Ulrika Rolfsdotter “Kurjus südames”

Põhjamaade põnevik, nagu nad ikka on.

Sünge lugu, täis mineviku varje 17. sajandi nõiaprotsessideni välja, põlvest põlve kandunud vimma, vaimuhaigust ja alkoholismi, võõraviha ja (armu)kadedust.

Mõrvaloo lahendab politseinike asemel Stockholmist vastutahtsi kodukanti naasnud sotsiaaltöötaja Annie Lijung, kes saab lõpuks ka oma painetest vabaks.

Tõlge on tore. Silmates selliseid toredaid väljendeid nagu “kurat lahti” ja “krookis suu kokku” läheb nägu naerule.

Kristina Ohlsson “Kirikakrad”

Kui ilmtingimata võrrelda, siis oli “Kirikakarde” ehk Fredrika Bergmani teise osa lugu õige vähe kehvem kui esimese ehk “Tuhkatriinude” oma. Nii juuksekarva jagu. Aga see pole üldse tähtis. Ja eks see ole maitse küsimus ka. Kellele psühhopaat, kellele Iraagi põgenikud.

Lehti keerama sundis ometi, nii et ei raatsi käest panna, uurijate isikliku elu keerud sinna vahele.

Fredrika Bergmani sari on justnagu ämblikuvõrk. Või õieti mitu võrku. Võrkude sasipundar, mille autor imetlusväärse süsteemsusega lõpuks viimase niidini lahti harutab. Jättes mõne niidi ka tuleva osa jaoks.

“Kirikakardes” jäi neid niite üksjagu. Nii et tuleb edasi lugeda. Kui kunagi tõlgivad.

Kristina Ohlsson “Tuhkatriinud”

Fredrika Bergmani sari tuletab tahes-tahtmata meelde Sebastian Bergmani sarja ja mitte ainult nime pärast.

Kes kellelt Bergmani pätsas, ei teagi, sest mõlemad sarjad hakkasid Rootsis ilmuma enam-vähem ühel ajal.

Mõlemas on mõrvarühma liikmete lood vähemalt sama paeluvad või paeluvamadki kui lugu ise. Täitsa paariti võib välja tuua: Fredrika Bergman ja Sebastian Bergman, Alex Recht ja Torkel Höglund.

Ja nii edasi.

Fredrika Bergman jääb Sebastian Bergmanile karakterina alla, aga mitte palju. Ja eks see sõltu lugejast muidugi ka: kellele psühhiaatria, kellele kriminoloogia. Minevikuvarjud saadavad mõlemat ja pianistist ema ning katkenud viiuldajakarjäär taustana igatahes on huvitav.

Ohlssoni karakterid on Rosenfeldti ja Horthi omadest hajusamad, aga tundub, et sari alles võtab hoogu.

Pärast kolme Itaalia krimkat jutti väga kosutav: ei mingit draamat vettinud Clarkside pärast, ei mingeid mõrvapaigas suitsetavaid ja konisid maha loopivaid politseinikke, ühesõnaga – kõik on nii, nagu peab.

PS Soovitas Triin, kellele omakorda soovitas Kadri, kes on nagu Tiina, kui asi puudutab ulmet või krimkasid.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kelle minevik kätte sai”

Väga ühtlane sari. Seda olen ma juba enne ka täheldanud.

Aga ei lähe kehvemaks. Või kui, siis õige natuke, nii juuksekarva jagu.

Mis on üsna tähelepanuväärne, sest “Need, kelle minevik kätte sai” on “Sebastian Bergmani needuse” seitsmes, eelviimane osa. Millest on muidugi kahju. Et see otsa saab.

Nii et Hjorth ja Rosenfedt taas oma tuntud headuses koos lõpukonksuga, mille lugeja silmapilk alla neelab, sest otse loomulikult tahaks ta kohe edasi lugeda.

“Neis, kelle minevik kätte sai” on konkse isegi kaks, ja vähemalt üks neist tüürib õnneliku lõpu poole. Kuivõrd neid üldse on olemas.

PS Loetagu, aga lugeda tuleb järjest. Selles mõttes, et alustada esimesest ja jätkata. Segiläbi ei saa.

“Sebastian Bergmani needuse” Ariadne lõngaks on uurijate lood, Sebastan Bergmani, Vanja, Ursula, Torkeli ja Billi omad, ja neisse ei saa karata keskelt.

Mõrvalood ise – naid saaks ka eraldi lugeda, aga need on kuliss.

Anders Roslund “Magahästi”

Et siis Jaan Martinsoni 2021. aasta edetabeli kuues koht.

Kõneles ta sellest ka nii, et panin end keskkogus lausa järjekorda, ja sain ikka üksjagu oodata.

Aga jah… Ei saa kaasa kiita.

Otsustasin kultiveerida alandlikkust, nii et tõlke kohta ei poeta ma sõnagi, aga ka lugu ise on paras segadik, ebaühtlane.

Komissar Grensi, kes peab olema näinud nii mõndagi, ja Piet Hoffmanni, kes on näinud absoluutselt kõike, inimkaubitsejaid ja keda iganes, lööb pedofiilide võrgustiku paljastamine täiesti enesest välja. No ei ole usutav.

Nagu seegi, et kogu uurimise käivitas komissari psühhoos.

Tegelikult oli just see üks loo põnevamaid kohti, et mis värk on, kuhu kadus too kalmistul kohatud salapärane naine, kuhu röövitud lapse haud, kuhu toimik?!

Aga lahendada see nii, et ups, komissar langes psühhoosi, no ma ei tea…

PS Ja tee või tina, sellest ma ka aru ei saa, miks see pealkiri on kokku kirjutatud.

Anna Jansson “Vari sinu kannul”

See vaneminspektor Kristoffer Barki juhtum on küll täitsa tore lugemine.

Natuke nagu vana hea Agatha Christie laadis. Ma mõtlen siin mõistlikku hulka tegelasi, kes kõik on enam-vähem algusest peale kahtluse all, ja viibivad mõrvaööl (enam-vähem) kõik ühe katuse all.

Vähe vägivalda ja verd, kui naeltega tünni topitud noor naisterahvas maha arvata, kulgeb rahumeeli, aga põnev.

PS Isegi oma miss Marple on Janssonil täiesti olemas, Friedeborg Svärd, aga selge see, et Jansson ei ole Christie. “Vari sinu kannul” on ikka vana hea Põhjamaa, lihtsalt natuke vaoshoitum.

Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.

Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.

Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.

Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.

Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!

Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.

Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.

PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.

Liza Marklund “Pärlikasvandus”

Ma panin tähele küll, kui “Pärlikasvandus” ilmus, vast iga Marklundi lugeja pani, aga sinnapaika ta jäi.

Seekord küsis Tiina, et kas see peab just päris krimka olema, kui ta “Pärlikasvanduse” riiulist välja tõmbas.

No otse ei pidanud.

Tegelikult oli mul kaks tigimust, et oleks krimka, mis oleks korralikult ümber pandud. Mida ei ole ju palju tahta. Korralikult ümber pandud oli ta küll. Ja selles teises asjas tegin ma möönduse. Et ei pea olema päris.

Ei olnud ka.

Esiti oli nagu Delia Owens, Põhja-Carolina padur või Polüneesia atoll, vahet pole, üks paradiis kõik.

Isegi nimed on sarnased: Kya ja Kiona.

Nii et esimene kolmandik läks täiega “Kus laulavad langustide” laadis.

Järgmine kolmandik (või neljandik) läks Vernon Subutexi laadis, Pariis või Los Angeles, vahet pole, üks kloaak kõik.

Ja viimane kolmandik, ma ei oskagi öelda. Võib-olla siis krimka laadis. Lõpp keeras Owensi juurde tagasi.

Otse soovitada ei julge, aga igav ta ei ole ja… Noh, selline keskmise otsa (natuke laialivalguv) ajaviide.

Aga atoll oli huvitav.

Emelie Schepp “Alter ego”

Lugesin ja muudkui pahandasin, mille pagana pärast võetakse tõlkida kuskilt poole pealt.

Tore, et prokurör Jana Berzeliusel on uus juhtum, aga ta on nii palju huviäratav(a minevikuga) karakter küll, et tahaks algusest peale teada.

Ja nagu selgus, täitsa ilmaasjata pahandasin.

Prokurör Berzeliuse lood on täiesti olemas, kas just kõik, aga neid ikka on, ei olnud märganud. Vat.

Ühesõnaga üle hulga aja üks korralik Põhjamaade kriminaalromaan. Prokurör Berzelius iseenesest on värskendav, minevik, ma mõtlen. Täitsa midagi uut, ja see duaalsus, Danilo Peña.

Enesevalitsuse kaotanud mõrtsukast prokurör on ehk natuke üle võlli, aga olgu peale. Väga ei häiri ka.

Ehk siis kokkuvõttes põnev. Ei veni. Igav ei hakka. Ja tahaks teada, mis edasi saab. Ja mis tagasi sai.

PS Autori mõttes täitsa nagu uus leid kohe. Peab edasi ja tagasi lugema.

Alex Schulman “Ellujääjad”

“Kas päevad ja aastad on siin üldse möödunud? Või on kõik paigal seisnud? Vahest toimub siin metsades midagi ajaga, see ei käitu, nagu peaks. Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas.”

“Ellujääjates” jookseb see kruusatee tagurpidi. Lugu algab kell 23.59 ehk siis lõpust ja lõpeb kell 00 ehk siis alguses.

Muidugi on see illusioon, selline tagurpidi lineaarne lugu, nagu aeg üldse on illusioon. Suurem jagu “Ellujääjate” tundidest kella 23.59 ja 00 vahel viibitakse hoopis seal, kus aeg ei liigu, lapsepõlves, ja sealt välja saada on kunsttükk omaette.

Kõik lapsepõlved on ajalõksud, ja sealt teve nahaga pääseda õnnestub vähestel. Hea, kui üldse minema saad.

“Benjaminil on alati olnud tunne, et Nils sai lapsepõlvega kenasti hakkama, sest ei lasknud seda kunagi endasse.”

Aga katsu sa nii elada, et ei lase endasse. Võid ju arvata, et ei lase, et saidki terve nahaga minema, või siis võib vend arvata, et said, aga tuleb välja, et ei ole nii. Istud sealsamas lõksus ellujääjana surmani.

“Ta langes keereldes vee alla, vaba ja sidemeteta, ja kui ta pulss seiskus, ei olnud ei valge ega pime, polnud mingit tunnelit valgusega teises otsas. Oli kruusatee.”

PS Võiks lugeda. Juba selle tagurpidise vormi pärast.

Mitte ainult lugu ise, vaid ka iga peatükk eraldi on ring – lõpust algusesse ja algusest lõpuni.

Ilus keel ka.