Anna Jansson “Tütar kadunud”

Täiesti tagurpidi loetud sari. Teine, kolmas, esimene.

Viimasena esimest lugedes loed ja tead, miks üks või teine asi sedasi on või kuidas edasi läheb.

Aga see ei seganud. Kõik sellised kompaktsed lood.

Kui Riinaga kahekeste see pisuke äri ikkagi püsti panna, näpunäiteid edasijõudnud krimikirjanikele, algajatega ei viitsi jahmerdada, siis – liiga palju meeleliigutust, öösiti kohta vahetavaid esemeid ja süüdatud küünlaid.

Ei ole vaja, ühest aitaks küll. Liiga palju eksitamist ja liiga palju liiga suurt hullust.

Muus osas kogu kolmikule tubli neli pluss.

Aga mis oli huvitav – keegi on hariliku pliitasiga joonistanud raamatusse lõikude ette ristikesi. See paelus mind isegi niivõrd, et lehitsesin tagasi ja katsusin leida süsteemi.

Vahest oli keegi krimihulludest vanadaamidest, näiteks proua Viigipuu, võtnud ette omaenda tillukese, aga süsteemse juurdluse ning märkinud ära kohad, mis juhivad mõrtsukani.

Aga ei. Süsteemi ei olnud. Vist.

Nii et milleks need ristid, selles on küsimus.

Malin Persson Giolito “Sinu kätes”

“Nad mängivad mäe peal, neil on peaaegu ühesugused teksased ja lühikeste varrukatega särgid, kulunud tossud ja ergas pilk. /…/ Maailm on nende ees valla.”

“Sinu kätes” on Martinsonilt küll kõvasti kiita saanud, aga kui üks krimka niiviisi algab, siis ega sealt head nahka tule. Ei tulnud ka.

Kaks poissi, Billy ja Dogge, kaks perekonda, kaks linnajagu, kaks maailma, viletsus ja jõukus, kontrasti peale üles ehitatud.

Kahtlemata oleks see jutustamist väärt lugu, lugu sellest, kuidas (heaolu)ühiskond ei suuda kaista neid, kes seda kõige rohkem vajavad.

Aga kas see just krimka peab olema?

Anna Jansson “Tantsi, mu nukk”

See Kristoffer Barki kolmas juhtum on täitsa tore lugemine, aga teine meeldis mulle rohkem.

Ega sel midagi viga ole, aga “Vari sinu kannul” oli kuidagi kompaktsem.

Vanast heast Agatha Christiest pole “Tantsi, mu nukus” märkigi, ei ühtegi Friedeborg Svärdi laadi säravat vanadaami, aga seda ei saa ühele Rootsi krimkale ometi ette heita.

Nii et ma julgeks soovitada küll. Selline neli pluss lugu. Või neli.

Mari Jesmini tõlge.

Kuigi melodraamaatilised lõpud laseks ma küll ära keelata. Kesse sellepärast siis krimkasid loeb?!

Liza Marklund “Polaarjoon”

Norrbotteni lään, Rootsi Lapimaa, Stenträsk, 1980. aasta kevad ja suvi.

Viis seitsme-kaheksateistkümneaastast tüdrukut – Birgitta, Susanne, Agneta, Carina, Sofia.

Augustis kaob Sofia jäljetult.

40 aastat hiljem, 2020. aasta detsembris, ühel aasta kõige lühematest, olematul päeval, kui päike on linnakese hüljanud ja valguse tulekut pole aimatagi, leitakse noore naise surnukeha, alasti ja ilma peata.

Politseijaoskond on, uurijad on, aga tagaplaanil. Kogu töö peab ära tegema lugeja ise. Selles mõttes, et nii ongi see autoril säetud. Peatükk peatüki järel saavad sõna kõik tüdrukud ja kõigil oleks justnagu motiiv Sofia tappa.

Ma ei tea, kas see oli samuti säetud, aga umbes kahesaja seitsmekümnendal leheküljel sain ma pihta, mis värk on. Plõks käis ära, et ah siis sedasi!

Ega viimased sadakond lehekülge igavamaks läinud, nii et hää lugu.

PS Polaarjoon on raamatuklubi.

Elin Cullhed “Eufooria”

“Olin väsinud – nii põrgulikult väsinud. Ühtegi kuradima luuletust ei kirjutatud selles kolimisprotsessis, ka unerohutablette polnud vaja; aga tõele au andes olin oma kõige löövamad luuletused juba ära kirjutanud, ja romaan oli olemas, ja arvustused, lindistused, ja mu hääl BBC kaudu igavikku jäädvustatud.

Ja lapsed olid olemas. Lapsed. Piisas, et nemad olid mu kõrval, kui uinusin nagu väsinud jänesepoeg. Olin päev otsa jooksnud ja nüüd sain rahu.”

Nii ta lõpeb, romaan Sylvia Plathist. “Klaaskuppel” on kohe-kohe ilmumas. Varahommikuni, kui kolmekümneaastane Plath suleb köögiukse, kraani lahti keerab ja pea gaasiahju pistab, on jäänud neli päeva ja kaks kuud.

Lapsed magavad. Lauale on jäetud kooki ja piima.

“Eufooria” mõjubki nagu viitsütikuga pomm. Neliteist kuud katastroofini. Kaheksa kuud. Kuus kuud. Kolm kuud. Kaks. Muidugi, seda ei nimetata. Kuid loendab lugeja, sest tema ju teab. Teised mitte.

Selline hõre tekst, aukudega. Selles mõttes, et ei ühtegi kõrvalpilku, lugeja saab kõik nii, nagu jutustaja – Plath – seda parasjagu näeb, tajub või tõlgendab. Null objektiivsust. Iseenesest hea võte.

Sest seda, mis päriselt oli, ju nagunii keegi ei tea, ei saagi teada, püüa, palju tahad, kinni ei saa kuskilt.

On vaid udu ja sinine suits ja ongi hea.

Sest küsimus pole ju objektiivsuses, tões. Mis selle objektiivsuse ja tõega ikka pihta hakata. Küsimus on lojaalsuses. Olla lojaalne ilusatele tublidele tüdrukutele, kes on kullast ja kõikide piltide peal naeratavad. Teada, mis on selle naeratuse taga ja olla lojaalne. Iga kell.

“Ma ütlen teile, mind mäletatakse tulevikus. Seega pääsen ma olemast ihu ja aeg ja varased kuuekümnendad, kuna aeg muutub minuks, aga ilma minu sekkumiseta. /…/ Ted hakkab mu raamatu lehekülgi pesema, nagu mina pesin tema inetut särki. Ise tõmbub ta krimpsu nagu sügisel maha varisenud paradiisiõun. Mõnelt meie aia iluõunapuult.”

Tove Alsterdal “Neeluauk”

Põhja-Rootsi, lapsepõlvekoju tagasi pöördunud üksildane konstaabel Eira Sjödin, tühjade majade keldritesse surema jäetud (või seal nälga surnud) mehed.

Ei midagi väga erilist, aga pole viga. Neli pluss. Selline vähesõnaline. Ei mingeid kirjeldusi, ei liigseid ega tarvilisi.

“Neeluauk” on konstaabel Eira Sjödini sarja teine osa “Tormiheite” järel.

Nii et peaks esimese ka läbi lugema. Selguse huvides, sest üht-teist jääb hämaraks ja tahaks ju teada.

Peale selle on “Tormiheide” valitud Rootsi 2020. aasta parimaks kriminulliks ja pärjatud ka Põhjamaade parimaks kriminaalromaaniks.

Lars Kepler “Ämblik”

Joona Linna sarja üheksas raamat.

Kui seitsmendas osas tõuseb Jurek Walter surnust üles nagu Laatsarus, siis kaheksandas (“Peegelmehes”) ta seda enam ei tee, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina lõpus lootust.

Anagrammina ta “Ämblikus” edasi tegutsebki. Muu hulgas saab lugeja teada, mida Jurek Walter siis ikkagi Joona Linnale kõrva sosistas. Iseenesest pole paha.

Kedagi Jurek Walteriga võrreldavat oleks üsna raske välja mõelda, aga kui aus olla, siis ega “Ämbliku” Mara Makarov suurt alla jäägi.

Maha saetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, jõhkrat peensusteni kirjeldatud vägivalda, millega Kepleri puhul tuleb arvestada, on seekord vähem, pinget see-eest on rohkem.

Keplerile iseloomulik lihtlause – üks lause, üks lõik ja nii lehekülgede kaupa – saavutab peaaegu täiuse, nii et lugeja väriseb üle neljasaja lehekülje jutti nagu piirivalvekoer.

Hämmastav, mida annab pelgalt lausega (puhttehniliselt) teha, aga lugeja on nõrk olend – jaks kipub otsa saama. Vahetpidamata varjudes hiilida ja igat krõpsu kuulatada võtab vaimu võhmale.

Vahepeal tahaks natuke hinge tõmmata ka.

Aga no kuidas sa heidad raamatule ette, et ta on… liiga põnev? Võib-olla ei peaks siis nii jutti lugema.

Ulrika Rolfsdotter “Kurjus südames”

Põhjamaade põnevik, nagu nad ikka on.

Sünge lugu, täis mineviku varje 17. sajandi nõiaprotsessideni välja, põlvest põlve kandunud vimma, vaimuhaigust ja alkoholismi, võõraviha ja (armu)kadedust.

Mõrvaloo lahendab politseinike asemel Stockholmist vastutahtsi kodukanti naasnud sotsiaaltöötaja Annie Lijung, kes saab lõpuks ka oma painetest vabaks.

Tõlge on tore. Silmates selliseid toredaid väljendeid nagu “kurat lahti” ja “krookis suu kokku” läheb nägu naerule.

Kristina Ohlsson “Kirikakrad”

Kui ilmtingimata võrrelda, siis oli “Kirikakarde” ehk Fredrika Bergmani teise osa lugu õige vähe kehvem kui esimese ehk “Tuhkatriinude” oma. Nii juuksekarva jagu. Aga see pole üldse tähtis. Ja eks see ole maitse küsimus ka. Kellele psühhopaat, kellele Iraagi põgenikud.

Lehti keerama sundis ometi, nii et ei raatsi käest panna, uurijate isikliku elu keerud sinna vahele.

Fredrika Bergmani sari on justnagu ämblikuvõrk. Või õieti mitu võrku. Võrkude sasipundar, mille autor imetlusväärse süsteemsusega lõpuks viimase niidini lahti harutab. Jättes mõne niidi ka tuleva osa jaoks.

“Kirikakardes” jäi neid niite üksjagu. Nii et tuleb edasi lugeda. Kui kunagi tõlgivad.

Kristina Ohlsson “Tuhkatriinud”

Fredrika Bergmani sari tuletab tahes-tahtmata meelde Sebastian Bergmani sarja ja mitte ainult nime pärast.

Kes kellelt Bergmani pätsas, ei teagi, sest mõlemad sarjad hakkasid Rootsis ilmuma enam-vähem ühel ajal.

Mõlemas on mõrvarühma liikmete lood vähemalt sama paeluvad või paeluvamadki kui lugu ise. Täitsa paariti võib välja tuua: Fredrika Bergman ja Sebastian Bergman, Alex Recht ja Torkel Höglund.

Ja nii edasi.

Fredrika Bergman jääb Sebastian Bergmanile karakterina alla, aga mitte palju. Ja eks see sõltu lugejast muidugi ka: kellele psühhiaatria, kellele kriminoloogia. Minevikuvarjud saadavad mõlemat ja pianistist ema ning katkenud viiuldajakarjäär taustana igatahes on huvitav.

Ohlssoni karakterid on Rosenfeldti ja Horthi omadest hajusamad, aga tundub, et sari alles võtab hoogu.

Pärast kolme Itaalia krimkat jutti väga kosutav: ei mingit draamat vettinud Clarkside pärast, ei mingeid mõrvapaigas suitsetavaid ja konisid maha loopivaid politseinikke, ühesõnaga – kõik on nii, nagu peab.

PS Soovitas Triin, kellele omakorda soovitas Kadri, kes on nagu Tiina, kui asi puudutab ulmet või krimkasid.