“Must rada” on üks ütlemata tore kriminaalromaan juba ainuüksi sellepärast, et komissar Rocco Schiavone on üks ütlemata tore tegelane.
Või noh, kas just tore, aga meeldejääv. See teeb “Mustast rajast” loo, mis võib küll meelest maha minna, (mõrva)lugu ise eriti tähelepanuväärne ei ole ja lõpuks lähevad nad kõik meelest maha, aga komissar jääb.
Selleks on autor ta varustanud mitme kidaga, mis haagivad ennast lugeja mällu. Kui ka midagi muud meelde ei jää, siis paar vettinud Clarkse jääb kindlasti.
Tegelikult piisaks juba Clarksidest, mida arrogantne komissar jäärapäiselt rikub Alpi suusakuurordis, sest midagi muud ta lihtsalt ei kanna, aga autorile sellest ei piisa, ta paneb ta kataloogima.
Komissar Schiavone määrab ja paigutab mõttes inimesi väljamõeldud loomade kataloogi, sõltuvalt sellest, mis elukat keegi talle meenutab.
No ja peale selle kogu see triviaalne tühi-tähi, mida ikka kasutatakse: pagendamine suurlinnast kolkasse, mineviku tumedad varjud, sant iseloom ja õilis meelelaad. Mis tekitab alati jama.
Alpid miljööna on samuti tore.
PS Ja seda tuleb kah tunnistada, et üks Itaalia aeglane krimka on väga värskendav kõigi nende tumedate Põhjamaade ja lihvitud prantslaste vahele. Ja see on sari. Nii et ma loen teda veel.