Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”

mio Olen ikka mõelnud, et küll on jube pealkiri. Kõlab nagu õhkamine ja sobib pealkirjaks ehk näiteks armastusluule kogumikule. Selgub, et kartsin põhjusega.

Üheksa-aastane Bo Vilhelm Olsson, kes elab Stockholmis ükskõiksete kasuvanemate juures, satub muinasjutumaale. Selgub, et seal on kuningas tema isa ja kogu elu on roosamanna. Poisi nimi pole seal mitte Bo Vilhelm, vaid Mio. Ja isa kutsub teda ainult “Mio, mu Mio”. Öäkk. Muinasjutumaa ei hakka elama. Kogu raamatu esimene pool on läila. Leheküljed läksid vaevaliselt ja rõõmustasin piltide üle, sest need sai kiiresti edasi keerata. Lugedes oli tunne, nagu võõras inimene kallistaks sind või oleksid sattunud Jaan Tätte kontserdile.

Teine pool, kui Mio läheb võitlusse kurja rüütel Katoga, on juba ägedam ja seikluslikum, aga Mio ja ta sõber Jum-Jum ei tundu üheksa-aastaste poisikluttidena, vaid poole noorematena. Isegi piltidel on Wikland kujutanud neid väiksematena.

Naljakal kombel muutus raamatu lugu hoopis paremaks, kui proovisin seda mõttes valju häälega mõnele lapsele ette lugeda või ümber jutustada. Äkki ongi ettelugemisraamat?

Mattias Edvardsson “Täiesti tavaline perekond”

edvardssonSee Martinsoni edetabel on kullaauk.

Juba “Sügisroim” (nimekirjas üheteistkümnes) oli väga hea. “Täiesti tavaline perekond” (üheksas) on veel parem.

Ja pooleliolev “Kastanimunamees” (seitsmes) oleks nagu veel parem.

Või noh, kuidas võtta. Reastamise raskused, eks ole, seda kurtis Martinson ka.

Aga ikkagi – tea, kui hea see esimene veel võib olla…

“Täiesti tavaline perekond” on pigem psühholoogiline põnevik kui krimka. Meenutab mingis mõttes Fitzeki “Teraapiat” – mine sa võta kinni, kus see tõde on, kui igaühel on enda oma ja pole kedagi, isegi mitte autorit, kes ütleks, kelle oma on õige.

PS Need on enamasti väärt raamatud, kus tõde selgub viimases lauses.

Nii et paluks mitte lõppu piiluda!

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta 🙂

Anders de la Motte “Suve lõpp”

suve-lõppKaks lugu, tegelikult isegi kolm kahekümneaastase vahega. Mis iseenesest on üsna tavaline võte. Kolmas lugu vahele pikitud kirjadena on vähem tavaline, seda enam, et esialgu pole vähimatki (vale)vihjet, kes kellele neid on saatnud.

Stockhomi stseenid on tükk maad paeluvamad kui paarikümne aasta tagune viieaastase Billy Nilssoni kadumise lugu. Stockholmi Vera Nilsson on huvitavam kui see Vera Nilsson, kes sõidab kodukohta lootuses oma kadunud venna kohta midagi välja uurida. Tegelikult nad nagu polekski päris üks ja sama inimene, aga see selleks. Larsi liin jääb pooleli. Veronica Nilssoni ja Leoni liin ei paku lõpuks seda, mis ta lubab. Ja nii edasi. Pisiasjad ühesõnaga.

“Suve lõpp” on seda tüüpi põnevik, kus politseiuurijal (Krister Månsson) pole erilist funktsiooni ega karakterit (kui kõhukatarr maha arvata), ei peagi olema.

Pole ka paeluvat tegevuspaika (kui teraapiarühm maha arvata, aga see pole päris see).

Seega peab kandma lugu ise.

Ja kannab ka, kohati väga hästi – kogu see õõvastav aegruum, kus ei saa mitte milleski kindel olla ja kõik on vaheldumisi ja korraga kahtluse all.

See kandis isegi nii hästi, et võtsin “Suve lõpu” Haapsalusse kaasa ja lugesin korteris torumehi passides ühe jutiga läbi.

Åsa Larsson “Päikesetorm”

päikesetormKuidas seda nüüd öelda… Lugeda võib. Ega muud vist olegi ette heita, kui et ühe raamatu jaoks on kõike kuidagi liiga palju.

Loo jaoks aitaks rahaahne(te)st pastori(te)stki, kuigi tõsi – eriti huvitav see ei oleks. Aga aitaks ka Stockholmist asja uurima sõitnud Rebecka Martinssonist, kelle nooreea trauma Kirunas kätte saab. Aitaks tumedatest perekonnasaladustest, mis jäävadki lõpuni lahti harutamata. Aitaks vaimuhaigest mõrtsukast, kes on sundravilt pääsenud ja kogudusse astunud.

Otse igav ei ole, aga huvitavamad liinid jäävad õhku. Rebecka Martinsson ise jääb samuti kuidagi piirjoontetuks. Samas – potentsiaali nagu oleks ja keel on ilus.

Ja “Päikesetorm” on debüüt, nii et mine sa tea…

 

David Lagercrantz “Tüdruk, kes peab surema”

larssonEt siis “Lohetätoveeringuga tüdruku” viimane osa.

Mõnevõrra kurb, aga iseenesest stiilne – lõpetada triloogia triloogiaga ja panna siis tõepoolest punkt. See nõuab teatud kindlameelust, mida tuleb austada.

Mitte et nii väga nüüd jätkama oleks pidanud.

Kas Lagercrantzi triloogia on Larssoni omast kehvem? Küllap ta on. Aga kehv nüüd ka mitte. Ühe korraliku triloogia lõpuks (mida Larssoni oma vaieldamatult ju on) tahaks kõigest hoolimata kangesti edasi lugeda. Lagercrantz on selle võimaluse lugejale andnud ja sellega maandumist pehmendanud.

Millest on kahju – see geenide asi ei selgugi. Kust need Lisbeth Salanderi (ja mitte ainult tema) üleinimlikud võimed? Teatud hetkest huvitas just see mind kõige rohkem. Ja nagu narrimiseks võtab Lagercrantz selle viimases osas üles. Võtab, aga… unustab. Kahju.

Muidu – natuke liiiga palju möllu, aga mis seal ikka. Lõpp, noh… jah. Tsipake nagu sentimentaalne ja dramaatiline, aga igal juhul lõpp, mida ei saa kuidagi kaksipidi võtta.

Kas pidi Mikael Blomkvisti just jalgupidi klaasiahju torkama? See oli tõesti natuke liig.

PS Aga võib-olla tuleb see Larssoni käsikiri – kui ta ikka tõesti olemas on – siiski lõpuks kuskilt välja? Seda oleks ju nii ilus uskuda.

Anne Swärd “Vera”

vera

Ma ütleks, et puhas raiskamine.

Ühele korralikule (ja hästi, isegi paeluvalt kirjutatud) Põhjamaade romaanile kohaselt algab “Vera” suurejoonelise kirjelduse ja sündmusega, millele võiks järgneda tõeliselt mõjuv (ja suur) lugu.

Olemas on kõik elemendid, õigemini väga palju selliseid elemente, millele seda ehitada – häbi, süü, sünnieelne mälu, mererohuna heljuv allaheitlikkus, berberi-karjala-prantsuse päritolu. Ja nii edasi.

Paraku autor vaid puudutab iga elementi põgusalt ega ehita oma lugu õieti ühelegi neist, nagu ei jõua lugu ka kuskile välja, ei jää isegi õhku, mis iseenesest poleks paha. Kõik jääb kuidagi hõredaks ja poolikuks.

Lugu kui tervikut vaadeldes pole vähimatki põhjust, miks peaks peategelase vanaema olema just berber. Aga võiks ju olla, kui see (üsna ebaharilik ja kõneks) detail juba loos on. Mis on Irene ja kõigi nende teiste Rootsi auväärse arstiperekonna miniate saladus.

Kõigest sellest saaks mitu romaani. Või ühe tõeliselt suure.

Kohati tundub, et “Verast” võiks tulla midagi Inga Gaile “Klaasi” (Sandrine abielu, vihjed närvikliinikule, kadunud õde, keelustatud abort) või Nora Ikstena “Emapiima” (emad ja tütred) sarnast, aga ei tule. Mida lehekülg edasi, seda… kuidagi odavamaks kõik muutub.

Mis iseenesest seletab tõika, et Swärd on olnud (küll mitte “Veraga”) Rootsi maineka kirjandusauhinna Augustipreemia nominent, aga mitte võitja.

“Vera” balanseerib oskuslikult, peaaegu elegantselt ajaviiteromaani ja väärtkirjanduse piiril ja sellest on kahju.

 

Henning Mankell “Rootsi kummikud”

mankellPensionile jäänud ja saarestikku elama asunud arst Fredrik Welin ei ole eriti kena inimene. Pole kunagi olnud. Ei noore ega vanana. Alates sellest, et ta valetab ja sorib võõrastes asjades ning nuhib teiste järele ja lõpetades kõigi nende elus kohatud naistega, keda ta tegelikult üldse tõsiselt ei võta, ning täiskasvanud tütrega, kelle olemasolust polnud tal õrna aimugi.

Ta on pahur, endassetõmbunud, üksildane ja hirmul. Muidugi ei oska ta lõpuks kõige sellega suurt midagi peale hakata. Kes oskaks, kui ehk romaanitegelased välja arvata, aga nemadki mitte alati.

Iseennast võtab Fredrik Welin vägagi tõsiselt ja mingil paradoksaalsel moel tunduvad kõik need mitte tõsiselt võtmised seda isegi kinnitavad, nii et… tõenäoliselt oli Welin hea arst ja on lõppkokkuvõttes ka hea inimene aga… tegelikult ei ole see raamat ju üldse sellest.

Kõiki Mankelli romaane iseloomustab mingi sordiini all olev (kindlasti mitte põhja-euroopalik) kurbus ja lagunemine, modianolik fragmentaarsus ja päästmatult käest libisemise tunne, nagu koosneks kogu elu vaid unenäolistest hetkedest võõral ballil, kuhu on satutud kogemata ja mingil üdini mõistetamatul põhjusel.

Kas me kõik oleme vaid külalised oma elus?

Paistab, nagu oleks just see autori sõnum, mille ta on meisterlikult rüütanud põnevatesse (mõrva)lugudesse.

Mõned tsitaadid ka.

“Nagu alati, tõusin kohe üles. Voodisse lamama jäädes levib mure üle kogu keha.”

“Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.”

“Sügisööd on alati olemas olnud ja kestavad ka pärast mind. Mina olen ajutine külaline pimeduses, ei kunagi midagi enamat.”

“Seal oli endiselt baar. Kõhklesin, kas minna sisse. Mul oli hirm, et avan ukse minevikku ja astun kunagiste sündmuste keskele. Olin üpris veendunud, et baarileti ääres istub sama naine ja suitsetab sama sigaretti.”

PS Peale kõige muu teab Mankell, mis on päriselt tähtis: vana laud, liimijäänustega klaaspurk, katkine linnupuur, laululindude hooldamise juhend, tahmast puhtaks küüritud õunapuu ja kingapannal.

“Uues majas panin sellesse tuppa laua, mille leidsin surnud pääsukesi täis paadikuuri pööningult. Sellel laual seisid nüüd liimijäänustega klaaspurk ja vana katkine linnupuur. Laululindude hooldamise juhendit lehitsesin õhtuti enne magamajäämist. /…/ Silmitsesin õunapuud, mille olin seebi ja veega puhtaks küürinud. Puu oli nüüd endist värvi. Aga ma ei teadnud veel, kas ta ka vilju kannab. /…/ Põranda all maa sees plekkpurgis oli Giaconelli kingapannal. /…/ Augusti lõpp oli käes.

Sügis oli tulekul.

Kuid pimedus ei hirmutanud mind enam.”

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Naine, kes ihkas õiglust”

BergmanSebastian Bergmani sarja kuues raamat tuntud headuses, aga muidugi hoopis teine tera kui Hamish Macbethi lood.

Samuti ühtlane sari, aga – seotud rohkem kui mõni teine. Macbethi puhul näiteks pole eriti vahet, mis järjekorras lugeda. Aga Bergmani puhul – ma ei soovitaks alustada keskelt või lõpust. Alustada tuleks algusest.

Sest erinevalt Macbethi sarjast, mille osi seovad omavahel ainult miljöö ja tegelased kogu oma meisterlikult värvikirevas ja sõbralikus, aga ülimalt konstantses koosluses, on Sebastian Bergmani lood täis eksistentsialset ängi, mis võtab üha uusi kujusid ja mis seal imestada – on ju autorid oma sarja juba pealkirjastanudki “Sebastian Bergmani needuseks” – ainuüksi see ütleb sisu kohta nii mõndagi. Miljööl pole neis romaanides vähimatki tähtsust ja selgepiirilistel karakteritel samuti mitte. Ängil aga küll.

Kui peaks valima, siis on paeluvamad just Bergmani ja uurimisrühma teiste liikmete elud, nende luukered kapis, mitte konkreetsed mõrvalood, toosama lahendamatuna näiv äng. Hoiab ju osade vahel põnevust just see, Bergmani, Ursula, Billi, viimasel ajal eelkõige Billi lood, mitte kuritööd ise. Ühe kriminaalromaani kohta üsna meisterlik võte.

PS Huvitav, kas autorid tüürivad lõpu poole? Sellest oleks kahju, aga Billi, tundub, eriti kaua enam jätkata ei saa, lugu viitab sellele, et varem või hiljem tuleb kõik välja. Või on autoritel veel midagi varuks? Ma ei imestaks.

Bergmani endaga muidugi võiks jätkata lõputult.