Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.

Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.

Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.

Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.

Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!

Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.

Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.

PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.

Liza Marklund “Pärlikasvandus”

Ma panin tähele küll, kui “Pärlikasvandus” ilmus, vast iga Marklundi lugeja pani, aga sinnapaika ta jäi.

Seekord küsis Tiina, et kas see peab just päris krimka olema, kui ta “Pärlikasvanduse” riiulist välja tõmbas.

No otse ei pidanud.

Tegelikult oli mul kaks tigimust, et oleks krimka, mis oleks korralikult ümber pandud. Mida ei ole ju palju tahta. Korralikult ümber pandud oli ta küll. Ja selles teises asjas tegin ma möönduse. Et ei pea olema päris.

Ei olnud ka.

Esiti oli nagu Delia Owens, Põhja-Carolina padur või Polüneesia atoll, vahet pole, üks paradiis kõik.

Isegi nimed on sarnased: Kya ja Kiona.

Nii et esimene kolmandik läks täiega “Kus laulavad langustide” laadis.

Järgmine kolmandik (või neljandik) läks Vernon Subutexi laadis, Pariis või Los Angeles, vahet pole, üks kloaak kõik.

Ja viimane kolmandik, ma ei oskagi öelda. Võib-olla siis krimka laadis. Lõpp keeras Owensi juurde tagasi.

Otse soovitada ei julge, aga igav ta ei ole ja… Noh, selline keskmise otsa (natuke laialivalguv) ajaviide.

Aga atoll oli huvitav.

Emelie Schepp “Alter ego”

Lugesin ja muudkui pahandasin, mille pagana pärast võetakse tõlkida kuskilt poole pealt.

Tore, et prokurör Jana Berzeliusel on uus juhtum, aga ta on nii palju huviäratav(a minevikuga) karakter küll, et tahaks algusest peale teada.

Ja nagu selgus, täitsa ilmaasjata pahandasin.

Prokurör Berzeliuse lood on täiesti olemas, kas just kõik, aga neid ikka on, ei olnud märganud. Vat.

Ühesõnaga üle hulga aja üks korralik Põhjamaade kriminaalromaan. Prokurör Berzelius iseenesest on värskendav, minevik, ma mõtlen. Täitsa midagi uut, ja see duaalsus, Danilo Peña.

Enesevalitsuse kaotanud mõrtsukast prokurör on ehk natuke üle võlli, aga olgu peale. Väga ei häiri ka.

Ehk siis kokkuvõttes põnev. Ei veni. Igav ei hakka. Ja tahaks teada, mis edasi saab. Ja mis tagasi sai.

PS Autori mõttes täitsa nagu uus leid kohe. Peab edasi ja tagasi lugema.

Alex Schulman “Ellujääjad”

“Kas päevad ja aastad on siin üldse möödunud? Või on kõik paigal seisnud? Vahest toimub siin metsades midagi ajaga, see ei käitu, nagu peaks. Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas.”

“Ellujääjates” jookseb see kruusatee tagurpidi. Lugu algab kell 23.59 ehk siis lõpust ja lõpeb kell 00 ehk siis alguses.

Muidugi on see illusioon, selline tagurpidi lineaarne lugu, nagu aeg üldse on illusioon. Suurem jagu “Ellujääjate” tundidest kella 23.59 ja 00 vahel viibitakse hoopis seal, kus aeg ei liigu, lapsepõlves, ja sealt välja saada on kunsttükk omaette.

Kõik lapsepõlved on ajalõksud, ja sealt teve nahaga pääseda õnnestub vähestel. Hea, kui üldse minema saad.

“Benjaminil on alati olnud tunne, et Nils sai lapsepõlvega kenasti hakkama, sest ei lasknud seda kunagi endasse.”

Aga katsu sa nii elada, et ei lase endasse. Võid ju arvata, et ei lase, et saidki terve nahaga minema, või siis võib vend arvata, et said, aga tuleb välja, et ei ole nii. Istud sealsamas lõksus ellujääjana surmani.

“Ta langes keereldes vee alla, vaba ja sidemeteta, ja kui ta pulss seiskus, ei olnud ei valge ega pime, polnud mingit tunnelit valgusega teises otsas. Oli kruusatee.”

PS Võiks lugeda. Juba selle tagurpidise vormi pärast.

Mitte ainult lugu ise, vaid ka iga peatükk eraldi on ring – lõpust algusesse ja algusest lõpuni.

Ilus keel ka.

Anders de la Motte “Kevadohver”

Sellega on siis de la Motte aastaaegade sari otsas.

“Talvetule” järel oli “Kevadohver” üsna hea lugemine.

Ei teagi, mis selle “Talvetulega” oli, et ta niimoodi ära kukkus. Vahest oli asi ikkagi peategelases, Laura Aulinis, kelle trauma jääbki arusaamatuks. Selles mõttes, et mitte trauma põhjus, vaid trauma olemus.

Kui sa pead uurima kuritegu koos kellegagi, kellest sa aru ei saa ja kes sulle õieti ei meeldi, siis on see tüütu, ja isegi piinav.

Mis on ka põhjus, miks mul Marek Krajewsy “Katk Breslaus” ikka veel pooleli on. Puhtalt ülemvahtmeister Eberhard Mocki pärast. Ta on nii vastik kuju, et ma lihtsalt ei taha temaga koos uurida. Uurija iseloomuomadusi ei maksa alahinnata, sest uurijaga on lugeja ikka väga koos. Ja nad peavad sobima.

“Kevadohvri” Thea Lindiga seda muret ei ole. Thea Lind, tema lugu ja mõrvalugu ise, kõik need on paeluvad.

Kui aastaaegade sari paremuse järgi reastada, seda võiks nimetada ka mineviku varjude sarjaks, sest kõik nad lähevad tagasi lapsepõlve, siis oleks järjekord järgmine:

  1. “Sügisroim”
  2. “Suve lõpp”
  3. “Kevadohver”
  4. “Talvetuli”

PS “Sügisroima” lahutab “Talvetulest” ikka üsna pikk maa.

Anders de la Motte “Talvetuli”

Sama autori “Suve lõpp” ja “Sügisroim” on tükk maad paremad. Ikka väga tükk maad.

Eks see ka, et pärast “Mitte ainult minu tädi Ellenit” tundubki suurem jagu asju pahn.

Või miks võrrelda võrreldamatut?!

Selles mõttes võib võrrelda küll, et mõni krimka on ikka väga hea. Teistmoodi hea kui Ellen, aga ikkagi hea. “Talvetuli” ei ole.

“Talvetuli” on lahjamapoolne krimka, kus õhus on natuke liiga palju kahtlusi, nii palju, et lugeja väsib ära. Kaua sa ikka iga viimast kui tegelast selles üüratus segaduses üksteise järel kahtlustad. Kaua sa jaksad?

Peale selle see tüütu võte, et (vale)jälje üles võtnud peategelane koperdab lugeja sabas, nagu oleks ta loodud üksnes selleks, et lugeja kahtlused ümber lükata.

Lõpp on ka nagu natuke liiga konstrui.

Nii et lugeda võib, kui aga ei loe, ei juhtu ka midagi.

Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”

mio Olen ikka mõelnud, et küll on jube pealkiri. Kõlab nagu õhkamine ja sobib pealkirjaks ehk näiteks armastusluule kogumikule. Selgub, et kartsin põhjusega.

Üheksa-aastane Bo Vilhelm Olsson, kes elab Stockholmis ükskõiksete kasuvanemate juures, satub muinasjutumaale. Selgub, et seal on kuningas tema isa ja kogu elu on roosamanna. Poisi nimi pole seal mitte Bo Vilhelm, vaid Mio. Ja isa kutsub teda ainult “Mio, mu Mio”. Öäkk. Muinasjutumaa ei hakka elama. Kogu raamatu esimene pool on läila. Leheküljed läksid vaevaliselt ja rõõmustasin piltide üle, sest need sai kiiresti edasi keerata. Lugedes oli tunne, nagu võõras inimene kallistaks sind või oleksid sattunud Jaan Tätte kontserdile.

Teine pool, kui Mio läheb võitlusse kurja rüütel Katoga, on juba ägedam ja seikluslikum, aga Mio ja ta sõber Jum-Jum ei tundu üheksa-aastaste poisikluttidena, vaid poole noorematena. Isegi piltidel on Wikland kujutanud neid väiksematena.

Naljakal kombel muutus raamatu lugu hoopis paremaks, kui proovisin seda mõttes valju häälega mõnele lapsele ette lugeda või ümber jutustada. Äkki ongi ettelugemisraamat?

Mattias Edvardsson “Täiesti tavaline perekond”

edvardssonSee Martinsoni edetabel on kullaauk.

Juba “Sügisroim” (nimekirjas üheteistkümnes) oli väga hea. “Täiesti tavaline perekond” (üheksas) on veel parem.

Ja pooleliolev “Kastanimunamees” (seitsmes) oleks nagu veel parem.

Või noh, kuidas võtta. Reastamise raskused, eks ole, seda kurtis Martinson ka.

Aga ikkagi – tea, kui hea see esimene veel võib olla…

“Täiesti tavaline perekond” on pigem psühholoogiline põnevik kui krimka. Meenutab mingis mõttes Fitzeki “Teraapiat” – mine sa võta kinni, kus see tõde on, kui igaühel on enda oma ja pole kedagi, isegi mitte autorit, kes ütleks, kelle oma on õige.

PS Need on enamasti väärt raamatud, kus tõde selgub viimases lauses.

Nii et paluks mitte lõppu piiluda!

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta.