Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

kotzebueEesti baltisakslane, Vene sõjaväes karjääri teinud Moritz von Kotzebue (1789-1861) elas seiklusrikka elu. Teismelisena tegi ta kaasa Krusensterni ümbermaailmareisi, 18aastasena sõdis juba Napoleoni vastu ja sai raskelt haavata. 1812 langes luureretkel vangi ja istus Prantsusmaal vangikongis 1814. aastani. 1815 ilmus 26aastase Moritzi sulest raamat “Vene sõjavang prantslaste käes”. Kui ta 1816 määrati astronoomina Pärsiasse sõitva Vene saatkonna koosseisu, oli ta seega kõigest 27aastane, aga seiklusi seljataga juba rohkem kui enamik eluaja jooksul läbi teha jõuab. Pärsia-retke reisikiri on samuti seikluslik, mitte mingi kuiv astronoomi päevik.

Pärsia kanti reisimine on praegugi eurooplase jaoks ebatavaline ja ohtlik, 200 aastat tagasi seda enam. Suur osa päevikust on kirjeldus Kaukaasia, sh Gruusia ja Armeenia läbimisest. Kaukasuse mägirahvad noore baltisakslase hinnangul kari metsikuid ja autuid röövleid, kes igal võimalusel ausatele vene sõjaväelastele liiga tegid: “Teiselpool jõge elavad armastuväärsed tšerkessid, kabardiinid jne., kes pidevalt tegelevad röövimisega. Katkust ja näljast vaevatuna otsivad nad tihti venelastega sõprust, annavad oma hea tahte märgiks pantvage, et üksmeeles elada; see kõik ei aita midagi, esimesel võimalusel röövivad nad asju ja inimesi ning rüüstavad seal, kus saavad./…/ Et neid armastusväärseid pühamehi täielikult armastama hakata, peab teadma, et nad ka omavahel pidevalt üksteist tapavad. Veritasu on nende püha kohus…”

Peaaegu olematutel teedel mägede ületamine ise oli juba paras vägitükk. Gruusia oli mõnikümmend aastat varem saanud Venemaa provintsiks. Armeenia oli toona veel Pärsia osa. Pärsiast endast ootas meie rännumees igatahes palju enamat ja paistis üsna pettunud selle väheses tsiviliseerituses ja vaesuses ning sealse elu ebamugavustes. Näiteks kui mingi kärbes on ekspeditsiooniliikmed hammustanud täpiliseks nagu rabakana munad, kirjutab Kotzebue: “See kohalik kärbes elab vaid linnas ja hammustab vaid võõraid. Pärsia linnadel on siiski oma tähelepanuväärsused, nagu näha võib!”

Kotzebue lubab raamatu alguses ainult tõtt, aga eks sellega on nagu on. Paratamatult on see suures osas segu kuulujuttudest, eelarvamustest, valestimõistmistest ja irooniast võõrapärase vastu. Aga seda lõbusam on seda raamatut lugeda.

Tiit Pruuli “Minu maailm. Romantikute heitlused”

Minu-maailm_kaas“Minu maailm” ei olnud halb reisiraamat, aga jättis siiski külmaks.

Raamatu raamlugu on Pruuli enda ja salapärase Eesti ärimehe (fiktiivne) võistlus, kumb suudab enne läbida loosiga tõmmatud punktid maailmas ja leida neist side Eestiga. See annab reisimehele ja kirjanikule võimaluse laduda raamatusse kõige erinevamaid lühilugusid maailma eri paigust.

Pruuli oskab kirjutada, on ringi rännanud ja püüab oma lugudega kenasti midagi ka öelda, aga kokkuvõttes see raamat ikkagi vaimustust ei tekitanud. Esiteks raamlugu ise ei täitnud oma ülesannet. Kui see juba välja käia, siis võiks seda ka põnevuse tekitajana lõpuni hoida. Nüüd oli alguses suur väljakutse, aga edasi mingid juhuslikud ja kokkuvõttes reisilugusid segavad vahepalad. Seda enam, et vähemalt mina ei suutnud lugemise ajal meeles hoida, kas lugu jutustab Tiit või see fiktiivne Artur. Oleks täitsa piisanud, kui Pruuli oleks lihtsalt sissejuhatuses öelnud, et on valinud lugusid, millesse reisi sihtkohas sõidab Eesti teema kuidagi sisse.

Raamlugu raamlooks. See võis häirida, aga ei põhjustanud mu ükskõiksust. Tükk aega mõtlesin, millest see tuleb, enne kui aru sain. Need lood (välja arvatud üks) lihtsalt ei läinud mulle korda ja ei tekitanud karvavõrdki unistust, et tahaks ka sinna rännata. Enamasti olid need mõne reisikaaslase või sihtpunktis leitud kohaliku portreed ja need inimesed mõjusid täpselt meeldetuletusena, miks ma võõraste inimestega suhelda ei armasta.

Ainus erand, mis hakkas heas mõttes elama, oli reis läbi Kesk-Aasia riikide (õnneks umbes veerand raamatust).

William Dalrymple “Xanadus. Otsimisretk”

xanaduMa ei ole suur reisiraamatute fänn, aga William Dalrymple’i “Xanadus. Otsimisretk” meeldis mulle väga. Ma saan isegi aru oma sõbrast, keda pärast selle lugemist tabas kihk ise mõni sarnane ekspeditsioon korraldada ja sellest reisiraamat kirjutada.

Dalrymple’i edu retsept on lihtne – olgu raamat avastusretke kroonika.  Autor oli ajalootudeng 1980ndate lõpul, mil maailm hakkas kiiresti muutuma. Teda tabas inspiratsioon korrata Marco Polo legendaarset reisi Vahemere kallastelt võimsa ja rikka mongoli khaaniriigi pealinna Xanadusse. Selline reis oli just võimalikuks muutumas, sest kommunistlik Hiina avas pisut oma teid turistidele. Kosutav on lugeda reisist, mida kannustasidki ainult reisiõhin ja maailma avastamise soov. Suur kontrast tänapäeva “läksin välismaale elama ja jutustan nüüd oma argielu ümber” tüüpi reisiraamatutega.

Raamatu teine väärtuslik eripära on kõrge infosisaldus (heas mõttes väga erinev lõpututest reisisaadetest, millest saad põhiliselt teada, mis juppidest reisiseltskonna auto koosneb). Sain siit mõne Aasia piirkonna ajaloo või rahva kohta rohkem ettekujutust kui seni elu jooksul. Ja ajaloo-osa ei ole kuiv.

Kolmas komponent on huumor. Mis reisiseiklus see on, kus nalja ei saa? Dalrymple lõõbib nii enda kui ka kohalike üle kannatamata ülemäärase poliitkorrektsuse käes.

Jube on jälle märgata, kui kiiresti aeg kaob. Raamat ilmus Inglismaal 1990ndate alguses ja valiti vist aasta parimaks reisiraamatuks. Eestis ilmus see suhteliselt talutava viivitusega 1999 Varraku sarja “Rännuraamat” avateosena. Viskasin sellele Haapsalu raamatupoes silma peale ja panin mõttes ostujärjekorda. Aga ostmata see jäigi ja aastal 2018 sain selle juba raamatukogust mahakantuna. Vahepeal on möödunud 30 aastat ja taas ei ole Polo reisi kordamine võimalik, sest Aleppos logeleda ei julge praegu vist küll ükski reisimees.