Rein Raud “Täiusliku lause surm”

RaudTegelikult on see vist ikkagi üsna hea raamat.

Nalja pärast guugeldasin ja leidsin, et “Täiusliku lause surm” on spiooniromaan traagilisest armastusloost Nõukogude aja lõpus. Nojah.

Lugedes selle aja mälestusi, ja mis seegi romaan muud on kui mälestused, ei väsi ma imestamast. Ma ju tean seda aega, tean neid kohti, väga hästi tean, aga ometi ma ei mäleta. Seda. Ja teist. Ja kolmandat. Ja neljandat. Miks siis ometi? Olen ma rumalam, on mu mälu kehvem, tähelepanu töntsim? Tahaks nagu… vabandust paluda.

“Täiusliku lause surm” annab sellele aga täiesti usutava vastuse:

“Tagantjärele tõmbub mälu kokku. Aeg läheb kiiremaks. Mitmest suvest saab üks. Ma vabandan.”

Vabandust paluda, igal juhul. Sellest ei pääse.

Lugeda tahtsin ma “Täiusliku lause surma” aga peaaegu et täiusliku pealkirja pärast. Ojaa, ma eeldasin midagi intellektuaalset, keelelist, täisuliku lause surma sõna otseses mõttes. See tundus huvitav. Mis võiks tappa täiusliku lause? Ja muidugi tahtsin ma täuslikku lauset lugeda. Seda ennekõike.

Tegelikult on “Täisuliku lause surm” sootuks midagi  muud ja lihtsamat. Ei midagi intellektuaalset ega keelelist. Aga ilus. Väga ilus. Ja täpne. Üldsegi mitte steriilne. Võib-olla (lääguse mõttes) natuke piiri peal. See Oxfordi hääldus, peen mantel (või oli see ülikond?) ja nii edasi. Elus ju nii ei juhtu. Kuigi võiks. Aga lõppude lõpuks, kujutluses – miks ka mitte?!

Mis puudutab mälu ja mäletamist, siis… Midagi ikka on sama. Noid hallis mantlis (või oli see ülikond?) mehi Varblase (või Moskva) kohvikus ma küll ei mäleta, aga… See tunne: “See, kuidas me olime. Ka need, kes sündinud aastakümneid pärast neid öiseid koputusi. Seda nii naljalt edasi ei anna.”

Raual on see kuidagimoodi siiski õnnestunud.

 

 

 

Rein Raud “Kell ja haamer”

kelljahaamerKunstiajaloo tudeng Jasper, paras ludri, kelle ta tüdruk on just maha jätnud, saab kahtlase, aga paljulubava tööpakkumise. Talle organiseeritakse praktikakoht Undivere mõisa muuseumis, kus ta ametlikult uuriks seal 200 aastat tagasi elanud Otto von Dodeckeri pärandit, tegelikult aga otsiks komprat mõisa kompleksi kordategemist rahastanud kohaliku ärimehe Jürgeni kohta. Vastutasuks aidataks tal tulevikus oma antiigiäri püsti panna. Jasper surub südametunnistuse maha ja lähebki. Mõis aga pole selline, mis laseks kellelgi enda üle võimutseda. Pole kunagi lasknud, nagu selgub minevikus toimuvatest peatükkidest.

Peab kohe ütlema, et “Kell ja haamer” näeb välja ahvatlev. Kõvas köites, väärika ja huviekitava kujundusega. 425 lehekülge. Kaante sisekülgedel vana mõisapargi kaart kahest ajastust. Sisututvustus lubab müstilist mängu vanas mõisas ja kui tead, et autor on erudiit, ootad midagi Eco-väärilist.

Kahjuks ei kuku see päris nii välja ja minu arust on sellel kaks põhjust. Esiteks Raua tegelased. Kogu aeg on tunne, et iseenesest huvitava loo tegelasteks on kamp “Õnne 13” inimesi, selliseid pseudoehedaid ja klišeelikke. Ma ei salli “Õnnet”.

Teiseks on raamatus tasakaal paigast ära. 425 lehekülge küll, aga Raud arendab paljude tegelaste lugudest enam-vähem välja ainult ühe – Jürgeni naise Sigridi oma. Ja ma ei ole kindel, et see lugu mulle meeldis. Mänguteadlane Mätskop, Airi, lastekodutüdruk ja selle direktor, muuseumiöötajad, kolhoosiesimees on kõik saanud lehekülgi, aga mitte nii palju, et oma liinidega rahuldavalt kuhugi jõuaksid. Vana von Dodecker peaks olema üks peategelasi, aga ei kujune selleks, sest ka tema peatükkidest suur osa kulub kõrvalisele. Suvalised tudengiaastad Peterburis oleks nagu tähtsamad kui hilisemad reisid eksootilistes maades või suhe mõisa endaga.

Lõppude lõpuks polnud halb lugu, aga liiga palju tegelasi sai oma väikeste asjade ajamiseks liiga palju ruumi. “Hotell Amalfi” oli kindlakäelisemalt ohjatud ja meeldis rohkem.

Rein Raud “Hotell Amalfi”

amalfiRein Raua “Hotell Amalfi” on üks väike tore raamat. Minategelane Roland on väikse sisekujundusbüroo omanik, edukas ja pealiskaudne tegelane. Tal on ilus naine, ja head töökaaslased. Kõk paistab minevat ülesmäge nii töös kui ka isiklikus elus.

Ühel päeval saab ta kahelt väga salapäraselt tegelaselt väga veidra tellimuse. Kujundagu ta hotell, kuhu igaüks tahaks tulla ja mis oleks sealolijatele nagu kodu. Rahas pole küsimus. Olgu ainult tõesti enneolematu. Roland võtab väljakutse vastu.

See raamat on libe nagu lutsukala, ei lase ennast lihtsalt paika panna. Ühest küljest on see paras seebikas eduka ärimehest ja naistest tema ümber. On äripartner, kes teda armastab, aga kellega suhte loomist Roland tõsiselt isegi ei kaalu, sest naiseks tuleb võtta ju võimalikult ilus tšikk. Sellise on ta ka leidnud ja paistab, et temagi armastab Rolandit. Ellu tuleb ka kolmas, salapärane saatuslik naine, kes on Rolandi büroolt midagi päris väljakutsuvat tellinud. Vot temasse Roland arvab end hullupööra armunud olevat.

Ärgu nüüd need, kes seebikaid ei armasta, ehmatagu, sest samal ajal on see ka müsteerium salapärasest tellimusest, ebatavalistest unenägudest. Põnev lõpuni välja.

Eks seda võib lugeda ka nagu sümbolistlikku teost. Unenäo hotellitoad ja koridorid ja muu selline.

Raua stiil on kerge ja lobe, mis esialgu tundus selle salapärase looga mitte kuigi hästi sobivat. Peategelane ei hakka päris elama, vaid jääb justkui karikatuuriks. Autor paistab andvat lugejale ka selged vihjed, kuidas peategelast hinnata tuleks. Isegi liiga ilmselged. Läheb Roland näiteks emale külla, et ta vanadekodusse toimetada. “Ema on taldrikuid ja asju lõhkunud,” nendib ta kahe lausega ja jutustab edasi, mis neid vanadekodus ootas. See, kuidas ta eirab ema hingevalu ja tahtmatust vanadekodusse minna, suunab meid muidugi paigutama tüüpi empaatiavõimeta lurjuste kategooriasse.

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et selline minategelane ilmselt oma lugu niiviisi jutustakski ja sel juhul on see õige valik.

Meeldis. Ühe õhtu lugemine.