kogu oma rikkuses) olemas, aga mõjub nagu kuliss. Sellest tuhisetakse läbi, nagu poleks õieti aega süveneda. Muidugi, on fotod, aga nende eesmärk on tekitada kummastavat (õudusloo puhul äärmiselt vajalikku) tunnet, et loetu on tõsi, mitte väljamõldis. Detailide puudumist see ei korva.

Kus on taimed, kus on kõik need kummalised ja võluvad elukad, kes seal kindlasti oma asju ajavad? Lugeja ei saa neist midagi  teada. Riggs pakub küll kauneid ideid ja hulganisti ebatavalisi lapsi ning koletisi ja žongleerib oskuslikult ajaga, aga… Isegi mitte ühtegi noorukest äbarikku üksikisast sõnumirotti, kes kasvõi korraks loost läbi lipsaks, et kolmanda osa lõpus siidritalus pensionipõlve pidavana taas korraks välja ilmuda.

Ja toit, nii imelik kui see ka ei ole – kunagi ei tohi alahinnata toitu, isegi mitte kirjutatud lugudes. Eks meenu ju Hans Ihnuse (Hans Fallada “Lood lastele”) puhul just kuivanud leivakoorik, millest pekitükiga üle tõmmati. Angie Sage ei pidanud paljuks täiendada oma lugu tädi Zelda detailsete retseptidega. Kapsa-angerjapada kaks korda keedetud kaalikatega! Ja keedukapsavõileivad! No mida sa hing veel tahad?!

Miss Peregrine`i ebatavalised justkui ei vajakski toitu, kuigi nende seiklused on pöörased, ja kui nad ka aeg-ajalt midagi söövad, siis pole road eriti huvitavad.

Peategelase tavalisus – ei ole ta orb ega seitsmenda poja seitsmes poeg – on ehk isegi õigustatud. Kui ühe täiesti tavalise ameerika koolipoisiga võivad juhtuda sellised jubedad lood, miks ei võiks need siis juhtuda kellega iganes. Nii et las ta siis – tõe huvides – olla pealegi harrastusornitoloogist isa ja apteegiketi omanikust ema ainuke laps, kelles ei ole mittte midagi  erilist. Peale vanaisa. Aga vanaisad on ju alati erilised. Meil kõigil.

PS Mis veel silma torkas – midagi on lahti selle raamatu (just selle kolmanda osa) toimetamisega. Justnagu oleks kerge tuulehoog aeg-ajalt üle käsikirja pühkinud ja komad õigete kohtade pealt kaasa viinud, et need siis kusagil teises kohas taas lausetesse pillata. Omal  moel oli see lausa võluv.

Ransom Riggs “Tontide linn”

Tontide linn“Tontide linn” on “Miss Peregrine´i” lugude teine osa, seikluslikum, eepilisem, vähem filosoofiline, samas üha rohkem ja rohkem üks korralik Bildungsroman – Jacob juurdleb põhjalikult selle üle, kas otsus lahkuda oma ajast ja jääda ebaharilike lastega, on õige või mitte. Seda enam, et ebaharilikel lastel ei ole valikuvõimalust, temal aga (esialgu veel) on, nagu oli vanaisa Portmanilgi. Ja vanaisa Portman valis elu (ning vananemise) tavamaailmas.

Jacob – vastuoksa ühe lasteraamatu seaduspäradele – valib tavamaailma. Seaduspäraselt aga ei õnnestu tal sinna tagasi pöörduda. Vähemalt – mitte veel – selles raamatus.

Aja(loo) kohta on ka huvitavat. Ajasilmustes rändav kamp ei saa ajalugu kuidagi muuta, sest… see parandab end ise. “Tontide linn” kummutab igasuguse liblikatiivaefekti – minevikku rändaja võib teha mida iganes, tulevikku ta muuta ei saa. Ka põimub “Tontide linn” juba rohkem Teise maailmasõjaga, ajaga, kus kasvas üles (juudist) vanaisa Portman, kelle jutustatud (tondi) lugusid peeti (ja pidas ka Jacob) lapsepõlves üle elatu (kõver)peegelduseks. Meenutab Narnia-lugusid.

Võib-olla (õige natuke) nõrgem kui esimene osa, aga otse midagi ette heita nagu ka ei ole. Veel terve hulk kummastavaid mustvalgeid fotosid.

Ransom Riggs “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele”

miss peregrineKuidas teile meeldiks elada kogu aeg ühes ja samas päevas, näiteks 1940. aasta 3. septembris, nii et homme ei saabuks kunagi? Ei-ei, te ei peaks kogu aeg uuesti ühte ja sama tegema. Teha võite ajasilmuses mida iganes. Väärib ju kaalumist? Ja mis päev oleks sel juhul paslik valida? Sest silmuseid on terve hulk. On ju huvitav?

Teadsin, et “Miss Peregrine´i kodust ebaharilikele lastele” on tehtud film, aga näinud ma seda ei ole. Tõsi küll, kui see Haapsalus oleks jooksnud, oleksin vaatama läinud (võib-olla et jooksis ka mingil mulle sobimatul ajal). Filmi aga läheksin hea meelega vaatama ka nüüd, pärast raamatu lugemist.

Raamatu enda laenutasin just sellepärast, et teadsin filmist. Küsisin Tiinalt igaks juhuks, mis see on, kas nagu Harry Potter. Tiina raputas pead ja ütles, et ei-ei, ei olevat nagu Potter, olevat üsna õudne, Tiina jaoks liig. Ise ta seda lugeda ei kavatsevat, aga lapsed lugevat küll. Just lugejad lapsed. See äratas usaldust.

Tegelikult on “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele” ikkagi natuke nagu Potter. Ka seal tegutseb kamp lapsi, ebaharilike võimetega lapsi, ja nende hulka satub oma vanaisa jälgi ajav Jacob Portman, kellel on otse loomulikult samuti ebaharilikud võimed, kuigi esialgu pole tal neist vähimatki aimu. Mõnes mõttes on “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele” Potterist isegi huvitavam ja kaugelt filosoofilisem – ymbrynid, kogu see ajaga manipuleerimine ja silmused ja see, et lugeja pole hetkekski kindel, kas head on head ja pahad on pahad, alati jääb mingi pisike kahtlus, eriti alguses, kui ei tea, kas vanaisa Portman mõtles kõik need lapselapsele jutustatud lood välja või siiski mitte.

Autor on kasutanud hulganisti vanu mustvalgeid fotosid, ja see lisab loole veel ühe segadusttekitava keeru. Näitab ju vanaisa Portman Jacobilegi oma lugude tõestuseks just vanu pilte, aga… Vanemana on Jacob kindel, et need on võltsitud. Raamatus olevad fotod on ehtsad ja töötlemata, leitud vanakraami hulgast, ja jätavad need võimaluse, et ka lugu ise on sulatõsi, mitte ilukirjandus. Noh… Ega ta ole, aga efekt iseenesest on kummastav.

Teiseks meenutab see raamat “Tondipüüdjaid” – saab ju alguse kõik just nimelt tontidest, kelle eest (tondikütist) vanaisa Portman oma (samuti tondikütist) lapselast hoiatab.

Kolmandaks meenutab raamat neid õudseid lugusid, mida kõik lapsed on üksteisele (sosinal ja enne magamajäämist) jutustanud, vähemalt 40-50 aastat tagasi sündinud lapsed küll. Raamat on just sel viisil õudne, mis võiks lastele (väga) meeldida.

Üldse on autoril õnnestunud jutustada see lugu… kuidas nüüd öelda… sellise ebahariliku värskusega. Sellisega, mis kuulub alati inimeseks kasvamise juurde ja mida edaspid enam ei kogeta ega mäletagi. Kui just keegi meelde ei tuleta, aga see pole eriti lihtne.

“Olin alati teadnud, et taevas on saladusi täis, kuid polnud kunagi taibanud, kui meeletult palju saladusi on maa peal.”

Ma arvan, et lapsena oleks see tsitaat mulle meeldinud. Ja kuna see tuletab seda tunnet meelde, siis meeldib see mulle ka praegu.