Raquel Jaramillo Palacio “Ime”

ime Kümneaastase August Pullmani nägu on geenivimkade tõttu nii moondunud, et esimesel nägemisel ehmatab ja tekitab vastikust igaühes. Nüüd on ema otsustanud ta kooli panna. Võib ette kujutada, milliseks proovikiviks see on teistele õpilastele ja Augustile endale.

Eks ma saan muidugi aru, et koolilapsed võiks seda raamatut lugeda juba ainuüksi sõnumi pärast – et oleks lihtsam mõista natuke teistsuguseid klassikaaslasi. Aga kartsin, et raamat on üks sentimentaalne nutukas, mille lõpunilugemine nõuab kõvasti kannatust. Tuleb autorit kiita, sest ta on nii kitsa ja libeda raja lõpuni käinud libastumata. Teiste suhtumine Augustisse ei ole liiga suhkrune ega ülepingutatult vastik. Neid on seinast seina ja igaüks usutav. Väga hea oli ka võte vahetada keskseid tegelasi, nii et üht ja sama sündmust sai näha mitmest vaatepunktist.

Nii imelik kui see ka ei tundu, oli päris tore lugemine.