“Me sisenesime ükshaaval. Pärast tunde kestnud koridoris ootamist tahtsime istuda. Ruum oli suur, valgete seintega. Keskel oli pikk laud, mis oli meie jaoks juba kaetud. Meile anti märku istuda.
Võtsin istet ja jäin sinna nõnda, käed kõhul sõrmseongus. Mu ees oli valge keraamiline taldrik. Mul oli nälg. /…/ Türgi ubadele oli valatud sulavõid. Ma polnud oma pulmapäevast saadik võid söönud. Küpsetatud paprikate lõhn kõditas sõõrmeid, taldrik oli ääreni täis, jõllitasin seda ainiti.”
On 1943. aasta sügis. Rosa Sauer on kahekümne kuue aastane, tal on selja taga viiekümne tunni ja seitsmesajakilomeetrine reis. Ta on põgenenud pommitatud Berliinist Ida-Preisimaale Gross-Partschi mehe vanemate majja.
Sealsamas lähedal asub Hitleri Wolfsschanze.
Nädala pärast saab temast Hitleri toidumaitsja, üks kümnest noorest naisest, kes söövad Hitlerile valmistatud roogasid. Päev-päevalt kolm korda päevas, sest toit võib olla mürgitatud.
Kakssada marka kuus. See on töö, aga mitte töö, mille nad ise on valinud.
“Vari tumestas nende nägusid, keset kööki seisis kaks rohehallis mundris meest. Üks neist lausus: “Rosa Sauer.”
Ma noogutasin.
“Füüreril on teid vaja.”
Füürer polnud kunagi mu nägugi näinud. Ja tal oli mind vaja.”
Tegelikult oli neid viisteist.
Nõukogude Liidu väed jõudsid Gross-Partschi 1945. aasta jaanuaris. Punaarmee lasi maha kõik Hitleri toidumaitsjad peale Margot Wölki, Rosa Saueri prototüübi, kellel õnnestus põgeneda ja jõuda Berliini.
Wölk elas üheksakümne kuue aastaseks. Gross-Partschist vaikis ta seitsekümmend aastat.
“Hitleri toidumaitsjadki” jutustab loo lõpuni, aga teisel viisil. See on natuke sentimentaalne ja hõre, ja üleüldse, mis sai SS-Obersturmführer Zieglerist, aga noh, kuidagi tuleb ju lõpetada.
Nii et huvitav lugu, hästi kirjutatud lugu, aga mitte suur lugu.
PS Üks paralleel ka. Lugedes Rosa kirjeldusi Berliini pommitamisest, lugesin ma Tetjana kirjeldusi Mariupolist. 1943. aasta sügis ja 2022. aasta kevadtalv. Kaheksakümmend aastat.
Mis ei puutu muidugi kuidagi Postorino kirjutet loosse.
PPS Leidsin küll ka ühe arvustuse, kus Hvostov seab Margot Wölki loo tõepärasuse kahtluse alla – füürer ei vajanud toidumaitsjaid. Kes neid vajaks, kui tal oleks isiklik kokk?
Eks see üks paras müsteerium ole.
Küsimus, miks Wölk neid asju nii mäletas, jääb muidugi vastuseta, aga ega see olegi tähtis.
Raamat on hea.
Kirjakoi 