Robert Silverberg “Meid ootab pimedus”

Kogumikus on neli ulmekorüfee lühiromaani, mis käsitlevad kauget inimonna tulevikku. Ei olnud minu jaoks kerge lugemine, aga heas mõttes teistmoodi ja siiski mõtlemapanev.

“Teekond Bütsantsi” peategelane on talle täiesti arusaamatutel asjaoludel sattunud 1980ndate New Yorgist ülikaugesse tulevikku, kus inimkonda on alles praegusega võrreldes käputäis, aga need mõned miljonid elavad nagu kuninga kassid. Neile ehitatakse ajaviiteks linnade enam-vähem täiuslikke koopiaid koos ajastu elanikega, et nad saaks meelt lahutada. Nad ei küsi liiga palju küsimusi selle kohta, kes linnu ehitab ja mis on kõige taga. Nii ei oska nad seda ka peategelasele seletada. Selles keskkonnas vaevab Silverberg pead rohkem armastuse ja elu igavikulisuse üle (viimast muidugi enamasti).

Veel veidram on tulevik “Kodutees”. Ajamasina eksperimendiga satub teadlane mitte lähitulevikku, vaid kujutlematult kauge tuleviku olendi pähe. Märksõnadeks veealune maailm ja koorikloomad. Põhiküsimus – kui võõras keskkonnas suudab inimene kohaneda. Mulle meeldis, kuigi oli õõvastav. Veealune maailm mulle istub.

Heas mõttes harjumuspärasem on “Salajane reisija”, milles kosmoselaeva kapten laseb ühe tütarlapse vaimu endale salaja pähe. Praeguseks on see teema küll palju rohkem läbi kirjutatud ja Silvervbergi oma on teiste kõrval tugev keskmine.

Kogumiku nimilugu “Meid ootab pimedus” on sünge tükk kosmose koloniseerimisest, mida juhib kirik (Ordu). Neil on tehnoloogia, kuidas koloniste kosmose ääremaadele saata. Ega nad tegelikult tea, mis kohapeal edasi juhtub, aga nad on oma õigsuses kindlad. Neid juhib ju jõud, mis ei saa eksida. Kui kiriku tipus tekivad kahtlused, mis saadetutest on saanud, peab väga kõge kirikutegelane, kes saatmiskohtade valiku eest on vastutanud, minema ise asja uurima. Ordu ise meenutab klassikalist Eesti kirjanduse kujutust ristikoertest – mornid tüübid, kelle ees tuleb hirm peale. Peategelane on aga huvitav ja mitmplaaniline ning loos on küllalt müsteeriumi, mille lahenduse teadasaamiseks muudkui loed edasi.

Silverberg ütleb eessõnas, et lühiromaan on ulmekirjanduse ideaalne žanr, milles on maailmaloomeks rohkem ruumi kui lühijutus, aga ei pea energiat raiskama karakterite-vahelisele vahule. Põhimõtteliselt olen ma temaga nõaus, aga… Ütleme nii, et kogumik oli huvitav, aga hingelähedaseks need lood ei saanud.

Raamatu andis välja väikekirjastus Skarabeus 2003 ja see võitis ulmeauhinna Stalker.

Robert Silverberg “Valentine Pontifex”

---

Mingi osa aborigeensetest kujumuutjate rassist tahab oma koduplaneedi võõrilmlastest, sh inimestest puhastada. Nende sammud on igavesti vastikud, näiteks loovad nad haigusi, mis hävitavad viljasaake. Enne kui valitseja Valentine ja tema lähikond midagi aru saab, ongi Majipoor kriisis ja üleplaneediline mitme tuhande aastane rahuriik variseb ja laguneb.

Kõige selle taustal tundub Valentine’i tegevus nii tema kaaslastele kui ka lugejale üsna ebapädev. Ta kuulutab teise osa peategelase, noore ja madalast soost Hissune oma asetäitjaks ja kaob väikese saatjaskonnaga retkele. Seda hetkel, kui Majipoor vajaks kindla käega, kõigi poolt tunnustatud ja kogenud juhti. Oleks vaja sõjaväge, aga Valentine paistab arvavat, et samasugune vägivallatu ja hipilik mittemidagitegemine, mis ta esimeses osas troonile tagasi tõstis, töötab ka nüüd.

Kolmest osast nõrgim, aga tuleb arvestada, et kaks esimest osa olid ülihead. Maailm oli endiselt väga köitev, elav ja värvikas. Lihtsalt lugu, mida see osa jutustas, ei pannud kuidagi kaasa elama.

Robert Silverberg “Majipoor Chronicles”

Ülistasin just mõõdutundetult Robert Silverbergi “Majipoori” sarja avaosa “Lord Valentine’s Castle”, aga “Majipoori kroonikad” on veel palju parem.

Neli aastat on eelmise raamatu tegevusajast mööda läinud ja Hissune, vaene, kuid hirmus nutikas poisike, kes juhatas Valentine’i läbi labürindi Pontifexi juurde, on tööle kutsutud Salvestuste Majja. Majipoori elanikel on võimalik oma elusid läbi oma silmade ja mõtete salvestada ja Salvestuste Majja hoiule anda. Seal on seadmed, kus teised saavad läbi elada ja kogeda salvestatud isikuks olemist. Hissune, kellele Valentine lubas, et ei unusta teda, tunneb ennast veidi petetuna. Noorel mehel veri vemmeldab, tahaks suuri asju korda saata, aga peab leiba teenima Valentine’i korraldatud töökohal sisuliselt raamatukogus. Suurest igavusest mõtleb ta välja plaani, kuidas saaks teiste salvestisi vaadata (see ei ole avalik raamatukogu, et igaüks saab teise elu läbi elada).

See on raamatu raamlugu. Võõrad elujupid, mis Hissune läbi vaatab, on igaüks iseseisev lühijutt.

Avaraamat oli küll mõnus, aga suhteliselt madala intensiivsusega romaan. See on sisuliselt jutukogu, mille jutud on ka eraldivõetult väga-väga head. Silverberg seletab nende abil Majipoori maailma. Näiteks saame teada, kuidas sai võimalikuks unenägudesse oma košmaaride saatmine ja mis juhtub selles maailmas mõrvariga (mõrv on üliharv kuritegu), kes ennast ise üles ei anna. Aga on ka lihtsalt ilusaid inimese ja võõra rassi esindaja suhte lugusid, mille üle jääd veel pikalt mõtlema (avalugu, lugu kunstnikust ja aborigeensest kehamuutjast).

Ainus etteheide, mis mul Silverbergile on – neid lugusid on liiga vähe. Ta võinuks vähem romaanidega mässata ja viis köidet elusalvestiste jutte valmis treida.

Robert Silverberg “Lord Valentine’s Castle”

Elu on lühike ja ei tasu riskida, lükates kõige paremate raamatute lugemist mingisse müstilisse pensionipõlve, kui on palju aega. Seepärast võtsin kevadel ette Robert Silverbergi klassikalise Majipoori triloogia. Selle esimest osa, “Lord Valentine’s Castle”, olin juba kunagi lugenud, nii et ma teadsin, kui hea kraam mind ootab. Selguski, et 15 aastat ei olnud selle raamatu headust kuidagi vähendanud.

Silverberg rikub siin raamatus suure mõnuga kõige põhilisemaid fantasy-kaanoneid, aga raamat on ikka hea. Ma ei ole küll aru saanud, kas tänu sellele või sellest hoolimata.  See ei ole tegelikult ju isegi fantasy, aga fantasylik on raamatu fiiling ja seda põhjustavad suur quest, maagia olemasolu ja värvikirev mitteinimeste seltskond.

Mälukaotusega peategelase korjab suure linna servalt vankri peale poiss, kes läheb uue valitseja kroonimispidustustele. Asutakse hiiglaslikul planeedil Majipoor, mille inimesed on kunagi koloniseerinud ja mida nüüd jagavad koos mitme teise mõistusliku rassiga. Tegelased ei ole muinasjutusaaga debiilikud, vaid tunduvad väga päris (isegi kui on karvased ja kuue käega). Vähehaaval saame aimu, et siin on väga keerulisi masinaid, lihtsalt igapäevaelu näeb välja rustikaalne, kuna metallidega on planeedil kitsas.

Ühiskonnakorraldus on omapärane. On lordi tiitlit kandev Majipoori kuningas. Talle alluvad kogu maailma omavalitsusüksused, aga kuna maailm on nii suur, siis tegeleb iga haldusüksus oma asjadega põhiliselt ise. Nii et väga raudse rusika all ei pea elama. Parajasti pole Majipooril isegi sõjaväge, sest vähemalt tuhat aastat on valitsenud rahu. Õigussüsteemi asendab pontifex, eelmine lord, kelleni jõuab info kõigi kuritegude kohta ja kes hakkab süüdlastele karistuseks unenägudesse košmaare saatma. Lordi emal on süsteemis samuti tähtis koht. Ka tema saadab unenägusid, aga need on meeldivad või prohvetlikud.

Mäluta peategelane, kellele hakkab unenägudes kangastuma, nagu oleks tema õige Majipoori lord, satub rändtsirkusesse žonglööride truppi. Algab rännak tõe väljaselgitamiseks ja vajadusel oma õiguste kehtestamiseks. Jälle kõlab nagu tüüpiline fantasy, aga ei ole seda mitte. Lõputute võitluste asemel täidavad lehekülgi žonglööride argielu kirjeldused. Ilmselt on see üks põhjalikumaid žongleerimisest kirjutatud ilukirjandusteoseid. Olgu peale, alguses ei tea Valentine ise ka täpselt, mida ta tahab või kes ta on, aga ta näeb viimase leheküljeni kõvasti vaeva, et ei valataks ühtegi piiska liitlaste ega vaenlaste verd. Mõni ohver siiski on.

Kuidas on võimalik, et verevalamist ja tempokat actionit vältides on Silverberg suutnud selle raamatu hullult huvitavaks kirjutada? Vist on võti Majipoor ise. See on täiesti maagiline paik. Hiiglaslik, kümneid kordi suurem kui Maa. Nii suur, et tuhandete aastate jooksul ei ole keegi suutnud laevaga üle ookeani teisel pool asuvale mandrile seilata. Selle värvid, loodus, aborigeenide salapärased varemed ja praegune kirev elanikkond. Lihtsalt uitad Valentini ja tema saatjaskonnaga kaasa ning naudid atmosfääri. Teine võimalik seletus: Silverberg on lihtsalt nii hea kirjanik, et ta kirjutaks heaks ükskõik mis jama.

Robert Silverberg “Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust”

 Ilmselt suurima elava ulmeklassiku Robert Silverbergi eestikeelsete valitud teoste kolmas osa mahutab 16 ulmejuttu, pikemat jutustust ja lühiromaani 1970ndate algusest, mil Silverberg oli kõrvale astunud harjumuspärase seiklus- ja kosmoseulme radadelt ja eksperimenteeris koos teiste uue laine autoritega. Silverberg otsib selle kogumiku lugudes ulme jaoks uusi radu nii stiili kui ka teemade poolest. Tulemus on – nagu võib oodata – ebaühtlane, aga huvitav ja paremad lood on võimsad. Samas vähemalt pool juttudest paneb praegu õlgu kehitama.

Niisiis on see köide rõõmuks snoobidele, kes peavad klassikalist ulmekirjandust liiga primitiivseks, aga miks mitte ka neile, keda tavaline ulme mingil muul põhjusel peletanud on.

Nagu Silverbergi valitud teoste kahe esimese osa puhul, on ka selle suur väärtus toimetaja kommentaarid ja autori sissejuhatused. Silverbergi saatesõnadest juttude ees moodustub lausa väike autobiograafia ja need muudavad ka igavamad lood huvitavaks.

Lühimuljed:

“(Mina+n), (mina-n)” on täitsa tore ajarännujutt, millest ma küll erilist katarsist ei saanud. “Head uudised Vatikanist” robot-paavsti võimalikkusest oli veel suvalisem kild. Ei mõista kuidagi, miks sellest nii suurde vaimustusse satuti, et seda Nebulaga pärjati. Sissejuhatusest paistab, et Silverberg ise ka ei saa sellest aru.

Kolmas lugu “Ettekuulutaja Thomas” aga kõnetas mind küll. Mis saaks, kui meie ajastul siin ja praegu annaks piibli Jumal enda olemasolust selge märgi? Selles loos peatab ta vastuseks ühe populaarse sekti juhi palvetele 24 tunniks Maa, ilma et see tooks kaasa hävingut ja katastroofe, mida meie teadus sellises olukorras paratamatuks on pidanud. Sellest jutust jookseb läbi igavene hunnik tegelasi ja nende reaktsioone. Teadlased, skeptilised usujuhid, maailmalõpukuulutajad lihtsad inimesed. Idee on lool väga hea, häda on aga minu arust valitud vormis – mosaiikne ja suhteliselt lühike, nii et tegelased ei muutu lähedaseks ja raske on selles tohuvabohus kellelegi kaasa elada.

Jutt “Enam ma ei tõuka” oli üks mu selle kogumiku lemmikuid. Silverberg räägib eessõnas, et kirjutas selle mõttelise paarilisena romaanile “Dying Inside”. See aga on vist üldse mu lemmik-ulmeromaan. Kui “Dying Inside” on keskikka jõudvast telepaadist, siis “Enam ma ei tõuka” seksist unistavast teismelisest poisist, kelle rahuldamata kired äratavad temas poltergeisti-võimed.

Keskkonnateemalised “Tuul ja vihm” ning “Märkmeid eel-dünastilisest ajastust” jätsid mind külmaks umbes sel põhjusel, millest ka Silverberg eessõnas kirjutab – kirjutada sellest, et looduse kahjustamine viib inimese enda väljasuremisohtu ei ole eriline ulme. “Mutantide hooaeg” polnud ka teab mis erilise sõnumiga, aga loona kenasti väljapeetud. Tavainimesed kohanevad eluga koos “kapist välja tulnud” mutantidega. Selle jutu tegevus käib kuurortis, kuhu mutandid tulevad igal aastal puhkama hooajavälisel ajal.

“Elundivärbajate küüsis” toimub maailmas, kus seadus sunnib noori vanadele elundidoonoriteks. Ma saan aru, et Silverbergi lugu oli allegooria Vietnami sõja kohta, kuhu vanad poliitikud noor mehi surema saatsid, aga see teema on aktuaalne meilgi siin ja praegu. Mida ikkagi ootavad “hõbemajanduse” propageerijad? Mida toob kaasa pensionäride riik?

“Grupi” teema on armukadedus kaheksaliikmelises sekspartnerite grupis. “Teadusliku fantaasia kuulsuste koda” räägib vist kõige rohkem Silverbergi enda keskeakriisist. Mõlemad on täitsa asjakohased lookesed, aga mitte lemmikud. “Breckenridge ja kontinuum” on väheke pretensioonikam ja mängib strukturalismi ja müüdiloomega.

“Kaljukitse mängudes” otsib 24aastane naine surematust. Ta osaleb peol, kuhu on kokku kutsutud maailma ägevad ja veidrad, teiste seas ka tuhandeaastane mees, kes on lubanud mõnele valitule oma pikaealisuse saladuse pärandada. Silverberg kirjutab, et see on tema enda lemmikjutt, aga selle põhjus on vist küll loo peategelanna ja Silverbergi naise ühisjoontes. Hea lugu, aga mitte erakordne.

Näiteks “Rännakud” mõjus mulle hoopis rohkem. Paralleelmaailmade vahel võib rännata turistina, mis tähendab, et jääd autsaideriks, macholiku avastajana, aga siis sind kardetakse ja vihatakse, või infiltreerujana, mis on kõige keerulisem. Cameron jõuab selles lühiromaanis ära käia 12 paralleel-Kalifornias. Maailmadest rohkem jäid meelde tema kohtumised oma algpunktimaailma naisega.

Järgmine lühiromaan “Surnute seas sündinud” on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle kogumiku tipp. Kui muidu on zombie-teemad nii absurdsed, et pole isegi lõbusad, siis see on lausa realistlik. Leitud on võimalus inimene pärast surma üles äratada. Elav surnu ei tuia käed ees ohvreid otsides öistel tänavatel, aga ta on raskestikirjeldataval moel elavast inimesest erinev. Surnud hoiavad omaette. Peategelane on just kaotanud oma noore naise, keda ta jäägitult armastas. Naine jätkab pärast surma oma elu, aga armastus mehe vastu on kadunud. Mees muudkui jälitab teda ja üritab tekkinud lõhet ületada, aga saab ainult kõhedaid märke, kui teistsugune on elavate surnute maailm.

Pärast sellist lugu tundus “Topeltmõistuste koda” harju keskmisena, millest see tõele au andes on ilmselt siiski parem. Selles loos lahutatakse andekatel lastel parem ja vasem ajupool, et neis saaks välja areneda oraaklivõimed.